KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-90-04 Otsuse kuupäev 20. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi V.D. süü

§ 391

lg 2 p 2 ning § 418 lg 3 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-149/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.D., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. september
4. a Istungil osalenud isikud V.D., tema kaitsja vandeadvokaat Aino - Eevi Lukas, prokurör Kalmer Kask ja tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon
5. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus kriminaalasjas V.D. süüdistuses KarS §

§ 391

lg 2 p 2 ning § 418 lg 3 p 1 järgi ning saata kriminaalasi uueks kohtulikuks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2. Välja mõista V.D-lt riigi eelarve tuludesse 1681 krooni ja 50 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Ida-Viru Maakohtu
4. jaanuari
5. a otsusega tunnistati V.D. süüdi ja teda karistati KarS §

§ 391lg 2 p 2 järgi vangistusega üheks aastaks ja kaheks kuuks ning § 418 lg 3 p 1 järgi vangistusega kaheks kuuks. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti V.D-le liitkaristuseks üks aasta neli kuud vangistust. KarS § 74 alusel vabastas kohus V.D. tingimuslikult karistuse kandmisest määrates katseajaks kolm aastat. Katseajaks allutas kohus V.D. käitumiskontrollile KarS § 75 lg 1 alusel. Sama otsusega tunnistati veel süüdi K.K., E.K., A.S., G.M. ja A.M., kuid nende osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. 2. V.D. tunnistati KarS §

§ 391

lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et töötades X piirivalvepiirkonna majandusosakonnas, aitas ta kaasa isikute grupi poolt

1. mail
2. a ja
3. juunil
4. a Vene Föderatsioonist üle Narva jõe Eesti Vabariiki suures ulatuses piirituse salakaubaveo toimepanemisele. K.K. ettepanekul tegi ta üleajateenijale V.M-le ettepaneku, et viimane informeeriks salakaubavedajaid ohutu piiriületuse aegadest, viis V.M kokku süüteo täideviijatega ning viibis nendevaheliste kokkusaamiste juures. Samuti andis ta V.M-le üle vastavasisulise informatsiooni eest lubatud 5000 krooni. Kohus leidis, et V.D. pani kuriteo toime otsese tahtlusega, kuid salakaubana üle piiri toimetatava piirituse koguse osas tegutses ta kaudse tahtlusega. Enda tegudega andis ta tahtlikult panuse selleks, et grupi liikmed saaksid toime panna salakaubaveo suures koguses. Veel tunnistati V.D. süüdi KarS § 418 lg 3 p 1 järgi laskemoona ebaseaduslikus korduvas käitlemises. Ta omandas ebaseaduslikult
5. aastal kolmkümmend padrunit, kal 9 mm ja
6. aastal ühe padruni, kal 233 Remington, millised ta viis oma elukohta ja hoidis seal ebaseaduslikult
7. juunini
8. a.
9. Maakohtu otsuse peale esitas V.D. kaitsja Vladimir Vastšjonok apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist. Süüdistuse salakaubaveos palus kaitsja ümber kvalifitseerida väärteoks Tolliseadustiku § 2831 järgi, sest V.D. ei olnud teadlik salakauba kvaliteedist, kogusest ega muudest olulistest salakaubaveo toimepanemise asjaoludest. Süüdistuses laskemoona ebaseaduslikus korduvas käitlemises paluti kohtualune õigeks mõista tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu, sest Relvaseaduse § 45 lg 4 järgi oli V.D-l õigus hoida kodus kuni 100 padrunit. Otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras ka K.K. ja tema kaitsja ning G.M. kaitsja.
10. Viru Ringkonnakohtu
11. aprilli
12. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kõik apellantide väited on ümber lükatud maakohtu otsuses esitatud motiividega. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid oma otsuses korrata. MENETLUS RIIGIKOHTUS
13. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas V.D. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb kohtuotsuste tühistamist ja enda suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 5.1 Kassaator väidab, et tema ei ole salakaubaveole kaasa aidanud. Tema roll seisnes üksnes K.K. ja V.M kokkuviimises. Ta küll teadis, et üle piiri tahetakse tuua piiritust, kuid ta ei teadnud, et seda tehakse korduvalt ja sedavõrd suurtes kogustes. Vastupidist ei kinnita ka ükski toimikus olev tõend ning seega on ta süüdi mõistetud motiveerimatult. Kassaator leiab, et lähtudes KarS § 17 lg-st 2 võib tema käitumise kvalifitseerida väärteona Tolliseadustiku § 2831 järgi aga mitte kuriteona KarS § 391 lg 2 p 2 järgi. 5.2 Samuti ei nõustu kassaator enda süüdimõistmisega laskemoona korduvas ebaseaduslikus käitlemises. Piirivalve ohvitserina oli tal olemas relvaluba ning sellega kaasnes ka õigus hoida kodus laskemoona ja Relvaseaduse sätted selles osas temale ei laienenud. Kuid isegi Relvaseaduse järgi oli tal õigus hoida kodus kuni 100 püstoli padrunit. Kohaldades tema kui piirivalve ohvitseri suhtes Relvaseaduse sätteid, kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust AKKS § 39 lg 2 p 2 mõttes. 5.3 Kassaator leiab, et vastavalt AKKS § 20 lg-le 1 peab teise astme kohus kontrollima esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud apellatsioonkaebuse piires, kuid ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuses esitatud väited tähelepanuta. Ringkonnakohus ei ole esitanud motiive süüdistuse vaieldavate momentide suhtes, mis olid esitatud apellatsioonkaebuses. Sellega on ringkonnakohus rikkunud tema kaebeõigust ja AKKS § 39 lg 4 mõttes on see kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Kooskõlas AKKS § 29 lg-s 4 sätestatuga, on ringkonnakohus kohustatud otsuse motiveerivas osas märkima järeldused apellatsioonkaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, samuti tõendid, millele kohtu selline järeldus on rajatud. Apellatsioonimenetluses toimub kohtuasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Seega puudub ringkonnakohtul õigus eirata apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid ning taotlusi ja jätta neile omapoolne hinnang andmata. Vaid siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-6-02 (RT III 2002, 7, 69) ja nr 3-1-1-134-03 (RT III 2003, 36, 374)).
15. Käesolevas kriminaalasjas ei ole Viru Ringkonnakohus esitanud omapoolseid motiive ühegi apellatsioonkaebustes esitatud põhistuse osas. Samas oli apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, milliseid maakohtu otsuses ei ole käsitletud. 7.
16. Esitamata on motiivid apellandi väite osas, mille kohaselt V.D. ei olnud teadlik, millist kaupa ja kui suures koguses salakaubana üle piiri tuuakse ja seetõttu tuleks apellandi arvates KarS § 22 lg-te 1 ja 2 ning § 391 lg 2 p 2 järgi kuriteona kvalifitseeritud tegu kvalifitseerida väärteona Tolliseadustiku § 2831 järgi. 7.
17. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud ka apellandi väiteid, et V.D. võis enda kodus hoida 100 padrunit, sest tal oli relvaluba ka Kaitseliidust ja apellandi arvates V.D-le Relvaseaduse sätted ei laienenud. 7.
18. KarS § 418 lg 3 p 1 puhul on tegemist blanketse dispositsiooniga, mis tähendab, et süüdimõistvas kohtuotsuses tuleb ära näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. Maakohtu otsuses on märgitud üksnes seda, et süüdistuses kirjeldatud laskemoona ei omandanud V.D. seoses teenistusrelva kasutamisega ega Kaitseliidu relvaloaga. Kohtuotsustest ei nähtu, milliseid norme V.D. laskemoona kojutoomise ja hoidmisega rikkus.
19. Ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab Viru Ringkonnakohtu otsuse V.D. süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher