Obsah (6)

§ 281§ 229§ 5§ 233§ 234§ 228

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-109-04 Otsuse kuupäev Tartu, 20. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi AS KJ Vaigutööstus (pa

) § 281 lg-t 3, mille kohaselt ei oleks hageja tohtinud tagada oma aktsionäri laenu.

1. Kostja ei tunnistanud hagi. Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus. Hagejale käenduslepingust täiendavaid kohustusi ei tulnud, kuna hageja varal lasuva kommertspandi alusel olnuks kostjal õigus rahuldada oma nõue AS Kiviter vastu hageja vara arvelt ka käenduslepingut sõlmimata. Kommertspandid olid seatud kokku summas 135 500 000 krooni ja alates
2. novembrist
3. a olid kommertspandid teisel ja kolmandal järjekohal, mis on fikseeritud käenduslepingu ps 2.
4. AS Kiviter kogu vallasvara, v.a kommertspandiseaduse § 2 lg-s 3 nimetatud vara, oli koormatud kostja kasuks seatud kommertspandiga. Käendusleping ei ole vastuolus seadusega. Vastavalt aktsiaraamatule ei olnud AS Kiviter käenduslepingu sõlmimise ajal hageja aktsionäriks, mistõttu ei ole käendusleping vastuolus

§ 281lg-ga 3.

Isegi kui AS Kiviter oleks olnud hageja aktsionär, ei oleks tegemist seaduse olulise rikkumisega, kuivõrd hageja tagamiskohustus tulenes kommertspandist. Hageja nõue on alusetu ka seetõttu, et kostja pole käenduslepingu alusel midagi omandanud. Kostja loovutas käenduslepingust tulenevate nõuete rahuldamise Golfberg Holding Ltdle, kes sai enampakkumisel vara müügist laekunud raha endale.

1. Tallinna Linnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.
4. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli
5. detsembril
6. a sõlmitud käenduslepingu kõikide käendajate esindajaks notariaalsete volikirjade alusel Margo Muruste, keda volitasid käendajate juhatuse liikmed. Puudub alus kahelda käendajate tegelikus tahtes volitada Margo Murustet sõlmima nende nimel käenduslepingut. Käenduslepingu p-s 1 avaldas käendajate esindaja, et AS Kiviter ei kuulu nende isikute hulka, kelle laenu käendajad vastavalt

§ 281lg-le 3 tagada ei või.

Aktsiaraamatu väljavõttest nähtub, et AS Kiviter ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal hageja aktsionär, mistõttu ei ole käendusleping vastuolus

§ 281lg-ga 3.

Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, mille kohaselt AS KJ Vaigutööstus ei oleks võinud tagada AS Kiviter laenu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Kohus asus seisukohale, et vaidlusalune käendusleping ei ole seadusega vastuolus. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel. Käenduslepingu sõlmimise tingis olukord, kus AS Kiviter võõrandas kommertspandilepingutega koormatud vara käendajatele. Hageja omandas oma vara AS-ilt Kiviter, sõlmides

1. novembril
2. a ostu-müügilepingu vallasvara müügiks summas 63 909 200 krooni ja
3. novembril
4. a lepingu mitterahalise sissemakse üleandmise kohta väärtuses 18 169 000 krooni. Kommertspandilepingutega leidis tõendamist, et hageja omandas AS-ilt Kiviter vara, mille suhtes oli registreeritud kommertspant kostja kasuks. Kohus nõustus kostja väitega, et sellises mahus lepingute sõlmimine väljus igapäevase majandustegevuse raamest. Hagejale oli teada lepingute sõlmimise ajal AS Kiviter raske majanduslik olukord, mis lõppes pankroti välja kuulutamisega. Hageja, omandades kommertspandilepingutega koormatud vara, s.h osaliselt tasuta, ei käitunud ise kooskõlas heade kommetega. Ainetu on hageja seisukoht, et käenduslepingu sõlmimine oli heade kommetega vastuolus, arvestades lepingu sõlmimisele eelnenud asjaolusid ja lepingu sõlmimise ajendeid. Hageja pidas käenduslepingut endale siduvaks ja teostas sellest tulenevaid õigusi. Hageja esitas käenduslepingust tuleneva regressinõude AS Kiviter pankrotimenetluses summas 10 987 200 krooni, mis tunnustati neljandas rahuldamisjärgus. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et AS Kiviter pankrotimenetluses oleks teiste võlausaldajate huve kahjustatud.
5. Apellatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada linnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
7. aprilli
8. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata.
9. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega. Vaidlust ei ole selles, et AS Kiviter vara oli koormatud kommertspantidega AS Eesti Ühispank kasuks, millest AS Kiviter võõrandas osa
10. novembri
11. a ja
12. novembri
13. a lepingute alusel hagejale. Sisuliselt läks AS-lt Kiviter hagejale üle sünteesvaikude ja formaliini tootmisega tegelenud ettevõte. Hageja omandas kogu vara AS-lt Kiviter, kusjuures sellele kehtis edasi kommertspant. Käenduslepingu p-s 2 kinnitas ka hageja kommertspandi edasikestmist. Seega ei seadnud hageja käenduslepingu sõlmimisega end majanduslikult raskemasse olukorda, võrreldes olukorraga, milles ta oli enne. Hageja majandustegevus küll lõppes seoses sellega, et tema vara müüdi AS Kiviter võlgade katteks, kuid käesoleval juhul ei anna see fakt iseenesest alust pidada käenduslepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, arvestades kõiki lepingu sõlmimise asjaolusid. Hageja ei sidunud end AS Kiviter võlgadega alles seoses käenduslepingu sõlmimisega, vaid juba siis, kui ta alustas oma majandustegevust kommertspandiga koormatud vara baasil. Kommertspandi seadmine ja käenduslepingu sõlmimine on erinevad tehingud ning üks ei tulene teisest. Kohus ei olegi neid samastanud, vaid toonud välja nende sõlmimise ühised tagamaad. Õigusliku regulatsiooni eesmärgiks ei ole olukorra tekitamine, kus tagatiseks panditud vara baasil tütarettevõtte moodustamine jätaks laenuandja tagatisest ilma. Asjaolu, et pank ei nõudnud kommertspandi realiseerimist, vaid eelistas oma õigusi kaitsta käenduslepingu kui kindlama tagatise abil, ei saa pidada vastuolus olevaks ühiskonna üldise arusaamisega kõlblusest ja headest äritavadest.
14. Ringkonnakohus nõustus ka linnakohtu järeldusega selles, et käendusleping ei ole vastuolus

§ 281lg-ga 3.

Õige on hageja seisukoht, et aktsiaraamatu kandest ei teki isikul omandiõigust, kuid käesolevas asjas ei ole vaidlust aktsiate omandiõiguse üle, vaid selle üle, kas AS Kiviter oli 18. detsembril 1998. a registreeritud hageja aktsionäriks.

§ 229

lg 4 kohaselt loeti aktsia aktsiaseltsi suhtes üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse. Seega sai aktsiaseltsi juhatus, otsustades kolmanda isiku kohustuse täitmise tagamist, kontrollida

§ 281lg-st 3 tulenevate piirangute puudumist just aktsiaraamatu kannete alusel.

Seejuures ei oma tähtsust, kas aktsiaraamatu kanded kajastasid aktsiate tegelikku kuuluvust õigesti või mitte. Tuvastamaks, kas AS Kiviter oli käenduslepingu sõlmimise ajal hageja aktsionär, lähtus linnakohus õigesti hageja aktsiaraamatusse tehtud kannetest, mitte aga hageja esitatud kaudsetest tõenditest aktsiate väidetava tegeliku kuulumise kohta AS-le Kiviter. Kuna AS Kiviter ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal aktsionärina hageja aktsiaraamatusse kantud, ei kuulunud ta nende isikute hulka, kelle kohustusi hageja

§ 281lg 3 kohaselt ei võinud tagada.

Seetõttu ei oma antud asjas õiguslikku tähendust tõendid, millega hageja tahab tõendada, et tegelikult, vaatamata aktsiaraamatu kannetele, oli käenduslepingu sõlmimise päeval AS Kiviter hageja kõigi aktsiate omanik.

1. Otsuse muutmiseks ei anna alust apellandi väide, et ta vähendas oma nõuet 20 600 000 kroonilt 17 777 800 kroonile, kuid kohus ei ole seda arvestanud. Toimikus ei ole enne kohtuvaidlusi esitatud avaldust nõude vähendamiseks. Seetõttu ei saanud kohus otsuses sellega ka arvestada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kassatsioonkaebuses palub AS KJ Vaigutööstus (pankrotis) tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas ringkonnakohus ebaõigesti kommertspandiseaduse § 6 ja

§ 5, samuti eiras Ts

MS § 95, jättes hindamata enamiku tõenditest ning jättes märkimata seaduse, mida kohaldab. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid kommertspandiseaduse § 6 lg 1 tõlgendamisel "

1. aprilli
2. a registriosa tõestatud ärakirja, millest nähtub, et AS Kiviter vara ei olnud koormatud kommertspandiga üksnes AS Eesti Ühispank kasuks. Samuti ei andnud kohus hinnangut, kas see osa AS Kiviter varast, mis võõrandati hagejale, oli suurem osa varast või mitte. Kommertspandiseaduse § 6 tuleb tõlgendada nii, et kommertspant ei saa võõrandatud varale kehtima jääda ilma vastava registrikandeta. Ringkonnakohus on jätnud selgitamata, miks ta jõudis järeldusele, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus, kuna "sisuliselt läks AS-lt Kiviter hagejale üle sünteesvaikude ja formaliini tootmisega tegelev ettevõte". Kohus ei saanud ühtegi tõendit hinnates jõuda järeldusele, et kohustus AS Eesti Ühispank ees läks hagejale üle seoses ettevõtte üleminekuga. AS Eesti Ühispank laenud ei olnud seotud sünteesvaikude ja formaliini tootmisega. Ringkonnakohus ei teinud käenduslepingu heade kommete vastasust kindlaks koguhinnangu andmise teel, jättes hindamata enamiku tõenditest. Käenduslepingu sõlmimise eesmärk oli kostja nõude rahuldamine AS Kiviter tütarettevõtjate kogu vara arvel, ehk kahju tekitamine hagejale ja teistele tütarettevõtjatele. Samuti oli kogu tegevuse eesmärk AS Kiviter ühe võlausaldaja - kostja eelistamine teiste võlausaldajate ees, tema nõude rahuldamine enne AS Kiviter pankroti väljakuulutamist ning kogu AS Kiviter vara lõplik koondumine Viru Keemia Grupp AS omandisse.
3. Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti

§ 281ja § 229 lg-t 4 ning rikkus Ts

MS §

1. Hageja aktsiaraamat ei anna vastust küsimusele, mis kuupäeval on aktsiaid märkinud või omandanud isik aktsiaraamatusse aktsionärina kantud. Raamatus on üksnes märge aktsia märkimise ja omandamise kuupäeva kohta. Kuna aktsiaraamatu alusel polnud võimalik aktsionäre selgitada, tulnuks seda teha muude tõendite alusel, mis viitavad sellele, et hageja aktsiate omanik käenduslepingu sõlmimise ajal oli AS Kiviter.
2. AS Eesti Ühispank leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäid kassaator ja vastustaja oma kassatsioonkaebuse ja kassatsioonkaebuse vastuse juurde. Kostja esindaja palus välja mõista hagejalt kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 12 390 krooni. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Esmalt märgib kolleegium, et
6. juulini
7. a kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei rikutud oluliselt. Kolleegium leiab, et

§ 281

lg-s 3 sätestatud keelu eesmärk oli nende võlausaldajate, kes ei olnud konkreetse tagatislepinguga tagatava laenu andjad, ning aktsiaseltsi vähemusaktsionäride huvides kaasa tuua keeldu rikkudes sõlmitud tagatistehingu tühisus, s.t keelu rikkumine oli seaduse oluline rikkumine. Äriseadustiku § 281 algse redaktsiooni kohaselt ei võinud aktsiaselts anda laenu ega seda tagada aktsiaseltsi ega selle emaettevõtja osanikule, juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile, samuti nendega võrdset majanduslikku huvi omavatele isikutele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Äriseadustikus 17. juunil 1998. a tehtud muudatuste kohaselt oli

§ 281lg 3 redaktsioon järgmine: "Aktsiaselts ei või ka tagada käesoleva paragrahvi 1.

lõikes nimetatud isikute poolt võetavat laenu."

1. juunil
2. a vastuvõetud muudatustega lisati kolmandasse lõikesse teine lause, millega kehtestati erandjuhud, mil keeld ei kehti, s.t esialgset regulatsiooni leevendati. Ka see näitab, et keelu sätestamise eesmärk oli kaasa tuua tehingu tühisus.

§ 281

lg-st 3 ja 281 lg 1 p-st 2 tuleneb tagatislepingu tühisus samuti juhul, kui tagatise andja aktsionäriks on isik, kes on kontsernisuhtes või muul sarnasel viisil kontrollitav isiku poolt, kelle laenu tagatakse. 18. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et kuna AS Kiviter ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal aktsionärina hageja aktsiaraamatusse kantud, ei kuulunud ta nende isikute hulka, kelle kohustusi hageja

§ 281lg 3 kohaselt ei võinud tagada.

Samuti on ringkonnakohus leidnud, et selle asjaolu tuvastamisel on linnakohus õigesti lähtunud hageja aktsiaraamatusse tehtud kannetest. Tallinna Linnakohtu otsuses on märgitud, et hageja aktsiaraamatu väljavõttest nähtub, et AS Kiviter ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal hageja aktsionär. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 330 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Ringkonnakohtu otsus ei vasta otsuse sisule esitatavatele nõuetele. See protsessiõiguse normi rikkumine võis kaasa tuua ebaõige lahendi. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kuidas jõuti aktsiaraamatu kannete põhjal järeldusele, et käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud AS Kiviter aktsionärina aktsiaraamatusse kantud. Aktsiaraamatu seisu kindlakstegemisel tulnuks arvestada sedagi, kes siis oli(d) aktsiaraamatu järgi hageja aktsionär(id). 19. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja aktsiaraamatust (tl 184- 185) nähtuvad muuhulgas kanded aktsiate omandamise ja märkimise aja kohta, kuid ei nähtu, millal on aktsiaid ostnud või märkinud isikud aktsiaraamatusse kantud hageja aktsionärina. Asjassepuutuval ajal kehtinud

§ 233lg 2 kohaselt pidas aktsiaraamatut juhatus nõukogu kehtestatud korras.

Kuigi

§ 233

ega ükski teine säte ei kohusta aktsiaraamatusse märkima aktsionärina sissekandmise aega, tuleneb see kohustus äriseadustiku aktsiaseltsiõiguse regulatsiooni üldisest mõttest. Nii on aktsiaraamat avalik (

§ 234

) ning selle kanded on olulised aktsiaseltsi ja aktsionäri vaheliste suhete tekkimise aja määramisel (

§ 228

lg 2, § 229 lg 4; vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1113-03, RT III 2003, 34, 353). Kolleegium järeldab, et aktsiaraamatut tuli ja tuleb pidada selliselt, et võimaliku vaidluse tekkimisel oleks aktsiaraamatust üheselt arusaadav, mis hetkel on aktsionär aktsiaraamatusse kantud. Lisaks eelmärgitule on see oluline ka tagatise andmise keelu olemasolu kontrollimisel

§ 281lg 3 järgi.

Kui aktsiaraamat ei anna vastust küsimusele, mis hetkel on aktsionärid aktsiaraamatusse kantud, siis tuleb see välja selgitada teiste tõendite abil ja vajadusel anda pooltele tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 võimalus esitada selle asjaolu kohta tõendeid. Tõendite hindamisel saab arvestada sedagi, kas esitatud tõendid on tekkinud protsessiväliselt, s.t ilma, et tõendis näidatud isik(ud) oleks(id) teadlik(ud) pooltevahelisest vaidlusest või on tõend tekkinud selle (nende) isiku(te) tegevuse tulemusel. Kolleegium märgib, et lähtudes otsuse p-s 17 analüüsitud

§ 281

lg 3 eesmärgist ja ka tagatise saaja huvide kaitsest, saab

§ 281

lg 3 alusel tagatislepingut tühiseks pidada ka siis, kui tagatise saaja teadis või pidi teadma tühisust põhjustavast asjaolust ilma aktsiaraamatu kandeta. 20. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et käendusleping ei ole

§ 281

lg-s 3 sätestatud keelu rikkumise tõttu tühine, siis tuleb lahendada küsimus, kas käendusleping on tühine heade kommete vastasuse tõttu. Seejuures on määrava tähtsusega küsimus, kas kommertspant AS Kiviter poolt hagejale võõrandatud varale lõppes või kestis edasi.

1. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele ka kommertspandi edasikestmise küsimust analüüsivas osas. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliseid seadusi analüüsides jõudis ringkonnakohus järeldusele, et hageja varale kehtis edasi kommertspant. Ainukese otsese alusena on ringkonnakohus viidanud
2. detsembri
3. a käenduslepingu punktile
4. Juba ainuüksi asjaõiguste numerus clausus"e põhimõte tõttu (AÕS §-d 1 ja 5) tuleb kommertspandi edasikestmise küsimus lahendada seaduse, mitte aga lepingu alusel. Kommertspandiseaduse (
5. a redaktsioonis) § 5 lg 2 kohaselt, kui ettevõtja võõrandab kommertspandiga koormatud vara hulka kuuluva asja tavapärase majandustegevuse raames, lõpeb kommertspant sellele asjale. Kui isik, kellele asi võõrandati või kelle kasuks asja koormati, oli omandi või muu asjaõiguse omandamisel ettevõtja käsutusõiguse suhtes heauskne, lõpeb pandiõigus isegi siis, kui üleandmine oli vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatuga. Kommertspandiseaduse § 6 lg 1 kohaselt, kui vara võõrandatakse tervikuna või suuremas osas, kehtib kommertspant sellele varale edasi. Nimetatud sätteid koos tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et kommertspant varale ei lõpe ka siis, kui võõrandatakse küll väiksem osa varast, kuid võõrandamine väljub tavapärase majandustegevuse raamest ja omandaja oli pahauskne. Väiksema osa kommertspandiga koormatud vara võõrandamisel lõpeb kommertspant kommertspandiseaduse § 5 lg 2 teise lause alusel juhul, kui isik, kellele asi võõrandati, oli võõrandaja käsutusõiguse suhtes heauskne, s.t ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et võõrandamine väljub tavapärase majandustegevuse raamest. TsÜS § 109 kohaselt tuli heausksust eeldada. Linnakohus on tuvastanud vaid selle, et hageja poolt AS-ilt Kiviter vara omandamise lepingute sõlmimine väljus viimatinimetatu tavapärase majandustegevuse raamest. Selleks aga, et lugeda kommertspant võõrandatud varale edasikestvaks, tuli tuvastada ka omandaja pahausksus. Eeltoodud järeldusele aitab jõuda kommertspandiseaduse §-de 5 ja 6 reguleerimise esemete võrdlemine. Paragrahv 5 reguleerib kommertspandiga koormatud varasse kuuluvate üksikute asjade käsutamist, § 6 kogu kommertspandiga koormatud vara või selle suurema osa võõrandamist. Kommertspandiseaduse § 5 lg 1 lubab ettevõtjal kasutada ja käsutada kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raames. Seega peab võlausaldaja kommertspandi seadmisel arvestama, et pandi seadja jätkab majandustegevust ning võib tavapärase majandustegevuse raames käsutada ka asju, millele ulatub kommertspant. Küll ei pea võlausaldaja arvestama sellega, et pandi seadja võib käsutada mittetavapärase majandustegevuse raames väiksemat osa oma varast ja selle tulemusel kommertspant lõppeks. See võib suure väärtusega vara korral (ka väiksem osa suure väärtusega varast võib olla absoluutarvudes olulise väärtusega) kahjustada võlausaldaja huve, kelle jaoks on siiski määrav kriteerium tavapärane majandustegevus § 5 kohaselt (ja vara tervikuna võõrandamine § 6 kohaselt). See, et määrav on tavapärase majandustegevuse kriteerium, tuleneb kolleegiumi arvates ka kommertspandiseaduse § 11 lg 1 p-st 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel isegi juhul, kui nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, kui koormatud vara antakse üle teisele isikule vastuolus käesoleva seaduse paragrahv 5 lõikes 1 sätestatuga. Samas võimaldab kommertspandiseaduse § 5 lg 2 teine lause arvestada heauskse kolmanda isiku huve. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus p-s 21 toodud kommertspandiseaduse sätete tõlgendusega arvestama.
6. Kui hagejale võõrandatud varale ei kehtinud edasi kommertspant, tuleb ringkonnakohtul analüüsida
7. detsembri
8. a käenduslepingu võimalikku tühisust heade kommete vastasuse tõttu. Kui kommertspant kehtis edasi, siis võib olla tegemist ühe tagamisvahendi asendamisega teisega või olemasoleva tagatise kõrvale täiendava tagatise seadmisega, mis iseenesest ei ole õiguskorras taunitav ja ei too kaasa tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu. Kui hageja aga seadis end käenduslepingu sõlmimisega halvemasse varalisse olukorda, kui ta oli kommertspandiga koormatud vara omanikuna (nt tagas laenu käendajana suuremas ulatuses, kui arvestades kommertspandiseaduse §-s 2 sätestatud kommertspandi ulatusega tagas kommertspant), siis võib see olenevalt käenduslepingu sõlmimise asjaoludest olla täielikult või osaliselt tühine.
9. Seonduvalt kommertspandi ulatusega ehitistele, mis ei olnud registreeritud hooneregistris, märgib kolleegium järgmist.
10. aastal kehtinud kommertspandiseaduse § 2 lg 3 p 2 redaktsiooni kohaselt ei ulatunud kommertspant varale, millele saab seada teist liiki registerpandi või asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 132 lõikes 2 nimetatud pandi või millele ulatub kinnisasjale enne või pärast kommertspandi seadmist seatud hüpoteek või millele on seatud käsipant. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse osundatud paragrahvis märgitud pandiõigus tekkis pandilepingu notariaalsest tõestamisest ja pandi tekkimise seisukohast polnud tähtsust, kas pant hooneregistris registreeriti või mitte. Pandi hooneregistris registreerimise eesmärk oli informeerida pandi olemasolust kolmandaid isikuid. Eelnevast järeldub, et kommertspant ei ulatunud ka nendele ehitistele, mis polnud hooneregistris registreeritud.
11. Kolleegium ei jaga kassaatori arusaama, et kommertspant ei saa võõrandatud varale kehtima jääda ilma vastava registrikandeta. Kuigi varasemas menetluses ei ole seda väidet esitatud, on tegemist õigusliku väitega, mida on võimalik esitada ja lahendada ka kassatsioonimenetluses. Kommertspandiseaduse § 4 lg 3 kohaselt tekib kommertspant avalduse alusel vastava kande tegemisest kommertspandiregistrisse. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et AS Kiviter varale tekkis kommertspant § 4 lg 3 alusel. Vara võõrandamise korral ei ole aga tegemist kommertspandi tekkimisega, vaid seaduse jõul juba tekkinud kommertspandi edasikehtimisega. Kommertspandiseadus ei näe ette kohustust selliselt edasikehtivat panti registrisse kanda.
12. Kolleegium jätab TsMS § 353 lg 2 alusel tähelepanuta hageja kassatsioonkaebuse väite, et ringkonnakohus ei hinnanud
13. aprilli
14. a registriosa tõestatud ärakirja, millest nähtub, et AS Kiviter vara ei olnud koormatud kommertspandiga üksnes AS Eesti Ühispank kasuks. Toimiku materjalide kohaselt on selle tõendi kohtule esitanud kostja, mitte hageja. Tsiviilkohtumenetluses kehtib põhimõte, mille kohaselt peavad pooled esitama kohtule asja lahendamiseks tähendust omavad faktilised asjaolud ja kohus ei või reeglina tugineda otsuses asjaolule, mida pool ise asja läbivaatamisel ei esitanud. Sellest tuleneb, et hageja oleks pidanud alama astme kohtutes selgelt tuginema kostja esitatud tõendist nähtuvale asjaolule. Hageja pole varasemas menetluses väitnud, et AS Maapank kasuks seatud kommertspandi tõttu oleks kostja saanud oma nõude rahuldamiseks kommertspandi arvel vähem kui käenduslepingu järgi.
15. Kolleegium leiab, et ainuüksi ringkonnakohtu otsuses sisalduv lause, et "Sisuliselt läks AS-lt Kiviter hagejale üle sünteesvaikude ja formaliini tootmisega tegelev ettevõte." ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit.
16. Kolleegium märgib täiendavalt, et hageja ei maksnud käendatavat võlasummat käenduslepingu täitmiseks vabatahtlikult. Kui see oleks nii, siis oleks õige kvalifitseerida hageja rahaline nõue TsÜS-i § 66 lg 5 järgi. Raha omandamise aluseks selles asjas oli täitemenetluses toimunud enampakkumine. Kui enampakkumine kehtib, ei saa hageja nõuda enampakkumisel saadu väljaandmist. Tuginedes täitedokumendiks olnud käenduslepingu tühisusele ja selle tagajärjel täitemenetluse alusetule läbiviimisele, mis tõi kaasa käendaja omandiõiguse rikkumise, on hageja nõuet kostja vastu õige kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena Tsiviilkoodeksi järgi. Seda nõuet ei välista iseenesest kostja poolt käenduslepingust tuleneva nõude loovutamine pärast täitemenetluse algatamist.
17. Õigusabikulu väljamõistmise taotlus lahendatakse asja sisulisel läbivaatamisel. L. Laarmaa, H. Jõks, V. Kõve