3-3-1-49-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-49-04 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Tarmo Tootsi kaebus Keskkriminaalpolitsei poolt tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsus haldusasjas nr 23-9/2004 Tarmo Tootsi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
4. september 2004 Kohtuistungil osalenud isikud Keskkriminaalpolitsei esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov Vaidlustatud kohtulahend RESOLUTSIOON Rahuldada Tarmo Tootsi kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsus haldusasjas nr 2-3-9/2004 osas, millega mõisteti T. Tootsilt Keskkriminaalpolitsei kasuks välja õigusabikulud 4 000 krooni ning jätta õigusabikulud Keskkriminaalpolitsei enda kanda. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Tarmo Toots esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista välja Eesti Vabariigilt tema kasuks hüvitis varalise kahju eest summas 238 367 krooni 53 senti ja hüvitis moraalse kahju eest summas 200 000 krooni. Kaebuse kohaselt on seoses T. Tootsi vahistamisega Keskkriminaalpolitsei poolt
8. mail 1999 läinud kaduma tema poolt liisitud sõiduauto BMW 320i. Sõiduauto oli liisitud OÜ-lt Kagugrupp kapitalirendilepingu alusel, mille järgi oli tasutud 181 849 krooni 53 senti. Sellele lisandub intress 7% nimetatud summalt, nelja aasta jooksul kokku 56 518 krooni. Kahju on tekkinud Keskkriminaalpolitsei ametnike õigusvastasest tegevusest, mis seisnes vahi alla võetu vara valveta jätmises. Sellega rikuti KrMK § 75 lg-t 3, mille kohaselt kui vahi alla võetu vara või eluase jääb järelevalveta, võetakse tarvitusele abinõud nende hoidmiseks. Kaebuses taotleti ka moraalse kahju hüvitamist, kuna seoses
9. mail 1999 toimunud vahistamisega olid kaebajal tekkinud üleelamised ja psüühilised traumad.
10. Tartu Halduskohtu
11. augusti
12. a otsusega haldusasjas nr 3-89/2003 jäeti T. Tootsi kaebus rahuldamata. T. Toots vahistati
13. mail 1999 Tartus Narva maantee parklas. T. Tootsi poolt liisitud sõiduauto BMW oli T. Toots jätnud Tamme staadioni parklasse. Nimetatud sõiduk oli Tamme staadioni parklast kaduma läinud mõni päev pärast T. Tootsi vahistamist, sõiduk oli kuulutatud tagaotsitavaks
14. mail
15. Kohus leidis, et vahistamise ajal kehtinud KrMK § 75 lg-t 3 ei olnud rikutud. Kohus pidas usaldusväärseks ja usutavaks Keskkriminaalpolitsei ametnike ütlusi selle kohta, et T. Toots ei avaldanud sõiduauto asukohta politseiametnikele ega avaldanud taskust leitud autovõtmete kohta informatsiooni. Kohus järeldas, et T. Toots oli ise parkinud oma sõiduauto Tamme staadionile parklasse lukustatuna ning seetõttu ei saanud politseiametnikud olla teadlikud vaidlustatud sõiduauto asukohast ega ole seda KrMK § 75 lg 3 mõttes järelevalveta jätnud. Kohus leidis, et tõendamata on T. Tootsile Keskkriminaalpolitsei ametnike poolt olulise psüühika ja närvitegevuse häire tekitamine ning jättis seetõttu moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Õigusabikulude väljamõistmist T. Tootsilt vastustaja kasuks ei pidanud halduskohus samuti põhjendatuks ja jättis need välja mõistmata.
16. T. Toots esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldataks.
17. Tartu Ringkonnakohtu
18. aprilli
19. a otsusega jäeti T. Tootsi apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ei anna põhjust ka ringkonnakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused. T. Tootsi kaitsjana esindanud tunnistaja ütluste kohaselt pöördus ta tõkendi kohaldamise istungil politseiniku poole, et edasi anda kaitsealuse T. Tootsi palve teda aidata ja käia auto juures rohtusid võtmas, kuid ei suutnud meenutada, kas ta seejuures avaldas politseinikule ka auto asukoha. T. Tootsi poja ütluste kohaselt ütles isa kodus läbiotsimisel emale, et auto on Tamme staadionil ja uurijad pidid seda kuulma. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud tunnistajate ütlustest võib küll järeldada, et uurijad võisid kuulda auto asukohast, kuid kindlat järeldust, et uurijad said auto asukoha kindlasti teada, teha ei saa. Pealegi tuleb T. Tootsi poja ütlustesse suhtuda teatava reservatsiooniga, sest tunnistaja on kaebuse esitaja poeg, kes pealegi oli läbiotsimise ajal 14-aastane. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eeltoodut arvestades ei ole põhjust järelduseks, et politseinikele avaldati kindlasti auto asukoht ja seetõttu ei ole alust tuvastada, et politsei ei taganud auto säilimist. Ringkonnakohus leidis lisaks, et kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist seoses auto kaotsiminekuga. Kaebaja ei olnud auto omanik, sest kapitalirendi lepingu punktide 12.1, 13.1, 13.2 ja 13.3 järgi võis omandiõiguse üleminek toimuda pärast rendilepingu lõppemist tingimusel, et kõik väljaostumaksed on tehtud. Pärast vahistamist kaebaja enam väljaostumakseid ei teinud. Kaebaja väide, et ta oli sunnitud katkestama väljaostumaksed vahistamise tõttu, ei ole asjassepuutuv, sest vahistamise õiguspärasust ei ole vaidlustatud. Auto omaniku kaebaja vastu esitatud kahjunõuet seoses auto kaotsiminekuga ei ole rahuldatud. Kaebaja ei ole tõendanud ka kahju tekkimist seoses tema poolt juba teostatud väljaostumaksete teostamisega, sest vastavalt kapitalirendilepingu punktile 14.3 kaotas kaebaja teostatud väljaostumaksete nõude niikuinii juba seetõttu, et ta katkestas väljaostumaksete tegemise. Oma otsusega mõistis ringkonnakohus T. Tootsilt Eesti Vabariigi kasuks (Keskkriminaalpolitsei kaudu) välja ka õigusabikulu 4 000 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
20. T. Toots esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja mõista välja tema kasuks varaline ja moraalne kahju. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ignoreerinud ja tõlgendanud ebaobjektiivselt kohtuistungil tunnistusi andnud vandeadvokaadi, jalgpalliklubi treeneri, T. Tootsi poja ja endise abikaasa ütlusi ning lähtunud Keskkriminaalpolitsei kahe töötaja poolt antud subjektiivsetest ja ennast õigustavatest tunnistustest. Kassaatori arvates on kohtuotsust ebaobjektiivselt mõjutanud ka kohtukoosseisu kuulunud ringkonnakohtu kohtunik, kellega kassaatoril on olnud konfliktkokkupuuteid. Samuti vaidlustatakse kohtuotsust osas, millega T. Tootsilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja kohtukulud.
21. Keskkriminaalpolitsei kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta T. Tootsi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses märgitakse, et Riigikohtus pole HKMS § 64 lg-st 2 tulenevalt võimalik anda tunnistajate ütlustele teistsugust hinnangut. Samuti nõustutakse ringkonnakohtu seisukohaga, et kassaator ei ole talle tekitatud kahju tõendanud. Õigusabikulude osas märgitakse, et need mõisteti kassaatorilt välja üksnes osaliselt ning leitakse, et kohtukulude väljamõistmise riskiga peab isik kaebuse esitamisel alati arvestama. Vastupidisel juhul avaneks isikul võimalus oma kaebeõiguse kuritarvitamiseks, mis ei ole kooskõlas protsessiõiguste heauskse teostamise põhimõttega. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Riigikohus nõustub Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga varalise kahju hüvitamise osas. Tõendamata on T. Tootsi väide, et politseiametnikele tehti auto asukoht teatavaks. Kui politseiametnikele ei olnud vara asukohta teatavaks tehtud, siis ei saanud ka nõuda, et nad oleksid võtnud vastavalt sel ajal kehtinud KrMK § 75 lg-le 3 tarvitusele abinõusid vara hoidmiseks. Ka moraalse kahju tekkimine T. Tootsil ei ole tõendatud.
23. T. Tootsi kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus hinnanud tunnistajate ütlusi ebaobjektiivselt. HKMS § 64 lg-st 2 tulenevalt peab Riigikohus lähtuma alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistest asjaoludest. Seetõttu ei saa Riigikohus käesolevas asjas ümber hinnata tunnistajate ütlusi ning ta peab lähtuma halduskohtus ja ringkonnakohtus kogutud tõenditele antud hinnangutest.
24. Mis puutub väitesse kohtukoosseisu kuulunud ringkonnakohtuniku erapoolikuse kohta, siis märgib Riigikohtu halduskolleegium, et T. Tootsil oli võimalus esitada tema suhtes taandus TsMS §-s 21 sätestatud korras. T. Toots seda ei teinud. TsMS § 21 lg-test 3 ja 5 tuleneb, et protsessiosaline peab kohtuniku vastu taanduse esitama kas esimesel kohtusse ilmumisel, esimeses kirjalikus kohtu poole pöördumises või kohtuistungil enne asja sisulise läbivaatamise algust, s.t esimesel võimalusel pärast taandust tingivast asjaolust teadasaamist. Taanduse hilisem esitamine on lubatud ainult juhul, kui taanduse avaldajale on taandamise alus teatavaks saanud hiljem. Seega saab protsessiosaline end arvatavalt erapooliku kohtuniku eest kaitsta taanduse esitamisega. Taandus tuleb esitada esimesel võimalusel. Kui isik on jätnud taanduse õigeaegselt esitamata, ei saa tema hilisemad väited kohtuniku erapoolikuse kohta olla kohtulahendi tühistamise aluseks kõrgema astme kohtu poolt. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, et T. Toots oleks kohtuniku väidetavat erapoolikust tinginud asjaoludest teada saanud alles pärast menetlust ringkonnakohtus.
25. Riigikohtu halduskolleegiumi
26. aprilli
27. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-19-01 leiti, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema üldjuhul suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi.
28. mai
29. a määruses haldusasjas nr 3-31-11-01 märgiti, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. Samuti tuleb kaebajalt kohtukulude väljamõistmisel arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Halduskolleegiumi
30. detsembri
31. a otsuses haldusasjas nr 3-31-75-03 leiti täiendavalt, et kaebajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu, aga samuti ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast. Neid põhimõtteid on halduskolleegium uuesti rõhutanud
32. detsembri
33. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-78-
34. Seega on halduskolleegium pidanud haldusorgani poolt lepingulise õigusabi kasutamist võimalikuks, kuid piiranud haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmist eeltoodud seisukohtadega.
35. Tartu Ringkonnakohus ei ole T. Tootsilt kohtukulude väljamõistmisel tuvastanud, et T. Toots pidanuks ette nägema, et tema kaebus on põhjendamatu. Seega ei ole alust väita, et T. Toots oleks kuritarvitanud oma kaebeõigust. Haldusasja materjalidest ilmneb, et Tartu Halduskohtu
36. aprilli
37. a määrusega oli T. Toots vabastatud täielikult õigusabi eest tasumisest ja õigusabikulud olid kantud riigi arvele (tl 32). Samal päeval tehtud määrusega oli halduskohus vabastanud T. Tootsi ka riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel (tl 31) ning
38. septembri
39. a määrusega riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (tl 121). Tartu Ringkonnakohtu
40. juuni
41. a määrusega vabastati T. Toots kassatsioonikautsjoni tasumisest.
42. HKMS § 91 lg-st 1 ning §-st 94 tulenevalt vabastatakse isik riigilõivu ja kautsjoni ning õigusabikulude eest tasumisest juhul, kui isik on maksujõuetu. Vabastades T. Tootsi nimetatud kulude kandmisest, on kohtud, sealhulgas ka Tartu Ringkonnakohus, möönnud T. Tootsi maksejõuetust. Olukorras, kus kaebaja on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi eest tasumisest ning sealjuures on tuvastamata protsessiosalise pahatahtlikkus oma kaebeõiguse kasutamisel, ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kaebajalt haldusorgani kasuks kohtukulude väljamõistmine põhjendatud. Eelmainitud põhjustel tuleb T. Tootsi kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Tartu Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles mõisteti T. Tootsilt välja Keskkriminaalpolitsei poolt kantud õigusabikulud. Keskkriminaalpolitsei taotlus T. Tootsilt kassatsioonimenetluses kantud 5097 krooni ja 60 sendi suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks jääb rahuldamata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld