Obsah (7)

§ 14§ 16§ 12§ 40§ 37§ 41§ 36

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-30-04 Otsuse kuupäev 28. juuni 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia Laffranque Kohtuasi FIE Tarvi Reesar

) § 16 lg 1 alusel kuulub renditulu tulumaksuga maksustamisele. Vastavalt

§ 14

lg-le 4 võib ettevõtlustulu hõlmata ka

§ 16nimetatud tulusid.

Kuna maksumaksja on oma ettevõtluse kuludesse arvestanud kinnistute soetamise ja haldamisega seotud kulud, siis ka kinnistutega seotud tulud tuleb lugeda maksumaksja ettevõtluse tulude hulka ja seega suurendada T. Reesare

1. aasta ettevõtluse tulusid 194 080 kr võrra. Kuivõrd Käibemaksuseaduse (KMS) § 3 lg 3 käsitleb kasutusrenti teenuse võõrandamisena, mis on KMS § 4 lg 1 mõistes maksustatav käive, siis on maksumaksja rikkunud ka KMS § 10 punkte 1, 2 ja 4, jättes deklareerimata maaüksuste kasutusrendi. Arvestuse kohaselt jättis maksumaksja perioodil aprill-detsember 2000 deklareerimata käivet iga kuu kohta 2785 krooni, millelt arvestatud käibemaks on 500 krooni. Seega kuulub perioodil aprill kuni detsember 2000 juurdemääramisele käibemaksu kokku 4500 krooni.
2. T. Reesar esitas
3. aprillil
4. aastal Lääne Maksuameti ettekirjutuse peale kaebuse Maksuametile. Kaebuses taotles T. Reesar ettekirjutuse punktide 1.1.1, 1.2, 1.4.2, 1.5, 2.2 ja 2.3 kui seadusvastaste tühistamist ja täiendava tulumaksu määramisest tuleneva täiendava sotsiaalmaksu, samuti juurdemääratud maksusummalt arvestatud intresside tühistamist vaidlustatud ulatuses. Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktide 1.4.2 ja 2.3 osas leidis T. Reesar, et TsÜS § 93 lg-st 3 ja ka TsÜS või AÕS sätetest ei tulene, et notariaalse vormi täitmata jätmine muudaks tehingu, mida pooled soovisid teha, oma sisult hoopis teiseks tehinguks. Tehing on tühine, mistõttu on OÜ Serviti poolt riigile tasutud hüpoteegimaksed põhjendamatult maksustatud T. Reesare tuluna. Lepingupooled soovisid tegelikult seada kasutusvaldust kinnisasjale, kuid vormistuslikult ei olnud tehing korrektne. Et kasutusvalduse tasu revideeritud perioodil ei saadud, siis ei ole ka maksustamisele kuuluvat tulu. Hüpoteegimaksed endast maksustatavat tulu ei kujuta, kuna need ei ole laekunud T. Reesarele, vaid on tasutud riigile.

§ 12

kohaselt maksustatakse tulumaksuga saadud tulu, mitte kulutusi, mida maksumaksja tegelikult ei kandnud. Samadel põhjustel on Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktis 2.3 toodud asjaoludel arvestatud käibemaks käsitletav maksu ebaõige määramisena TsÜS § 93 lg 3; AÕS § 119 lg 1, 120 lg 1 ja 203 lg 3 ning KMS § 3 lg 3 väärkäsitluse tõttu. Maksuameti

1. juuni
2. aasta otsusega nr 252 jäeti T. Reesare kaebus rahuldamata ja Lääne Maksuameti
3. märtsi
4. aasta ettekirjutus nr 176 jõusse.
5. T. Reesar esitas
6. juulil
7. aastal Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuameti otsuse täielikuks ning Lääne Maksuameti ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks.
8. Tallinna Halduskohtu
9. jaanuari
10. aasta otsusega haldusasjas nr 3-161/2003 jäeti T. Reesare kaebus rahuldamata. Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktide 1.4.2 ja 2.3 osas leidis kohus, et Lääne Maksuameti järeldused on õiged.
11. Apellatsioonkaebuses palus T. Reesar kohtuotsus tühistada apellatsioonkaebuses märgitud ulatuses, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada osaliselt Maksuameti vaideotsus ning Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktid 1.2, 1.4.2, 1.5, 2.2, 2.3 ja
12. Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktide 1.4.2 ja 2.3 osas leidis apellant, et kohus on jätnud tähelepanuta kaebuse väited ja on ilma põhjendamata nõustunud Lääne Maksuameti väidete ja järeldustega. Kohtuotsuses puudub õiguslik põhjendus, miks kohus on lugenud kasutusvaldusliku õigussuhte rendisuhteks ainuüksi seetõttu, et tehingu tegemisel ei järgitud notariaalse tõestamise nõuet. Kohus on kohaldanud vääralt

