← Eesti

3-2-1-59-04

MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-59-04 Otsuse kuupäev Tartu, 13. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Kiris, liikmed H. Jõks, I. Koolmeister, J. Põld ja T. Tampuu Kohtuasi AS DESINTEGRAATOR hagi E

(EES) §-s 7 toodud korra järgi arvutatava erastamishinna ja eluruumide turuhinna vahe. Vastavalt majandusministeeriumi poolt aktsepteeritud hindamise tulemusele on ülalnimetatud elamute erastamis- ja turuhinna vaheks 20 451 470 krooni. Hinnavahe toodi välja arvestusega, et kõnesolevate korterite erastamisest laekuv 1 EVP-kroon võrdub 1 Eesti krooniga, ning et neid kroone on võimalik kasutada maa erastamisel. Õiglase hüvitisena ei saa käsitada erastamisest laekuvat summat 1 626 010 EVP-krooni (tegeliku hinna alusel oleks nende kogumaksumus olnud 22 077 480 krooni). Eeltoodud alusel moodustab AS DESINTEGRAATOR nõue üle 20 miljoni krooni, kuid eesmärgiga mitte viia äriühingut suure riigilõivu tasumisega majanduslikult raskesse olukorda, esitas hageja osalise nõude ning seda vaid Vindi tn 8 korteri 23 sundvõõrandamisest tekkiva kahju hüvitamiseks.

  1. oktoobril
  2. a kinnitatud eluruumi hindamise akti kohaselt on Vindi tn 8 asuva korteri nr 23 erastamise hinnaks 21 690 krooni. Käesoleval ajal on EVP-sid võimalik kasutada maa ja eluruumide erastamisel. Hageja ei aktsepteeri EVP-sid õiglase maksevahendina talle kuuluva vara sundvõõrandamise eest makstava hüvitise tasumisel. OÜ Ehitusekspert
  3. a juulis koostatud eksperthinnangust nähtub, et Vindi tn 8-23 korteri turuväärtus erastamise seisuga oli 411 000 krooni. Nimetatud summat peab hageja Vindi tn 8-23 eluruumi sundvõõrandamise eest õiglaseks hüvitiseks põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 tähenduses.
  4. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et makstava hüvitise õigluse tagamiseks on seadusandja näinud kohustatud subjektidele seaduses ette ka soodustusi. Nii võib maareformi seaduse (MRS) § 223 lg 6 kohaselt taasriigistamise kohustatud subjekt ostueesõigusega erastatava maa eest EVP-des laekunud summa ulatuses kogu müügihinna. Tegemist on märkimisväärse soodustusega, mille eesmärgiks on muuta sundvõõrandatud vara eest makstud hüvitis õiglaseks. Otsuse tegemisel tuleb igal juhul seda arvestada. Kui kohus leiab, et hagejal on õigus saada hüvitist, tuleb selle arvestamisel lähtuda korteri harilikust väärtusest ehk 250 000 kroonist. Sellest hinnast tuleb maha arvata tehingu vahendustasu (mis on korteri väärtuse hulka arvestatud) 20 000 krooni, hageja poolt erastamisel saadud 21 690 EVP-krooni ning maa erastamisel soodustusena kokkuhoitud 35 800 krooni.
  5. Tallinna Linnakohtu
  6. juuni
  7. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 179 234 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on PS § 32 järgi igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omaniku nõusolekuta võib omandit võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides ja õiglase ning kohese hüvitise eest. Riigikohus on õiglase hüvitisena käsitanud asja harilikku väärtust. Vindi tn 8-23 eluruum sundvõõrandati
  8. jaanuaril
  9. a, seega omab tähtsust vaidlusaluse eluruumi harilik väärtus seisuga
  10. jaanuar
  11. a. Ehituseksperdi
  12. juulil
  13. a koostatud eksperthinnangu (nr B047/02) kohaselt oli nimetatud eluruumi turuväärtuseks
  14. jaanuari
  15. a seisuga 411 000 krooni. Ekspertarvamuse kohaselt samale heakorrastuse tasemele vastava, samasuguse konstruktiivse lahendusega, samas piirkonnas asuva, samasuguse asustatud korteri kohalik keskmine turuväärtus
  16. jaanuari
  17. a seisuga oli 250 000 krooni (koefitsient 0,6). Kuna nimetatud eluruum oli asustatud eluruum, mis oli koormatud üürilepinguga, tuleb hüvitise määramisel aluseks võtta asustatud korteri harilik väärtus ehk 250 000 krooni. Pikaajalise üürilepinguga koormatud korterit ei ole võimalik asustamata korteri turuhinnaga realiseerida. Asjaolu, et nimetatud korter erastati üürnikule, kelle otseses valduses eluruum oli, ei oma antud asjas tähendust. Puudub alus arvata, et üürnik, kes korteri erastas 21 690 krooni eest, tasudes summa rahvakapitali obligatsioonidega, oleks nõustunud ostma hagejalt korteri turuväärtusega. Hüvitise arvutamisel tuleb eluruumi turuväärtusest maha arvata turuväärtuse kujunemisel hinna sisse arvestatavad korteri võõrandamis-, vahendus- ja vormistamiskulud, milleks ekspertarvamuse kohaselt oli 20 000 krooni. Arvestada tuleb hagejale seaduse alusel kuuluvat ja tema poolt kasutatud soodustust tasuda erastatava maa eest EVP-des. Riik on soodustused ette näinud, et muuta sundvõõrandatud vara eest makstud hüvitis õiglaseks. Hageja on MRS § 223 lg-st 6 tulenevat õigust kasutanud. Hageja on kokku erastanud maad 5 159 368 EVP-krooni eest, mille kohta on esitatud ka ostu-müügilepingud. Arvestades, et MRS § 223 lg 6 andis hagejale võimaluse erastamisel lisaks MRS §-st 223 tulenevale õigusele tasuda 50% ulatuses EVP-des tasuda ka ülejäänud 50% eest EVP-des. Seega oli hagejal õigus tema poolt erastatava maa eest tasuda EVP-des kuni 100%-liselt. Asjaolu, et hageja kasutas maa erastamisel AS-ilt EKE ostetud EVP-sid, ei tähenda, et see välistab võimaluse käsitada riigi poolt tehtud soodustust kui õiglast hüvitist sundvõõrandamise eest. Hageja sai soodustust maa erastamisel kasutada vaid seetõttu, et ta oli taasriigistamise seaduse kohustatud subjekt. Hageja esitas Tallinnas Peterburi tee 71 asuva maaüksuse ostu-müügilepingu, mille hinnaks oli 5 089 100 krooni. Ostja tasus nimetatud summa EVP-des. Teise lepingu järgi omandas hageja Tallinnas Poska 39 asuva maaüksuse 56 900 krooni eest, mis tasuti samuti EVP-des. Nende kahe tehingu hind kokku on 5 146 000 krooni, millest 2 573 000 krooni ehk 50% oleks tulnud tasuda kroonides, kuid tasuti EVP-des. Arvestades ühe EVP turuväärtuseks 0,30 krooni, tasus hageja vaid 773 905 krooni ja sai tulu 1 805 778 krooni. Et arvestada MRS § 223 lg 6 alusel kasutatud soodustuse osakaalu Vindi tn 8-23 eluruumi kohta, tuleb võtta aluseks hageja poolt tellitud eksperthinnangus märgitud osakaalu. Liivalaia Kinnisvarabüroo AS hinnangul oli eelnimetatud eluruumide turuväärtuseks kokku 22 077 480 krooni, millest Vindi tn 8-23 eluruumi maksumus moodustas 345 000 krooni. Seega on selle korteri osakaal kogu elamute turuväärtusest 1,56%. Ehituseksperdi antud hinnangust tulenevalt oli Vindi tn 8-23 korteri turuväärtuseks 250 000 krooni (koefitsient 0,6). Arvestades antud koefitsienti mõlema eluruumi turuväärtuste arvestamisel, saab nende turuväärtuseks kokku 250 000x100/1,56, seega 16 025 641 krooni. Võttes arvesse, et hageja sai MRS § 223 lg 6 alusel soodustust 1 805 778 krooni 80 senti, siis moodustab see elamute turuväärtusest 14,1%. Konkreetselt Vindi tn 8-23 eluruumi suhtes soodustuse osakaalu leidmiseks arvutas kohus harilikust turuväärtusest 14,08%, s.o 35 800 krooni ning arvestas nimetatud summa turuväärtusest maha. Turuväärtusest arvestati maha eluruumi erastamisel saadud 21 690 EVP-krooni, mis arvestatuna kroonides on 14 966 krooni (EVPkrooni kurss
