3-4-1-10-04

Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque ja Harri Salmann

1. Üldkogu enamus piirdus sellega, et kontrollis Liiklusseaduse vaidlustatud sätete vastavust üksnes Põhiseaduse sellele sättele, mis oli märgitud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatanud Tallinna Halduskohtu otsustes (PS § 23 lg 3). Üldkogu enamus jättis otsuse motivatsioonis täiesti tähelepanuta esimese astme kohtule esitatud kaebuste väited ja osa õiguskantsleri seisukohtadest. Sellega kaldus üldkogu meelevaldselt kõrvale Riigikohtu senisest praktikast. Käesolevas asjas üldkogu enamuse valitud tee tähendab mitte ainult põhjendamatut kõrvavakallet senisest praktikast, vaid ka hoidumist sotsiaalselt terava õigusliku probleemi lahendamisest.
2. Juhtimisõiguse peatamine on väärteole automaatselt järgnev absoluutselt määratletud karistus karistus on kõigi samaliigiliste rikkumiste puhul ühesugune, sõltumata rikkumise toimepanemise asjaoludest ja rikkumise toimepanijat iseloomustavatest andmetest. Probleemiks on see, kas ilma kaalutlusõiguseta kohaldatud karistus (juhtimisõiguse peatamine) alati on proportsionaalne ja kas esinevad kaalukad õiguspärased põhjused, miks proportsionaalsuse saavutamine pole mõistlik. Probleemiks on ka see, kas on mõistlik põhjus selleks, et juhtimisõiguse peatamisel koheldakse ilmselt ebavõrdses seisundis inimesi võrdselt ja ilmselt võrdses seisundis inimesi ebavõrdselt. Nende probleemidega tegelemisest üldkogu enamus hoidus. Otsusest ei nähtu ka see, miks nende probleemidega ei tegeldud. Probleemide lahendamata jätmise tulemuseks on jätkuv õiguslik ebamäärasus Liiklusseaduse § 413 põhiseaduspärasuse osas. Juhtimisõiguse peatamist kohaldatakse ja vaidlustatakse jätkuvalt. Pärast üldkogu otsust pole välistatud uue põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamine Liiklusseaduse nende sätete põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, mida käesolevas asjas vaadeldi üksnes Põhiseaduse § 23 lg 3 aspektist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 22 lg 2 p 4 järgi võib halduskohus haldusasja menetluse peatada Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada haldusasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti kehtivust. Liiklusseaduse kehtiv regulatsioon on selline, et isik, kelle juhtimisõigus on peatatud, saab enda asjas toimuva kohtuvaidluse lõpuni mootorsõidukit ikkagi juhtida.
3. Senises põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas pole Riigikohus asja lahendamise piiride määratlemisel lugenud end seotuks seaduse ja Põhiseaduse nende sätetega, mis on märgitud kohtumenetluse algatanud instantsikohtu otsuses. Korduvalt on analüüsitud mitte ainult menetluse algatanud kohtu poolt leitud vastuolusid Põhiseadusega, vaid ka kohtusse pöördunud isiku väiteid (vt näiteks üldkogu
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 punkt 12; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. aprilli
7. a otsuse asjas nr 3-4-1-4-03 punktid 6, 14 ja 22; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. märtsi
9. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01 punktid 10, 11 ja 14). Veelgi kaugemale läks üldkogu asja nr 3-4-1-10-2000 lahendamisel. Selles asjas rõhutas üldkogu järgmist: "Riigikohus võib hinnata ja peabki hindama vaidlusaluse normi õiguspärasust, lähtudes Põhiseaduse kogu normistikust ja mõttest" (üldkogu
10. detsembri
11. a otsuse punkt 19).
12. Varasemates lahendites omaksvõetud praktika on minu arvates põhjendatud ja otstarbekas. Kui Riigikohus piirduks üksnes menetluse algatanud kohtu põhjendustega ja nendega mittenõustumisel suleks silmad väidete ees, mis on esitatud varasemas kohtumenetluses või Riigikohtus, siis ei oleks kohtuvaidlused regulatsiooni põhiseaduspärasuse üle veel lõppenud. Suure tõenäosusega jätkuks apellatsioonimenetluses regulatsiooni põhiseaduslikkuse üle peetav vaidlus kaebuse nende väidete pinnalt, mida pole esimese astme kohus ega Riigikohus käsitlenud. Kohtupraktikas on juurdunud ka see, et instantsikohus on pädev algatama põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse isegi siis, kui kaebuse esitaja ei näe kohaldamisele kuuluva regulatsiooni põhiseadusevastasust. Sellises olukorras pole välistatud samas asjas uue põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamine ringkonnakohtu poolt. Just selleni võibki käesolevas asjas viia üldkogu enamuse valitud lahendustee. Ka orienteerivad kohtumenetluse seadustikud, mis seostavad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korral apellatsiooni- ja kassatsioonitähtaja alguse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusega, Riigikohut otse sellele, et Riigikohus kontrolliks asja laiemalt, kui seda on näinud kohtumenetluse algatanud kohus, kohtusse pöördunud isik ja menetlusosalised Riigikohtus.
13. Riigikohtu senine põhiseaduslikkuse järelevalve praktika on mitte ainult ratsionaalne, vaid järgib ka Põhiseaduse § 14, mis sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Sellega omistab Põhiseadus kohtutele, s.h Riigikohtule objektiivse õiguskaitse funktsiooni. Just sellest sättest on minu arvates varasemas praktikas lähtutud ja just objektiivse õiguskaitse teostamisele viitab eespool tsiteeritud üldkogu
14. detsembri
15. a otsus.
16. Arvan, et käesolevas asjas tingis juba üldkogu kasutada olnud materjal palju laiemat käsitlusviisi kui see, mille valis üldkogu enamus.
17. Tallinna Halduskohtu
18. märtsil
19. a haldusasjas nr 3-799/2004 tehtud otsuse kirjeldavast osast nähtub, et V. Viigimäe väitis, et juhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks ning Tallinnast 70 km kaugusel elava ema abistamiseks, et enne kaevatud otsuse tegemist ei antud talle võimalust end kaitsta, et kohaldatav norm ei võimalda kaalutlusõigust. Halduskohtule esitatud kaebuses väitis ta veel seda, et eelmiste karistuste kustumiseni oli viimase väärteo toimepaneku hetkel jäänud kaks nädalat, et rikkumine polnud teadlik. Tallinna Halduskohtu
20. juunil
21. a haldusasjas nr 3-1473/2004 tehtud otsuse kirjeldavast osast nähtub, et E. Kivivare väitis mitte ainult Põhiseaduse § 23 lg 3 rikkumist, vaid ka seda, et mootorsõiduki juhtimise õiguse piiramine peab olema proportsionaalne. Samuti väitis ta, et rikutud on Põhiseaduse § 12, sest Liiklusseaduse § 413 diskrimineerib Eesti kodanikke - peatada saab vaid nende isikute juhtimisõigust, kes said juhtimisõiguse Autoregistrikeskuselt. Põhiseaduslikkuse järelevalve asja juures olevas halduskohtu toimikus on R. Kivivare kaebus, milles E. Kivivare väidab ka seda, et tema tööülesannete täitmine eeldab pidevalt juhtimisõiguse kasutamist, tööandjal pole võimalik palgata talle autojuhti. Juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmisel kaotab ta töö. Kaebusele on E. Kivivare lisanud iseloomustuse oma tööandjalt.
22. E. Kivivare ja V. Viigimäe asjas tehtud otsustes märkis halduskohus otseselt, et kuna kohus tuvastas Liiklusseaduse § 413 lg 8 vastuolu Põhiseaduse § 23 lg-ga 3, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida poolte ülejäänud argumente ega asjaolu, kas asjassepuutuv säte on vastuolus veel mõne Põhiseaduse sättega. Seega pidi üldkogule isegi üksnes halduskohtu otsuste põhjendustega tutvumisel olema ilmne, et juhul kui Riigikohus ei käsitle halduskohtu poolt hindamata jäetud väiteid, siis jätkub vaidlus suure tõenäosusega apellatsioonimenetluses ja probleemile lahenduse leidmine viibib. Sellise asjade käigu sotsiaalsed tagajärjed on minu arvates ühiskonnale ja ka õiguskorrale koormavad.
23. Mõistagi poleks üldkogu saanud otsustada selle üle, kas seadusega üheselt ettenähtud kestusega juhtimisõiguse peatamine oli ülalnimetatud kolme isiku suhtes proportsionaalne. Seda saab kontrollida halduskohus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 järgi ei saa Riigikohus lahendada õigusvaidlust, mis kuulub lahendamisele haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi. Riigikohus lahendab, on lahendanud ja peabki lahendama instantsikohtust tulnud konkreetse kohtuasja pinnalt tekkivaid põhiseaduslikke probleeme palju abstraktsemal tasandil kui seda saab ja tohib teha instantsikohus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses Liiklusseaduse § 413 põhiseadusevastasuse tuvastamisel saaks Riigikohus võtta seisukoha, et regulatsiooni põhiseadusevastasus ei too kaasa juhtimisõiguse automaatset taastamist, vaid Autoregistrikeskuse kohustuse isik ära kuulata ja otsustada talle õiglase karistuse määramine.
24. Liiklusseaduse praeguse regulatsiooni juures ei ole liikluskorda rikkunud isikul võimalik esitada väiteid juhtimisõiguse peatamise või selle kestuse vastu. Üldkogu on õigesti leidnud, et juhtimisõiguse peatamisel Autoregistrikeskuses sisulist menetlust ei toimu, vaid asutuse roll seisneb üksnes juhtimisõiguse peatamise vormistamises (otsuse punkt 19). Liiklusseaduse §-s 413 sätestatud tagajärg saabub fataalselt pärast väärteomenetluses määratud karistuse jõustumist. Erandina ei või juhtimisõiguse peatamist kohaldada isiku suhtes, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Tegelikkus on selline, et kui isikule on liikluskorra teatud rikkumise eest väärteomenetluses määratud ka väike rahatrahv, siis järgneb automaatselt ikkagi juhtimisõiguse peatamine Liiklusseaduse § 413 lg 1 alusel kolmeks kuuks, § 413 lg 4 alusel kuueks kuuks ja § 413 lg 8 alusel kahekümne neljaks kuuks. Rahatrahvi määramisel ei arutleta juhtimisõiguse peatamise üle. Samuti pole väärteoasja kohtuvälisel menetlejal õigust otsustada juhtimisõiguse peatamise vajalikkuse või selle kestuse üle. Seepärast ei saa ma nõustuda üldkogu enamuse seisukohaga, et mootorsõiduki juhil on võimalik väärteomenetluse käigus kaitsta end tema õigusvastase tegevusega kaasnevate tagajärgede eest (otsuse punkti 24 viimane lause).