← Eesti

3-3-1-42-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-42-04

  1. september 2004 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Marju Silveti kaebus Tartu Linnavalitsuse
  2. novembri
  3. a korralduse nr 4084 tühistamiseks, Tartu Linnavalitsuse
  4. juuni
  5. a määruse nr 31 õigusvastaseks tunnistamiseks ja Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni
  6. oktoobri
  7. a toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  8. aprilli
  9. a otsus haldusasjas nr 23-88/2004 Marju Silveti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Marju Silveti kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
  10. aprilli
  11. a otsus haldusasjas nr 2-3-88/2004 muutmata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Marju Silvet esitas
  13. mail 1998 Tartu Linnavalitsuse Linnavarade osakonnale avalduse, milles palus anda temale seni üürilepingu alusel kasutada olnud Tartus Oa tn 16-4 asuva varisemisohtliku eluruumi asemele teine eluruum, mis ei pruugi olla erastatav, sooviga üürida seda Tartu linnalt.
  14. juunil 1998 esitatud vormikohasel taotlusel (küsimustikul) märkis M. Silvet, et tema või tema perekonnaliikme omanduses ei ole kinnisvara Tartus ja väljaspool Tartut, kuid on elamu osa asukohaga Elvas Kuuse 2 (1/2 majast).
  15. Tartu Linnavalitsuse
  16. juuli
  17. a korraldusega nr 2110 otsustati osta Tartu linnale munitsipaaleluruum Tartus Sõpruse pst 1-
  18. Ostu-müügileping sõlmiti
  19. augustil
  21. Tartu Linnavalitsuse
  22. detsembri l
  23. a korralduse nr 3515 punktiga 1.2 otsustati anda Marju Silvetile üürile eluruum aadressil Sõpruse pst 1-24 Tartus üldpinnaga 71 m
  24. Nimetatud korralduse õiguslikuks aluseks oli KOKS § 30 lg 1 p 2 ja Tartu Linnavolikogu
  25. märtsi
  26. a määrusega nr 39 kinnitatud eluruume mitteomavate ja elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse korra p 6.
  29. detsembril 1998 sõlmisid Tartu linn ja M. Silvet Sõpruse pst 1-24 eluruumi üürilepingu tähtajaga 5 aastat, s.t kuni
  30. detsembrini
  32. Tartu Linnavalitsuse Linnavarade osakonna eluruumide teenistus saatis
  33. oktoobril 2003 Marju Silvetile kirja nr 10-1.1/9668, milles teatas üürilepingu lõppemisest
  34. detsembril 2003 ning selgitas, et võimalus on taotleda üürilepingu pikendamist samale eluruumile, milleks tuleb esitada vastav taotlus hiljemalt
  35. oktoobriks
  37. Marju Silvet esitas
  38. oktoobril 2003 taotluse üürilepingu pikendamiseks eluruumile Sõpruse pst 1-
  39. Taotlusel (küsimustikul) märkis ta, et omab Elvas Kuuse 2 1/2 osa kinnistust.
  40. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni
  41. oktoobri
  42. a protokollilise otsuse nr 130 punktiga 4.1 otsustati teha linnavalitsusele ettepanek jätta üürileping M. Silvetiga eluruumile Sõpruse pst 1-24 pikendamata.
  43. Tartu Linnavalitsuse
  44. novembri
  45. a korraldusega nr 4084 otsustati mitte pikendada Tartu linna ja Marju Silveti vahel
  46. detsembril 1998 sõlmitud üürilepingut eluruumi Sõpruse pst 1-24 kasutamiseks. Korralduses märgiti, et "Marju Silvet'i üürilepingu pikendamise taotluse põhjuseks on asjaolu, et ta ei ole oma sõnul võimeline ostma ega üürima korterit. Tartu Maakohtu kinnistusameti kinnistusregistri nr 14231 väljavõtte kohaselt kuulub aga Marju Silvetile " kaasomandist elamumaast ja seal asuvast hoonest aadressiga Elva Kuuse tn 2". Lähtuti KOKS § 30 lg 1 p-st 2, Tartu Linnavolikogu
  47. juuni
  48. a määruse nr 31, millega on kinnitatud Tartu linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise kord, p-st 1.5, ning arvestati Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni
  49. oktoobri
  50. a ettepanekuga.
