3-1-1-60-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-60-04 Otsuse kuupäev

1. juuli
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi F. B. süüdistusasi KrK § 139 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-63/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu F. B. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. juuni
6. a Istungil osalenud isikud F. B. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, prokurör Silvi Erro Resolutsioon
7. Viru Ringkonnakohtu
8. veebruari
9. a kohtuotsus F. B. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
10. Mõista F. B-lt riigieelarve tuludesse 1858 krooni ja 50 senti kohtukulu seoses kaitsja osalemisega asja läbivaatamisel Riigikohtus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Narva Linnakohtu
12. detsembri
13. a otsusega tunnistati F. B. süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 järgi selles, et ta grupis koos teiste isikutega varastas A. L. sõiduautost A. L-le väljastatud pangakaardi ning võttis PINkoodi lehe kasutamise teel tema arveldusarvelt kolmel korral raha kogusummas 152 400 krooni. F. B.karistati vangistusega kaheks aastaks.
14. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse F. B. kaitsja, kes palus mõista F. B. talle inkrimineeritud kuriteos õigeks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oli F. B. süü tõendamata ja kohtualust süüdistati tegudes, mida ei olnud talle inkrimineeritud. Kuna kaastäideviijaks saab olla vaid teo vahetu täideviija, mida F. B. aga polnud, kohaldati valesti KrK §-i
15. Kohtualune mõisteti süüdi leiu omastamise eest. Selline tegu ei olnud aga selle toimepanemise ajal -
16. a suvel - karistatav.
17. Viru Ringkonnakohtu
18. veebruari
19. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et väär on kaitsja seisukoht, nagu ei saaks F. B. süüdistada kaardiga pangast raha riisumises, kui ta ei pannud eelnevalt toime selle pangakaardi vargust. Ringkonnakohus leidis, et leitud pangakaarti ühes PIN-koodiga tuleb vaadelda riistana, millega kõrvaldatakse tõke varale juurdepääsemiseks. Ringkonnakohus nõustus kaitsjaga, et pangakaardi leidmine ei ole karistatav tegu, kuid leidis, et F. B. ei olnud talle süüks arvatud kuriteoepisoodis lihtsalt pealtnägija, vaid võttis kaastäideviijana aktiivselt osa raha riisumisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
20. F. B.esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle otsuse tühistada ja lõpetada kriminaalasja menetluse seoses kuriteokoosseisu puudumisega tema käitumises. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on teda loetud süüdiolevaks teos, milles talle pole süüdistust esitatud. Kassatsioonkaebuses asutakse seisukohale, et F. B. käsitlemine kaastäideviijana on väär, sest ta pole realiseerinud ühtki kuriteokoosseisu asjaolu. Kassaator märgib, et ta sai leitud kaardiga pangaautomaatidest väljavõetud rahast osa alles pärast kuriteo lõpuleviimist - seega puudub tema tegevuses raha riisumise episoodis kuriteokoosseis. Kassaatori hinnangul rikuti ringkonnakohtus asja menetlemisel oluliselt kriminaalmenetluse seadust - kohtuotsuses jäeti märkimata tõendid, millele kohus oma järeldused rajas. Ühtlasi leiab kassaator, et temale ja kaaskohtualustele inkrimineeritud tegu oli leiu omastamine, mis ei olnud aga selle toimepanemise ajal kuriteona karistatav. Viimaks märgib F. B. oma kaebuses, et kuna vaidlusaluses asjas pole pangaautomaatidest võetud raha puhul tegemist mitte A. L., vaid hoopis Eesti Ühispanga rahaga, siis on kannatanuks ja tsiviilhagejaks tunnistatud vale isik.
21. Riigikohtu istungil palus F. B. kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukas kassatsioonkaebuse rahuldada, tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Narva Linnakohtule. Prokurör S. Erro leidis, et kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning palus jätta selle muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et kõnealusel juhul, kus isiku tahte vastaselt hõivatakse raha pangaautomaadist, ei olnud tähendust asjaolul, kas pangakaart oli leitud või varastatud. Kuigi pangakaardi valdus võib nii õiguspärase (leidmine) kui ka õigusvastase tegevuse tagajärjel üle minna kolmandale isikule, ei teki tal selle tulemusena mingeid õigusi pangakontol oleva rahasumma kasutamiseks. Iseenesestki mõista ei teki pangakaardi valduse üleminekuga automaatselt ka kontol oleva raha valduse üleminekut. Seetõttu on kassatsioonkaebuse põhiline väide, et F. B. võis osa võtta vaid leiu omastamisest, väär. Kriminaalasjas pole tõepoolest tuvastatud, mil viisil sattus kannatanu krediitkaart ja PIN-kood S. B., P. O. ja F. B. valdusesse. Kuid selleks, et saada raha, mida vastavalt Ühispangaga sõlmitud lepingule oli pangalt õigustatud nõudma vaid kannatanu, pidi kohtualune teostama rea toiminguid. Need toimingud - korduvalt pangaautomaatide juurde minek, võõra pangakaardi ning PIN-koodi sisestamine, automaadi poolt väljutamisavasse suunatud kupüüride äravõtmine - ei ole aga kuidagi käsitletavad raha leidmisena. Ringkonnakohus on tuginedes kohtupraktikale põhistatult leidnud, et sellistel juhtudel kasutab süüdlane teisele isikule kuuluva nõudeõiguse realiseerimiseks, so. rahatähtede üle oma valduse kehtestamiseks pangakaarti kui riista, millega kõrvaldatakse tõke võõra vara juurde pääsemiseks. Väljutamisavas olev rahasumma kuulub kannatanule, olenemata sellest, kes pangakaardi ja PIN-koodi sisestas. Selle rahasumma äravõtmise hetkel lõpeb valduse murdmine ja võõras raha võetakse ära, so. pannakse toime varavastane kuritegu, mille kvalifikatsioon võib sõltuda sellest, milliste vahenditega on pangakaart ja PIN-kood süüdlase valdusse läinud. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud vägivalla või sellega ähvardamise kasutamist hõivamaks pangakaarti ja saamaks teada PIN-koodi, tuleb tegu kvalifitseerida vargusena, mida kohtud on ka teinud.
23. F. B. väited selle kohta, et ta sai kaasosalistelt raha alles peale kolmanda pangaautomaadi juures käimist, on kohtute poolt ümber lükatud. Linnakohus on kontrollinud kõiki esitatud tõendeid, analüüsinud nii kohtualuse poolt eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlusi ning selgitanud nendevaheliste vastuolude põhjused, nagu seda nõuab KrMK §
24. Seega on linnakohus jõudnud õigele järeldusele, et võttes umbkaudu kolme tunni jooksul kolmest erinevast pangaautomaadist 15 korral välja suures summas sularaha, tegutsesid süüdlased ühtse tahtlusega see raha varastada. F. B. ei lülitunud süüdlaste gruppi mitte pärast kuriteo lõpuleviimist, nagu väidetakse kassatsioonkaebuses, vaid oli kohtus tuvastatud asjaolude kohaselt pidevalt aktiivselt tegev, valitsedes sel viisil kogu tegu tervikuna. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. H. Kiris, J. Ilvest, E. Kergandberg