← Eesti

3-2-1-98-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-98-04 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. oktoober
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa Kohtuasi AS Ilmarine (pankrotis) hagi AS Eesti Krediidipank vastu tasutud võla 19 246 772 krooni tagasinõudmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/41/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Eesti Krediidipank ja AS Martinoza kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  5. september
  6. a Istungil osalenud isikud AS Eesti Krediidipank lepinguline esindaja vandeadvokaat T. Vaher, AS Martinoza lepinguline esindaja vandeadvokaat J. Leppik, AS Ilmarine (pankrotis) lepinguline esindaja vandeadvokaat L. Glikman ja seaduslik esindaja pankrotihaldur T. Saarma Resolutsioon
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  10. AS Eesti Krediidipank kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  11. AS Martinoza kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  12. Tagastada AS-le Eesti Krediidipank
  13. aprillil
  14. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.
  15. Tagastada AS-le Martinoza
  16. aprillil
  17. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  18. AS Ilmarine (pankrotis) pankrotihaldur esitas
  19. märtsil
  20. a Tallinna Linnakohtule hagi AS Eesti Krediidipank vastu (kolmas isik kostja poolel AS Martinoza), milles palus kostjalt PankrS § 45 p 2 alusel tagasi nõuda tasutud võla 19 246 772 krooni. Hagiavalduse kohaselt algatati
  21. septembril
  22. a AS Ilmarine pankrotimenetlus ning pankrot kuulutati välja
  23. märtsil
  24. a. Pooled sõlmisid perioodil 1997"2000 laenulepingud nr 645, 800, 846, 1045 ja
  25. Pooled sõlmisid
  26. juunil
  27. a kokkuleppe hageja omandis olnud Mustamäe tee 5 asuva kinnistu müümiseks avalikul enampakkumisel.
  28. juunil
  29. a ilmus Eesti Päevalehes sellekohane kuulutus, kinnistu alghinnaks oli 3 000 000 krooni. Enampakkumise tingimuseks oli hageja võla (11 746 772 krooni) ülekandmine AS-le Martinoza.
  30. juunil
  31. a teatas kostja võlgnikule eeltoodud laenulepingute ennetähtaegsest lõpetamisest ja nõudis laenu 11 746 772 krooni tagastamist ühe kuu jooksul. Ühtlasi hoiatas kostja, et laenu tasumata jätmisel esitatakse täitevbüroole avaldus tagatise müümiseks.
  32. juunil
  33. a koostatud enampakkumise protokolli kohaselt tunnistati enampakkumise võitjaks kostja tütarettevõte AS Martinoza.
  34. juunil
  35. a sõlmisid AS Ilmarine, AS Martinoza ja AS Eesti Krediidipank Mustamäe tee 5 asuva kinnistu võõrandamise, võla ülekandmise ja ostueesõiguse seadmise lepingu. Lepingu kohaselt müüs AS Ilamrine kinnistu AS-le Martinoza 7 500 000 krooni eest, lisaks sellele läks AS-le Martinoza üle AS Ilmarine võlg 11 746 772 krooni AS Eesti Krediidipank ees. Lepinguosalised hindasid kinnistu väärtuseks 19 246 772 krooni. Hageja leidis, et kostjale tasuti võlg ennetähtaegselt, ebatavalise maksevahendiga ning üht võlausaldajat teistele eelistades. Võlg tasuti kostja lähikondsele, sest kolmanda isiku ja kostja juhtorganite liikmed kattusid. Poolte kokkulepe tehingu tegemiseks sõlmiti vahetult pärast Maksuameti
  36. märtsi
  37. a ettekirjutusele järgnenud pankrotihoiatust, kui oli ilmne, et võlgnikul polnud piisavalt vahendeid võla tasumiseks. Kostja tegi maksejõuetu isikuga tehinguid, mis ei vasta heale pangandustavale. Kinnistu müüdi alla tegeliku müügihinna ning arvestamata hageja erilist huvi. Tegemist oli tootmistegevuseks vajaliku varaga, milleta hageja majandustegevus on välistatud. Kui ei oleks toimunud võla tasumist, oleks hageja saanud 19 246 772 krooni kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks pankrotiseaduses ettenähtud korras, arvestades võlausaldajate võrdsuse põhimõtet. Poolte vahel sõlmitud leping on heade kommete vastane ja tühine. Samuti leidis hageja, et enampakkumisel oli teeseldud iseloom. Antud juhul toimus pankrotivara väljumine võlgniku omandist müügi korraldaja ja panga lähikondse omandisse alla vara hariliku väärtuse, millega kahjustati võlausaldajate huve. Hageja täiendas
  38. oktoobril
  39. a hagi alust, leides, et kostja on TsK § 477 järgi alusetult rikastunud. AS Martinoza
  40. a majandusaasta aruandest nähtub, et Mustamäe tee 5 asuva kinnistu tegelik väärtus oli sõltumatu eksperdi hinnangul 3 700 878 krooni kõrgem kui tehingus kajastatud.
  41. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostja hagi. Hageja ei ole tasunud kostjale võlga 19 246 772 krooni, seega ei saa seda PankrS § 45 p 2 alusel tagasi nõuda. 11 746 772 krooni osas toimus TsK § 220 järgi hageja võlgnevuse ülekandmine kinnistu ostjale AS-le Martinoza, mida ei saa samastada võla tasumisega. Poolte vahel
  42. juunil
  43. a sõlmitud lepinguga tasus hageja kostjale üksnes 1 400 000 krooni, mis tulenes
  44. juunil
  45. a sõlmitud laenulepingust nr
  46. Ka juhul, kui käsitada vaidlusalust tehingut võla tasumisena, ei kahjustatud sellega teiste võlausaldajate huve. Mustamäe tee 5 asuv kinnistu oli koormatud hüpoteekidega (kogusummas 15 000 000 krooni) kostja kasuks, millega olid tagatud kõik kostja olemasolevad ja tulevikus tekkivad nõuded hageja vastu. Kostjal oli hüpoteegist tulenev õigus rahuldada oma nõuded võlgniku vastu kinnistu müügist saadava raha arvelt. Kinnistu müügiga vähenes kostja nõue hageja vastu 13 146 772 krooni (11 746 772 krooni + 1 400 000 krooni) võrra. Kui hageja ei oleks kostjale võlga 1 400 000 krooni tasunud ning võlga 11 746 772 krooni AS-le Martinoza üle kandnud, oleks kostja nõue hageja vastu pankroti väljakuulutamise päeva seisuga olnud üle 18 miljoni krooni (arvestades võlgnevuselt tasutavat intressi ja viivist) ja see nõue oleks tulnud rahuldada esimeses järgus. Seega hoiti kinnistu müügiga ära teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja viited laenulepingute nr 645, 800, 846, 1045 ja 1081 ennetähtaegsele lõpetamisele ei ole asjakohased, sest nende ennetähtaegse lõpetamise aluseks olid võlgnikupoolsed lepingu rikkumised. Võlga ei tasutud ebatavalise maksevahendiga ning kinnistu ostuhinna osas ei toimunud tasaarvestus kostja nõuetega hageja vastu. 11 746 772 krooni suuruse summa osas toimus võla ülekandmine. Lepingu kohaselt oli kinnistu väärtuseks 19 246 772 krooni, millest kinnistu müügihind moodustas 7 500 000 krooni ning ostja poolt ülevõetav summa 11 746 772 krooni. Reaalselt sai hageja pärast kinnistu müüki endale 6 100 000 krooni. Võlausaldaja AS Eesti Krediidipank ja AS Martinoza lähikondsus ei puutu asjasse. PankrS § 49 kohaselt omab lähikondsus õiguslikku tähendust vaid võlgniku AS Ilmarine (pankrotis) suhtes. AS Eesti Krediidipank ei ole AS Ilmarine lähikondlane.
  47. Kolmas isik kostja poolel AS Martinoza vaidles samuti hagile vastu.
  48. juuni
  49. a lepingu järgi ei tasunud hageja kostjale võlga, vaid müüs kinnistu lepingus sätestatud tingimustel kolmandale isikule. Lepingu kohaselt tasus kolmas isik
  50. juulil
  51. a kostjale lepingust tuleneva summa 11 746 772 krooni. Võla ülevõtmine kolmanda isiku poolt ei ole käsitatav võlgnevuse tasumisena, vaid võlgniku asendamisena. Kuna hageja võlg oli pandiga tagatud, ei ole teiste võlausaldajate huve kahjustatud. Võlausaldajate huve oleks kahjustatud juhul, kui kinnistu müüki ei oleks toimunud. Hageja leiab ekslikult, et kinnistu ülekandmine kolmanda isiku omandisse ja sellega kaasnevad tasaarveldused on ebatavaline maksevahend. Kinnistu ülekandmist kolmanda isiku omandisse ei toimunud. Kinnistu võõrandamisel määrasid pooled kinnistu võõrandamise ja ostuhinna tasumise tingimused ja leppisid kokku, et võlg kantakse üle kinnistu ostjale. Võla ülekandmise puhul ei ole tegemist ebatavalise maksevahendiga. Hageja nõuab 19 246 772 krooni pankrotivarasse tagastamisega 6 100 000 krooni kahekordset tasumist, sest kolmas isik tasus
  52. juunil
  53. a hagejale kinnistu müügihinnast 5 100 000 krooni ja kostja tasus 1 000 000 krooni. Kui võlausaldajate huve oleks kahjustatud, siis oleks hagejal õigus pankrotivarasse tagasi nõuda 13 146 772 krooni. Samuti ei nõustunud kolmas isik hageja läbiviidud kinnistu hindamise tulemustega. Hinnang ei kajasta kinnistu harilikku väärtust tehingu tegemise hetkel, sest kinnistu hinnati mitmeid aastaid enne tehingu tegemist. Ka asjaolu, et AS Martinoza korrigeeris oma
  54. a bilansis kinnistu maksumust, ei muuda kinnistu harilikku väärtust.
  55. Tallinna Linnakohus rahuldas
  56. juuli
  57. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19 246 772 krooni. Linnakohus tugines PankrS § 45 p-le 2, mille kohaselt nõuab kohus võlgniku tasutud võla sisse sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Linnakohus tuvastas, et võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, seda tehti enne maksetähtaega ebatavalise maksevahendiga ning üht võlausaldajat teisele eelistades. Pankrotihalduri hinnangul oli hageja
  58. juunil
  59. a tehtud pankrotihoiatuse ajal maksejõuetu.
  60. juuni
  61. a ettepanek võla tasumiseks ja ka hoiatus, et laenu tasumata jätmisel pöördutakse täitevbüroo poole, olid näilikud, sest juba
  62. juunil
  63. a olid pooled kokku leppinud Mustamäe tee 5 asuva kinnistu müümises. Kostja ei ole tõendanud, milline oli laenulepingute ennetähtaegse lõpetamise õiguslik alus. Lepingutest nr 645, 800, 846, 1045 ja 1081 tulenev põhisumma, intresside ja viivise võlg 566 472 krooni ei olnud antud juhul piisavaks aluseks lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks. Ühegi lepingu maksetähtaeg ei olnud saabunud ja seega nõuti laenud tagasi ennetähtaegselt. Kostja toimis pahauskselt, kui teatas
  64. juunil
  65. a võlgnikule laenulepingute ennetähtaegsest lõpetamisest tagasiulatuvalt
  66. juunist
  67. a, olles samal ajal sõlminud
  68. juunil
  69. a kokkuleppe hagejale kuuluva vaidlusaluse kinnistu müügiks enampakkumise korras. On alust arvata, et enampakkumine oli lavastatud. Enampakkumisega kiirustati ja nõutud osavõtutasu 100 000 krooni välistas tegelikud pakkumised.
  70. juunil
  71. a sõlmisid AS Eesti Krediidipank ja AS Martinoza juriidilise isiku tähtajalise hoiuse lepingu nr KDF-58, millega AS Martinoza hoiustas pangas AS Ilmarine võla 11 746 772 krooni. Enampakkumises osalenud Arco Investeeringute AS-ga aga sellist lepingut ei sõlmitud.
  72. juunil
  73. a, kui poolte vahel sõlmiti kinnistu võõrandamise, võla ülekandmise ja ostueesõiguse seadmise leping, esitati ka kinnistamisavaldus ning AS Martinoza kanti kinnistu omanikuna registrisse ebatavaliselt kiiresti, s.o
  74. juunil
  75. a. Poolte vahel
  76. juunil
  77. a sõlmitud lepingu p-dest 5.1−5.5 ja kinnistusregistrisse tehtud sellekohastest kannetest tuleneb, et lepinguosaliste tegelikuks tahteks oli Mustamäe tee 5 asuva kinnistu kiire müük AS Eesti Krediidipank tütarettevõttele AS Martinoza. Seejuures kinnistu eest saadaolevast summast kustutati ennetähtaegselt hageja võlg kostja ees 11 746 772 krooni võla ülevõtmise teel kolmanda isiku poolt. Võlg tasuti ebatavalise maksevahendiga. Rimess MRI OÜ vannutatud audiitori M. Nõmmiste arvamusest AS Ilmarine vara müügi kohta nähtub, et tehtud majandustehing ei olnud tavapärane. Tavapäraste tasumistingimuste korral oleks kinnistu müügist laekunud hagejale 19 246 772 krooni, mida oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Tegelikult laekus hagejale vaid 6 100 000 krooni, kusjuures võlgnevus kostjale kokku 11 746 772 krooni rahuldati täies ulatuses ning ennetähtaegselt. Kostja oli ja on AS Martinoza 100 % aktsiate omanik, seega moodustasid kostja emaettevõtjana ja kolmas isik tütarettevõtjana kontserni. Ebatavalise maksevahendiga võlgnevuse tasumisel AS-le Martinoza jäi vaidlusalune kinnistu kontserni. Kostja poolt maksejõuetu isikuga selliste tehingute tegemine ei vasta heale pangandustavale. Võlgnevuse tasumiseks rakendatud skeemi põhjendati hagejal lasunud maksuvõla tasumise vajadusega, kuid maksuametile ei ole raha võla kustutamiseks laekunud. Kostja väited tema võimalikest nõuetest hüpoteegipidajana olukorras, kus kinnistut ei oleks müüdud, on asjakohatud. Kuna kostja ei realiseerinud oma võimalikke õigusi hüpoteegipidajana, siis ei saa ta tugineda ka hüpoteegipidaja õigustele. Kohus hindas
  78. juunil
  79. a sõlmitud lepingut ka headele kommetele vastavuse aspektist. Hageja ennetähtaegne võla tasumine Mustamäe tee 5 asuva kinnistu võõrandamise teel ei ole kooskõlas heade kommetega. Hoone võõrandamine seiskas hageja majandustegevuse ning hageja kaotas võimaluse saada renditulu ca 420 000 krooni kuus. Tehingu tulemusena rikastus kinnistu omandaja alusetult, kusjuures teine pool vabanes vaid võlgadest, mille tasumise tähtaeg ei olnud saabunud. Võlgade katteks kinnistu võõrandamine oli hageja suhtes liigkasuvõtjalik ja moraalinormide vastane. Pooled peaksid tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas (TsÜS § 66 lg 5). Pankrotiseaduse § 45 p 2 mõtte kohaselt nõutakse ebatavalise maksevahendi puhul sisse selle rahaline väärtus. Pooled on hinnanud ebatavalise maksevahendi ehk kinnistu väärtuseks 19 246 772 krooni + 3 700 878 krooni. Asja arutamisel jäi hageja hagiavalduses esitatud nõude (19 246 772 krooni) juurde. Kostja sai laenu ennetähtaegselt tagasi ning omandas tütarettevõtja AS Martinoza vahendusel ka maksevahendina kasutatud kinnistu alla selle hariliku väärtuse.
  80. juunil
  81. a sõlmitud lepingus märkisid pooled kinnistu väärtuseks 19 246 772 krooni. Pärast tehingu tegemist deklareerisid kostja ja kolmas isik kinnistu väärtuse raamatupidamisaruandluses 3 700 878 krooni võrra kõrgemalt, hinnates kinnistu väärtuseks 23 600 000 krooni. Ka Rimess MRI OÜ arvamuse järgi on kinnistu väärtus 23 550 000 krooni. Kohus luges tõendatuks, et kinnistu tegelik väärtus ei saa olla sellest väiksem. Kinnistu omandaja on rikastunud alusetult 3 700 878 krooni võrra, sest selle summa saamiseks ei olnud kolmandal isikul õiguslikku alust. Nõuet alusetult saadu tagasisaamiseks TsK § 477 alusel pole esitatud.
  82. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega ühines ka kolmas isik. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  83. Tallinna Ringkonnakohus muutis
  84. märtsi
  85. a otsusega linnakohtu otsust, vähendades kostjalt väljamõistetud summat 6 100 000 krooni võrra. Ühtlasi täpsustas ringkonnakohus linnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus hindas põhjalikult esitatud tõendeid ning tegi neist asjakohased järeldused. Õigesti on kohaldatud kehtinud PankrS § 45 p
  86. Asjas on õigesti tuvastatud, et võla tasumine kinnistuga AS Martinoza vahendusel viimase poolt võlakohustuse ülevõtmise kaudu on oma sisult käsitatav võla tasumisena, mis teostati seejuures ebatavalise maksevahendiga. Tehingu tegelikuks majanduslikuks sisuks oli võlgnevuse kustutamine. Kostja ja kolmas isik olid tehingu tegemise ajal äriseadustiku tähenduses lähikondsed ning seega ei muuda toimunu sisulist tähendust see, et tehingu järgi oli kinnistu omandajaks AS Martinoza. Tegemist oli võlausaldajate huvide ilmse kahjustamisega. Võlg tasuti võlgniku maksejõuetuse ajal tema põhivaraks olnud kinnistuga ning see toimus tavapäratult kiiresti ja ülemakstult. Hageja vajas lepingu alusel üleantud hoonet ise oma majandustegevuseks ning kinnisvara võõrandamine lõpetas sisuliselt hageja tegevuse. See, et tehingust saadud vahenditest tehti ülekandeid Maksuametile, ei tõenda tehingu vastavust võlausaldajate huvidele. Asjaolu, et võlg oli tagatud hüpoteekidega, ei võimaldanud hinnata toimunut teisiti. Kinnistu võõrandamisel tavapärasel viisil oleksid võlausaldajate huvid olnud enam kaitstud. Võlausaldajate huvide kahjustamise seisukohalt tuli tuvastada ka tehingu vastavus headele kommetele. Linnakohus leidis õigesti, et toimunud tehinguskeem ei olnud kooskõlas heade kommetega. Samas puudus linnakohtul vajadus anda hinnangut
  87. juuni
  88. a tehingu kehtivusele, sest hageja ei nõudnud tühise tehingu järgi saadu tagastamist ning sellekohane käsitlus tuleb kohtuotsuse põhjendustest välja jätta. Linnakohus järeldas õigesti, et kinnistu tegelik väärtus oli suurem kui
  89. juuni
  90. a lepingus märgitud 19 246 772 krooni. Kinnistu väärtuse hindamisel arvestas kohus kõiki kinnistu väärtust kajastanud tõendeid, sealhulgas AS Martinoza ja kostja majandusaasta aruandeid. Linnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks ekslikult välja 19 246 772 krooni, sest
  91. juuni
  92. a tehingu tulemusel üleantud kinnistuga maksti kostjale võlga 13 146 772 krooni. Hageja ei nõudnud tühise tehingu järgi saadu tagastamist (rahas väljamõistmist), vaid tasutud võla tagastamist. Tehingu tulemusel tasuti kostjale 13 146 772 krooni, mis sisaldas võlgnevust 11 746 772 krooni tulenevalt varasematest laenulepingutest ning võlgnevust 1 400 000 krooni tulenevalt
  93. juuni
  94. a laenulepingust nr
  95. Kostjalt tuleb seega välja mõista 13 146 772 krooni. Selles osas oli tegemist võla tasumisega. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulu 107 915 krooni ja leidis, et kolmanda isiku kohtukulu TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel ei hüvitata. Kolmas isik ühines apellatsioonkaebusega, tema apellatsioonimenetluses kantud kulutusi saab aga võrdsustada poole kohtukuludega vaid juhul, kui ta oleks esitanud apellatsioonkaebuse. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  96. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et võla ülekandmise ja kinnistu müügiga on kostjale tasutud võlga PankrS § 45 tähenduses. Ringkonnakohus luges ekslikult kostja ja AS Martinoza üheks isikuks ning ei arvestanud, et pankrotiseaduse kohaselt omab lähikondsus õiguslikku tähendust vaid võlgniku suhtes. Ka juhul, kui lugeda vaidlusaluse tehingu majanduslikuks sisuks võla tasumine kostjale, ei ole alust nõuda 13 146 772 krooni tagasi, sest puuduvad PankS § 45 p 2 kohaldamise eeldused. Võlga ei tasutud ebatavalise maksevahendiga. Kuna kinnistu oli laenu tagatisena kostja kasuks hüpoteekidega koormatud, ei olnud kinnistu ebatavaliseks maksevahendiks. Võlga ei saanud lugeda tasutuks enne maksetähtaega, sest kostjal oli laenulepingutest tulenevalt õigus lepingud üles öelda ja nõuda kogu laenu kohest tasumist, kui teine pool rikub lepingut. Hageja oli lepinguid rikkunud ning tal oli kostja ees intressi- ja viivisevõlgnevus. Võlg ei ole tasutud üht võlausaldajat teisele eelistades, sest võlg oli tagatud hüpoteegiga ning see nõue oleks tulnud pankrotimenetluses rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud summade arvelt. Kuna pandiga tagatud nõue on eesõigusnõue, ei ole rikutud võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiipi. Ringkonnakohus rikkus oluliselt TsMS § 95 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4, sest ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Kohus jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendid, mis kinnitavad eeldust, et kui vara oleks müünud pankrotihaldur, ei oleks saadud kolmanda isiku makstud hinnast kõrgemat hinda. Samuti ei arvestanud kohus kinnistu võõrandamise ja võla ülekandmise tehingu tegeliku eesmärgi kohta esitatud tõendeid. Vaidlusaluse tehingu eesmärgiks oli lahendada makseraskustesse sattunud hageja likviidsusprobleeme ning võimaldada muuhulgas tasuda hageja võlgnevus Maksuametile. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 6 ja TsMS § 227 lg-t
  97. Kohus jättis hindamata kostja väited, et võla ülekandmine ei ole samastatav võla tasumisega. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud kinnistu hindamisel Pindi Kinnisvara eksperthinnanguga, vaid lähtus Rimess MRI OÜ hinnangust, mille andnud audiitorid ei ole kinnisvara-asjatundjad. Samuti ei vastanud kohus apellatsioonkaebuse väitele, et kostjal oli õigus laenulepinguid ennetähtaegselt lõpetada.
  98. Kassatsioonkaebuses palub kolmas isik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt andis ringkonnakohus
  99. juuni
  100. a lepingule ebaõige hinnangu ja rikkus TsMS § 330 lg-t 6, kui jättis vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele. Lepingu järgi tasuti kostjale võlga vaid 1 400 000 krooni. 11 746 772 krooni osas andis hageja oma võlakohustused üle kolmandale isikule, mis pole samastatav võla tasumisega. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et hageja tasus kostjale 13 146 772 krooni võlga, on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti PankrS §
  101. Kohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Kohus jättis arvestamata, et kinnistu oli koormatud hüpoteekidega kostja kasuks ning ka juhul kui tehingut ei oleks tehtud, poleks saanud võlausaldajate nõudeid rahuldada suuremas ulatuses. Võla ülekandmine koos panditud asja võõrandamisega on tavapärane ja seda ei saa käsitada ebatavalise maksevahendina. Tehingu eesmärgiks oli hageja võlgnevuse kustutamine Maksuameti ees ja pankrotimenetluse algatamise ärahoidmine. Kohtud lähtusid kinnistu väärtuse määramisel ekslikult hindamisaktides varale antud väärtusest, mitte tegelikult kujunevast kinnistu müügihinnast. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et apellatsioonkaebusega ühinenud kolmandal isikul puudub õigus nõuda kohtukulude hüvitamist, kui ta ei ole esitanud apellatsioonkaebust.
  102. Vastuses kostja ja kolmanda isiku kassatsioonkaebustele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on põhjalikult motiveeritud ja õige. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  103. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
  104. Kuni
  105. jaanuarini
  106. a kehtinud PankrS § 45 p 2 kohaselt nõuab kohus võlgniku tasutud võla sisse sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Seega tuleb võlgniku tasutud võla tagasinõudmiseks Pankrs § 45 p 2 alusel tuvastada, et võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades ning võla tasumisega kahjustati võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine on käsitatav PankrS § 45 kohaldamise kõige üldisema eeldusena, mistõttu selle eelduse puudumisel on nimetatud paragrahvi rakendamine ebaõige. Pankrotiseaduse § 45 kohaldamise kohustusliku eeldusena võlausaldajate huvide kahjustamist on analüüsitud ka Riigikohtu
  107. septembri
  108. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-99 (RT III 1999, 24, 235) ja
  109. juuni
  110. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 (RT III 2003, 21, 210).
  111. Kolleegium nõustub kassaatoritega, et ringkonnakohus jättis kostja ja kolmanda isiku väited ning esitatud tõendid tähelepanuta, kui tuvastas, et võla tasumisega kahjustati võlausaldajate huve. Kostja ja kolmas isik väitsid, et kuna võlgniku kohustuste täitmine panga ees oli tagatud hüpoteekidega, siis sellest tulenevalt oleks kostja nõue tulnud pankrotimenetluses rahuldada esimeses järgus enne kõigi teiste võlausaldajate nõudeid ning seega võlausaldajate huve ei kahjustatud. Võlausaldajate huve oleks kahjustanud võla tagastamata jätmine, sest võlgnevuselt tuli tasuda ka intress ja viivis. Toimiku materjalide kohaselt oli hagejal laenulepingutest tulenev võlgnevus kostja ees 13 146 772 krooni (tlk- d 29, 69−80, 86−94, 96−99). Kostja esitas tõendid, et hagejale kuuluv Mustamäe tee 5 asuv kinnistu oli koormatud hüpoteekidega (kogusummas 15 000 000 krooni) kostja kasuks, millega olid tagatud kõik kostja olemasolevad ja tulevikus tekkivad nõuded hageja vastu (tlk 164).
  112. juuni
  113. a lepingu järgi oli kinnistu müügihinnaks 19 246 772 krooni. Ringkonnakohus nendele väidetele ja esitatud tõenditele hinnangut ei andnud. Nõustudes linnakohtuga, leidis ringkonnakohus vaid, et kinnistu võõrandamisel tavapärasel viisil oleksid võlausaldajate huvid olnud enam kaitstud, ja leidis, et võlgnevuse tagamine hüpoteekidega ei võimaldanud hinnata toimunut teisiti. Oma järeldust ringkonnakohus ei põhjendanud. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-d 4 ja 6, § 95 lg-t 1, § 231 lg-t 4 ja § 227 lg-t
  115. Kuni
  116. jaanuarini
  117. a kehtinud PankrS § 86 lg 1 p-s 1 sätestatakse, et pandiga tagatud nõuded rahuldatakse esimeses järgus. Sama paragrahvi lõike 4 järgi on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue ning lõike 5 kohaselt on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue pandieseme müügist saadud raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses. Tulenevalt nimetatud sätetest on Riigikohus oma
  118. aprilli
  119. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-02 (RT III 2002, 12, 135) järeldanud, et see, kas pandieseme müügist saadud rahast tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamakseid või mitte, ei saa pandiga tagamata nõudeid omavate võlausaldajate huve kahjustada. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kui võlgniku kohustuse täitmine kostja ees oli tagatud pandiga, siis pandieseme müügist saadud raha arvel poleks teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud ning seetõttu oleks välistatud ka teiste võlausaldajate kahjustamine.
  120. Ringkonnakohus on tuvastanud Pankrs § 45 p 2 kohaldamise eeldusena asjaolu, et võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ebatavalise maksevahendiga, enne maksetähtaega ning üht võlausaldajat teisele eelistades. Kolleegium leiab, et kui võlausaldajate huvide kahjustamine ei leia asjas tuvastamist, siis ei tule hagi PankrS § 45 p 2 alusel rahuldada ning puudub vajadus hinnata, kas võlg tasuti enne pankrotimenetluse algatamist ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades.
  121. Kolleegium nõustub kolmanda isiku kassatsioonkaebuse väitega, et tal on õigus nõuda hagejalt põhjendatud kohtukulude hüvitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 307 lg-s 1 sätestatakse kaashageja, kaaskostja ja samal poolel esinenud iseseisva nõudeta kolmanda isiku õigus ühineda apellatsioonitähtaja jooksul apellatsioonkaebusega omapoolseid nõudmisi esitamata. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei saa apellatsioonkaebusega ühineja esitada omapoolseid nõudmisi, vastasel korral peab ta esitama apellatsioonkaebuse. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebusega ühinenud kolmanda isiku apellatsioonimenetluses kantud kulutused saab võrdsustada TsMS § 60 lg 1 ja lg 8 järgi poole kohtukuludega. Puudub mõistlik põhjendus käsitada apellatsioonimenetluses kantud kulutuste hüvitamisel apellatsioonkaebusega ühinenud kolmandat isikut erinevalt apellatsioonkaebuse esitanud kolmandast isikust. T. Tampuu, P. Jerofejev, L. Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.