  51. M. Silvet esitas
  52. novembril 2003 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Linnavalitsuse
  53. novembri
  54. a korralduse nr 4084 tühistamist, Tartu Linnavolikogu
  55. juuni
  56. a määruse nr 31 õigusvastaseks tunnistamist ja Tartu Linnavalitsuse
  57. oktoobri
  58. a toimingu " elamukomisjoni ettepaneku mitte pikendada kaebaja üürilepingut " õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on Tartu Linnavolikogu määrus nr 31 vastuolus Elamuseaduse (ES) § 8 p-ga
  59. Nimetatud määruse p 1.5 kohaselt on Tartu Linnavalitsusele delegeeritud õigus eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamisega seotud probleemide lahendamiseks, kuid linnavalitsus ei ole võtnud vastu ühtki akti, mis reguleeriks eluruumide üürileandmise korda. Elamukomisjoni
  60. oktoobri
  61. a protokolliline otsus nr 130 on õigusvastane, kuna kaebuse esitajat pole kutsutud asja arutamise juurde. Komisjon pole tutvunud tema esitatud eluruumitaotlusega, ta ei ole üürilepingu pikendamise taotluses märkinud asjaolu, et ei ole võimeline ostma ega üürima korterit; ta märkis ise taotluses, et omab 1/2 osa kinnistust Elvas Kuuse 2 ja seda asjaolu teadis linnavalitsus juba viis aastat tagasi üürilepingut sõlmides. ES §-s 33 pole sätestatud sellist juhtu, mis võimaldaks keelduda üürilepingu pikendamisest. Tal on ES § 32 lg 1 järgi eesõigus uue lepingu sõlmimiseks. Kuna korraldus nr 4048 on antud ilma õigusliku aluseta, tuleb haldusakt tühistada.
  62. Tartu Halduskohus jättis oma
  63. veebruari
  64. a otsusega haldusasjas nr 3-509/2003 kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on elamukomisjon M. Silveti taotlust menetlenud ning arvestanud menetlusosalise seletusega. M. Silvet pole esitanud täiendavaid dokumente ega teinud taotlust sooviga osaleda komisjoni istungil. Otsustuse tegemisel arvestati, et kaebajale kuulub Tartu Maakohtu kinnistusameti kinnistusregistri nr 14231 väljavõtte kohaselt 1/2 kaasomandis olevast elamumaast ja seal asuvast hoonest aadressil Elva, Kuuse
  65. Nimetatud põhjus üürilepingu pikendamata jätmiseks kajastub vaidlustatud Tartu Linnavalitsuse
  66. novembri
  67. a korralduses nr
  68. Kaebaja leiab alusetult, et tema suhtes tuleks rakendada ES § 32 lg 1, mille kohaselt oleks kaebajal eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks. ES § 32 sätteid kohaldatakse ORAS § 121 lg-s 3 sätestatud eluruumi üürilepingu viieaastase tähtaja möödumisel lepingu ühekordseks pikendamiseks või uue üürilepingu sõlmimiseks. Antud juhul ei laiene kaebajale Omandireformi aluste seaduse sätted, tegemist ei ole omanikule tagastatud elamus elava üürnikuga. Eeltoodu alusel ei ole Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni
  69. oktoobri
  70. a ettepanek jätta pikendamata kaebajaga üürileping õigusvastane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi, samuti ei ole vaidlustatud haldusakt " Tartu Linnavalitsuse
  71. novembri
  72. a korraldus nr 4048 " õigusvastane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu haldusakti ei tule tühistada. Tartu Linnavolikogu
  73. juuni
  74. a määrusega nr 31 on määratud Tartu linna omandis olevate eluruumide valitsemise kasutamise ja käsutamise kord. Nimetatud määrus on kehtestatud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 37 ja Elamuseaduse § 8 p 2 alusel, mistõttu vaidlustatud haldusakt ei saa olla vastuolus Elamuseaduse § 8 lg-s 2 sätestatuga ning vaidlustatud haldusakt on seega õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi.
  75. M. Silvet esitas
  76. märtsil 2004 apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus.
  77. Tartu Ringkonnakohtu
  78. aprilli
  79. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt. Tartu Halduskohtu otsus tühistati osas, millega jäeti rahuldamata M. Silveti kaebus Tartu Linnavalitsuse
  80. novembri
  81. a korralduse nr 4084 tühistamiseks ja Tartu Linnavolikogu
  82. juuni
  83. a määruse nr 31 õigusvastaseks tunnistamiseks, ning selles osas tehti uus otsus. Uue otsusega lõpetati menetlus linnavolikogu määruse õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistati linnavalitsuse korraldus. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Linnavolikogu
  84. juuni
  85. a määrusega nr 31 kinnitatud Tartu linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise kord. Nimetatud määrus on üldakt ning ei ole antud üksikjuhtumi reguleerimiseks. Vastavalt KOKS § 66 lg-le 3 teostab järelevalvet valla või linna õigustloovate aktide vastavuse üle Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele õiguskantsler. Seega ei kuulu M. Silveti kaebus Tartu Linnavolikogu
  86. juuni
  87. a määruse nr 31 õigusvastaseks tunnistamiseks halduskohtu pädevusse ning menetlus tuleb selles osas HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Nähtuvalt asja materjalidest sõlmisid M. Silvet ja Tartu linn
  88. detsembril 1998 tähtajalise üürilepingu Sõpruse pst 1-24 asuva eluruumi kasutamiseks. Alates
  89. juulist 2002 reguleerivad üürilepingutega seonduvat Võlaõigusseaduse (VÕS) vastavad sätted. Antud asjas vaidlevad protsessiosalised üürilepingu pikendamise üle. Oma olemuselt on lepinguõiguslik vaidlus tsiviilõiguslik ning seetõttu tuleks vaidlus üürilepingu pikendamise üle läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras. Samas aga on isik pöördunud halduskohtusse, halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud. Lähtudes eeltoodust ja vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei tule vaidlust lahendada halduskohtus, mistõttu ringkonnakohus vaatab asja läbi sisuliselt. Vastavalt VÕS § 326 lg-le 2 võib eluruumi üürnik tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral nõuda üürileandjalt üürilepingu pikendamist, kui lepingu lõppemisega kaasneksid üürniku või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Kui üürileandja lepingu pikendamisega ei nõustu, võib üürnik nõuda üürilepingu pikendamist üürikomisjonis või kohtus. M. Silvet taotles üürilepingu pikendamist, sest tal puuduvad rahalised vahendid korteri ostmiseks või mõne teise korteri üürimiseks. Seega on ta sisulised viidanud sellele, et lepingu lõppemisega kaasneksid tema ja ta perekonna jaoks rasked tagajärjed. Linnavalitsuse vaidlustatud korralduses toodud põhjenduse kohaselt ei pikendanud linnavalitsus üürilepingut seetõttu, et M. Silvetile kuulub Tartu Maakohtu kinnistusameti kinnistusregistri nr 14231 väljavõtte kohaselt 1/2 kaasomandis olevast elamumaast ja seal asuvast hoonest aadressil Elva, Kuuse
  90. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, millistest põhjendustest nähtuvalt on linnavalitsus leidnud, et teises linnas kinnistu mõttelise osa omamine välistab rasked tagajärjed ning sellega ka üürilepingu pikendamise. Samuti ei ole linnavalitsus viidanud, et esinevad VÕS § 328 lg-s 1 sätestatud üürilepingu pikendamise piirangud. Seega on linnavalitsus õigusvastaselt keeldunud üürilepingu pikendamisest, sest vaidlustatud korralduses toodud põhjendus ei anna alust üürilepingu pikendamisest keeldumiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on halduskohus jätnud õigesti rahuldamata M. Silveti kaebuse Tartu Linnavalitsuse
  91. oktoobri
  92. a toimingu " elamukomisjoni ettepaneku mitte pikendada kaebaja üürilepingut " õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud põhjendatud huvi elamukomisjoni ettepaneku õigusvastaseks tunnistamiseks. Kuna elamukomisjoni protokolliline seisukoht ei too kaebaja jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi, siis ei riku ka elamukomisjoni ettepanek tema õigusi ega piira vabadusi. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebuse esitaja suhtes ei tule kohaldada ORAS § 121 ning apellatsioonkaebus selles osas on alusetu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  93. M. Silvet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses või osaliselt ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab järgmist:
  94. Ringkonnakohtu keeldumine õigustloova akti (Tartu Linnavolikogu vaidlustatud määruse) seaduslikkuse kontrollimisest ei ole seaduslik. See, et õiguskantsleril on pädevus teostada järelevalvet kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide üle, ei jäta isikut ilma õigusest pöörduda kaebusega kohtusse, kui õigustloov akt rikub tema õigusi. Tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva avalikõigusliku vaidluse lahendamisega. Linnavolikogu määrus on vastuolus Elamuseaduse § 8 punktiga 2, mille kohaselt on munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Linnavolikogu määruses aga pole sätestatud, kellel ja mis tingimustel on õigus munitsipaaleluruumi üürida. Volikogu on määruse punktiga 1.5 oma õiguse munitsipaaleluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamiseks delegeerinud linnavalitsusele. Kassaator palub tunnistada vaidlustatud linnavolikogu määrus põhiseadusevastaseks ja seega ka õigusvastaseks. Ühtlasi palutakse tunnistada Põhiseaduse § 15 vastaseks Tartu Ringkonnakohtu toiming, millega keelduti menetlemast kassaatori taotlust tunnistada õigusvastaseks linnavolikogu määrus.
  95. Ringkonnakohtu otsus tühistada Tartu Linnavalitsuse vaidlustatud korraldus on tehtud valede põhjendustega. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Vaidlustati Tartu linna poolt vastu võetud õigusakte ja toimingut, seega on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mis tuleb läbi vaadata halduskohtumenetluse korras. Ringkonnakohus kohaldas oma otsuses VÕS § 326 lg-t 2, mis on asjasse mittepuutuv säte. Kui üürileping sõlmiti enne VÕS jõustumist ja üürnik on lepingut nõuetekohaselt täitnud, siis ei ole Tartu linnal õigust üürilepingu pikendamisest keelduda.
  96. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et kohaldada ei tule ORAS §
  97. Endine eluruum Tartus Oa tn 16-4 asus õigusjärgsele omanikule tagastatud majas, mis oli muutunud varisemisohtlikuks enne omanikule tagastamist. ORAS § 121 järgi oli kohalikul omavalitsusel kohustus anda selliste eluruumide üürnikele asenduspind. Kui kohalikul omavalitsusel puudusid vabad elamispinnad, siis tuli kasutada asenduskorterite ostmiseks erastamisest laekunud raha. Kassaator leiab, et sai praeguse eluruumi üürile lähtuvalt ORAS §-st
  99. Õige ei ole ringkonnakohtu väide, et kassaator taotles üürilepingu pikendamist seoses sellega, et tal puudusid rahalised vahendid korteri ostmiseks või mõne teise korteri üürimiseks, ning seega viitas sellele, et lepingu lõppemisega kaasneksid tema ja perekonna jaoks rasked tagajärjed. Kassaator pole selliseid väiteid oma taotluses üürilepingu pikendamiseks kunagi esitanud. Ta väidab, et tal on õigus Tartu linnas munitsipaalkorterit üürida olenemata varanduslikust seisust, sest ta on Tartu linna elanik olnud viimased 20 aastat.
  100. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti rahuldamata taotluse tunnistada õigusvastaseks linnavalitsuse toiming " elamukomisjoni ettepanek mitte pikendada üürilepingut. Tegemist on eelhaldusaktiga, mille tagajärjel andis linnavalitsus korralduse. Elamukomisjoni ettepanekuga oli vältimatult kindlaks määratud linnavalitsuse korralduse sisu.
  101. Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on õige ja palutakse jätta see muutmata. Linnavalitsus leiab, et M. Silveti kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  102. Ringkonnakohus on leidnud, et selles asjas vaidlevad protsessiosalised üürilepingu pikendamisest keeldumise üle. Oma olemuselt on lepinguõiguslik vaidlus tsiviilõiguslik ning seetõttu tuleb vaidlus üürilepingu pikendamise üle läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras. Käesoleva asja materjalidest ei tulene, et Tartu linnale kuuluv munitsipaaleluruum Tartus Sõpruse pst 1-24 oleks tunnistatud sotsiaaleluruumiks ja antud üürile M. Silvetile sotsiaaleluruumina. Kassaator leiab aga, et tegemist ei ole tsiviilõigusliku vaidlusega, sest ta vaidlustas Tartu linna õigusakte ja toimingut. Seega on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mis tuleb läbi vaadata halduskohtumenetluse korras.
  103. HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt kuuluvad halduskohtu pädevusse avalik-õiguslikud vaidlused, mille lahendamiseks pole seadus sätetanud teistsugust menetluskorda. Tsiviilasju lahendavad vastavalt TsMS § 1 lg-le 1 maa- ja linnakohtud. Vastavalt TsMS § 1 lg-le 2 mõistetakse tsiviilasjadena selle seadustiku tähenduses tsiviil- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Seega on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikest suhetest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti.
  104. Halduskohtus saab vaidlustada haldusakte ja -toiminguid. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Ka selles sättes rõhutatakse avalik-õiguslikku suhet.
  105. Nendest sätetest tulenevalt on kohtute pädevuse piiritlemisel otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maa- või linnakohtus ka siis, kui lepingu lõpetamine on vormistatud haldusaktiga. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu
  106. septembri
  107. a määruses asjas nr 3-3-4-1-03, p 8 (RT III 2003, 27, 285).
  108. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus
  109. detsembri
  110. a määruses asjas nr 3-3-1-8-01, p-d 15"18 (RT III 2002, 4, 33) järgmisele seisukohale: "Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate õigusaktide sätted on samuti üldjuhul avalik-õiguslikud. /---/ Põhiseaduse § 114 kehtestab, et riigivara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 34 lg 2 sätestab: "Oma vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab valla või linna volikogu vastavalt seadusele valla või linna põhimääruses." Nendel sätetel puuduks mõte, kui neis peetaks silmas vaid vara valdamist, kasutamist ja käsutamist puudutavat eraõiguslikku regulatsiooni, mis laieneb kõigile isikutele. /---/ Nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel olukorrast, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud. Eelnevast ei tohi järeldada, et sõlmitav leping ise või lepingu poolte vaheline õigussuhe muutuks avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik./---/ Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Vastupidine seisukoht kahjustaks õiguskaitse efektiivsust, sest õigusharude läbipõimumise tõttu peaks isik ühe ja sama vaidluse lahendamiseks pöörduma mitme kohtu poole. /---/ Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu." Sama seisukohta väljendas Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu ka
  111. detsembri
  112. a otsuses asjas nr 3-3-1-15-01, p-d 13"16 (RT III 2002, 4, 34).
  113. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Tartu Ringkonnakohus leidis õigesti, et antud asjas on tegemist tsiviilõigussuhetest tekkinud vaidlusega, mis tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse korras maa- või linnakohtus, vaatamata sellele, et munitsipaaleluruumi üürilepingu pikendamata jätmine on vormistatud Tartu Linnavalitsuse korraldusega. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu leidis
  114. aprilli
  115. a määruses asjas nr 32-4-1-02, p 11 (RT III 2002, 12, 121), et hagimenetluses ei saa hagiesemeks olla haldusakti tühistamise nõue, kuna puuduvad nii menetluse pooled kui ka hagi korras kaitstav õigushüve. Hagimenetluse korras saab hinnata vaid haldusaktina väljendatud tsiviilõigusliku tahteavalduse kehtivust.
  116. Eeltoodud põhjustel on käesoleval juhul tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
  117. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus
  118. aprilli
  119. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02, p 10 (RT III 2002, 13, 138) seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Käesolevas asjas on Tartu Ringkonnakohus põhjendatult juhindunud nimetatud seisukohast ja vaadanud tsiviilasja läbi sisuliselt.
  120. Marju Silveti kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
  121. aprilli
  122. a otsus muutmata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.