3-1-1-79-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-79-04 Otsuse kuupäev

1. september 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi R.T. süüdistus KarS § 331 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.T. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. august 2004 Istungil osalenud isikud R.T. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Nona Barbo Resolutsioon Tallinna Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsus R.T. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 331 järgi jätta muutmata ja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. R.T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 331 järgi selles, et tema, olles Murru vangla kinnipeetav, omandas kindlaks tegemata ajal ja tuvastamata isikult narkootilist ainet amfetamiini ja tarvitas seda arsti ettekirjutuseta.
8. Harju Maakohtu
9. veebruari
10. a otsusega mõisteti R.T. tõendamatuse tõttu õigeks. Kohtuotsuses nenditakse, et Murru vangla meditsiiniosakonna
11. juuli
12. a õiendi kohaselt näitas narkojoobe ekspresstest (tl 4) tõepoolest amfetamiini sisaldust uriinis. Samuti märgitakse kohtuotsuses, et kohtukeemiaeksperdi arvamuse (tl 6-7) kohaselt leiti uuritavast uriinist amfetamiini, kuid verest narkootilisi aineid ei leitud. Samas aga leidis kohus, et ei ole üheselt tuvastatud, et uuringu esemeks olnud uriin ja veri oleksid olnud just nimelt R.T. omad. Kohtuotsuses märgitu kohaselt võeti Murru vangla meditsiiniosakonnas proove samaaegselt viielt kinnipeetavalt ja seega pole välistatud proovide segiajamine. Maakohus viitas ka Wismari Haigla ravijuhi J. Mumma kirjale, milles märgitakse, et amfetamiin on bioloogilistes vedelikes laboratoorselt määratav maksimaalselt 48 tunni jooksul pärast viimast tarbimist, kuid see aeg võib ühekordse väikese annuse tarbimisel olla oluliselt lühem. Kohtuotsuse kohaselt tekitab kahtlusi asjaolu, et narkootilist ainet leiti vaid uriinis, mitte aga veres.
13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti ringkonnaprokurör N. Barbo, taotledes R.T. süüditunnistamist KarS § 331 järgi. Prokuröri arvates on kohtualuse väited, et proove võidi segi ajada umber lükatud tema enda ütlustega kohtuistungil, mille kohaselt arst tema juuresolekul pitseeris topsiku ja kirjutas sellele tema nime, ning tunnistajate ütlustega, mille kohaselt oli proovide segiajamine välistatud. Protesti kohaselt ei ole R.T. käitumises kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohast tähtsust asjaolul, kas ekspresstesti tulemused olid pitseeritud või mitte, sest need tulemused kujutavad endast eksperdiarvamuse suhtes üksnes lisateavet. Ekspertuuringutes kasutatud uriiniproov oli aga pitseeritud nõuetekohaselt. Prokurör luges põhjendamatuks, et maakohus arvestas tõendina Wismari Haigla ravijuhi poolt vandeadvokaat Marina Leisile saadetud kirja, kuid lisas, et tegelikult ei lükata selle kirjaga ümber amfetamiini tarbimist R.T. poolt. Prokuröri arvates tuleb ümberlükkamatu tõendina arvestada ka ekspert Milana Liivi poolt kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et uriinis püsivad amfetamiini jäägid kauem kui veres.
14. Tallinna Ringkonnakohtu
15. aprilli
16. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja R.T. tunnistati KarS § 331 järgi süüdi. Teda karistati vangistusega viieks kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust R.T-le Pärnu Maakohtu
17. aprilli
18. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - ühe aasta ühe kuu ja üheksateist päeva võrra - ning liitkaristuseks mõisteti talle üks aasta kuus kuud ja üheksateist päeva vangistust. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis KrMK § 50 lg 1 nõudeid eirates kriminaalasjas hindamata tõendid nende kogumis ning rajas otsuse sisuliselt üksnes kohtualuse ütlustele. Need ei riimu aga asjas kogutud muude tõenditega - eeskätt eksperdi arvamuse ja tunnistaja T.Ž. ütlustega. Ringkonnakohtu arvates on R.T. poolt talle süüksarvatud teo toimepanemine tõendatud just kohtukeemiaekspertiisi aktis väljendatud eksperdiarvamuse ja tunnistaja T.Ž. ütlustega. R.T. ütlusi uriiniproovide võimaliku segiajamise kohta pidas ringkonnakohus paljasõnalisteks, sest neid ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ka R.T. enda poolt maakohtu istungil antud ütlused haakuvad sisuliselt T.Ž. ütlustega, milles ta kirjeldas uriiniproovide võtmist. Ringkonnakohtu arvates oli maakohtu õigeksmõistva otsuse tuginemine V.B. ja V.I. ütlustele põhjendamatu seetõttu, et nende ütluste sisuks oli vaid R.T. toimetamine vangla meditsiiniosakonda, mitte aga uriiniproovide võimalik segiajamine. Seoses asjaoluga, et R.T. uriiniproovis tuvastati amfetamiini, kuid tema verest narkootilisi aineid ei leitud, märkis ringkonnakohus, et selle küsimuse lahendamisel ei saa tugineda Wismari haigla ravijuhi J. Mumma poolt kaitsja järelepärmise peale antud vastusele, sest sellest ei nähtu, millise küsimuse peale on J. Mumma oma kõnealuse vastuse andnud. J. Mumma vastusest ei selgu ka, millistele allikatele tuginedes on selline arvamus antud. Seetõttu luges ringkonnakohus usaldusväärseks kohtukeemiaekspertiisi teinud ekspert M. Liivi maakohtu istungil ekspertiisiakti selgitamisel KrMK § 250 korras antud seletuse, mille kohaselt püsivad amfetamiini jäljed uriinis märksa kauem kui veres. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
19. R.T. esitas Tallinna Ringkonnakohtu
20. aprilli
21. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, taotledes ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus hindas kriminaalasjas kogutud tõendeid vääralt ja tugines põhjendamatult eksperdi poolt ekspertiisiakti selgitamisel antud paljasõnalistele ütlustele. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi topsiku oma uriiniprooviga viis ta vanglaarstile isiklikult, ei tehtud kiirtesti tema juuresolekul, vaid ta kutsuti uuesti ruumi alles pärast testi tulemuse selgumist. Ka tema nimi kirjutati uriiniproovi sisaldavale topsile alles pärast testi tulemuse selgumist. Kassaatori arvates ei arvestanud ringkonnakohus põhjendamatult kaitsja poolt Wismari haiglasse esitatud järelpärimisele haigla ravijuhi antud vastusega selle kohta, kui kaua pärast amfetamiini tarvitamist on võimalik veres ja uriinis selle tarvitamist tuvastada. Kassatsioonkaebuse kohaselt peetakse ebaseaduslikuks ka eksperdi poolt kohtuistungil ekspertiisakti selgitamisel antud ütluste kasutamist süüstavate tõenditena ringkonnakohtu otsuses.
22. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ja leidis, et ekspertiisiks proovide võtmine ei toimunud nõuetekohaselt. Kaitsja ei nõustunud sellega, et ringkonnakohtu otsuses on loetud sisuliselt tõendiks ka eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlusi. Prokurör märkis, et kuna R.T-lt võeti proovid esimesena, oli nende segiajamine hiljem võetud proovidega välistatud. Samuti leidis prokurör, et ekspert kuulati kohtus üle kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksi nõuetega. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Nii nagu esimese astme kohtuski - on R.T. ka kassatsioonkaebuses väitnud, et temalt uuringuks võetud uriiniproov võidi segi ajada teiste proovidega. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuses on R.T. selline subjektiivne kahtlus kohtus uuritud tõendite kogumile tuginevalt piisava põhjalikkusega kummutatud. Oluline on seejuures arvestada ka prokuröri poolt Riigikohtu istungil märgitut, et R.T. proovi ei olnud võimalik kellegi teise prooviga segamini ajada juba seetõttu, et ta andis kõik proovid esimesena.
24. Ringkonnakohtu otsuses on põhjendatult leitud, et nii ekspertiisiks saadetud uurimismaterjali kogumine ja edastamine eksperdile kui ka ekspertiisi tegemine toimus kooskõlas kriminaalmenetluse seadusega. Eksperdile edastatud ekspresstesti tulemusi ei saa käsitada mitte uurimis- vaid tutvumismaterjalina. Ekspert ei tuginenud oma arvamuses mitte tutvumismaterjalile, vaid tuvastas amfetamiini sisalduse igati nõuetekohaselt vormistatud uurimismaterjalis.
25. Erinevalt kassaatori poolt märgitust ei ole ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ekspert M. Liivi poolt kohtuistungil antud seletust nimetatud tõendiks ja ka mitte käsitatud sisuliselt tõendina, millele oleks kohtuotsuses tuginetud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et eksperdi poolt kohtuistungil antud selgitus selle kohta, et uriinis säiluvad amfetamiini kasutamise jäljed kauem kui veres paigutub KrMK §-s 250 ettenähtud ekspertiisiakti selgitamise raamidesse. Arvestades eelöeldut ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus ja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi