KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-108-04 Otsuse kuupäev Tartu, 29. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja P. Jerofejev, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi Tondi Elektroonika A

§152

lg 1 kohaselt on omanik kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne

1. aasta
2. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis), sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu või -rajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel.

§154

lg 2 kohaselt on tehnorajatise omanik, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud võõrale kinnisasjale enne

1. aasta
2. aprilli, vabastatud tasu maksmisest tehnorajatise talumise kohustuse eest kuni
3. aasta
4. jaanuarini. Apellatsioonikohus leidis, et

§ 152

lg-s 1 ja § 154 lg-s 2 sätestatud omandiõiguse piirangud ei ole kooskõlas põhiseadusega ning jättis need sätted asjas kohaldamata. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. aprilli 2004. a otsusega asjas nr 3-4-1-3-04 (RT III 2004, 13, 160) tunnistati

§ 152

lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipäraselt kasutusel. Samuti tunnistati kehtetuks

§ 154lg 2.

Lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg-st 3, lükati otsuse jõustumine

§ 154lg 2 kehtetuks tunnistamise osas edasi kuue kuu võrra.

18. Ringkonnakohus kohaldas VÕS § 335, mille kohaselt võib üürileandja juhul, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, nõuda viivitatud aja eest kahjuhüvitisena kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagastamiseks. VÕS § 335 võiks olla kohaldatav, kui

§ 152lg 1 oleks täielikult põhiseadusega vastuolus.

Kolleegium leiab, et käesoleval juhul puudus alus VÕS § 335 kohaldamiseks. Nimetatud säte on kohaldatav juhtudel, mil üürnikul pärast lepingu lõppemist puudub õigus asja vallata ja kasutada.

§ 152

lg 1 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipäraselt kasutusel. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis näitaksid, et tal on õigus nõuda tehnorajatise kõrvaldamist. Tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi viidatud lahendist on hagejal õigus neid asjaolusid esitada ja kui ta seda teeb, siis tuleb kohtul nende osas seisukoht võtta. Kui hagejal olid ja on alused tehnorajatise kõrvaldamise nõudmiseks olemas, kuid kostja tehnorajatist ei kõrvalda, siis saab kostja suhtes kohaldada VÕS § 335. Selliste aluste puudumisel on hagejal aga

§ 152lg-st 1 tulenev kohustus taluda kostja tehnorajatist oma kinnisasjal.

19. Põhiseaduse § 152 lg 1 järgi jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega.

§ 154

lg 2 põhiseadusvastasuse on Riigikohus kindlaks teinud selle tsiviilasja raames algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Seega vaatamata sellele, et

§ 154

lg 2 on praegu veel kehtiv (vt otsuse p 17 lg 2) ei saa seda põhiseadusega vastuolus oleku tõttu hageja suhtes kohaldada ja ta ei ole kohustatud kostja tehnorajatist tasuta taluma. 20. Järgnevalt tuleb otsida vastust küsimusele, kui suures ulatuses on hagejal õigus nõuda tasu kostja tehnorajatise talumise eest.

§ 154

lg 2 kohaldamata jätmisel tuleks kohaldada

§ 154

lg-t 1, mille kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatise talumise eest, sõltumata sellest, kas talumise kohustus tuleneb seadusest või kinnisasja koormamisest servituudi või isikliku kasutusõigusega. Tasu suurus võrdub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastava maamaksuga, mis korrutatakse maa sihtotstarbe koefitsendiga. Tasu maksmise perioodi, korra ja maa sihtotstarbe koefitsendid kehtestab Vabariigi Valitsus. Kuna Vabariigi Valitsus ei ole

§ 154lg-t 1 täitnud ja vastav määrus puudub, siis on seaduses lünk, mis tuleb sisustada Ts

ÜS § 4 kohaselt analoogia alusel.

1. Kinnisomandi kitsenduste eest nähakse reeglina ette omaniku õigus saada mõistlikku hüvitist (AÕS § 143 lg 3, § 148 lg 2, § 156 lg 1). Milline on mõistlik hüvitis tehnorajatise talumise eest, selle kohta peavad esmalt oma seisukoha avaldama asjaosalised. Kuna hageja ja kostja olid tasu suuruse kokku leppinud ka tänaseks lõpetatud rendilepingus, siis ei saa välistada, et rendilepingus kokkulepitu oligi mõistlik hüvitis.
2. Kuna asi saadetakse uueks sisuliseks arutamiseks, siis puudub alus kohtuotsuse tagasitäitmise küsimuse lahendamiseks. P. Jerofejev, H. Jõks, V. Kõve