KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-87-04 Otsuse kuupäev 5. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi K.M. süüdistusa

§ 329järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 10.

mai

1. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K.M., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. september
3. a Istungil osalenud isikud K.M. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, ringkonnaprokurör Milvi Pruus Resolutsioon
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai
6. a kohtuotsus K.M. süüdistusasjas KarS § 329 ja § 424 järgi.
7. Teha uus otsus, millega jätta Rapla Maakohtu
8. aprilli
9. a kohtuotsus muutmata.
10. Mõista K.M-lt riigieelarve tuludesse 1062 krooni kohtukulu kaitsja osavõtu eest kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. K.M. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 424 järgi selles, et olles isikuks, keda on varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ( Rapla Maakohtu
12. detsembri
13. a kohtuotsusega karistatud KarS §

§ 329

järgi rahalise karistusega 200 päevamäära, lisakaristusena võetud ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks), juhtis ta

1. detsembril
2. a R maakonnas V-L-L teel taas sõiduautot alkoholijoobes. Samuti anti K.M. kohtu alla süüdistatuna KarS § 329 järgi selles, et ta hoidis kõrvale täitmisele pööratud Rapla Maakohtu
3. detsembri
4. a kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse täitmisest ja juhtis
5. detsembril
6. a taas mootorsõidukit alkoholijoobes.
7. Rapla Maakohtu
8. aprilli
9. a kohtuotsusega tunnistati K.M. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati kaheksakuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Pärnu Maakohtu
10. juuni
11. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 8 kuud vangistust. Süüdistuses KarS § 329 järgi mõisteti K.M. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohus leidis, et K.M. süü KarS § 424 järgi on tõendatud politseiametnike Mait Pärteli ja Veigo Vilbase ütlustega ning joobeseisundi tuvastamise protokolliga. Kohus tuli järeldusele, et kohtualuse ja autos viibinud tunnistajate ütlused on vastuolulised ning seetõttu ebausaldusväärsed. Õiguskorra kaitsmise huvides ja karistuse eripreventiivset eesmärki arvestades pidas kohus vajalikuks kohaldada K.M. suhtes vangistust. Lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ei pidanud kohus võimalikuks, sest K.M-l ei ole seda õigust kunagi olnudki. Maakohus leidis, et K.M. käitumises ei ole KarS §-s 329 ettenähtud süüteokoosseisu tunnuseid. Kohus märkis, et kriminaalasjas ei ole andmeid selle paragrahvi järgi isiku süüditunnistamise ühe eelduse, varasema kohtuotsuse täitmisele pööramise kohta. Kohus tuli järeldusele, et mootorsõiduki juhtimine isiku poolt kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, on Liiklusseaduse § 74 lg 2 järgi väärtegu. Kohtu arvates on KarS § 329 süüteokoosseisu laiendav tõlgendamine lubamatu.
12. K.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus end süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks mõista. Apellant väitis, et tema ei juhtinud sõiduautot süüdistuses märgitud asjaoludel. K.M. selgitas, et ta istus politsei saabudes tõepoolest seisva auto juhiistmel ja isik, kes oli tegelikult autot juhtinud, oli jõudnud tagaistmele istuda. Lääne ringkonnaprokurör M. Pruus esitas apellatsioonprotesti, milles palus K.M. KarS § 329 järgi süüdi tunnistada, jättes liitkaristuse 1 aasta ja 8 kuud muutmata. Prokurör palus K.M-lt võtta ära lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks.
13. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. mai
15. a kohtuotsusega tühistati Rapla Maakohtu
16. aprilli kohtuotsus osaliselt. K.M. mõisteti süüdi KarS § 329 järgi ja teda karistati KarS §

§ 329järgi 8-kuulise vangistusega. Kar

S § 50 lg 1 § 55 lg 1 alusel võeti K.M-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. K.M. apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, apellatsioonprotest rahuldati. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega K.M. süüditunnistamises KarS § 424 järgi, kuid ei nõustunud kohtualuse õigeksmõistmisega KarS § 329 järgi. Kriminaalkolleegium sedastas, et KarS §-s 329 ettenähtud süüteokoosseisu objektiivse külje moodustab kohtuotsusega mõistetud, nii vabadust piiravate kui ka teiste kohtu poolt määratud karistuste kandmisest kõrvalehoidumine. Kriminaalkolleegium luges tuvastatuks, et K.M. hoidus kõrvale talle Rapla Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistuse kandmisest ja juhtis
3. detsembril
4. a mootorsõidukit joobeseisundis. Tegemist on kuritegude ideaalkonkurentsiga, sest ühe ja sama teoga ründas kohtualune kahte õigushüve - ühelt poolt liiklusohutust ning teisalt (vabadusekaotusliku) karistuse täitmise aluseid ja korda. Ringkonnakohus rõhutas, et otsus, millega võetakse isikult ära mootorsõiduki juhtimise õigus, kuulub täitmisele ilma täitevbüroo vahenduseta, s.t kõnealust karistust täidab süüdimõistetu ise. Ringkonnakohus nõustus apellatsioonprotestis toodud seisukohaga, et juhtimisõiguse äravõtmine ei eelda tingimata juhilubade olemasolu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
5. Süüdimõistetu K.M. palub oma kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja end süüdistuses KarS §

§ 329järgi õigeks mõista.

Alternatiivina palub kassaator saata kriminaalasi uueks arutamiseks Rapla Maakohtusse. K.M. leiab, et kohtud on hinnanud tõendeid valikuliselt ja otsustanud tema süüküsimuse üksnes teda süüstavate tunnistajate ütluste alusel. Teda õigustavate tunnistajate ütlused on kohus lugenud põhjendamatult ebausaldusväärseteks. Kassaator eitab jätkuvalt auto juhtimist süüdistuses märgitud asjaoludel. Riigikohtu istungil palus kaitsja kassatsioonkaebuse rahuldada, prokurör aga leidis, et ringkonnakohtu kohtuotsus tuleb jätta muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Süüdimõistetu kassatsioonis taotletakse, et Riigikohtu kriminaalkolleegium annaks kriminaalmenetluses kogutud tõenditele teistsuguse hinnangu, kui seda on teinud maakohus ning ringkonnakohus. Kriminaalkolleegium nendib, et kassatsioonikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, nii nagu seda nõuab asja arutamise ajal kehtinud KrMK § 50 ja tuvastanud faktilised asjaolud, millede õigsuses ei ole riigikohtul alust kahelda. Seetõttu tuleb K.M. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 7. Riigikohus peab aga vajalikuks, juhindudes AKKS § 49 lg-st 3, väljuda kassatsiooni piiridest ning juhtida tähelepanu järgnevale. KarS § 329 objektiivne koosseis eeldab järgmiste tunnuste olemasolu:

1. a)isiku suhtes on tehtud kohtuotsus, millega talle on mõistetud karistus;
2. b)see kohtuotsus on jõustunud;
3. c)see kohtuotsus on täitmisele pööratud;
4. d)isik hoiab talle süüteo eest mõistetud karistusest kõrvale. 8. Kuni 1. septembrini 2002. a ei olnud lisakaristuse täitmisele pööramine kriminaalmenetluse koodeksis eraldi reguleeritud. Seetõttu juhinduti Täitemenetluse seadustiku § 92 lg-st 1, mille kohaselt teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmise otsus kuulus täitmisele kohtutäituri vahenduseta. Kuna see regulatsioon oli ebapiisav, märkis Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-00 (RT III 2001, 2, 17) tehtud otsuses, et teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmise, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmise otsus kuuluvad täitmisele ilma täitevosakonna vahenduseta ja nende täitmisel ei peeta võimalikuks ning vajalikuks teiste asutuste vastavat tegevust, so neid täidavad süüdimõistetud ise. Kuid 4. detsembril 2003. a, mil Rapla Maakohus mõistis K.M. süüdi KarS § 329 järgi ning karistas teda muuhulgas mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks, oli seadusandja kehtestanud varasemast oluliselt erineva korra füüsilistele isikutele mõistetud lisakaristuste täitmisele pööramiseks. Nimelt kehtib alates 1. septembrist 2002. a KrMK § 3311 lg 1 redaktsioon, mille kohaselt füüsilisele isikule mõistetud õiguste äravõtmises seisneva lisakaristuse täitmisele pööramiseks saadetakse kohtuotsus või määrus asjaomasele asutusele süüdimõistetult kohtulahendis märgitud õiguste äravõtmiseks ning süüdimõistetule nende õiguste teostamiseks väljastatud dokumentide kehtetuks tunnistamiseks või hoiulevõtmiseks. Seega on sellest ajast alates füüsilisele isikule mõistetud õiguste äravõtmises seisneva lisakaristuse täitmisele pööramiseks vajalik nii kohtu, kui ka asjaomase asutuse - antud juhul Autoregistri Keskuse - tegevus. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et kriminaalasjas ei ole andmeid selle kohta, et kohus oleks saatnud K.M. lisakaristuse täitmisele pööramiseks ARK-ile kohtuotsuse koopia. Eeltoodust tulenevalt asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et K.M. ei saanud 17. detsembril 2003. a hoida kõrvale Rapla Maakohtu 4. detsembri 2003. a kohtuotsuse täitmisest, sest toimiku materjalide kohaselt ei olnud seda kohtuotsust täitmisele pööratud. Seetõttu tuleb, juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2004. a kohtuotsus K.M. suhtes, ning teha uus otsus, raskendamata tema olukorda. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher