MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-59-04 Määruse kuupäev Tartu, 21. mai 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu Kohtuasi AS DESINTEGRAATOR hagi Eesti Vabariigi vastu 411 000 k

(EES) §-s 7 toodud korra järgi arvutatava erastamishinna ja eluruumide turuhinna vahe. Vastavalt AS DESINTEGRAATOR poolt korraldatud ja Majandusministeeriumi poolt aktsepteeritud hindamise tulemusele on ülalnimetatud elamute erastamis- ja turuhinna vaheks 20 451 470 krooni. Hinnavahe toodi välja arvestusega, et nimetatud korterite erastamisest laekuv 1 EVP-kroon võrdub ühe krooniga ning et neid kroone on võimalik kasutada maa erastamisel. Õiglase hüvitisena ei saa käsitada erastamisest laekuvat summat 1 626 010 EVP-krooni (tegeliku hinna alusel oleks nende kogumaksumus olnud 22 077 480 krooni). Eeltoodud alusel moodustab AS DESINTEGRAATOR nõue üle 20 miljoni krooni, kuid eesmärgiga mitte viia äriühingut suure riigilõivu tasumisega majanduslikult raskesse olukorda, esitas hageja osalise nõude ning seda vaid Vindi t 8 korteri 23 sundvõõrandamisest tekkiva kahju hüvitamiseks.

1. oktoobril
2. a kinnitatud eluruumi hindamise akti kohaselt on Vindi t 8 asuva korteri erastamise hinnaks 21 690 krooni. Käesoleval ajal on EVP-kroonisid võimalik kasutada maa ja eluruumide erastamisel. Hageja ei aktsepteeri EVP-kroone õiglase maksevahendina talle kuuluva vara sundvõõrandamise eest makstava hüvitise tasumisel. OÜ Ehitusekspert
3. a juulis koostatud eksperthinnangust nähtub, et Vindi t 8-23 korteri turuväärtus erastamise seisuga oli 411 000 krooni. Nimetatud summat peab hageja Vindi t 8-23 eluruumi sundvõõrandamise eest õiglaseks hüvitiseks Põhiseaduse § 32 lg 1 tähenduses.
4. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et makstava hüvitise õigluse tagamiseks on seadusandja näinud kohustatud subjektidele seaduses ette ka soodustusi. Nii võib maareformi seaduse (MRS) § 223 lg 6 kohaselt taasriigistamise kohustatud subjekt ostueesõigusega erastatava maa eest tasuda erastamisväärtpaberites laekunud summa ulatuses kogu müügihinna. Tegemist on märkimisväärse soodustusega, mille eesmärgiks on muuta sundvõõrandatud vara eest makstud hüvitis õiglaseks. Otsuse tegemisel tuleb igal juhul seda arvestada. Kui kohus leiab, et hagejal on õigus saada hüvitist, tuleb selle arvestamisel lähtuda korteri harilikust väärtusest ehk 250 000 kroonist. Sellest hinnast tuleb maha arvata tehingu vahendustasu (mis on korteri väärtuse hulka arvestatud) 20 000 krooni, hageja poolt erastamisel saadud 21 690 EVP-krooni ning maa erastamisel soodustusena kokkuhoitud 35 800 krooni.
5. Tallinna Linnakohtu
6. juuni
7. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 179 234 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on Põhiseaduse § 32 järgi igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omaniku nõusolekuta võib omandit võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides ja õiglase ning kohese hüvituse eest. Riigikohus on õiglase hüvitisena käsitanud asja harilikku väärtust. Vindi t 8-23 eluruum sundvõõrandati
8. jaanuaril
9. a, seega omab tähtsust vaidlusaluse eluruumi harilik väärtus seisuga
10. jaanuar
11. a. OÜ Ehitusekspert poolt
12. juulil
13. a koostatud eksperthinnangu (nr B047/02) kohaselt oli nimetatud eluruumi turuväärtuseks
14. jaanuari
15. a seisuga 411 000 krooni. Ekspertarvamuse kohaselt samale heakorrastuse tasemele vastava, samasuguse konstruktiivse lahendusega, samas piirkonnas asuva, samasuguse asustatud korteri kohalik keskmine turuväärtus
16. jaanuari
17. a seisuga oli 250 000 krooni (koefitsient 0,6). Kuna nimetatud eluruum oli asustatud eluruum, mis oli koormatud üürilepinguga, tuleb hüvitise määramisel aluseks võtta asustatud korteri harilik väärtus ehk 250 000 krooni. Pikaajalise üürilepinguga koormatud korterit ei ole võimalik asustamata korteri turuhinnaga realiseerida. Asjaolu, et nimetatud korter erastati üürnikule, kelle otseses valduses eluruum oli, ei oma antud asjas tähendust. Puudub alus arvata, et üürnik, kes korteri erastas 21 690 krooni eest, tasudes summa rahvakapitali obligatsioonidega, oleks nõustunud ostma hagejalt korteri turuväärtusega. Hüvitise arvutamisel tuleb eluruumi turuväärtusest maha arvata turuväärtuse kujunemisel hinna sisse arvestatavad korteri võõrandamis-, vahendus- ja vormistamiskulud, milleks ekspertarvamuse kohaselt oli 20 000 krooni. Arvestada tuleb hagejale seaduse alusel kuuluvat ja tema poolt kasutatud soodustust - võimalust tasuda erastatava maa eest EVP-kroonides. Riik on soodustused ette näinud, et muuta sundvõõrandatud vara eest makstud hüvitis õiglaseks. Hageja on MRS § 223 lg-st 6 tulenevat õigust kasutanud. Hageja on kokku erastanud maad 5 159 368 EVP-krooni eest, mille kohta on esitatud ka ostu-müügilepingud. Arvestada tuleb seda, et MRS § 223 lg 6 ja MRS § 223 järgi oli hagejal õigus tema poolt erastatava maa eest tasuda EVP-kroonides kuni 100%-liselt. Asjaolu, et hageja kasutas maa erastamisel AS-lt EKE ostetud EVP-kroone, ei tähenda, et see välistab võimaluse käsitada riigi poolt tehtud soodustust kui õiglast hüvitist sundvõõrandamise eest. Hageja sai soodustust maa erastamisel kasutada vaid seetõttu, et ta oli taasriigistamise seaduse kohustatud subjekt. Hageja esitas Tallinnas Peterburi tee 71 asuva maaüksuse ostu-müügilepingu, mille hinnaks oli 5 089 100 krooni ja mille ostja tasus EVP-kroonides. Teise lepingu järgi omandas hageja Tallinnas Poska t 39 asuva maaüksuse 56 900 krooni eest, mis tasuti samuti EVP-kroonides. Nende kahe tehingu hind kokku on 5 146 000 krooni, millest 2 573 000 krooni ehk 50% oleks tulnud tasuda kroonides, kuid tasuti EVP-kroonides. Arvestades EVP turuväärtuseks 0,30 krooni, tasus hageja vaid 773 905 krooni ja sai tulu 1 805 778 krooni. Et arvestada MRS § 223 lg 6 alusel kasutatud soodustuse osakaalu Vindi t 8-23 eluruumi kohta, võtab kohus aluseks hageja poolt tellitud eksperthinnangus märgitud osakaalu. Liivalaia Kinnisvarabüroo AS hinnangul oli eelnimetatud eluruumide turuväärtuseks kokku 22 077 480 krooni, millest Vindi t 8-23 eluruumi maksumus moodustas 345 000 krooni. Seega on selle korteri osakaal kogu elamute turuväärtusest 1,56%. Ehituseksperdi antud hinnangust tulenevalt oli Vindi t 8-23 korteri turuväärtuseks 250 000 krooni (koefitsient 0,6). Arvestades seda koefitsienti mõlema eluruumi turuväärtuste arvestamisel, saab nende turuväärtuseks kokku 250 000x100/1,56, seega 16 025 641 krooni. Võttes arvesse, et hageja sai MRS § 223 lg 6 alusel soodustust 1 805 778, 80 krooni, siis moodustab see elamute turuväärtusest 14,1%. Konkreetselt Vindi t 8-23 eluruumi suhtes soodustuse osakaalu leidmiseks arvutas kohus harilikust turuväärtusest 14,08%, s.o 35 800 krooni ning arvestas nimetatud summa turuväärtusest maha. Turuväärtusest arvestati maha eluruumi erastamisel saadud 21 690 EVP-krooni, mis arvestatuna kroonides on 14 966 krooni (EVP-krooni kurss
18. jaanuaril
19. a oli 0,69 krooni).
20. Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsuse peale esitasid mõlemad pooled. AS DESINTEGRAATOR palus esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsust muuta ning uue otsusega mõista välja 411 000 krooni. Eesti Vabariik palus apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
21. Tallinna Ringkonnakohus jättis
22. detsembri
23. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.
24. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis linnakohus õigesti, et hagejal on õigus saada õiglast hüvitist. Tallinna Halduskohtu
25. jaanuari
26. a otsusega, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu
27. aprilli
28. a otsusega muutmata, tunnustati hageja kohustust erastada temale kuuluvad eluruumid. Kohtud leidsid, et hagejale kui taasriigistamise kohustatud subjektile pandud eluruumide sunderastamise kohustust tuleb hinnata kui sundvõõrandamist, mis võib toimuda üksnes üldistes huvides ja kohese hüvitise eest. Selles kohtuotsuses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis välistaksid hageja õiguse nõuda eluruumide eest hüvitist lähtuvalt turuhinnast. Kostja kaebuses sisalduv vastupidine seisukoht ei ole õige. Linnakohus arvestas hüvitise suuruse määratlemisel kõiki rahaliselt hinnatavaid hüvesid (soodustusi), mis hagejale erastamise käigus ning tulemusel võimaldati. Kohus arvestas korteri turuhinnast maha nii saadud EVP-kroonid (arvestatuna kroonidesse) kui ka maa erastamisel kasutatud soodustuse (kokkuhoitud raha). Kui seadus kohustab eraõiguslikku juriidilist isikut erastama ka seda vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, siis on see käsitatav isiku vara võõrandamisena tema tahte vastaselt, mis Põhiseaduse kohaselt võib toimuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi
29. novembri
30. a otsuses nr 3-4-1-2-96 on väljendatud seisukoht, et eraõiguslikele juriidilistele isikutele kuuluvate eluruumide erastamine kui sunderastamine loetakse sundvõõrandamiseks, mida vastavalt Põhiseaduse §-le 32 saab teha ainult õiglase ja kohese hüvituse eest. Sundvõõrandatud vara hüvitamist erastamisväärtpaberites, rahas või muul seaduses ettenähtud viisil saab pidada õiglaseks vaid kokkuleppe olemasolu korral. Sellist kokkulepet käesolevas asjas ei olnud. Riigikohus leidis nimetatud otsuses, et sundvõõrandamise kohustatud subjektil on õigus saada õiglane hüvitis hiljemalt samaaegselt sundvõõrandamise lõpuleviimisega. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist. Hagejat kohustati eluruumid erastama, vaidlus õiglase hüvitise üle jäeti edasise kohtumenetluse lahendada. Vaidlusalune korter võõrandati üürnikule
31. jaanuaril
32. a. Hagi hüvitise saamiseks esitas hageja Tallinna Linnakohtule
33. augustil
34. a.
35. Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Linnakohus jõudis õigele seisukohale, et hageja on õigustatud saama tema poolt erastamisele kuuluvate eluruumide eest õiglast hüvitist, mille arvutamise aluseks tuleb võtta eluruumi harilik väärtus asjaõigusseaduse (AÕS) § 29 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et õiglase hüvitise suuruse määratlemisel Vindi t 8-23 eluruumi sundvõõrandamise eest tuleb lähtuda selle korteri kui asustamata eluruumi turuhinnast. Antud juhul oli tegemist korterelamus asuva elamispinnaga, mille korrektsel üürnikul oli üürilepingu tähtaja möödumisel uue lepingu sõlmimise eesõigus. Seetõttu tuli vara väärtuse kindlakstegemisel lähtuda just selle konkreetse vara harilikust väärtusest, s.o kohalikust keskmisest müügihinnast (turuhinnast). Turuhinda mõjutavad mitmesugused tegurid. Asja hariliku väärtuse kujunemist mõjutavad oluliselt ka varal lasuvad koormatised. Üheks selliseks asja koormatiseks võib olla ka pikaajaline üürileping. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ei nimetanud ühtki arvestatavat põhjendust, miks ei mõjuta asjal lasuvad koormatised selle hinda. Asjaolu, et korter erastati üürnikule, mitte kolmandale isikule, ei oma siinkohal tähendust. Asja müügihinna kujunemisel ei saanud eelnimetatud tegurit arvestamata jätta. Linnakohus ei kohaldanud seadust ebaõigesti ega läinud vastuollu Põhiseaduse §-ga
36. Kohtuotsuse põhjendustest tuleb jätta välja arutlus, millise hinna eest oleks üürnik nõus olnud vaidlusalust korterit ostma. Nimetatud asjaolu ei mõjuta vara väärtust ega käesolevas vaidluses tehtavat lahendit.
37. Vaidlusaluse korteri harilik väärtus on tuvastatud
38. juuli
39. a eksperthinnanguga. Selle arvamuse kohaselt oli Vindi t 8-23 kui asustatud korteri keskmine turuväärtus
40. jaanuari
41. a seisuga 250 000 krooni. Eksperthinnangu kohaselt moodustavad korteri võõrandamis-, vahendusning vormistuskulud turuväärtuse hinnast ligikaudu 20 000 krooni. Juhul, kui hageja ei nõustunud eeltoodud seisukohaga, oleks tulnud taotleda arvamuse täpsustamist või selgitamist. Kohtul ei olnud võimalik eksperthinnangust järeldada, et tegemist võiks olla kuludega, mis lisanduksid turuhinnale. Turuhinnaga asja omandamisel ei pea ostja üldjuhul täiendavaid kulutusi kandma. Ka on üldteada asjaolu, et eluruumi ostmisel vahetult müüjalt (vahendajateta) on müügihind turuhinnast madalam. Seetõttu oli põhjendatud nimetatud kulud väljamõistetavast hüvitisest maha arvestada. 10.

§ 19

lg 3 kohaselt taasriigistamise kohustatud subjektide omandis olevate eluruumide erastamisest laekunud raha omandab taasriigistamise kohustatud subjekt (sama seaduse § 8 lg 1 loetleb eluruumi erastamise maksevahendid). Vaidlusaluse korteri erastamisel tasus korteri ostja EVP-kroonidega (vastava hulga rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega). Kuna nimetatud maksevahend on ümberarvestatav kehtivasse rahavääringusse, tuli hüvitise suuruse määratlemisel seda arvestada. Nimetatu kõrval tuli vara harilikust väärtusest arvestada maha ka muud soodustused, s.h kohustatud subjekti poolt maa erastamisel kasutatud soodustus. Hageja väide, et maa erastamiseks saadud soodustust oleks ta saanud kasutada sõltumata sellest, kas tema omandisse kuulus eluruume, mis tuli erastada või mitte, ei ole korrektne. Nimetatud soodustus on seadusest tulenevalt isikutel, kes on erastamise kohustatud subjektid. Asjaolu, et kohustatud subjektiks oli kontsern, kuhu kuulus ka hageja, ei võimalda järeldada, et tegemist oli abstraktse hüvega, millel puudus seos reaalse erastamiskohustusega. Õiglase hüvitise kindlaksmääramisel tuli ka seda asjaolu arvestada. Hageja ei vaidlustanud mahaarvamiste arvestuslikku külge. 11. Ringkonnakohus nõustus hageja seisukohaga, et

ja Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a määrusega kinnitatud eluruumide erastamise korras ja elamute erastamise väärtushinnangu koefitsientide määramise juhendis on õiglase hüvitise määramisega seonduvat reguleeritud ebapiisavalt. Kõnealused õigusnormid ei käsitle erastamise kohustatud subjektidega seonduvaid muid õiguslikke küsimusi, s.h õiglase hüvitise saamist. Eluruumide erastamise seadus reguleerib eluruumide erastamist ning erastamishinna kujunemist. Tegemist on seadusega, millega määratletakse erastamise kohustatud ja õigustatud subjektide vahelised suhted.

§ 2

lg 1 kohaselt on

eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine. Nimetatud seaduse eesmärgiks ei ole lahendada käesolevas vaidluses tõstatatud probleeme. Ringkonnakohus ei nõustunud Eesti Vabariigi kaebuses väljendatud seisukohaga, et lisaks korteri erastamisel saadud EVP-kroonidele on hagejal õigus täiendavale hüvitisele vaid juhul, kui kohus algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, jättes EES § 7 lg 1 kohaldamata. Hageja ei nõua täiendavat hüvitist erastamistehingu teiselt poolelt, vaid riigilt, mistõttu ei ole hageja nõude rahuldamine vastuolus EES § 7 lg-ga 1.

§-s 7 sätestatud normid reguleerivad erastamishinna kujunemist eelkõige erastamise õigustatud subjekti seisukohalt. Seda käsitlust kinnitab ka sama paragrahvi lg 3, mis võimaldab erastamise õigustatud subjekti isikust lähtuvalt eluruumi hinda alandada.

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitasid kassatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja.
2. Hageja AS DESINTEGRAATOR kaebuse kohaselt on ringkonnakohus õiglase hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ebaõigesti kohaldanud AÕS § 29 lg 2, Põhiseaduse § 32 lg 1, jätnud arvestamata TsK §-s 237 sätestatu ja rikkunud TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg
4. juulini
5. a kehtinud AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine turuhind. Kohaliku keskmise turuhinna määramisel tuleb arvesse võtta ka seda, millisele isikule kavatsetakse konkreetne asi võõrandada. Reeglina on pikaajalise üürilepinguga koormatud eluruumi turuhind madalam, sest eluruumi võõrandamine ei lõpeta üürilepingut. Kui aga pikaajalise üürilepinguga koormatud eluruum võõrandatakse sama eluruumi üürnikule, siis üürileping lõpeb ja seega on võõrandatav korter võrdväärne asustamata korteriga ja selle turuhinnaga. TsK § 237 järgi lõpeb kohustis võlgniku ja kreeditori kokkulangemisega. Kassaator esitas samad väiteid ka apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus on jätnud neile otsuses vastamata. Ringkonnakohus on tõlgendanud AÕS § 29 lg 2 ebaõigesti ka seetõttu, et luges asja müümisega seonduvad võõrandamis-, vahendus- ja vormistamiskulud asja kohaliku keskmise müügihinna koostisosaks. Need kulud on konkreetse asja müümisega kaasnevad kulud. Seevastu kohalik keskmine müügihind näitab, milline on konkreetse asja enda turuväärtus mingis piirkonnas. Võõrandamis- ja vormistamiskulud ei näita, kui odavalt või kallilt on konkreetset asja võimalik konkreetses piirkonnas müüa. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et nimetatud kulud on osa korteri turuhinnast, ei ole ringkonnakohus otsuses põhjendanud, miks ei peaks vähemalt osa kuludest jääma ostja kanda. Näiteks riigilõivu maksab reeglina ostja. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisest kohtu tuvastatud asjaolust, tõendist või seadusest lähtudes on kohus jõudnud järeldusele, et turuhinnaga ostmisel ei pea ostja üldjuhul täiendavaid kulusid kandma. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg
6. Samuti on ringkonnakohus jätnud motiveerimata, miks kohus leiab, et TsMS § 94 lg 1 järgi on üldiselt teadaolev asjaolu, et eluruumi ostmisel vahetult müüjalt on müügihind turuhinnast madalam. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata taasriigistamise seaduse § 2 lg-s 1 ja MRS § 223 lg-s 6 sätestatu. Kassaator on tasunud ostueesõigusega erastatava maa eest täielikult EVPkroonides seetõttu, et ta on kohustatud subjekt taasriigistamise seaduse § 2 lg 1 tähenduses. Kassaator kasutas erastamiseks AS EKE Invest, mis kuulub hagejaga ühte kontserni, eluruumide erastamise eest laekunud EVP-kroonisid. Ka siis, kui kassaatorile ei oleks kuulunud kunagi ühtegi eluruumi, oleks kassaator saanud tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täielikult EVP-kroonides. Seega erastatud maade eest tasumine täielikult EVP-kroonides ei saa olla vaadeldav õiglase hüvitisena Vindi t 8-23 eluruumi sundvõõrandamise eest. Ringkonnakohus ei ole TsMS § 330 lg 4 rikkudes põhjendanud, miks ta leiab, et asjaolu, et kohustatud subjektiks oli kontsern, kuhu kuulus ka hageja, ei võimalda järeldada, et tegemist oli abstraktse hüvega, millel puudus seos reaalse erastamiskohustusega.
7. Kostja Eesti Vabariigi kaebuse kohaselt on hageja juba saanud piisava hüvitise maa ostueesõigusega erastamisel saadud soodustuste ning korteri erastamisel makstud EVP-kroonide näol. Seetõttu ei ole põhjendatud täiendava hüvitise maksmine. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleva asjaga seonduvad halduskohtute otsustes ei ole tuvastatud asjaolusid, mis välistaksid hageja õiguse nõuda eluruumide eest hüvitist lähtuvalt turuhinnast. Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest nr 3-3-1-51-03, mis on tehtud analoogilises asjas, tuleneb, et kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. AS DESINTEGRAATOR ei ole käesoleva vaidlusega seotud haldusasjades vaidlustanud talle pandud kohustust

s ettenähtud alustel ja korras ning tasu eest erastada eluruumid. Juhul, kui ei oleks olemas AS DESINTEGRAATOR erastamiskohustuse täitmise eest rahalise hüvitise suurust käsitlevat jõustunud kohtulahendit, tulnuks kohtul täiendava hüvitise väljamõistmiseks algatada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus EES § 7 lg 1 ja selle täitmiseks vastu võetud korra suhtes. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et menetlust ei pea algatama, kuna hageja ei nõua täiendavat hüvitist erastamistehingu teiselt poolelt, vaid riigilt. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-51-03 on märgitud, et kui kolmanda isiku makstav hüvitus ei ole piisav, on riik rikkunud põhiseaduslikku omandigarantiid. Samuti märkis halduskolleegium, et seadusandja eesmärk oli kehtestada regulatsioon, mille kohaselt kohustatud subjektile antakse hüvitusena üle vaid erastamisväärtpaberid ja eluruumide eest mingit täiendavat hüvitust ei maksta, ja kui kohus leidis, et see regulatsioon ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 32, pidanuks ta algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebused tuleb jätta läbi vaatamata ning asi tuleb anda lahendada Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.
2. Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse lahendamise käigus tuleb muuhulgas otsustada, kas ringkonnakohtu otsuses viidatud Tallinna Halduskohtu
3. jaanuari
4. a otsus (see jäeti Tallinna Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsusega muutmata), millega tunnustati hageja kohustust erastada temale kuuluvad eluruumid, välistab hageja õiguse nõuda eluruumide erastamise kohustuse täitmise eest täiendavat hüvitist lähtuvalt erastatud eluruumide turuhinnast.
7. Riigikohtu halduskolleegium leidis taasriigistamise ja sellest tulenevalt eluruumide erastamise kohustatud subjektiks oleva Tartu Kunstnike Liidu kaebuse asjas
8. juuni
9. a otsuses nr 3-3-151-03 et:" .... Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvituse suurus, tuleb hüvituse suurus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole õiglane. Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse."
10. Kolleegiumi ei nõustu halduskolleegiumi selle seisukohaga ja leiab, et ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Tallinna Halduskohtu
11. jaanuari
12. a otsuses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis välistaksid hageja õiguse nõuda hüvitist hiljem. Juhul, kui isik ei ole vaidlustanud teda eluruumi erastamiseks kohustavat halduskohtu otsust seetõttu, et ta ei saa eluruumi erastamise tehinguga Põhiseaduse § 32 kohast hüvitist, võib tal ikkagi olla õigus nõuda hüvitist hiljem. Tallinna Halduskohtu
13. jaanuari
14. a otsuses leidis halduskohus, et haldusasja esemeks ei ole hinnangu andmine, milline võiks olla õiglane kokkulepe hüvituse osas.
15. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigivastutuse seaduse rakendamist reguleerivast RVS §-st 31 ei tulene, et RVS § 7 lg 1 saaks kohaldada kahju tekitamise juhtumitele, mis on toimunud enne riigivastutuse seaduse jõustumist
16. jaanuaril
17. a. Samas ei ole kolleegiumi arvates RVS § 7 lg 1 käesoleval juhul kohaldatav veel seetõttu, et tegemist pole kahju tekitamise juhtumiga, vaid vara sundvõõrandmisest tekkiva hüvitamiskohustuse täitmata jätmisega.
18. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 360 lg 1 kohaselt moodustatakse kahe kolleegiumi vaheline erikogu, kui tsiviilkolleegium ei nõustu teise kolleegiumi otsusega seaduse tõlgendamisel. Kuna tsiviilkolleegium ei nõustu halduskolleegiumi otsusega RVS § 7 lg 1 tõlgendamise osas, siis tuleb asi TsMS § 360 lg 1 kohaselt anda lahendamiseks tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. A. Kull, H. Jõks, T. Tampuu