KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-58-04 Otsuse kuupäev 28. juuni 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi V. Š. süüdistusasi K

§ 65lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas.

2.

§ 65lg 1 alusel mõista V.

Š-le liitkaristuseks 12 aastat ja 7 kuud vangistust.

1. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda
2. märts
3. a, s.o Narva Linnakohtu otsuse tegemise kuupäev.
4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
5. V. Š. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, kaitsja Sergei Belovi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6. Välja mõista V. Š-lt riigieelarve tuludesse 1239 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Narva Linnakohtu
8. märtsi
9. a otsusega tunnistati V. Š. süüdi KrK § 100 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 aastat vabadusekaotust.

§ 65alusel liideti sellele karistusele Tallinna Linnakohtu 29.

juuni

1. a kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus ja tema lõplikuks karistuseks mõisteti 13 aastat ja 7 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati D. M. süüdi KrK § 100 järgi ning V. T. ja D. K. KrK § 180 järgi, kuid nende osas Riigikohus kriminaalasja läbi ei vaata.
2. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused V. Š. ja tema kaitsja S. Belov. Apellandid taotlesid otsuse tühistamist menetlusnormide hulgaliste rikkumiste motiivil. V. Š. palus end õigeks mõista kuriteost osavõtu tõendamatuse tõttu. Kaitsja leidis, et linnakohus on kohaldanud ebaõigesti ka kriminaalseadust ja mõistnud V. Š-le liitkaristuse, mis on vastuolus

§ 64

lg 3, § 65 lg 1 ja

RS § 3 lg 4 sätetega.

1. Viru Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
4. V. Š. esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, leides jätkuvalt, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud menetlusnorme ning kohtuotsused on põhjendamatud ja ebaseaduslikud, sest neis sisalduvad järeldused on rajatud kohtus läbiuurimata tõenditele.
5. Riigikohtu
6. novembri
7. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu otsus osaliselt ning kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu AKKS § 39 lg 4 mõistes.
8. Viru Ringkonnakohtu
9. veebruari
10. a otsusega jäeti Narva Linnakohtu
11. märtsi
12. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasjas on kogutud küllaldaselt tõendeid, mis kinnitavad kohtualuste süüd. Apellatsioonkaebustes toodud väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. V. Š-le mõistetud liitkaristus 13 aastat ja 7 kuud vangistust on kooskõlas nii teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 40 lg-ga 3 ja § 43 lg-ga 3 kui ka praegu kehtiva

§ 64lg-ga 3 ja § 65 lg-ga 1.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. V. Š. ja tema kaitsja S. Belov esitasid kassatsioonkaebused, milles taas kordavad apellatsioonkaebustes esitatud motiive kriminaalmenetluse normide rikkumise kohta.
2. Kaitsja märgib, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud ka kriminaalseadust. V. Š-le mõistetud liitkaristus 13 aastat ja 7 kuud vangistust on vastuolus

§ 65

lg-ga 1, § 64 lg-ga 3, ning

RS § 3 lg-ga 4. Ta selgitab, et V. Š. liitkaristuse üks liidetavatest on KrK § 100 järgi mõistetud karistus, mille eriosast tulenev karistuse maksimaalmäär on 12 aastat vabadusekaotust. Karistusseadustikus vastab sellele kuriteole § 113, karistuse maksimaalmääraga 15 aastat vangistust.

§ 64

lg 3 kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud karistuste üldsummat ega karistusseadustiku vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.

RS § 3 lg-s 3 sätestatud põhimõtte kohaselt on V. Š. puhul raskeimaks karistuse ülemmääraks KrK § 100 järgi 12 aastat vabadusekaotust, millest raskema liitkaristuse mõistmine on vastuolus

§ 64lg 3 sätetega.

Mõistes V. Š-le liitkaristuseks vangistuse üle 12 aasta, on kohus tema karistust raskendanud ning läinud vastuollu

RS § 3 lg-ga

2. Riigikohtu istungil toetas V. Š. kaitsja K. Kuusmaa kassatsioonkaebusi, prokurör vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium tühistab Viru Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a ja Narva Linnakohtu
6. märtsi
7. a kohtuotsuse V. Š-le

§ 65

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ja teeb uue otsuse raskendamata süüdimõistetu karistust. 11. Kriminaalkolleegium leiab, et V. Š-le linnakohtu poolt mõistetud ja ringkonnakohtu poolt jõusse jäetud liitkaristus 13 aastat ja 7 kuud vangistust on vastuolus

§ 65lg-ga 1 ning § 64 lg-tega 1 ja 3.

Riigikohus vähendab V. Š. liitkaristust 1 aasta võrra järgmistel kaalutlustel.

1. V. Š. tunnistati Narva Linnakohtu
2. märtsi
3. a kohtuotsusega süüdi KrK § 100 järgi ja teda karistati 10-aastase vangistusega
4. märtsil 2000.a toimepandud kuriteo eest. Teda on karistatud ka Tallinna Linnakohtu
5. juuni
6. a kohtuotsusega KrK § 141 lg 2 p 1 järgi 6-aastase vabadusekaotusega, algusega
7. oktoobrist
8. a. 13.

RS § 3 lg 4 kohaselt pidi linnakohus V. Š-le karistuse mõistmisel enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo eest kohtuotsuste kogumis lähtuma kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mõistes liitkaristuse karistusseadustiku järgi, raskendamata tema karistust. V. Š-le süüksarvatud kuriteod moodustavad hiljem tuvastatud kogumi, seetõttu tuleb mõista talle liitkaristus

§ 65

lg 1 alusel.

§ 65

lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus

§-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha.

§ 64

lg 1 kohaselt mõistetakse samaliigiliste põhikaristuste korral liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.
2. Juhindudes

§ 61lg-st 1, tuleb V. Š-le Kr

K § 100 eest mõistetud 10-aastast vangistust suurendada Tallinna Linnakohtu

1. juuni
2. a kohtuotsusega mõistetud 6-aastase vabadusekaotuse võrra. Kuid arvestades

§ 64

lg-s 3 sätestatud nõuet, võib tema karistust suurendada üksnes 15 aastani, sest raskeima ülemmääraga teona tuleb käesolevas asjas käsitada

§-s 113 sätestatud tapmist, mille eest võib mõista vangistuse kuni 15 aastat. Selline liitkaristuse mõistmine ei raskenda V. Š. olukorda, sest KrK § 40 lg 3 ja § 43 lg 31 alusel oleks olnud V. Š-le mõistetava liitkaristuse võimalikuks ülemmääraks 16 aastat vabadusekaotust. 15.

§ 65

lg 1 alusel tuleb 15-aastasest vangistusest maha arvata 2 aastat ja 5 kuud, s.o Tallinna Linnakohtu

1. juuni
2. a kohtuotsusega mõistetud karistuse osa, mis oli V. Š-l Narva Linnakohtu otsuse tegemise päevaks, s.o
3. märtsiks
4. a ära kantud. V. Š. lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks on seega 12 aastat ja 7 kuud vangistust, algusega
5. märts
6. a.
7. Muus osas on vaidlustatud kohtuotsused põhjendatud ja seaduslikud. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute järeldustega V. Š. süüditunnistamises KrK § 100 järgi.
8. Eeltoodust lähtuvalt ja tuginedes AKKS § 63 p-le 3, § 64 p-le 2 ja § 65 lg-le 3 ning arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-59-03 (RT III 2003, 21, 201, punktis 8) väljendatud seisukohta, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu
9. veebruari
10. a ja Narva Linnakohtu
11. märtsi
12. a kohtuotsuse V. Š-le liitkaristuse mõistmise osas

§ 65lg 1 järgi ja teeb selles osas uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda.

Hannes Kiris, Peeter Vaher, Ott Järvesaar