  18. jaanuaril
  19. a oli 0,69 krooni).
  20. Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsuse peale esitasid mõlemad pooled. AS DESINTEGRAATOR palus esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsust muuta ning uue otsusega mõista välja 411 000 krooni. Eesti Vabariik palus apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  21. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  22. detsembri
  23. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.
  24. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis linnakohus õigesti, et hagejal on õigus saada õiglast hüvitist. Tallinna Halduskohtu
  25. jaanuari
  26. a otsusega, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu
  27. aprilli
  28. a otsusega muutmata, tunnustati hageja kohustust erastada temale kuuluvad eluruumid. Kohtud asusid seisukohale, et hagejale kui taasriigistamise kohustatud subjektile pandud eluruumide sunderastamise kohustust tuleb hinnata kui sundvõõrandamist, mis võib toimuda üksnes üldistes huvides ja kohese hüvitise eest. Eelnimetatud kohtuotsuses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis välistaksid hageja õiguse nõuda eluruumide eest kompensatsiooni lähtuvalt turuhinnast. Kostja kaebuses sisalduv vastupidine seisukoht ei ole õige. Linnakohus arvestas hüvitise suuruse määratlemisel kõiki rahaliselt hinnatavaid hüvesid (soodustusi), mis hagejale erastamise käigus ning tulemusel võimaldati. Kohus arvestas korteri turuhinnast maha nii saadud EVP-d (arvestatuna kroonidesse) kui maa erastamisel kasutatud soodustuse (kokkuhoitud raha). Kui seadus kohustab eraõiguslikku juriidilist isikut erastama ka seda vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, siis on see käsitatav isiku vara võõrandamisena tema tahte vastaselt, mis põhiseaduse kohaselt võib toimuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi
  29. novembri
  30. a otsuses nr 3-4-1-2-96 on väljendatud seisukoht, et eraõiguslikele juriidilistele isikutele kuuluvate eluruumide erastamine kui sunderastamine loetakse sundvõõrandamiseks, mida vastavalt PS §-le 32 saab teha ainult õiglase ja kohese hüvitise eest. Sundvõõrandatud vara hüvitamist EVP-des, rahas või muul seaduses ettenähtud mitterahalisel viisil saab pidada õiglaseks vaid kokkuleppe olemasolu korral. Sellist kokkulepet käesolevas asjas ei olnud. Riigikohtu ülalviidatud otsuses on leitud, et sundvõõrandamise kohustatud subjektil on õigus saada õiglane hüvitis hiljemalt samaaegselt sundvõõrandamise lõpuleviimisega. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist. Hagejat kohustati eluruumid erastama, vaidlus õiglase hüvitise üle jäeti edasise kohtumenetluse lahendada. Vaidlusalune korter võõrandati üürnikule
  31. jaanuaril
  32. a. Hagi hüvitise saamiseks esitas hageja Tallinna Linnakohtule
  33. augustil
  34. a.
  35. Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Linnakohus jõudis õigele seisukohale, et hageja on õigustatud saama eluruumide eest, mida ta peab erastama, õiglast hüvitist, mille arvutamise aluseks tuleb võtta eluruumi harilik väärtus asjaõigusseaduse (AÕS) § 29 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et õiglase hüvitise suuruse määratlemisel Vindi tn 8-23 eluruumi sundvõõrandamise eest tuleb lähtuda selle korteri kui asustamata eluruumi turuhinnast. Antud juhul oli tegemist korterelamus asuva elamispinnaga, mille korrektsel üürnikul oli üürilepingu tähtaja möödumisel uue lepingu sõlmimise eesõigus. Seetõttu tuli vara väärtuse kindlakstegemisel lähtuda just selle konkreetse vara harilikust väärtusest, s.o kohalikust keskmisest müügihinnast (turuhinnast). Turuhinda mõjutavad mitmesugused tegurid. Asja hariliku väärtuse kujunemist mõjutavad oluliselt ka varal lasuvad koormatised. Üheks selliseks asja koormatiseks võib olla ka pikaajaline üürileping. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ei nimetanud ühtki arvestatavat põhjendust, miks ei mõjuta asjal lasuvad koormatised selle hinda. Asjaolu, et korter erastati üürnikule, mitte kolmandale isikule, ei oma siinkohal tähendust. Asja müügihinna kujunemisel ei saanud eelnimetatud tegurit arvestamata jätta. Linnakohus ei kohaldanud seadust ebaõigesti ega läinud vastuollu PS §-ga
  36. Kohtuotsuse põhjendustest tuleb jätta välja arutlus, millise hinna eest oleks üürnik nõus olnud vaidlusalust korterit ostma. Nimetatud asjaolu ei mõjuta vara väärtust ega käesolevas vaidluses tehtavat lahendit.
  37. Vaidlusaluse korteri harilik väärtus on tuvastatud
  38. juuli
  39. a eksperthinnanguga. Selle arvamuse kohaselt oli Vindi tn 8-23 kui asustatud korteri keskmine turuväärtus
  40. jaanuari
  41. a seisuga 250 000 krooni. Eksperthinnangu kohaselt moodustavad korteri võõrandamis-, vahendusning vormistuskulud turuväärtuse hinnast ligikaudu 20 000 krooni. Juhul, kui hageja ei nõustunud eeltoodud seisukohaga, oleks tulnud taotleda arvamuse täpsustamist või selgitamist. Kohtul ei olnud võimalik eksperthinnangust järeldada, et tegemist võiks olla kuludega, mis lisanduksid turuhinnale. Turuhinnaga asja omandamisel ei pea ostja üldjuhul täiendavaid kulutusi kandma. Ka on üldteada asjaolu, et eluruumi ostmisel vahetult müüjalt (vahendajateta) on müügihind turuhinnast madalam. Seetõttu oli põhjendatud nimetatud kulud väljamõistetavast hüvitisest maha arvestada. 10.

§ 19

lg 3 kohaselt taasriigistamise kohustatud subjektide omandis olevate eluruumide erastamisest laekunud raha omandab taasriigistamise kohustatud subjekt (sama seaduse § 8 lg 1 loetleb eluruumi erastamise maksevahendid). Vaidlusaluse korteri erastamisel tasus korteri ostja EVP-kroonidega (vastava hulgaga rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega). Kuna nimetatud maksevahend on ümberarvestatav kehtivasse rahavääringusse, tuli hüvitise suuruse määratlemisel seda arvestada. Nimetatu kõrval tuli vara harilikust väärtusest arvestada maha ka muud hüvitised, s.h soodustus, mida kohustatud subjekt maa erastamisel kasutas. Korrektne ei ole hageja väide, et maa erastamiseks saadud soodustust oleks ta saanud kasutada, sõltumata sellest, kas tema omandisse kuulus eluruume, mis tuli erastada, või mitte. Nimetatud soodustus on seadusest tulenevalt isikutel, kes on erastamise kohustatud subjektid. Asjaolu, et kohustatud subjektiks oli kontsern, kuhu kuulus ka hageja, ei võimalda järeldada, et tegemist oli abstraktse hüvega, millel puudus seos reaalse erastamiskohustusega. Õiglase hüvitise kindlaksmääramisel tuli ka seda asjaolu arvestada. Hageja ei vaidlustanud mahaarvamiste arvestuslikku külge. 11. Ringkonnakohus nõustus hageja seisukohaga, et

ja Vabariigi Valitsuse

  1. juuli
  2. a määrusega kinnitatud eluruumide erastamise korras ja elamute erastamise väärtushinnangu koefitsientide määramise juhendis on õiglase hüvitise määramisega seonduvat reguleeritud ebapiisavalt. Kõnealused õigusnormid ei käsitle erastamise kohustatud subjektidega seonduvaid muid õiguslikke küsimusi, s.h õiglase hüvitise saamist. Eluruumide erastamise seadus reguleerib eluruumide erastamist ning erastamishinna kujunemist. Tegemist on seadusega, millega määratletakse erastamise kohustatud ja õigustatud subjektide vahelised suhted.

§ 2

lg 1 kohaselt on

eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada sellega elamute parem hooldamine ja säilimine. Nimetatud seaduse eesmärgiks ei ole lahendada käesolevas vaidluses tõstatatud probleeme. Ringkonnakohus ei nõustunud Eesti Vabariigi kaebuses väljendatud seisukohaga, et lisaks korteri erastamisel saadud EVP-kroonidele on hagejal õigus täiendavale hüvitisele vaid juhul, kui kohus algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, jättes EES § 7 lg 1 kohaldamata. Hageja ei nõua täiendavat hüvitist erastamistehingu teiselt poolelt, vaid riigilt, mistõttu ei ole hageja nõude rahuldamine vastuolus EES § 7 lg-ga 1.

§-s 7 sätestatud normid reguleerivad erastamishinna kujunemist eelkõige erastamise õigustatud subjekti seisukohalt. Seda käsitlust kinnitab ka sama paragrahvi lg 3, mis võimaldab erastamise õigustatud subjekti isikust lähtuvalt eluruumi hinda alandada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitasid kassatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja.
  2. Hageja AS DESINTEGRAATOR kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus õiglase hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ebaõigesti kohaldanud AÕS § 29 lg-t 2, PS § 32 lg-t 1, jätnud arvestamata TsK §-s 237 sätestatu ja rikkunud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t
  4. juulini
  5. a kehtinud AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine turuhind. Kohaliku keskmise turuhinna määramisel tuleb arvesse võtta ka seda, millisele isikule kavatsetakse konkreetne asi võõrandada. Reeglina on pikaajalise üürilepinguga koormatud eluruumi turuhind madalam, sest eluruumi võõrandamine ei lõpeta üürilepingut. Kui aga pikaajalise üürilepinguga koormatud eluruum võõrandatakse sama eluruumi üürnikule, siis üürileping lõpeb ja seega on võõrandatav korter võrdväärne asustamata korteriga ja selle turuhinnaga. TsK § 237 järgi lõpeb kohustis võlgniku ja kreeditori kokkulangemisega. Kassaator esitas samad väiteid ka apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus on jätnud neile otsuses vastamata.
  6. Ringkonnakohus on tõlgendanud AÕS § 29 lg-t 2 ebaõigesti ka seetõttu, et luges asja müümisega seonduvad võõrandamis-, vahendus- ja vormistamiskulud asja kohaliku keskmise müügihinna koostisosaks. Need kulud on konkreetse asja müümisega kaasnevad kulud. Seevastu kohalik keskmine müügihind näitab, milline on konkreetse asja enda turuväärtus mingis piirkonnas. Võõrandamis- ja vormistamiskulud ei näita, kui odavalt või kallilt on konkreetset asja võimalik konkreetses piirkonnas müüa. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et nimetatud kulud on osa korteri turuhinnast, ei ole ringkonnakohus otsuses põhjendanud, miks ei peaks vähemalt osa kuludest jääma ostja kanda. Näiteks riigilõivu maksab reeglina ostja. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisest kohtu tuvastatud asjaolust, tõendist või seadusest lähtudes on kohus jõudnud järeldusele, et turuhinnaga ostmisel ei pea ostja üldjuhul täiendavaid kulusid kandma. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg-t
  7. Samuti on ringkonnakohus jätnud motiveerimata, miks kohus leiab, et TsMS § 94 lg 1 järgi on üldiselt teadaolev asjaolu, et eluruumi ostmisel vahetult müüjalt on müügihind turuhinnast madalam.
  8. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata taasriigistamise ja erastamise seaduse § 2 lg-s 1 ja maareformiseaduse § 223 lg-s 6 sätestatu. Kassaator on tasunud ostueesõigusega erastatava maa eest täielikult EVP-kroonides seetõttu, et hageja on kohustatud subjekt taasriigistamise seaduse § 2 lg 1 tähenduses ning hageja on kasutanud AS-i EKE Invest, mis kuulub hagejaga ühte kontserni, eluruumide erastamise eest laekunud EVP-sid. Ka siis, kui kassaatorile ei oleks kuulunud kunagi ühtegi eluruumi, oleks kassaator saanud tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täielikult EVPdes. Seega erastatud maade eest tasumine täielikult EVP-des ei saa olla vaadeldav õiglase hüvitisena Vindi tn 8-23 eluruumi sundvõõrandamise eest. Ringkonnakohus ei ole TsMS § 330 lg-t 4 rikkudes põhjendanud, miks ta leiab, et asjaolu, et kohustatud subjektiks oli kontsern, kuhu kuulus ka hageja, ei võimalda järeldada, et tegemist oli abstraktse hüvega, millel puudus seos reaalse erastamiskohustusega.
  9. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Eesti Vabariik, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Samas leidis Eesti Vabariik, et hagi oleks tulnud jätta tervikuna rahuldamata Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuses esitatud põhjustel.
  10. Kostja Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse kohaselt on hageja juba saanud piisava hüvitise maa ostueesõigusega erastamisel saadud soodustuste ning korteri erastamisel makstud EVP-kroonide näol. Seetõttu ei ole põhjendatud täiendava kompensatsiooni maksmine. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleva asjaga seonduvates halduskohtute otsustes ei ole tuvastatud asjaolusid, mis välistaksid hageja õiguse nõuda eluruumide eest kompensatsiooni lähtuvalt turuhinnast. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendist nr 3-3-1-51-03, mis on tehtud analoogilises asjas, tuleneb, et kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. AS DESINTEGRAATOR ei ole käesoleva vaidlusega seotud haldusasjades vaidlustanud talle pandud kohustust

