Obsah (6)

§ 220§ 234§ 233§ 175§ 172§ 221

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-102-04 Otsuse kuupäev Tartu, 13. september 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi OÜ Olevimäe Kinnisvara (

) § 220 lg-s 1 ja §-s 221 sätestatud korras võla üle kandnud AS-le Tevarra. Lepingu punkti 2.2.1 kohaselt leppisid ostu- müügilepingu pooled kokku selles, et ostja tasub lepingus märgitud ostuhinnast 2 600 000 krooni hagejale kostja võlgnevuse täitmiseks. Nimetatud lepingu punkt on tõlgendatav võla ülekandmisena

§ 220

mõttes, sest tekstist tuleneb üheselt, et pooled on kokku leppinud, et AS Tevarra tasub kostja võla hagejale. Hageja tegevdirektor E. Selirand on lepingule kantud tekstis kinnitanud hageja kui kreeditori nõusolekut punktis 2.2.1 sätestatud võla ülekandmiseks ning tal oli selleks hageja juhatuse liikme Guido Sammelselja antud volitus. Seega oli hageja ja kostja vahelise laenulepingu võlgnik S. Ollik

§ 220

lg-s 1 ja §-s 221 sätestatut järgides kirjalikul tehingul põhineva võla kirjaliku tehinguga

1. septembril
2. a üle kandnud AS-le Tevarra hageja nõusolekul. Seoses ettenähtud korras võla ülekandmisega ei vastuta kostja laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmise eest.
3. Võru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt jõudis maakohus vääralt järeldusele, et kostja võlg hageja ees kanti üle AS-le Tevarra. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus jättis
5. aprilli
6. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on õigesti asja lahendanud tsiviilkoodeksi sätteid kohaldades.
7. septembri
8. a lepingu sisust nähtuvalt on kostja poolt hagejale võlgnetava summa tasumise kohustus üle kandunud AS-le Tevarra. Asjaolu, et võla ülekandmise klausel sisaldub ostu-müügilepingus, ei tähenda, et seda ei saa käsitada võla ülekandmisena juba üksnes lepingu pealkirjast tulenevalt.
9. septembri
10. a ostumüügilepingu sõlmimisega AS Tevarra esindaja poolt, arvestades lepingu punktis 2.2.1 määratletud kokkulepet, tuleb lugeda kinnitatuks ka AS Tevarra soov tasuda kostja võlg hagejale. Võla ülevõtja tahe võla ülekandmiseks on olemas. Täidetud on kõik võla ülekandmise eeldused: olemas on kirjalik kokkulepe võla ülekandmiseks, tõendatud on nii võla ülevõtja nõusolek võla ülevõtmiseks kui ka kreeditori nõusolek võla ülekandmiseks. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kostja ja AS Tevarra vahel
11. septembril
12. a sõlmitud kirjalik ostu-müügileping sisaldab kokkulepet võla ülekandmiseks ning kostja võlg hageja ees on läinud üle AS-le Tevarra. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
13. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et
14. septembri
15. a ostu-müügilepingu punkt 2.2.1 ei sisalda kostja ja AS Tevarra kokkulepet võla ülekandmise kohta AS-le Tevarra. Vaidlusaluse punkti sisuks on poolte soov teostada kohustuste osas tasaarveldus. Nimetatud punktist ei tulene, et AS Tevarra võtab endale kohustuse tasuda kostja võlg hageja ees, mis on

§ 220järgi võla ülekandmise eelduseks.

Kokkuleppe sõnastus, sisu ja eesmärk viitab sellele, et pooled sõlmisid kokkuleppe tasuda osade eest tasaarvlemisega ning sellega lugeda lõppenuks kostja kohustus hageja ees tasuda laenulepingu alusel saadud võlg. Kuivõrd lepingu punkt 2.2.1 ei sisalda kokkulepet võla ülekandmise kohta, ei ole toimunud võla ülekandmist AS-le Tevarra ning S. Ollik on õige kostja ning tal lasub kohustus tagastada laenulepingu alusel saadud 1 300 000 krooni. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja õigusabikuludena 9204 krooni. 9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Lepingust tuleneb üheselt, et AS Tevarra on võtnud endale kohustuse tasuda kostja võlg hagejale. Täidetud on kõik võla ülekandmise eeldused: kirjalik kokkulepe võla ülekandmiseks ja nii võla ülevõtja kui kreeditori nõusolek võla ülekandmiseks. Poolte tahteks oli võlg

§ 220tähenduses üle kanda.

1. Kostja esindaja vandeadvokaat O. Kuklase jäi istungil kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja palus jätta kaebus rahuldamata. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.
3. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja kandis kostja kontole
4. septembril
5. a laenuna üle 1 300 000 krooni samuti, et kostja oli kohustatud raha tagastama
6. septembriks
7. a, kuid ei ole seda teinud. Pooled vaidlevad kostja ja AS Tevarra vahel
8. septembril
9. a sõlmitud lepingu tõlgendamise üle osas, kas nimetatud lepingu alusel kanti kostja võlg hageja ees üle AS-le Tevarra või mitte.
10. Võru Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus on
11. septembri
12. a lepingut analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et selle alusel kanti võlg kostjalt üle AS-le Tevarra, mistõttu kostja kohustused hageja ees on lõppenud. Ringkonnakohus ei ole seejuures rikkunud protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.
13. Kostja ja AS Tevarra vahelise osa ostu-müügilepingu p 1.1 kohaselt on müügiesemeks oleva hageja osa müügihinnaks 2 800 000 krooni, p 2.2.1 kohaselt teevad AS Tevarra ja hageja ostuhinnast 2 600 000 krooni osas tasaarvestuse, millega kustutatakse kostja võlgnevus hageja ees.

§ 234

lg 1 kohaselt lõpetatakse kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või on määramata või on määratud nõude esitamise momendiga. Tasaarvestus eeldab vastastikuste nõuete olemasolu, mille saab kattuvas ulatuses

S § 234 lg 2 järgi ka ühe poole avalduse alusel tasaarvestusega lõpetada. AS Tevarra ja hageja vahel saanuks toimuda seaduse tähenduses tasaarvestus vaid siis, kui neil oleks olnud vastastikku samaliigilised nõuded. 15. Kostja ja AS Tevarra vahel lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kostja ja AS Tevarra on omavahelise lepingu p-s 2.2.1 väljendanud soovi, et AS Tevarra peaks teostama arvelduse hagejaga, mille tulemusena kustutatakse kostja võlg hageja ees. Kuna selleks ei saa olla antud asjaoludel tasaarvestus (puudub tasaarvestatav nõue), on majanduslikult lähimaks soovitavaks tagajärjeks kostja võla kustutamine hageja ees muul viisil, esmajoones seega

§ 233

lg 1 järgi nõuetekohase täitmisega.

§ 175

lg 2 kohaselt peab kreeditor vastu võtma võlgniku asemel ka kolmanda isiku täitmise, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene kohustus täita kohustis isiklikult. Rahalise kohustuse puhul tuleb kolleegiumi arvates eeldada, et võlausaldajal kolmanda isiku täitmisest keeldumise õigust ei ole. Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga ka kokku, et see maksab ära tema võla ning võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma.

§ 220

tunnistas samuti võlgniku üldist õigust kanda oma võlg (kohustus) üle teisele isikule, kuid ülekandmise kui käsutuse kehtivuseks on vajalik võlausaldaja nõusolek võla ülekandmiseks. Tulenevalt

§ 175

lg-s 2 sätestatust võib ilma võlausaldaja nõusolekuta võlgniku ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kokkulepet võla tasumiseks kohustumiseks lugeda võlaga ühinemiseks, s.t ühe võlgniku asemel vastutab sama võla eest mitu isikut " esialgne võlgnik põhivõlgnikuna ja teine käendajana (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-03 (RT III 2003, 34, 357)). Sellist kokkulepet võib pidada ka üksnes võlgniku ja kolmanda isiku vahel kehtivaks, nii et võlausaldajal sellest täitmise nõuet ei teki, kui pooled on nii kokku leppinud (

§ 172lg 1).

Võlgnik ei saa aga vahetuda võlausaldaja suhtes viimase teadmata ja tahteta.

§ 221

kohaselt peab kirjalikul tehingul põhineva võla ülekandmise tehing olema samuti kirjalik. Antud vaidluse puhul on seega määrav, kas võlgnik (kostja) ja kolmas isik (AS Tevarra) sõlmisid kokkulepe võla ülekandmiseks ja kas hageja andis selleks nõusoleku.

1. Kostja ja AS Tevarra vahelise lepingu p 2.2.1 võib tõlgendada nii selliselt, et AS Tevarra kohustub teostama ostuhinna tasumiseks arveldusi edaspidi (st tasuma edaspidi kostja võla või leppima kokku võla temale ülekandmise) kui selliselt, et lepingu sõlmimisega on võla ülekandmine juba kokku lepitud (s.t võlga on käsutatud sama lepingudokumendi alusel). Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja tegelik tahe oli vabaneda lepinguga hagejale võla tasumise kohustusest ja kanda see üle AS-le Tevarra, s.t võlga käsutati juba sama lepinguga, mitte ei lepitud selle kohta tulevikuks kokku. Selline põhjendus on loogiline ja kooskõlas
2. septembri
3. a lepingu majandusliku eesmärgi ning lepingule lisatud hageja kinnitusega. Kui
4. septembri
5. a lepinguga ei oleks toimunud võla ülekandmist kostjalt AS-le Tevarra, puudus lepingu p. 2.2.1 järgi vajadus. Ringkonnakohus on oma otsust selles osas piisavalt põhjendanud ja Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg 3 järgi võimalus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid.
6. Kuna poolte tahe oli
7. septembri
8. a lepingu p 2.2.1 puhul suunatud sisuliselt võla ülekandmise kokkuleppimisele ja see oli toimunud kirjalikus vormis, on täidetud võla ülekandmise kaks eeldust. Võlausaldaja suhtes ülekandmise kehtivuseks oli vajalik ka võlausaldaja nõusolek võla ülekandmiseks (

§ 220lg 1).

Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja esindajana on E. Selirand seda teinud ning et tal oli selleks kehtiv volitus hageja juhatuse liikmelt G. Sammelseljalt. Ka selles osas on ringkonnakohus oma otsust piisavalt põhjendanud ja hageja ei ole selle seisukoha peale kaevanud.

1. Kolleegium peab käesoleva asjaga seoses vajalikuks märkida ka järgnevat. Hagis ei ole väidetud, et võla AS-le Tevarra ülekandmise leping või ka hageja ja kostja vaheline laenuleping oleks vastuolus seaduse või heade kommetega (näiteks hageja majandustegevuse olulise tahtliku kahjustamise tõttu) või muul põhjusel tühine ega tuginetud sellistele asjaoludele. Lepingu tühisuse puhul tuleks kõne alla raha sissenõudmine kostjalt. Samuti võiks vastavate asjaolude esinemisel olla võimalik võla ülekandmise lepingu või ka laenulepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine pankrotiseaduses sätestatud korras. Võimalikud võivad olla ka kahju hüvitamise nõuded kostja, hageja tegevdirektori ja juhatuse liikmete vastu.
2. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, jääb rahuldamata ka hageja taotlus kostjalt õigusabikulude sissenõudmiseks. A. Kull, H. Jõks, V. Kõve