§ 16ja Ts

ÜS § 93 lõiget 3, millest on tingitud ka KMS § 3 lõike 3 ebaõige kohaldamine. Kohtu järeldus, et põhjendatud on kasutusvalduse tasu jagamine renditasudeks kuude lõikes, on põhjendamatu.

1. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. aasta otsusega haldusasjas nr 23/83/2004 tühistati Tallinna Halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebus ettekirjutuse ja vaideotsuse tühistamiseks intressinõudes. Muus osas jäeti T. Reesare apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on rikkunud menetlusnorme, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega. Samas ei ole see viinud ebaõige otsuse tegemisele ja pole aluseks otsuse tühistamisele. Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktide 1.4.2 ja 2.3 osas, leidis ringkonnakohus, et lepingute õiguslikult korrektse vormi järgimata jätmine ei muuda nende tegelikku majanduslikku sisu. Lepingute sisu väljaselgitamisel ei oma tähtsust ka kaebaja väide, et tegemist oli tühiste tehingutega. Kasutusvalduse ja rendisuhte eristamisel pole käesoleval juhul maksuõiguslikust seisukohast mingit tähtsust. Hüpoteegipidajale omaniku järelmaksete tasumist kasutusvaldaja poolt seadus ette ei näe. Tulenevalt AÕS § 223 peab kasutusvaldaja tasuma üksnes kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid ning koormatised, majandamis- ja muud kulud. Seega võib OÜ Serviti poolt T. Reesare eest hüpoteegimaksete tasumist käsitleda kui kasutusvalduse tasu. Ettekirjutuse ning maksuotsuse käsitluse ebaõigsus ei muuda aga midagi ettekirjutusega nõutud summade õigsuse seisukohalt. Kasutusvalduse tasu maksustatakse tulenevalt

§ 16lg 1 tulumaksuga nii nagu renditasugi.

Kulu kandmine kaebuse esitaja poolt ei ole dokumentaalselt tõendatud. Isegi kui saaks lugeda kuludokumendiks kasutusvalduse lepinguid ja seostada need OÜ Serviti poolt tehtud järelmakseid tõendavate dokumentidega, tuleb märkida, et ettevõtluskulu mahaarvamiseks on vajalik maksumaksja tahe. T. Reesar ei ole vaidlustanud ettekirjutust ega maksuotsust sellel alusel, et kinnistute omandamiseks tehtavad järelmaksed ettevõtluskulusse arvata, ehkki esimese tehtud makse on ta kulusse arvanud. Seega võib kaebuse esitaja käitumisest järeldada, et ta ei soovi nimetatud kulutuste lisamist vara soetusmaksumusele. Kuigi kasutusvaldus ei ole käsitletav rendina, on see maksustatav kui teenus (KMS § 2 p 3). Seega on maksuamet õigesti arvestanud perioodi aprill kuni detsember 2000 käibe. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 7. T. Reesare kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, mis on seotud Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktidega 1.4.2 ja 2.3 ja Maksuameti otsusega ettekirjutuse punktide 1.4.2 ja 2.3 osas ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada T. Reesare kaebus Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktide 1.4.2 ja 2.3 tühistamise nõudes. Kassaator leiab, et kohtu järeldused tulumaksuseaduse kohaldamisel on ebaõiged ja ta väidab järgmist: 1)

§ 16

lg 1 alusel maksustatakse rendist või piiratud asjaõigusest saadud tulu, mida on saanud isik, kes pole ettevõtja.

§ 40

lg 2 ja § 41 p 7 kohaselt tuleb tulumaks kinni pidada kasutusvaldaja poolt tehtud väljamakselt. Seega tekiks antud juhul hoopis tulumaksu kinnipidamise kohustus kasutusvaldajal. Vaidlustatud ettekirjutuses on märgitud õiguslikuks aluseks

§ 14

lg 4, mis sätestab, et ettevõtlustulu võib hõlmata ka

§ 16lg-s 1 nimetatud tulusid.

Samal ajal on maksuamet ja kohtud jätnud tähelepanuta, et maksumaksja ei ole end registreerinud ettevõtjaks asjade rentimise või kasutusvaldusse andmise alal, vaid andis maaüksused kasutusvaldusse tavalise residendist füüsilise isikuna. 2)

§ 12

lg-st 1 ja § 36 lg-st 1 tulenevalt arvestatakse tulumaksu üksnes sellel maksustamisperioodil tegelikult laekunud tulult. Antud juhul on tulumaks arvestatud tegelikult laekumata kasutusvalduse tasult ja maksubaasiks on võetud hüpoteegimaksete summa, mis oma olemuselt on kulu. 3) Lääne Maksuamet tunnustas OÜ Serviti poolt

1. aasta eest tasutud hüpoteegimakseid OÜ Serviti kuluna, millest kohus järeldas ebaõigelt, et maksumaksjal puudus tahe hüpoteegimakseid oma kuludena ja vara soetusmaksumusena näidata. Kuivõrd üht ja sama kuludokumenti saab arvesse võtta ainult ühel korral, on maksumaksja minetanud õiguse suurendada oma vara soetamismaksumust OÜ Serviti raamatupidamises kajastatud kuludokumendi alusel tasutud hüpoteegimakse näol ja käsitleda seda tuluna. Maksustatud ei ole mitte tulu, vaid maksumaksja poolt tegelikult tasumata kulusid. 4) Maksumaksjal ei ole tekkinud ettevõtlustulu. Kasutusvaldusse antud maaüksused ei olnud mitte ettevõtluse vahendiks, vaid isiklikuks tarbimiseks, mistõttu ettevõtluse lõpetamisel puudub vajadus maaüksusi isiklikku tarbimisse võtta. Üksnes maaüksuste võõrandamisel tuleb tasuda tulumaks. Asjaolu, et maksumaksja on kandnud ettevõtluse kuluks maaüksuste esimese väljaostumakse, ei tee temast veel ettevõtjat, kui ta ise ei ole tahtnud vara kasutusvaldusse andmist ettevõtlusena käsitleda. 5) Kuivõrd tegemist ei ole maksumaksja ettevõtlustuluga, siis ei ole kasutusvalduse osutamine ka ettevõtluse korras osutatud teenus. Kuna kasutusvalduse tasu ei ole makstud, pole tekkinud ka maksustatavat käivet.
2. Maksu- ja tolliameti kirjalikus vastuses palutakse jätta T. Reesare kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused on järgmised: 1) T. Reesar ei ole ei revisjoni käigus, vaidemenetluses ega varasemates kohtumenetlustes toonud esile asjaolu, et kasutusvaldusse antud maaüksused ei ole tema ettevõtluses kasutatav vara. T. Reesar soetas kinnistud Maareformi seaduse § 22 lg 2 ja § 23² lg 2 alusel (
3. aastal kehtinud redaktsioon) kui füüsilisest isikust ettevõtja, ettevõtlusega tegelemine oli eeltingimuseks vabade metsamaade erastamisel. T. Reesar arvestas kinnistutelt raiutud puidu müügi oma ettevõtluse tuludesse ning kandis ettevõtluse kuludesse kinnistute soetamisega seotud kulud. Seega olid kinnistud tema ettevõtluses kasutatav vara.

§ 37lg 2 ja 4 (2000.

aastal kehtinud redaktsioon) järgi lisatakse sellise vara turuhind, mille soetamismaksumuse on maksumaksja ettevõtlustulust maha arvanud, isiklikku tarbimisse võtmisel, maksumaksja ettevõtlustulule. Hilisema võõrandamise korral loetakse vara soetamismaksumuseks ettevõtlustulule lisatud summa. T. Reesar ei ole aga seda teinud ega muul moel teatanud kinnistute isiklikku tarbimisse võtmisest. Kinnistuid tuleb lugeda ettevõtluses kasutatavaks varaks vaatamata sellele, et T. Reesare tegevusaladeks ei ole registreeritud vara kasutusvaldusse andmist või rentimist. 1. jaanuarist 2000 1. jaanuarini 2001 kehtinud

§ 41

p 7 kohaselt peeti tulumaks kinni ka residendist füüsilisele isikule makstavalt asja piiratud asjaõigusega koormamise tasult. Eeltoodu tõttu ei kinnita kassaatori väidete õigsust ka seisukoht, mille järgi

§ 16lg-s 1 nimetatud tulu sai kinni pidada üksnes väljamakse tegijalt.

Maksumaksja käsitles kinnistuid ettevõtlusvarana, mistõttu oleks tulumaksu kinni peetud ka siis, kui OÜ Serviti oleks hüpoteegimaksete summad kandnud T. Reesarele. 2) T. Reesar sai tulu ka tegelikult, kuigi see temale rahalisel kujul ei laekunud. OÜ Serviti poolt T. Reesare eest tasutud hüpoteegimakseid võiks käsitleda ka mitterahalises vormis saadud tuluna

§ 36lg 4 mõistes.

Kui OÜ Serviti jätnuks maksed tegemata, oleks võlg Eesti Vabariigi ees tekkinud T. Reesarel, mitte OÜ-l Serviti. T. Reesare kulud oleksid maksed olnud üksnes siis, kui ta oleks need tegelikult tasunud, käesoleval juhul ta aga säästis oma vara. Tegelikult tasumata kulud moodustavad T. Reesare maksustamisele kuuluva tulu. 3) Kassaatori väited käibemaksu tasumise kohustuse puudumise kohta ei ole õiged, sest tegemist on T. Reesare ettevõtlustuluga. Käibemaksukohustuslasel ei ole õigust vabalt valida, milliste ettevõtluses kasutatava varaga tehtud tehingute korral on tegemist käibega. Kui käibemaksukohustuslane on ettevõtlusega seonduva vara soetamismaksumust kajastanud ettevõtluse kuluna, ei saa ta 4 aasta pärast väita, et

1. aprillil
2. aastal sõlmitud lepingud ei olnud seotud ettevõtlusega ja ei ole tegemist maksustava käibega
3. aastal kehtinud KMS § 3 lg 3 ja § 4 lg 1 järgi. Teenuse eest maksmata jätmise fakt ei oma tähtsust, kuna
4. aastal kehtinud KMS § 15 lg 1 p1 kohaselt on käive toimunud, sest teenus osutati. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks on, kas maksuamet ja kohtud on leidnud õigesti, et FIE Tarvi Reesarel tekkis seoses OÜ Serviti poolt
6. aastal tasutud maa ostuhinna järelmaksetega tulumaksuga maksustatav ettevõtlustulu.
7. Maksuamet tõlgendas T. Reesare ja OÜ Serviti vahel sõlmitud lepinguid kui rendilepinguid ning käsitles nimetatud lepingute alusel OÜ Serviti poolt FIE Tarvi Reesare eest makstud järelmakseid kui tema renditulu. Lääne Maksuamet on ettekirjutuse punktis 1.4.2 põhjendanud kasutusvalduse ja rendisuhte eristamist asjaoluga, et kui kasutusvalduse puhul kannab Asjaõigusseaduse (AÕS) § 223 lg 1 kohaselt kasutusvaldaja kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid ning koormatised, siis
8. aastal kehtinud Rendiseaduse § 6 lg 3 järgi maksab rentnik vaid seaduses ettenähtud makse. Tehingu tegeliku majandusliku sisu väljaselgitamisel ei ole aga maksuamet ja kohtud pööranud tähelepanu sellele, et Reesar ise pidas tema ja OÜ Serviti vaheliste lepingute eesmärgiks maa kasutusvaldusse andmist. Maksumaksja nimetatud seisukoht võinuks kujuneda oluliseks tõendiks selgitamaks välja, kas tegemist oli ettevõtlusega või mitte.
10. aastal kehtinud Tulumaksuseaduse (

) § 16 lg 1 alusel kuuluvad nii kasutusvaldusest kui ka rendist saadud tulu maksustamisele. Antud asjas on aga määrava tähtsusega, kas nimetatud tulu laekus ettevõtluse käigus või tavalise füüsilisest isikust residendi tuluna, st kas T. Reesar tegutses tema ja OÜ Serviti vahel sõlmitud lepingute alusel kui füüsilisest isikust ettevõtja. Nimetatud lepingutest ei nähtu, kas lepingupool T. Reesar tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte. Sellise olulise asjaolu märkimata jätmine võib olla õigussuhte selgitamisel üheks tõendiks. Juhul, kui T. Reesar ei tegutsenud ettevõtjana, ei saa T. Reesar teha tulumaksuga maksustatavast tulust mahaarvamisi, kuid ei pea tasuma ka sotsiaalmaksu.

§ 40

lg 2 ja § 41 p 7 kohaselt tekiks tulumaksu kinnipidamise kohustus siis OÜ-l Serviti. Kinnistute hilisema võõrandamise korral kuuluks siis tulumaksustamisele kinnistute müügihinna ja ostuhinna vahe ning sotsiaalmaksu ei tuleks tasuda. Kui T. Reesar tegutses ettevõtjana, siis saab ta teha maksustatavast tulust mahaarvamisi, kuid peab tasuma sotsiaalmaksu. Sellisel juhul kuulub tulumaksustamisele nii T. Reesare tulu kui ka kinnistute hilisemal võõrandamisel saadud tasu. Tasuda tuleks ka sotsiaalmaksu. Eeltoodud põhimõttelisi alternatiive ja nende erinevaid maksuõiguslikke tagajärgi nii kontrollitaval perioodil kui ka tulevastel perioodidel oleks maksuamet pidanud revisjoni käigus maksumaksjale selgitama ja andma T. Reesarele võimaluse kaalutletud valikuks. 12. Lääne Maksuamet on vaidlustatud ettekirjutuse punktis 1.4.2 märkinud õigusliku alusena

§ 14lg 4 ja kohtud on T.

Reesare tulu vaadanud samuti kui ettevõtlustulu.

§ 14

lg 4 sätestab, et ettevõtlustulu võib hõlmata ka

§ 16lg-s 1 nimetatud tulusid.

Eraldivõetuna järeldab maksuamet seega õigesti, et kui maksumaksja on oma ettevõtluse kuludesse arvestanud kinnistute soetamise ja haldamisega seotud kulud, siis tuleb lugeda ka kinnistutest tulenevad tulud ettevõtluse tulude hulka. Kuid maksuamet ei ole maksumaksja tegeliku tahte väljaselgitamiseks hinnanud kõiki aspekte nende kogumis. Välistatud ei ole T. Reesare eksimus oma tegevuse liigitamisel ettevõtluseks, samuti tema tahe kasutada kinnistuid hiljem teisel otstarbel kui vara soetamise hetkel. Kassaator väidab, et maaüksused, mida ta OÜ-le Serviti kasutada andis, ei olnud ettevõtluse vahendiks, vaid olid tema isiklikus tarbimises. Raskustele oma tahte selgitamisel ja maksuseadusandlusest arusaamisel viitab ka asjaolu, et T. Reesare poolt asja menetlemisel esitatud seisukohad ei ole järjekindlad. T. Reesar ei ole võtnud selget positsiooni OÜ Serviti poolt tasutud järelmaksete olemuse osas. Väide, et Lääne Maksuameti ettekirjutuse punktides 1.4.2 ja 2.3 nimetatud maaüksused ei ole tema ettevõtluses kasutatav vara, on esitatud alles kassatsioonkaebuses. Sellises olukorras oleks maksuamet pidanud T. Reesarele selgitama erinevaid maksuõiguslikke tagajärgi sõltuvalt sellest, kas ta tegutses ettevõtjana või mitte. Kui tegemist oli isikliku tuluga, tulnuks maksuametil ja kohtutel välja selgitada, kas kinnistuid kasutati alguses siiski ettevõtluses või oli maksumaksjal juba kulude tegemise ajal selge, et kinnistuid ettevõtluses ei kasutata. Kui T. Reesar kasutas kinnistuid algselt siiski ettevõtluses, olnuks 2000. aastal kehtinud

§ 37

lg 4 kohaselt võimalik kinnistute soetamise kulud liita ettevõtlustuludele hetkel, mil lõppes maaüksuste ettevõtluses kasutamine. Kui maksumaksja ei kasutanudki kinnistuid ettevõtluses ka algselt, oleks pidanud rakenduma kulude mahaarvamise keeld.

1. Nii maksuamet kui ka kohtud on jätnud tähelepanuta asjaolu, et T. Reesar ei ole end registreerinud ettevõtjaks asjade rentimise või kasutusvaldusse andmise alal. Tallinna Linnakohtu registriosakonna andmeil on T. Reesar end
2. oktoobri
3. aasta kande alusel registreerinud füüsilisest isikust ettevõtjaks põllumajandussaaduste tootmise, varumise, töötlemise ja turustajana ning metsanduse ja metsa ülestöötamise, varumise, töötlemise ja turustajana ja
4. mai
5. aasta avalduses Lääne Maksuametile on ta oma ettevõtlusena nimetanud põllumajandust ja metsandust. Vastustaja poolt kirjalikus vastuses esitatud väited, et kuivõrd ettevõtlusega tegelemine oli eeltingimuseks füüsilisest isikust ettevõtja Tarvi Reesare poolt kinnistute omandamisel vabade metsamaade erastamise teel, siis on kinnistute eest järelmaksete tasumine vaadeldav ettevõtlustuluna, ei oma tähtsust juhul, kui T. Reesar on neid maaüksusi vastavalt

§ 37lg-le 4 käsitlenud kui ettevõtluses mitte kasutatavat vara.

14.

§ 36

lg 1 alusel võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu (sh ettevõtlustulu) tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et tal ei ole tulu tekkinudki, sest tulu ei ole talle maksustamisperioodil tegelikult laekunud. Tulu võib tekkida ka sellest, kui kolmas isik täidab maksumaksja eest maksumaksja kohustuse, seega T. Reesarel ka sellest, et OÜ Serviti tasus tema eest maa erastamise järelmaksed riigile. Tulu tekkis T. Reesarel sellel maksustamisperioodil, mil OÜ Serviti järelmakseid tasus. Kolmanda isiku poolt makstud summat tuleb lugeda maksumaksja tuluks ja maksustamine toimub samadel alustel nagu oleks toimunud siis, kui OÜ Serviti oleks tasunud T. Reesarele ja T. Reesar seejärel riigile.

§ 36

lg 1 ei välista, et üks kuludokument saab tõendada korraga mitme isiku kulu, antud juhul OÜ Serviti kulu, T. Reesare tulu ja samaaegselt ka tema kulu. Ringkonnakohus ei ole andnud ühest hinnangut sellele, kas kaebuse esitaja poolt kulu kandmine on dokumentaalselt tõendatud. Ringkonnakohus ei põhjenda, miks T. Reesare ja OÜ Serviti vahel sõlmitud lepingud ei tõenda kulu kandmist. Kulutuste tõendamine võis antud juhul toimuda mitme dokumendi alusel – OÜ Serviti kulutuste osas OÜ Serviti ja T. Reesare vahelise lepingu ja maksedokumendi alusel, T. Reesare kulutuste osas maa erastamise lepingute alusel, T. Reesare tulu osas T. Reesare ja OÜ Serviti vahelise lepingu ja maksedokumendi alusel. Kui T. Reesare jaoks on kulutuste sisu kinnistute soetamine, siis OÜ Serviti jaoks on kulutuste sisu kinnistute kasutamine. Kolmanda isiku kaudu toimuva tehingu täitmise ja maksete tasaarvestamise korral on oluline, et maksustamisel võetaks arvesse kõiki sooritusi.

1. Kuigi Lääne Maksuameti ettekirjutuse tegemise ajal veel ei kehtinud
2. veebruaril
3. aastal vastuvõetud ja
4. juulil
5. aastal jõustunud Maksukorralduse seadus (MKS), on MKS § 11 väljendatud uurimispõhimõte tuletatav
6. aastal kehtinud MKS §-st
7. Riigikohtu halduskolleegium on varasemates lahendites rõhutanud, et uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad (Riigikohtu halduskolleegiumi
8. juuni
9. aasta otsus asjas nr 3-3-1-26-02, RT III 2002, 20, 236). Riigikohtu halduskolleegium leiab, et maksuamet ja kohtud on jätnud välja selgitamata maksumaksja T. Reesare tegeliku tahte ja kohaldanud

ühekülgselt.

1. Kuivõrd maksuamet ja kohtud ei ole selgitanud välja maksumaksja tegelikku tahet, ei saa Riigikohtu halduskolleegium võtta seisukohta kassaatori väidete osas, mis käsitlevad Käibemaksuseaduse (KMS) kohaldamist. KMS kohaldamine sõltub sellest, kas T. Reesare tegevus vastab
2. aastal kehtinud KMS § 2 p-s 1 toodud ettevõtluse mõistele.
3. Neil põhjustel tuleb T. Reesare kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
4. märtsi
5. aasta otsus haldusasjas nr 2-3/83/04 tuleb Lääne Maksuameti
6. märtsi
7. aasta ettekirjutuse nr 176 punktidega 1.4.2 ja 2.3 seotud osas ja Tallinna Halduskohtu
8. jaanuari
9. aasta otsus haldusasjas nr 3-161/03 samas osas tühistada HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel. Asi tuleb Tallinna Halduskohtul uuesti läbi vaadata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque