← Eesti

3-1-1-56-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-56-04 Otsuse kuupäev

  1. juuni 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi Ü. T., M. I. ja A. L. süüdistuses KrK § 161 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-40-2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ü. T. kaitsja vandeadvokaat Urmas Arumäe ja M. I. kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  4. juuni 2004 Istungil osalenud isikud Ü. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat U. Arumäe, M. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ning prokurör Milja Janson Resolutsioon
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus osaliselt: 1.1 Osas, millega Ü. T., M. I. ja A. L. tunnistati süüdi ja karistati KrK § 161 järgi ning vabastati karistusest KarS § 5 lg 1 alusel; 1.2 Ü. T-lt, M. I-lt ja A. L-lt igaühelt 3720 krooni sundraha väljamõistmise osas ning 1.3 Ü. T-lt, M. I-lt ja A. L-lt solidaarselt 1635 krooni kohtukulu sissenõudmise osas.
  8. Teha uus otsus ja lõpetada Ü. T., M. I. ja A. L. süüdistusasjas KrK § 161 järgi menetlus KrMK § 220 lg 1 alusel seoses aegumistähtaja möödumisega.
  9. Välja mõista riigieelarve tuludesse Ü. T-lt 545 krooni, A. L-lt 545 krooni ja M. I-lt 545 krooni kohtukulude (postikulud) katteks.
  10. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  11. Tühistada Viljandi Maakohtu
  12. detsembri
  13. a määrus, millega võeti riigi kanda kohtukulu 5133 krooni kaitsjatasu katteks M. I-le advokaat Pille Toome poolt kohtus osutatud õigusabi eest.
  14. Välja mõista M. I-lt riigieelarve tuludesse kohtukulu 10 124 krooni 40 senti kaitsjatasu katteks.
  15. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.
  16. M. I. kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon tagastada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. Ü. T., A. L. ja M. I. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 161 järgi seoses X Maakonnas X Vallas X külas endise X talu maadel asuva X maaüksuse Ü. T-le ebaseadusliku enampakkumisega erastamise alustamisega. 1.1 Ü. T. süüdistati selles, et tema, olles X vallavanem ja seega ametiisik KrK § 160 lg 2 mõttes, pani toime järgmised teod:
  18. Andis X Vallavalitsuse maakorraldajatele A. L-le ja M. I-le suulise korralduse ja avaldas neile survet valmistada eelisjärjekorras ette tema poolt erastada soovitud 12,7 hektari suuruse X maaüksuse enampakkumisega erastamine, ehkki vallavalitsusele olid laekunud J. T.
  19. juuli
  20. a ja
  21. aprilli
  22. a ning M. M.
  23. juuli
  24. a avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks. Viimatinimetatud avaldused tulnuks vastavalt Maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lg-le 2, § 22 lg-le 2 ja § 23 lg-le 2 ning Vabariigi Valitsuse
  25. novembri
  26. a määrusega nr 268 kinnitatud Maa enampakkumisega erastamise korra (edaspidi: Kord) p-le 3 rahuldada enne X maaüksuse enampakkumisega erastamist.
  27. Võttis X maaüksuse enampakkumisega erastamise küsimuse X Vallavalitsuse
  28. mai
  29. a istungi päevakorda ja rikkudes
  30. a Korruptsioonivastase seaduse § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatud toimingupiiranguid, juhtis seda istungit. Sellel istungil arutati tema
  31. jaanuari
  32. a avaldust X maaüksuse piiratud enampakkumisel erastamiseks ning otsustati erastamise võimalikkuse üle.
  33. Ei teavitanud teisi vallavalitsuse liikmeid sellest, et X maaüksusele oli laekunud maa ostueesõigusega erastamise avaldused. Seetõttu võttis X Vallavalitsus
  34. mail
  35. a vastu korralduse nr 269, millega, võimaldati erastada X maaüksus piiratud enampakkumisel.
  36. Omandas X Vallavalitsuse
  37. mai
  38. a korraldusele nr 269 tuginevalt antud Viljandi Maavanema
  39. septembri
  40. a korralduse nr 802 alusel
  41. oktoobril
  42. a läbi viidud enampakkumisel X maaüksuse alghinnaga 188 367 krooni. Sellega rikkus Ü. T.
  43. a Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg-s 1 sätestatud toimingupiirangut. Ü. T. eelkirjeldatud tegevuse tõttu ei olnud X Vallavalitsusel enam võimalik rahuldada maa ostueesõigusega erastamise taotlusi neis esitatud ulatuses. Seetõttu põhjustas Ü. T. X valla kui kohaliku omavalitsusüksuse õigustele ja huvidele olulise kahju, mis seisnes X Vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse täitevorgani autoriteedi ja prestiiži alandamises ja kohaliku omavalitsuse usaldusväärsuse vähendamises. Oma tegevusega sai Ü. T. korruptiivset tulu summas 188 367 krooni. 1.2 M. I. süüdistati selles, et tema, olles X valla vanemmaakorraldaja ja seega ametiisik KrK § 160 lg 1 mõttes:
  44. Võttis
  45. jaanuaril
  46. a vastu vallavanem Ü. T. avalduse X maaüksuse enampakkumisega erastamise algatamiseks, jättes vastuvõtmisel avalduse registreerimata, millega rikkus Avaldustele vastamise seaduse § 3 lg-t
  48. Asus koheselt ette valmistama X maaüksuse erastamist, olles seejuures teadlik, et nimetatud maaüksus moodustatakse maaüksusest, millele on laekunud J. T.
  49. juuli
  50. a ja M. M.
  51. juuli
  52. a avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks. Erastamise ettevalmistamine seisnes selles, et M. I. koostas
  53. jaanuaril
  54. a vastavalt Ü. T. poolt koostatud plaanile X maaüksuse piiride kulgemise plaani, kuigi puudus Korra p-s 14 maavanema kui erastamise korraldaja edastatud avaldus koos seisukohaga X maaüksuse erastamise algatamiseks. Samuti väljastas M. I. jaanuaris 1997 vajalikud dokumendid X maaüksuse mõõdistamiseks, kuigi vastavalt Korra p-le 16 korraldab katastriüksuse moodustamise maavanem pärast kohaliku omavalitsuse poolt Korra p-s 15 ettenähtud toimingute teostamist. Samuti koostas M. I. X Vallavalitsuse
  55. mai
  56. a korralduse nr 269 projekti X maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks, rikkudes sellega MaaRS § 22 lg 2 ja Korra p
  58. Koostas
  59. juunil
  60. a X maaüksuse maksustamishinna määramise akti, rikkudes sellega Korra p 15, mille kohaselt tuleb nimetatud toiming teostada enne erastamise algatamist, pöördudes Korra p 13 järgi avaldusega maavanema kui erastamise korraldaja poole.
  61. Osales Viljandi Maavanema
  62. septembri
  63. a korralduse nr 802 alusel moodustatud X maaüksuse enampakkumise läbi viinud komisjoni töös X vallavalitsuse esindajana. Seejuures oli M. I. teadlik, et X maaüksuse erastamine ei ole seadusega kooskõlas, kuid ei edastanud seda teavet teistele komisjoni liikmetele. Seetõttu sai võimalikuks, et
  64. oktoobril
  65. a toimunud enampakkumisel omandas X maaüksuse X vallavanem Ü. T. alghinnaga 188 367 krooni. M. I. tegevuse tõttu X maaüksuse enampakkumisega erastamise ettevalmistamisel ei olnud X Vallavalitsusel enam võimalik rahuldada maa ostueesõigusega erastamise taotlusi neis esitatud ulatuses. Seetõttu põhjustas M. I. X valla kui kohaliku omavalitsusüksuse õigustele ja huvidele olulise kahju, mis seisnes X Vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse täitevorgani autoriteedi ja prestiiži alandamises ja kohaliku omavalitsuse usaldusväärsuse vähendamises.
  66. Viljandi Maakohtu
  67. detsembri
  68. a otsusega mõisteti Ü. T., A. L. ja M. I. KrK § 161 järgi õigeks kuriteosündmuse puudumise tõttu. Kohus jättis rahuldamata Ü. T. kaitsja U. Arumäe taotluse 80 275 krooni ja 40 sendi suuruse kaitsjakulu hüvitamiseks Ü. T-le. Sama kuupäeva määrusega jättis kohus riigi kanda 5133 krooni kohtukulu M. I. kaitsjatasu katteks.
  69. Kohtualuste õigeksmõistmist põhistas maakohus järgmiselt. 3.1 X maaüksusele ei olnud esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusi, mistõttu selle maa erastamine enampakkumisel ei olnud vastuolus Maareformi seaduse ja Maa enampakkumisega erastamise korraga. X maast maa reserveerimine M. M-le tekitas olukorra, kus X maa ei olnud enam vaba piirnev maa X maa suhtes, kus asusid J. T. ehitised. Seega ei oleks J. T. saanud X maast maad erastada. Seoses sellega, et kõik maa ostueesõigusega erastamise avaldused olid " arvestades vastandlike huvidega õigustatud isikute tahet " tasakaalustatult rahuldatud, puudub alus väita, et X maaüksuse erastamisega on X vallale kahju tekitatud. Kohtualustele ei saa süüks arvata rikkumisi, mis tulenevad X Maakonnas juurutatud praktikast Korra punktide 14 ja 15 rakendamisel. X maaüksuse erastamise otsust ei teinud kohtualused vaid Viljandi maavanem. 3.2 Ü. T-le ei saa ette heita, et ta omandas X maaüksuse alghinnaga, sest erastamise eeltoimingute tegemine kohtualuste poolt ei välistanud teiste isikute osalemist enampakkumisel. Kuna Ü. T. ei saanud enne enampakkumist eeldada, et just tema enampakkumise võidab, ei ole tema poolt enampakkumise tulemusel saadu käsitatav korruptiivse tuluna. Samuti ei saa Ü. T-le süüks panna X maaüksuse erastamise küsimuse lülitamist X Vallavalitsuse istungipäevakorda, sest vallavalitsuse istungipäevakorra kindlaksmääramine oli vallavanema ametikohustus. Samuti asus kohus seisukohale, et Ü. T. viibimine X Vallavalitsuse
  70. mai
  71. a istungil ei ole käsitatav Korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirangute rikkumisena, kuna ei ole tõendatud, nagu oleks Ü. T. osalenud X maaüksuse erastamisküsimuse arutamisel ja otsustamisel. 3.3 Põhjendades Ü. T-le kaitsjatasu hüvitamata jätmist, märkis kohus, et asjas puuduvad dokumendid, millest nähtuks, et Ü. T-l on tekkinud kohustus õigusabi eest tasuda.
  72. Viljandi Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Viljandi Prokuratuuri prokurör M. Janson ja apellatsioonkaebuse Ü. T. kaitsja U. Arumäe. Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist. Prokurör palus kõik kohtualused KrK § 161 järgi süüdi tunnistada ja karistada, kuid vabastada nad karistusest seoses aegumistähtaja möödumisega. Apellatsioonkaebuses paluti jätta maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid mõista välja Ü. T-le KrMK § 89 lg 51 alusel kaitsja U. Arumäele makstav tasu 86 776 krooni ja 8 senti ning protsessis varem osalenud kaitsjale vandeadvokaat Indrek Koolmeistrile makstav tasu 10 000 krooni.
  73. Tartu Ringkonnakohtu
  74. märtsi
  75. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu
  76. detsembri
  77. a otsus täies ulatuses. Ü. T., A. L. ja M. I. tunnistati KrK § 161 järgi süüdi. Kohus mõistis kohtualustele karistusteks rahalised karistused - Ü. T-le 200 päevamäära, s.o 5600 krooni, A. L-le ning M. I-le 100 päevamäära, s.o 2800 krooni. KarS § 5 lg 1 p 3 alusel vabastas ringkonnakohus kohtualused karistusest seoses aegumistähtaja möödumisega. Kohtualustelt mõisteti välja igaühelt 3720 krooni sundraha ja solidaarselt 1635 krooni kohtukulu.
  78. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt. 6.1 Puudub vaidlus selles, et endised kinnistud Y ja X kogupindalaga 84,69 ha olid õigustatud subjektidele kompenseeritud. Seega sai neid lugeda vabadeks maadeks, mille osas oli kõikidel maa ostueesõigusega erastamist taotlevatel isikutel võrdsed õigused. Kriminaalasjas olevate materjalidega on kindlaks tehtud, et enne X Vallavalitsuse
  79. mai
  80. a korralduse nr 269 andmist olid Ü. R., M. M. ja J. T. esitanud taotlusi kokku 99 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Seega oleks M. M., Ü. R. ja J. T. avaldusi saanud Y ja X talu maade arvelt rahuldada 92 % ulatuses. 6.2 Ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul on arvestatud kõigi maareformi subjektide huvidega ega ole rikutud Ü. R., M. M. ja J. T. õigusi. Samuti ei saa nõustuda sellega, et X maaüksuse näol oli tegemist vaba maaga ja seega oli õigustatud selle erastamine piiratud enampakkumisel. Kohtukolleegium leidis, et X maaüksus on üks osa X talude maadest. Kuna need maad piirnesid maad ostueesõigusega erastada soovivate isikute maadega, siis oli neil õigus nõuda X talude maa arvelt endale lisamaad. Kuna kompenseeritud ja seega tagastamisele mittekuuluvate Y ja X maade kohta oli X Vallvalitsuse
  81. mai
  82. a korralduse nr 269 andmise ajaks laekunud kolm ostueesõigusega erastamise avaldust ja need olid selleks ajaks lahendamata, siis välistas MRS § 22 lg 2 X maaüksuse enampakkumisega erastamise algatamise. 6.3 Tulenevalt Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg-st 1 ei oleks Ü. T. tohtinud osaleda X maaüksuse müügi piiratud enampakkumisel, kuna selle piiratud enampakkumise korraldamise dokumendid koostas X Vallavalitsus. Samuti asus kohtukolleegium seisukohale, et kuna Ü. T. soovis osaleda X maaüksuse piiratud enampakkumisel, ei oleks ta tulenevalt Korruptsioonivastase seaduse § 21 lg-st 1 ja § 13 lg-test 1 ja 2 tohtinud osaleda X Vallavalitsuse
  83. mai
  84. a istungil X maaüksuse erastamise arutamisel. Ringkonnakohus märkis, et vallavalitsuse istungiprotokollist ega tunnistajate ütlustest ei nähtu, et Ü. T. oleks end istungi juhataja kohalt taandanud. 6.4 Ü. T-le, A. L-le ja M. I-le esitatud süüdistus on põhjendatud, välja arvatud osas, mis puudutab Korra pde 14 ja 15 rikkumist. Kohtukolleegium leidis, et nimetatud sätete rikkumises kohtualused süüdi ei ole, kuna Viljandi Maakonnas oli Korra punktide 14 ja 15 täitmine antud kohalike omavalitsuste pädevusse. 6.5 Tõendatud on ka olulise kahju tekitamine KrK § 161 tähenduses, kuna kohtualuste õigusvastase tegevuse tagajärjel ei olnud kõiki maa ostueesõigusega erastamise avaldusi võimalik nendes taotletud ulatuses rahuldada. Vallavalitsuse juhtivtöötajate selline käitumine kahjustas omavalitsusüksuse autoriteeti ja prestii"i, sest vallavalitsusel, mille juhtivtöötajad oma ametiseisundit ära kasutades rikuvad seadusi, mille tulemusena kannatavad vallaelanike huvid, ei ole enam kohalike elanike silmis autoriteeti. 6.6 Seoses sellega, et Ü. T. suhtes tehti süüdimõistev kohtuotsus, jättis ringkonnakohus Ü. T. kaitsja apellatsioonkaebuse kohtukulude väljamõistmiseks rahuldamata. Samas pidas kohtukolleegium vajalikuks märkida, et KrMK § 89 lg 51 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et isik on kaitsjatasu tasunud ja on võimeline seda tõendama. Vastasel juhul tekiks olukord, kus isikul oleks alus riigilt nõuda tunduvalt suuremaid summasid, kui ta tegelikult on õigusabi andvale isikule tasunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  85. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse Ü. T. kaitsja U. Arumäe ja M. I. A. L. osas ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras ei vaidlustatud.
  86. Ü. T. kaitsja U. Arumäe palub Tartu Ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi taotleb kassaator KrMK § 89 lg 51 osaliselt põhiseadusevastaseks tunnistamist. Oma kaebust põhistab kassaator järgmiselt. 8.1 X maaüksuse erastamine enampakkumise teel oli seaduslik. A. R. avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks rahuldati täies ulatuses. Maa "reserveerimine" või "broneerimine" M. M-le tekitas olukorra, kus J. T-l ei olnud enam õigust X maa erastamiseks, sest X Maa ei olnud enam X maa suhtes piirnev vaba maa. M. M-le erastati maa kooskõlas maakorralduslike nõuetega. J. T. ütlused on olnud vastuolulised. J. T. on korduvalt väljendanud soovimatust erastada maad X maade arvelt. X maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks ei olnud esitatud ühtegi avaldust. 8.2 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et Ü. T. osalemine X maaüksuse enampakkumisel oli vastuolus Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg-ga
  87. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et X maaüksuse erastamise üle ei otsustanud mitte X Vallavalitsus, vaid Viljandi maavanem. X maaüksuse piiratud enampakkumisel oli peale Ü. T. võimalik osaleda ka teistel isikutel, kuid keegi selleks soovi ei avaldanud. 8.3 Ringkonnakohus on asunud põhjendamatult seisukohale, et Ü. T. osales X Vallavalitsuse
  88. mai
  89. a korralduse nr 269 vastuvõtmisel. Samuti on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtualused ei ole süüdi Korra pde 14 ja 15 rikkumises, kuid vaatamata sellele tuleb Ü. T-le nimetatud punktides kirjeldatud toimingute tegemine süüks arvata, vastuoluline. 8.4 Kuna kõik isikud, kelle maa ostueesõigusega erastamise avaldusi on käesolevas kriminaalasjas käsitletud, on saanud vastavalt oma soovidele maad erastada, ei ole ka kellelegi kahju tekitatud. 8.5 Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et õigeksmõistetule kohtukulude (kaitsjatasu) hüvitamise eelduseks on asjaolu, et isik oleks õigusabikulud eelnevalt kaitsjale tasunud. Kui võtta aluseks KrMK § 89 lg 51 grammatiline tõlgendus, siis on selles sättes sisalduv sõnakasutus "makstud" vastuolus Põhiseaduse §dega 11, 12, 15, 25 ja
  90. Samuti on kassaator seisukohal, et advokaadi poolt esitatud kohtukulude nimekiri on piisav dokumentaalne alus kohtukulude väljamõistmiseks.
  91. M. I. palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista end KrK § 161 järgi õigeks seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Oma taotlust põhistab kassaator sellega, et tal puudus vanemmaakorraldajana ametikohast tulenev õiguspädevus teistele isikutele kohustuslike otsuste vastuvõtmiseks. Seetõttu ei saa teda käsitada ametiisikuna KrK § 160 tähenduses. 9.1 Kassaator soostub ringkonnakohtu seisukohaga, et M. I. pole süüdi Maa enampakkumise erastamise korra punktide 14 ja 15 rikkumises. Kuid ta ei nõustu sellega, et talle on siiski süüks arvatud Ü. T. avalduse vastuvõtmine ja registreerimata jätmine, maaüksuse piiride kulgemise plaani ja maa maksustamishinna koostamine, maaüksuse mõõdistamiseks vajalike dokumentide väljastamine ja korralduse nr 269 projekti koostamine. Need toimingud kuuluvad just Korra p-de 14 ja 15 alla. Samuti ei laiene erastamise algatamise avaldusele Avaldustele vastamise seaduses sätestatud kord, kuna Maa enampakkumisega erastamise kord kehtestab vastavas osas eriregulatsiooni. 9.2 X Vallavalitsuse
  92. mai
  93. a korraldusega võeti üksnes seisukoht X maaüksuse enampakkumisega erastamise võimalikkuse kohta, mitte ei otsustatud maa enampakkumisele panemist ja selle erastamist Ü. Tle. Seega on põhjendamatu tema süüdistamine selles, et ta koostas X Vallavalitsuse
  94. mai
  95. a korralduse nr 269 projekti X maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks X vallavanem Ü. T-le. Maa piiratud enampakkumisega erastamise menetlus ei lõpe eeltoimingutega, vaid maavanema otsusega erastamise tulemuste kinnitamise kohta. MaaRS § 222 lg 1 ja Korra p 4 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem, kes peab kontrollima erastamise seaduslikkust. Ühtlasi on maavanema otsustada, kas maaüksus erastamisele panna või mitte. X Vallavalitsuse
  96. mai
  97. a korraldus ei olnud Viljandi Maavanemale siduv. 9.3 M. M. maa ostueesõigusega erastamise avaldusega arvestamine kõrvaldas X maa piirnevuse X maaga, kus asus J. T. elamu. MaaRS § 9 lg 2 kohaselt tuli maa ostueesõigusega erastamisel arvestada tingimusega, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ja et erastamisega ei rikuta teiste ostueesõigust omavate isikute õigusi. Maa erastamisel tuleb arvestada ka maakorralduslikke nõudeid. M. M-le erastatud maaüksus piirnes ühest küljest riigimaanteega, teisest ojaga ja kolmandast teega. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kuna M. M. hooned asusid X maadel, tuli arvestada eeskätt tema õigustega, pealegi on J. T. korduvalt väitnud, et ta ei soovinud erastada maad X maadest. 9.4 Süüdistusversioon kohalikule omavalitsusele kahju tekitamise kohta on väär, kuna nii M. M., J. T. kui ka A. R. avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks rahuldati lähtuvalt avalduste esitajate tahtest. Seejuures said nii A. R. kui ka M. M. poeg G. M. erastada maad soovitud ulatuses, J. T. pole aga kunagi avaldanud soovi erastada maad X maadest. 9.5 Samuti on kassaator seisukohal, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel on rikutud oluliselt menetlusnorme, sest täiendavat kohtueelset uurimist teostas Kaitsepolitsei, kuid riigiprokurör ei ole asja uurimisalluvust muutnud. Kohtueelsel uurimisel rikuti tema kaitseõigust, kuna esmalt kuulati teda üle tunnistajana.
  98. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid süüdimõistetud ja nende kaitsjad kassatsioonkaebusi ja taotlesid nende rahuldamist. Ü. T. kaitsja leidis, et seoses aegumisega oleks kohtud pidanud kriminaalasja menetluse Ü. T. osas lõpetama juba enne kohtu alla andmist. Prokurör vaidles kaebustele vastu ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  99. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaagib esmalt kassatsioonkaebustes esitatud seisukohti ning seejärel käsitleb AKKS § 49 lg-te 3, 4 ja 5 alusel kassatsioonkaebuste väliselt ringkonnakohtu poolt kriminaalseaduse ja kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisega seonduvaid probleeme. I
  100. Ü. T. kaitsja väidab, et X maaüksuse erastamine enampakkumisel Ü. T. poolt ei rikkunud maa ostueesõigusega erastamist taotlenud A. R., J. T. ja M. M. õigusi ja oli seetõttu seaduslik. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et asjaolu, kas ja millises osas oleks olnud võimalik rahuldada M. M., A. R. ja J. T. avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks ei oma käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust. Süüdimõistetutele on süüks arvatud maaüksuse enampakkumisega erastamise algatamine ja ettevalmistamine tingimustes, kus see ei olnud seaduse järgi lubatud, sest enne oleks tulnud lahendada maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avaldused. X maaüksuse enampakkumisega erastamine Ü. T-le aga välistas võimaluse kaaluda selle maaüksuse kasutamist maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide esitatud erastamistaotluste võimalikult ulatuslikuks rahuldamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse
  101. novembri
  102. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 10 alapunktist 2 ja punkt 13 alapunktist 2, ei ole maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti taotlus elamu juurde erastatava maa piiride täpse kulgemise kohta maa asukohajärgsele linna- või vallavalitsusele siduv.
  103. Väide, et X maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks ei olnud esitatud ühtegi avaldust ja seetõttu oli selle erastamine enampakkumisel lubatud, ei vasta tegelikkusele. Ringkonnakohus on tuvastanud, et X maaüksus moodustati endise kinnistu X arvel. X maaüksuse enampakkumise teel Ü. T-le erastamise ettevalmistamise ajaks olid endiste Y ja X maade osas esitatud A. R., J. T. ja M. M. avaldused seaduses ettenähtud korras lahendamata. Enne nende avalduste lahendamist oli maa erastamine enampakkumise teel seadusevastane.
  104. Asjaolu, et lõpliku otsuse X maaüksuse erastamiseks tegi Viljandi maavanem ja et selle otsuse tegemisel ei avastatud kohtualustele süüks arvatud ebaseaduslike tegude toimepanemist otsuse tegemiseks vajalike materjalide ettevalmistamisel, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kohtualuseid ei ole süüdistatud, ega süüdi tunnistatud maavanema kompetentsi kuuluvate tegude toimepanemises. Kuigi vastavalt Korra p-le 4 on maa enampakkumisega erastamise korraldajaks maavanem, ei saa erastamist läbi viia ilma maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse poolsete erastamise eeltoiminguteta (Korra p-d 5 ja 15). Korra (eriti punktid 3, 5 ja 15) ja Maareformi seaduse mõtte kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus tagada maavanemale kogu vajalik teave " muuhulgas ka selle kohta, kas enampakkumisele minev maa vastab seaduses sätestatud tingimustele.
  105. Ei saa nõustuda sellega, et ringkonnakohus pole põhjendanud Ü. T. osalemist X Vallavalitsuse
  106. mai
  107. a korralduse nr 269 vastuvõtmisel. Ringkonnakohtu otsuses on seda seisukohta põhjendatud (otsuse lk-d 10-11). Vallavalitsuse protokollist ei nähtu, et Ü. T. oleks esitanud enesetaanduse ja seda ei kinnita ka tunnistajad.
  108. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuses ei ole vastuolusid seoses kohtualustele süüks arvatud Korra p-de 14 ja 15 rikkumisega. Ringkonnakohtu otsusest on selgelt aru saadav, milline tegevus on kohtualustele süüks arvatud. Seejuures on ringkonnakohus märkinud "..., et kohtualused pole süüdi Korra punktide 14 ja 15 rikkumises, kuna X maakonnas oli nende punktide täitmine antud kohalike omavalitsuste pädevusse." Seega on ringkonnakohus üksnes tõdenud, et X Vallavalitsus oli õigustatud üldjuhul teostama nendes punktides loetletud toimingud ja seega ei rikkunud kohtualused pädevuse nõudeid. Kohtualuste teod olid ebaseaduslikud seetõttu, et neid tegusid tehti enne maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduste lahendamist.
  109. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et süüdimõistetute kui vallavalitsuse juhtivtöötajate käitumine kahjustas omavalitsusüksuse autoriteeti ja prestiiži. Kui vallavalitsuse juhtivtöötajad rikuvad oma ametiseisundit ära kasutades seadusi, mille tulemusena seatakse ohtu vallaelanike huvid, ei oma vallavalitsus enam vajalikku autoriteeti kohalike elanike silmis. Oluline on seejuures ka asjaolu, et seaduserikkumiste tulemusel erastati maatükk vallavanemale Ü. T-le endale. Nendel põhjustel tuleb süüdimõistetute tegudega tekitatud mittevaraline kahju hinnata oluliseks kahjuks.
  110. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et KrMK § 89 lg 51 ei ole käesolevas kriminaalasjas asjasse puutuv, kuna see säte reguleerib isikule kaitsjatasude hüvitamist õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel. Ü.T. suhtes tegi aga ringkonnakohus süüdimõistva kohtuotsuse ja sellisel juhul kuulub kohaldamisele KrMK § 89 lg
  111. Seetõttu puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil vajadus hinnata KrMK § 89 lg 51 vastavust Põhiseadusele. II
  112. Põhjendatud ei ole M. I. väide, et ta ei olnud ametiisikuks KrK § 160 tähenduses seetõttu, et tal puudus vanemmaakorraldajana ametikohast tulenev õiguspädevus teistele isikutele kohustuslike otsuste vastuvõtmiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KrK § 160 lg 1 kohaselt oli ametiisikuks isik, kellel on ametiseisund ükskõik millisel omandivormil põhinevas asutuses, ettevõttes või organisatsioonis, kui talle on riigi või omaniku poolt pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis-, operatiivsed, organisatsioonilised, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. KarS § 288 kohaselt on karistusseadustiku eriosa tähenduses ametiisikuks isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus või eraõiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Ametiseisund tähendab ametikohast tulenevat ametiisiku õiguspädevust vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid, teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt. Seega on ametikohast tulenev õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslike otsuseid üks, kuid mitte ainuke ametiseisundi võimalik tunnus. M. I. on aga põhjendatult loetud ametiisikuks seetõttu, et talle oli vallavalitsuse vanemmaakorraldaja ametijuhendiga pandud järelevalveülesanded ja tal oli sellest tulenev õiguspädevus vallas vastavate järelevalvetoimingute tegemiseks.
  113. M. I. väidet, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline Korra p-de 14 ja 15 rikkumise osas, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks käesoleva otsuse p-s 16 toodud põhjendusel.
  114. Ringkonnakohtu otsusega on M. I-le süüks arvatud MRS § 9 lg 2, § 22 lg 2 ja Korra p 3 nõuete rikkumine. Seega on alusetu M. I. väide, et talle on süüks arvatud ka Avaldustele vastamise seaduse § 3 lg 1 nõuete rikkumine.
  115. Asjaolu, et maavanema poolt ei avastatud M. I-le süüks arvatud tegude toimepanemist, ei oma asja lahendamisel tähtsust ega saa seetõttu olla M. I. vastusest vabanemise aluseks. (Vt ka käeoleva otsuse p 14).
  116. Küsimus sellest, kas ja millises osas oleks olnud võimalik rahuldada M. M., A. R. ja J. T. avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks, ei oma käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust. Süüdimõistetutele on süüks arvatud maaüksuse enampakkumisega erastamise algatamine ja ettevalmistamine tingimustes, kus see ei olnud seaduse järgi lubatud. X maaüksuse enampakkumisega erastamine Ü. T-le aga välistas võimaluse kaaluda selle maaüksuse kasutamist maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide esitatud erastamistaotluste võimalikult ulatuslikuks rahuldamiseks. (Vt ka käesoleva otsuse p-d 12 ja 13).
  117. Olulise kahju osas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht avaldatud käesoleva otsuse p-s
  119. M. I. väide, et asjas puudub määrus uurimisalluvuse muutmiseks, ei ole õige. Kriminaaltoimikus on riigiprokurör Jüri Pikma
  120. juuni
  121. a määrus uurimisalluvuse muutmiseks, mille kohaselt on kriminaalasja eeluurimine tehtud ülesandeks Kaitsepolitseiameti uurija õigustega ametnikule (kd 5 tl 845).
  122. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud M. I. suhtes kaitseõiguse rikkumisi. Vaatamata sellele, et M. I. kuulati enne kahtlustatavaks tunnistamist korduvalt üle tunnistajana, ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, et M. I. poolt tunnistajana antud ütlusi oleks kasutatud tõenditena tema vastu. Samuti ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus oleks rikkunud kriminaalmenetluse seadust teiste tõendite kontrollimisel ja hindamisel. III
  123. Ringkonnakohus leidis, et kuna süüdimõistetutele inkrimineeritud kuriteod olid aegunud enne kohtu alla andmist, siis tuleb süüdimõistetud karistusest vabastada. Nii ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas kui ka resolutiivosas on karistusest vabastamise alusena märgitud KarS § 5 lg 1 p
  124. Viide sellele seadusesättele on ekslik. Eeldatavalt lähtus ringkonnakohus otsuse tegemisel enne
  125. jaanuari
  126. a kehtinud KrMK § 5 lg 2 redaktsioonist, mille kohaselt tuli kuriteo aegumise ilmnemisel kohtuliku arutamise staadiumis tõepoolest arutada kriminaalasi lõpuni, teha süüdimõistev kohtuotsus ja vabastada süüdimõistetu karistusest. Kuid vastavalt KarS § 81 lg-le 1, ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud aegumise tähtaeg. Sellest karistusseaduse sättest lähtuvalt on alates
  127. jaanuarist
  128. a muudetud ka kriminaalmenetluse õigust (RT I 2003, 83, 557). Kõigepealt kehtib sellest kuupäevast alates KrMK § 5 lg 2 redaktsioon, mille kohaselt aegumise ilmnemisel kohtuliku arutamise staadiumis ei kehti enam eriregulatsioon ja KrMK § 220 lg 1 uus redaktsioon näeb otseselt ette, et kõnealuse kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kohtulikul arutamisel lõpetab kohus põhistatud määrusega kriminaalasja menetluse. Kuigi samal ajal on seaduseandja jätnud muutmata KrMK § 268 lg 3, mille kohaselt teeb kohus süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega karistusest, kui kriminaalasja arutamisel tehti kindlaks KrMK § 5 lg 1 p-des 3 või 4 sätestatud asjaolu, on see säte ilmselges vastuolus KrMK § 5 lg 2 ja § 220 lg 1 uue redaktsiooniga aga samuti ka KarS § 81 lg-ga 1 ega kuulu seetõttu enam kohaldamisele.
  129. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tunnistades Ü. T. süüdi kuriteos, mille aegumistähtaeg on möödunud, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti kriminaalseadust, jättes kohaldamisele kuulunud KarS § 81 lg 1 kohaldamata. Samuti rikkus ringkonnakohus kriminaalmenetluse seadust, sest lähtudes KrMK § 220 lgst 1 ja § 5 lg 1 p-st 3 tulnuks ringkonnakohtul kriminaalasja menetlus Ü. T. osas lõpetada, sest tema ei ole aegumise kohaldamist vaidlustanud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus Ü. T. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 161 järgi ning tema karistusest vabastamises KarS § 5 lg 1 p 3 alusel tühistada. Samas ei tingi see kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist, sest AKKS § 63 p 3 alusel on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil õigus teha asjas uus otsus, kui sellega ei raskendata süüdimõistetute olukorda. Vastavalt KrMK § 89 lg-le 4 tuleb kriminaalasjas menetluse lõpetamisel aegumise tõttu kohtukulud ja sealhulgas ka kaitsjatasu hüvitada kohtualusel.
  130. Käesoleva otsuse p-s 27 kirjeldatud rikkumised on aset leidnud ka A. L. suhtes. Kuigi tema osas ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks väljuda kassatsiooni piiridest AKKS § 49 lg 3 alusel, tühistada ringkonnakohtu otsus ka tema osas ja lõpetada tema süüdistusasjas kriminaalmenetlus aegumise tõttu.
  131. M. I. ei olnud nõus tema suhtes aegumise kohaldamisega. Seetõttu tuleb tema puhul lahendada vastuolu ühelt poolt KarS § 81 lg 1 ja KrMK § 220 lg 1 ning teiselt poolt KrMK § 5 lg 3 vahel, sest viimase sätte kohaselt peab kohus süüdistatava taotlusel jätkama kriminaalmenetlust tavalises korras ka aegumise korral. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kooskõlas KrMK § 5 lg-ga 3 ei ole M. I. suhtes seadust rikutud, kui pärast aegumist on kohtuliku menetluse jätkumisel tuvastatud, et tema teos esinevad KrK §-s 161 sätestatud kuriteo tunnused. Kuigi samal ajal on seaduseandja jätnud muutmata KrMK § 268 lg 3, mille kohaselt teeb kohus süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega karistusest, kui kriminaalasja arutamisel tehti kindlaks KrMK § 5 lg 1 p-des 3 või 4 sätestatud asjaolu, on see säte ilmselges vastuolus KrMK § 5 lg-ga 2 ja §220 lg-ga 1 uue redaktsiooniga aga samuti ka KarS § 81 lg-ga 1 ega kuulu seetõttu enam kohaldamisele. Seega ei saa teda KarS § 81 lg-st 1 lähtuvalt kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ega karistada, vaid menetlus ka tema süüdistuses tuleb lõpetada KrMK § 220 lg 1 alusel.
  132. Nii nagu Ü. T. puhul, tuleb ka M. I-l vastavalt KrMK § 89 lg-le 4 hüvitada kohtukulud ja sealhulgas ka kaitsjatasu. Seetõttu tuleb tühistada Viljandi Maakohtu
  133. detsembri
  134. a määrus, millega võeti riigi kanda kohtukulu 5133 krooni kaitsjatasu katteks M. I-le advokaat Pille Toome poolt kohtus osutatud õigusabi eest. See summa tuleb välja mõista M. I-lt. Samuti tuleb temalt välja mõista kohtukulu kaitsjatasude katteks, s.o 3398 krooni ja 40 senti kaitsja P. Toome osavõtu eest eeluurimisel ning 1593 krooni kaitsja K. Kuusmaa osalemise eest kriminaalasja menetlemisel Riigikohtus, s.o kokku 10 124 krooni 40 senti.
  135. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega kohtukulu 1635 krooni (postikulude katteks) mõisteti välja solidaarselt Ü. T-lt, A. L-lt ja M. I-lt. KrMK § 89 lg-te 2 ja 4 kohaselt tuleb kohtul, juhul, kui kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut või nende osas lõpetatakse menetlus KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel, otsustada, milline osa kohtukuludest langeb igale süüdistatavale, arvestades seejuures iga süüdistatava vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Seega ei näe seadus ette kohtukulude hüvitamist kohtualuste poolt solidaarselt, vaid need tuleb igal kohtualusel hüvitada osavastutuse põhimõttel kohtu poolt kindlaks määratud summas. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna menetlus kriminaalasjas kuulub kõigi kohtualuste suhtes lõpetamisele KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel, siis ei ole võimalik hinnata iga kohtualuse vastutust. Arvestades, et 1635 krooni on suhteliselt väike summa ning puuduvad andmed kohtualuste varalise seisu oluliste erinevuste kohta, siis tuleb nimetatud summa jagada kohtualuste vahel võrdselt, s.t igal kohtualusel tuleb hüvitada sellest kohtukulust 545 krooni.
  136. Sundraha mõistetakse kohtualuselt välja KrMK § 87 järgi üksnes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Käesolevas kriminaalasjas kuulub menetlus lõpetamisele kõigi kohtualuste osas, seega puudub alus sundraha väljamõistmiseks ja ka selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.
  137. M. I. on kassatsioonkaebuse esitamisel tasunud ka kassatsioonikautsjoni. Ringkonnakohus tegi M. I. suhtes AKKS § 32 lg 3 p-s 2 nimetatud otsuse, s.t tühistas esimese astme kohtu õigeksmõistva otsuse ja tegi süüdimõistva otsuse. AKKS § 43 lg 5 p 2 kohaselt on isik sellisel juhul kassatsioonikautsjoni tasumisest vabastatud. Seega tuleb M. I. kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon tagastada.
  138. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  139. märtsi
  140. a otsuse osaliselt, s.o osas, millega Ü. T., M. I. ja A. L. tunnistati süüdi ja karistati KrK § 161 järgi ning vabastati karistusest KarS § 5 lg 1 alusel; süüdimõistetutelt igaühelt 3720 krooni sundraha väljamõistmise osas ning süüdimõistetutelt 1635 krooni kohtukulu solidaarselt sissenõudmise osas ning teeb uue otsuse. Samuti tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viljandi Maakohtu
  141. detsembri
  142. a määruse. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.