s ettenähtud alustel ja korras ning tasu eest erastada eluruumid.

  1. Juhul, kui ei oleks olemas AS DESINTEGRAATOR erastamiskohustuse täitmise eest rahalise hüvitise suurust käsitlevat jõustunud kohtulahendit, tulnuks kohtul täiendava hüvitise väljamõistmiseks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus EES § 7 lg 1 ja selle täitmiseks vastu võetud korra suhtes. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et menetlust ei pea algatama, kuna hageja ei nõua täiendavat hüvitist erastamistehingu teiselt poolelt, vaid riigilt. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-51-03 on märgitud, et kui kolmanda isiku makstav hüvitis ei ole piisav, on riik rikkunud põhiseaduslikku omandigarantiid. Samuti märkis halduskolleegium, et seadusandja eesmärk oli kehtestada regulatsioon, mille kohaselt kohustatud subjektile antakse hüvitisena üle vaid EVP-d ja eluruumide eest mingit täiendavat hüvitist ei maksta ja kui kohus leidis, et see regulatsioon ei ole kooskõlas PS §-ga 32, pidanuks ta algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
  2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäid kassaatorid oma kassatsioonkaebuste juurde ning vaidlesid üksteise kassatsioonkaebustele vastu. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. mai
  5. a määrusega anti asi lahendada Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.
  6. Riigikohtu halduskolleegium leidis taasriigistamise ja sellest tulenevalt eluruumide erastamise kohustatud subjektiks oleva Tartu Kunstnike Liidu kaebuse asjas
  7. juuni
  8. a otsuses nr 3-3-151-03 (RT III 2003, 24, 239) et:".... Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvitise suurus, tuleb hüvitise suurus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitis ei ole õiglane. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse." Tsiviilkolleegiumi arvates ei tulene riigivastutuse seaduse rakendamist reguleerivast RVS §-st 31, et RVS § 7 lg-t 1 saaks kohaldada kahju tekitamise juhtumitele, mis on toimunud enne riigivastutuse seaduse jõustumist
  9. jaanuaril
  10. a. Samas ei ole kolleegiumi arvates RVS § 7 lg 1 käesoleval juhul kohaldatav veel seetõttu, et tegemist pole kahju tekitamise juhtumiga, vaid vara sundvõõrandmisest tekkiva hüvitamiskohustuse täitmata jätmisega.
  11. Erikogu istungil
  12. septembril
  13. a jäid hageja esindajad varem esitatud seisukohtade juurde. RIIGIKOHTU ERIKOGU SEISUKOHT I
  14. Esmalt vastab erikogu Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse väitele, et Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest haldusasjas nr 3-3-1-51-03 tuleneb, et kui taasriigistamise kohustatud subjekt ei ole halduskohtus vaidlustanud talle pandud kohustust erastada talle kuuluvad eluruumid

