aprilli
p-de 2 ja 3 järgi süüdi kahe inimese tapmises üldohtlikul viisil ning talle mõisteti karistuseks kaksteist aastat vangistust. A.T. tunnistati süüdi selles, et
Otsuses märgitakse, et privilegeeritud süüteokoosseis eeldab tugeva hingelise erutuse seisundit, mille tõttu isiku võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida on piiratud. Vastavalt kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisile viibis kohtualune teo toimepanemise ajal aga psüühilises seisundis, mis ei takistanud tema võimet aru saada olukorra sisust, oma tegude tähendusest ega oma tegusid kontrollida. Kohus pidas vajalikuks märkida, et mitte igasugune impulsiivsus, meeleolu kõikumine ja kergesti ärrituvus ei tähenda piiratud võimet oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Kohtu hinnangul puudusid ka muud tõendid, mis oleks andud alust kohtualuse väitele, et ta viibis süüteo toimepanemisel mingis erilises psüühilises seisundis. Motiveerides kohtualusele mõistetud karistust, märkis kohus, et sellele vastab prokuröri taotletud kaksteist aastat vabadusekaotust, kusjuures väiksem karistus ei oleks otstarbekohane ühiskonna ootusi arvestades. Seejuures arvestati karistust kergendava asjaoluna kohtualuse puhtsüdamlikku kahetsust. 2. Maakohtu otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja vandeadvokaat S. Must apellatsioonkaebuse, milles paluti A.T. käitumine ümber kvalifitseerida
Analoogilise taotlusega apellatsioonkaebuse esitas süüdimõistetu A.T. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras ka kannatanu R. Z. esindaja Vladimir Vastšjonok, kes taotles otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja kohtualusele uue otsusega eluaegse vangistuse mõistmist. 3. Viru Ringkonnakohtu 20. aprilli 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus A.T.-le mõistetud karistuse osas. Kohtualusele mõisteti
Kannatanu R. Z esindaja V. Vastšjonoki apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, A.T. ja tema kaitsja vandeadvokaat S. Musta apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Esmalt ei nõustunud kohus süüdimõistetu ja tema kaitsja taotlusega kvalifitseerida toimunu
järgi, sest puudusid tegurid, mis oleks kohtualusel tulistamise hetkel esile kutsunud tugeva hingelise erutuse seisundi. Kannatanute vägivaldne käitumine jäi kohtu arvates selleks ajaliselt liiga kaugesse minevikku. Kohus käsitas toimunu põhjusena hoopis samal päeval toimuma pidanud kohtuprotsessi, kus pidi avaldatama DNA ekspertiis, mis tunnistas A.T. L.Z-i lapse isaks. Kuna DNA ekspertiisi tulemus oli A.T-le eelnevalt teada, oli tema tegevust vallandavaks teguriks kohtu arvates pigem enda kaotuse avalik tunnistamine. Samas nõustus kohus kannatanu esindaja arvamusega, et kergendava asjaoluna ei tule arvestada puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus möönis, et kahetsus võib tõepoolest sõltuda subjektiivsetest asjaoludest, kuid kui seda ei ole tehtud suuliselt ega ka materiaalsete tegudega (matusekulude hüvitusena), siis jääb selle väljendamine arusaamatuks. Kohut ei rahuldanud A.T. väide, et ta palub andeks Jumalalt, sest kohtu arvates tulnuks alustada lähematest kannatanutest. Jättes kõrvale nimetatud kergendava asjaolu, pidas kohus vajalikuks karmistada karistust. Esiteks märkis kohus, et selle kuriteo eest on sanktsiooni keskmiseks määraks neliteist aastat vangistust. Teisena arvestas kohus kuriteo toimepanemise kohta, milleks oli kohtusaal, kus kohtu arvates peaks iga isik tundma end riigivõimu poolt kaitstuna. Samuti puudus A.T-l kohtu arvates igasugune vajadus relva kaasaskandmiseks. Eeltoodud argumente silmas pidades mõistis kohus A.T-le karistuseks viisteist aastat vangistust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja vandeadvokaat S. Must. 5. Kohtualuse kaitsja leiab, et A.T. käitumine tuleb kvalifitseerida
Osapoolte konflikt oli kestva iseloomuga ning kestis
Lisaks sellele ei ole kohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna hingelise erutuse seisundit
5.2 Lõpetuseks asutakse kaebuses seisukohale, et kriminaalasjas esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. Nende asjaoludena nimetab kaitsja kannatanutepoolset pikaajalist füüsilist ja vaimset terrorit A.T. ning tema lähedaste vastu. 6. A.T. palub kassatsioonkaebuses enda käitumise kvalifitseerida
6.1 Ta kinnitab, et ei pannud toime ettekavatsetud ja tahtlikku tapmist. Kannatanute terroriseeriv käitumine tema ja ta lähedaste vastu viis ta närvipingesse ning närvisüsteemi täieliku kurnatuseni. Nähes kannatanuid kohtusaalis narrimishimuliste, võidutsevate naeratustega, kaotas ta enesevalitsuse ning ei kontrollinud enda edasist käitumist. Seega provotseerisid kannatanud tema käitumise, sellest aga ise aru saamata. Seda, et ta ei tegutsenud selge mõistusega, kinnitab kohtualuse arvates fakt, et eelnevate tülide ja kakluste ajal kannatanutega ei võtnud ta kunagi oma relva välja, kuigi ta kandis seda kogu aeg kaasas. 6.2 Kohtualuse arvates ei saa tema käitumise kvalifitseerimisel olla vaieldamatuks tõendiks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi järeldused, kuna ekspertiisi takistas mõlema poole puudulik keeleoskus. 6.3 Kassaator leiab samuti, et karistuse mõistmisel on jäetud arvestamata karistust kergendavad asjaolud. Seejuures viitab ta kaitsja kassatsioonkaebuse p-s 5.2 toodud argumentidele. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat S. Must kassatsioonkaebusi ja palus A.T. käitumine kvalifitseerida
Prokuröri arvates tuleb kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Esmalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatorite taotlust kvalifitseerida A.T. käitumine
järgi tapmisena äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Seetõttu kohtukolleegium selgitab, millises deliktistruktuuri osas erutusseisund asetseb, millised on tema tekkemehhanismid ning milliste tõendite alusel seda saab tuvastada. 9.
Oluline on seejuures tähele panna, et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus
Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista
kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. 9.1 Sarnaselt põhideliktiga on provotseeritud tapmine süüline, st isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (
). Kui leitakse, et isik ei olnud enda käitumise juhtimiseks ja sellest arusaamiseks võimeline, ei tõusetu küsimust
10.
objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu(
järgi, on Ida-Viru Maakohus ekspertiisiaktile viidates märkinud järgmist: "Psüühiline seisund, milles uuritav viibis kuriteo toimepanemisele vahetult eelnenud perioodil ja kuriteo toimepanemise momendil, ei takistanud tema võimet aru saada olukorra sisust, oma tegude tähendusest ega oma tegusid kontrollida. Kohtualusel esinenud isiksusehäire ei eelda ilmtingimata seda, et kohtualuse võime tegudest aru saada ja neid juhtida oleks piiratud. Igasugune impulsiivsus, meeleolu kõikumine ja kergesti ärrituvus ei tähenda piiratud võimet oma tegudest aru saada ja neid juhtida" (tl 254). Kõik need loetletud tunnused ei ole aga asjassepuutuvad erutusseisundi tuvastamisel, vaid käsitlevad süüküsimust deliktistruktuuri kolmandal astmel. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et maakohus on siiski viidanud ekspertiisiaktis kajastatud järeldusele ja see haakub erutusseisundi tuvastamisega - "Ekspertide komisjon on leidnud, et afektile iseloomulikke tunnuste kogumit ei ole ning uuritav ei viibinud mingis erilises psüühilises seisundis". 11.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis (otsuse p-s 10), et erutusseisund on juriidilisele hindamisele avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt. Maakohus on sellele ka viidanud öeldes, et "kohus uuris ka muid tõendeid, mille abil on kohtul kujunenud veendumus, et ekspertide arvamus erutusseisundi (puudumise) kohta on põhjendatud ja selles kahelda ei ole alust"(tl 254). 11.3 Ringkonnakohus on sisustanud erutusseisundit juriidiliselt ja eitanud, et A.T-l oleks selline seisund esinenud. Esmalt märgib kohus, et vägivald, mille kannatanud panid toime A.T. ja tema lähedaste vastu, jäi ajaliselt liiga kaugesse minevikku, vastavalt kaks aastat esimesel ja seitse kuud teisel tuvastatud vägivalla rakendamise juhtumil. Ringkonnakohus on erutusseisundit eitanud tervikuna ning märkinud täiendavalt, et tapmise päeval ei olnud kannatanud ja A.T. üldse sõnalises ega füüsilises kontaktis (tl 313). Edasiselt leidis kohus, et A.T. tegevust vallandavaks teguriks oli hoopis enda kaotuse avalik tunnistamine. Ka esimese astme kohus on enda motiveeringus asunud seiskohale, et kuriteo toimepanemise põhjuseks olid pigem pikaajalised ebameeldivad, isegi vaenulikud isiklikud suhted (tl 253). Kriminaalkolleegium nõustub kohtute sellise järeldusega. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanud oleks kohtusaalis käitunud provokatiivselt, nagu seda väidab kohtualune ja tema kaitsja. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et A.T. käitumine on õigesti kvalifitseeritud
12. Järgmisena käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium A.T-le mõistetud karistusse puutuvat. 12.1 Ida-Viru Maakohus on A.T-le karistuse mõistmisel arvestanud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, õiguskorra kaitsmise huvisid ning võimalust mõjutada kohtualust edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti on arvestatud kohtualuse isikut (moraalselt nõrk, otsustusvõimetu, pidevat vaimset abi, järelevalvet ja toetust vajav isik, kes võib olla ohtlik teistele inimestele). Maakohus on lähtunud prokuröri taotletud 12-aastasest vangistusest ja leidnud, et selline karistus on otstarbekohane, arvestades ühiskonna ootusi. Karistust kergendavaks asjaoluks on loetud puhtsüdamlikku kahetsust ja kokkuvõtteks on tõdetud et "prokuröri poolt nõutud karistusmäär on põhjendatud igalt poolt" (tl 254 pöördel). Samas märgitakse, et kannatanu esindaja ei taotle kohtult rangema karistuse mõistmist. See viimatinimetatud märge on aga meelevaldne ega tulene kriminaalasja materjalidest. Kohtuistungi protokollist nähtub kannatanute esindaja arvamus, mille kohaselt prokuröri taotletud karistus on liiga leebe (tl 247). 12.2 Viru Ringkonnakohus, rahuldades osaliselt kannatanute esindaja apellatsioonkaebuse ja karmistades A.T-le mõistetud karistust, ei arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust
Riigikohus märgib siinjuures, et otsustamaks, kas kohtualune kahetseb ja kas see kahetsus on ka puhtsüdamlik, on fakti küsimus. Kahtlemata peab olema kohtualune oma suhtumist toimunusse väljendanud. Nõustuda ei saa aga ringkonnakohtu järeldusega, et A.T. pole kahetsust avaldanud üldtunnustatud moel. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ta on seda teinud nii süüdistatavana ülekuulamisel (tl 79) kui ka asja kohtulikul arutamisel (tl 247 pöördel). Kuid ringkonnakohtul oli kahtlemata õigus väljendatut hinnata ja otsustada oma sisemise veendumuse kohaselt, kas arvestada kahetsust karistust kergendava asjaoluna või mitte. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ta A.T. väljendatut puhtsüdamlikuks kahetsuseks ei loe. Riigikohtul puudub seaduslik alus ümber lükata ringkonnakohtunike siseveendumusel tuginevat ja motiveeritud otsustust, miks nende arvates pole A.T. puhtsüdamlikult oma tegu kahetsenud alljärgnevatel põhjustel. 12.3 Apellatsioonikohus arutab süüdistust täies mahus nii asjaolude kui ka õigusliku käsitluse ning järelmite suhtes. Tegemist on iseseisva põhimenetlusega, mille tulemusena peab kohus langetama otsuse tõendite vaba hindamise tulemusel ja enda vabalt kujunenud siseveendumuse järgi. Kui apellatsiooni esemeks on muuhulgas ka karistuse suurus, on kohus pädev mõistma uue karistuse vastavalt
12.4 Käesoleval juhul ongi esimese astme kohtu otsuse vaidlustanud apellatsiooni korras ka kannatanu esindaja, kes palus mõista A.T-le karistuseks eluaegne vabadusekaotus (tl 270). See andis ringkonnakohtule aluse läbi vaadata A.T-le mõistetud karistuse. Tuvastamata küll raskendavaid asjaolusid
mõttes ja arvestamata karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, on kohus tuginenud otsuse tegemisel teistele teo toimepanemist iseloomustavatele tõenditele, mis lubasid tal iseseisvalt hinnata A.T-le mõistetud karistuse kohasust süü aspektist (
Nende asjaoludena on kohus märkinud teo toimepanemise kohta (kohtusaal) ja relva põhjendamatut kaasavõtmist. Seetõttu ongi kohus põhjendatult karistust karmistanud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.