s ettenähtud alustel ja korras ning tasu eest, siis ei ole põhjendatud täiendava hüvitise maksmise nõue. Erikogu arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et käesoleva vaidlusega seotud haldusasjas tehtud otsuses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis välistaksid hageja õiguse nõuda eluruumide eest kompensatsiooni lähtuvalt eluruumi turuhinnast. Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud otsuse nr 3-3-1-51-03 p 1 kohaselt kohustas Tartu Halduskohus 12. mai 2000. a otsusega Tartu Kunstnike Liitu erastama ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Tartus Vanemuise tn 26 asuvad eluruumid, määrates erastamise hinna kooskõlas

ja Vabariigi Valitsuse

  1. juuli
  2. a määrusega nr
  3. Käesoleva vaidlusega seotud haldusasjas on Tallinna Halduskohus
  4. detsembri
  5. a otsusega Tallinnas Vindi tn 8 elamus asuvate eluruumide erastamise kohustust analüüsides otsustanud tunnistada AS DESINTEGRAATOR tegevuse, mis seisneb eluruumide erastamisest keeldumises, täielikult seadusevastaseks ning leidnud, et AS-il DESINTEGRAATOR tuleb asi uuesti läbi vaadata, teha asjas uus otsus ja vajalikud toimingud. Halduskohtus on selle otsuse motiveerivas osas muuhulgas leidnud, et ta saab kaebuse alusel kontrollida AS DESINTEGRAATOR erastamisest keeldumise otsuse seaduslikkust, kuid ei saa teha erastamisotsust. Halduskohtu otsuse resolutsioonis ei ole märgitud, et erastamiskohustuse täitmine peab toimuma

s ettenähtud alustel ja korras ning selles seaduses sätestatud tasu eest. Seega võis AS-il DESINTEGRAATOR põhjendatult tekkida arusaam, et tal on õigus nõuda

ga ettenähtust suuremat hüvitist hiljem, s.o pärast erastamiskohustuse täitmist. Seetõttu ei saa talle käesolevas asjas ette heita seda, et ta ei vaidlustanud Tallinna Halduskohtu

  1. detsembri
  2. a otsust hüvitise suurust puudutavas osas.
  3. Erikogu peab vajalikuks märkida, et ringkonnakohus viitas oma otsuses ekslikult Tallinna Halduskohtu
  4. jaanuari
  5. a otsusele, millega kohustati AS DESINTEGRAATOR erastama Tallinnas P. Pinna tn 19 elamus asuvad eluruumid. Samas on ringkonnakohus võtnud asja materjalide juurde Tallinnas Vindi tn 8 asuva elamu erastamiskohustust puudutava Tallinna Halduskohtu
  6. detsembri
  7. a otsuse. II
  8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
  9. aprilli
  10. a otsuses asjas nr III4/A-1/95 (RT I 1995, 42, 655) märkinud et kui Eluruumide erastamise seadus kohustab kooperatiivset organisatsiooni kui taasriigistamise kohustatud subjekti erastama ka seda vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, siis see on tegelikult kooperatiivse organisatsiooni vara sundvõõrandamine, mis Põhiseaduse § 32 kohaselt võib toimuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Sellel seisukohal oli põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ka
  11. novembri
  12. a otsuses asjas nr 3-4-1-2-96 (RT I 1996, 87, 1558). AS DESINTEGRAATOR on taasriigistamise kohustatud subjektiks olnud Teadus-Tootmiskoondise Desintegraator õigusjärglane. Kohtud on kindlaks teinud, et Tallinnas Vindi tn 8 asuv elamu, milles paikneb vaidlusalune korter, on ehitatud hageja enda vahenditega. Seega oli kõnealuse korteri erastamiseks kohustamine AS DESINTEGRAATOR vara sundvõõrandamine.
  13. Põhiseaduse § 32 lg 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on viidatud otsuses nr III-4/A-1/95 käsitanud õiglase hüvitisena omandi sundvõõrandamise korral asja harilikku väärtust. Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 sätestas kõnealuse eluruumi erastamise ajal, et asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Pooled vaidlevad selle üle, kas kõnealuse korteri väärtuse kindlakstegemisel tuleks lähtuda üürilepingu olemasolust või mitte, kuidas arvestada korteri müümisega seonduvaid võõrandamis-, vahendus- ja vormistamiskulusid ning kas korteri väärtusest tuleks maha arvata MRS § 223 lg-st 6 tuleneva soodustuse väärtus. On selge, et kõnealusel juhul ei saa korteri erastamisest saadud 21 690 EVP-krooni, mille väärtus erastamise ajal oli 14 966 krooni, ja MRS § 223 lg-st 6 tulenev maa ostueesõigusega erastamisel varaline soodustus 35 800 kr olla õiglaseks hüvitiseks, sest nende hüvede väärtus kokku on igal juhul oluliselt väiksem kõnealuse korteri harilikust väärtusest. Seega ei ole AS DESINTEGRAATOR seni saanud kõnealuse korteri eest riigilt õiglast hüvitist. 27.

§ 8

lg 1 kohaselt toimub eluruumi erastamine rahvakapitali obligatsioonide, õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberite, raha, rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate või tööosaku eest ühismajandi või taasriigistamise kohustatud subjektiks oleva majanditevahelise organisatsiooni varas.

§ 19

lg-te 3 ja 4 kohaselt jäävad taasriigistamise kohustatud subjekti omandis oleva eluruumi erastamisel laekunud raha, rahvakapitali obligatsioonid, arvestuskaardile kantud tööaastad ja õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberid taasriigistamise kohustatud subjektile.

  1. jaanuaril 1996 jõustunud EES § 19 lg 6 uue redaktsiooniga anti taasriigistamise kohustatud subjektile võimalus tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses talle eluruumide erastamise eest laekunud EVP-dega. Sama õigus on sätestatud MRS § 223 lg-s
  2. Viimatinimetatud säte võimaldab taasriigistamise kohustatud subjektil maa soodustingimustel erastamisel kasutada ka temaga ühte kontserni kuuluvale äriühingule eluruumide erastamisest laekunud EVP-sid. Eluruumide erastamise seadus ei sätesta muid hüvitise maksmise võimalusi, mida võiks taasriigistamise kohustatud subjekt eluruumide erastamise eest saada. Selliseid lisahüvitisi ei ole sätestatud ka teistes õigusaktides. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on ülalviidatud otsustes käsitlenud erastamise ostu-müügilepingu alusel saadavaid EVP-sid ning võimalust tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses EVP-dega taasriigistamise kohustatud subjekti jaoks ette nähtud ainsa hüvitisena.
  3. Eluruumi erastamisel kohustatud subjektile makstava hüvitise suurus tuleneb seega

st. Kui seadus näeb ette hüvitise suuruse, mis on väiksem PS §-st 32 tulenevast hüvitisest, siis ei saa kohus jätta seadust kohaldamata ja põhiseaduse alusel hüvitist välja mõista ilma, et ta oleks algatanud asjassepuutuvate normide osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Samale seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium

  1. juuni
  2. a otsuse p-s 10 haldusasjas nr 33-1-51-
  3. III
  4. Kuna käesoleval juhul ilmnes, et Eluruumide erastamise seadus ei võimalda AS-le DESINTEGRAATOR maksta asja hariliku väärtusega võrdset hüvitist Tallinnas Vindi tn 8-23 eluruumi sundvõõrandamise eest, leiab Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu, et

regulatsioon kõnealuse korteri erastamise aegses redaktsioonis võib rikkuda PS § 32 lg 1 teises lauses sätestatud põhiõigust, sest ei võimalda taasriigistamise kohustatud subjektil saada tema oma vahenditest ehitatud eluruumide erastamisel õiglast hüvitist.

§ 8

lg 1 ning § 19 lg 3, 4 ja 6 ei ole põhiseadusevastased selles osas, mis neis on sätestatud. Probleemiks on see, et nimetatud sätted ega ka muud sätted ei pruugi tagada taasriigistamise kohustud subjektile õiglast hüvitist temalt tema oma vahenditest ehitatud eluruumi sundvõõrandamise korral. Selle kahtluse kontrollimiseks tuleb AS DESINTEGRAATOR ja Eesti Vabariigi kassatsioonkaebused tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lg-st 3 tulenevalt jätta läbi vaatamata ning anda asi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel lahendada Riigikohtu üldkogule. Hannes Kiris, Henn Jõks, Indrek Koolmeister, Jüri Põld, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.