3-1-2-1-00

Eriarvamus Riigikohtu üldkogu

1. aprilli 2000 aasta otsuse (3-1-2-1-00) tegemisel Jüri Mäeotsa süüdistusasjas KrK § 188; § 207 lg 1; § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4; § 143 lg 2 p 1, 2 ja § 195 lg 3 järgi jäin nii kohtuotsuse resolutiivosa kui ka motiivide osas eriarvamusele järgmistel kaalutlustel.
2. Riigikohtu üldkogu
3. aprilli 2000 aasta otsuse kohaselt on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsuse tühistamisel ja kriminaalasjas menetluse uuendamisel (teistmisel) tuginetud AKKS § 771 lg 3 p-le
6. Seejuures on üldkogu lugenud muuks oluliseks uueks asjaoluks "erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu". 1.
7. Kontrollides teistmismenetluse käigus AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud teistmisaluse olemasolu, tuleks kõigepealt selgitada, kas väidetav uus asjaolu on üldse olemas. Siinjuures võiks märkida, et Riigikohtu üldkogu
8. aprilli
9. a otsuses E. T. süüdistusasjas KrK § 130 järgi on Riigikohtu üldkogu asunud seisukohale, et AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud "muu olulise asjaolu" all tuleb mõista faktilisi asjaolusid, mitte aga varasemat või hilisemat kohtupraktikat seaduse tõlgendamisel. Riigikohtu üldkogu
10. aprilli 2000 aasta otsuses (edasiselt " Üldkogu otsuses) ei märgita, vähemalt mitte otsesõnu, kas peetakse vajalikuks muuta oma seisukohta AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatu tõlgendamise osas. Eeldades, et seisukohta ei soovita muuta, võib oletada, et selleks uueks oluliseks asjaoluks ei lugenud üldkogu käsitletava kriminaalasja puhul tegelikult mitte vastuolu ennast, vaid Ida-Viru Maakohtu
11. juuli
12. a otsusega tuvastatud sellist faktilist asjaolu, mis osutus vastuolus olevaks Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsusega tuvastatuks loetud asjaoluga. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tuleks selliseks uueks faktiliseks asjaoluks nähtavasti lugeda Ida-Viru Maakohtu
15. juuli
16. a otsusega tuvastatut, et O. Ivanovi ja tema abikaasa ütlused ei ole usaldusväärsed ja need tuleb jätta tõendite kogumist välja ning et seetõttu ei ole aset leidnud kuriteosündmusi O. Ivanovi ja tema abikaasa suhtes, mille olemasolu oli loetud tuvastatuks Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. oktoobri
18. a otsusega. 1.
19. AKKS § 77 lg 3 p-s 5 sätestatu kohaselt saab aga mingi hiljem tuvastatud asjaolu olla teistmisaluseks üksnes siis, kui ta osutub asjaoluks, millest teistitavat kriminaalasja lahendanud kohus ei olnud lahendamise ajal teadlik, ehk teiste sõnadega - kui ta osutub selle kohtu jaoks uueks asjaoluks. Sellest tulenevalt oleks Ida-Viru Maakohtu
20. juuli
21. a otsusega tuvastatud faktilised asjaolud saanud käesoleval juhul olla teistmisaluseks tingimusel, et need asjaolud ei oleks olnud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil
22. oktoobri
23. a otsuse tegemisel teada. Minu arvates oleks meelevaldne ja väär väita, nagu ei oleks Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium olnud
24. oktoobri
25. a otsuse tegemisel olnud teadlik sellest, et O. Ivanov ja tema abikaasa ütlused ei ole usaldusväärsed ja et lõppkokkuvõttes ei ole aset leidnud kuriteosündmusi O. Ivanovi ja tema abikaasa suhtes. Ringkonnakohtu kõnealusest otsusest nähtub üheselt, et ringkonnakohus on muuhulgas hinnanud ka O. Ivanovi ja tema abikaasa ütlusi, kaalunud nende usaldusväärsust ja lõpptulemina leidnud, et need ütlused on usaldusväärsed ja kuriteosündmused O. Ivanovi suhtes on aset leidnud. Küsimus pole antud juhul mitte teadmises vaid tõendite hindamises. Seega ei saa minu arvates väita, et Ida-Viru Maakohtu
26. juuli
27. a otsusega tuvastatu - O. Ivanovi ja tema abikaasa ütluste mitteusaldusväärsus ja kuriteosündmuste puudumine O. Ivanovi ja tema abikaasa suhtes " saaks põhimõtteliselt olla käsitatavad uute asjaoludena, mida ei olnud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
28. oktoobri
29. a otsuse tegemisel teada. Olen seisukohal, et Ida-Viru Maakohus (s.o esimese astme kohus) astus kõnealuse tõendite hindamisel lihtsalt vastupidisele seisukohale, kui seda oli eelnevalt teinud ringkonnakohus (s.o teise astme kohus). 1.
30. Käesoleval juhul ei saa siiski piirduda üksnes tõdemusega, et Ida-Viru Maakohtu
31. juuli
32. a otsusega tuvastatu, täpsemalt öeldes selle kohtu poolne tõendite ümberhindamine ei saa põhimõtteliselt olla Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
33. oktoobri
34. a otsuse tühistamise ja kriminaalasjas menetluse teistmise aluseks. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
35. aprilli
36. a otsusega oli prokuröri kohtuvigade parandamise avalduse alusel tühistatud Ida-Viru Maakohtu
37. juuli
38. a otsus, siis ei olnud
39. aprillil
40. a " s.o üldkogu otsuse tegemise ajal enam ka faktiliselt olemas kohtuotsust ja seega ka mitte kohtuotsusega tuvastatut, mida oleks olnud põhjust käsitada teistmisalusena. Lisaksin sedagi, et kuna
41. aprillil
42. a ei olnud enam olemas Ida-Viru Maakohtu
43. juuli
44. a otsust, siis ei saanud enam kuidagi tegemist olla "erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuoluga" selles mõttes, nagu seda on sedastatud üldkogu otsuses.
45. Kuid üldkogu otsuses rõhutatakse, et "erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu" ei ole teistmise aluseks mitte iseenesest, vaid "antud asja menetlemise käiku arvestades". Kuna üldkogu otsuses ei selgitata eraldi väljendit "antud asjas menetluse käigu arvestamine", siis võib üksnes oletada, et selle väljendiga on üldkogu otsuses soovitud osundada käsitletavate kriminaalasjade menetlemisel aset leidnud ausa õigusemõistmise põhimõtete rikkumistele kõige laiemas tähenduses. Käsitletava kriminaalasja menetlemisel on käesoleva teistmismenetluse kontekstis olulised kolm kohtulahendit, mille puhul tuleks edasiselt analüüsida kooskõla ausa õigusemõistmise põhimõtetega. Need on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
46. oktoobri
47. a otsus, Ida-Viru Maakohtu
48. juuli
49. a otsus ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
50. aprilli
51. a otsus. 2.
52. Alustagem esimesest. Kahtlemata oli A. Silma, I. Saare, J. Mäeotsa ja J. Bobõljova suhtes kannatanu O. Ivanovi avalduse alusel algatatud kriminaalasjast materjalide eraldamine A. Silma ja I. Saare suhtes põhimõtteliselt problemaatiline. Seda põhjusel, et kriminaalasjast materjale eraldades jagati oma olemuselt üks terviklik kriminaalmenetlus kunstlikult kaheks iseseisvaks menetluseks. Selline eraldamine tekitab praktikas komplikatsioone ja seetõttu on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
53. aprilli
54. a otsuses, tõsi küll " vaid obiter dictum korras, veelkord rõhutatud, et tervikliku kriminaalasja osadeks jagamine on üldjuhul taunitav. Kuid sellisele üldisele ja põhimõtte tasandile jäävale deklaratsioonile vaatamata oli käsitletaval juhul kriminaalasjast materjalide eraldamine A. Silma ja I. Saare suhtes kindlasti täiesti seaduslik ja ka otstarbekas. Eraldamine leidis aset kooskõlas KrMK § 118 lg-s 2 sätestatuga ja vastavalt kohtupraktikas aktsepteeritud seisukohale, et kriminaalasjast on lubatud eraldada materjale isikute suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale ja on kuulutatud tagaotsitavateks. A. Silm ja I. Saar olid just nimelt need isikud, kes hoidusid kriminaalmenetlusest kõrvale ja kes olid kuulutatud tagaotsitavateks. Ka üldkogu otsusest ei nähtu mingil määral, et üldkogu oleks pidanud ebaseaduslikuks seda, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tegi
55. oktoobril
56. a J. Mäeotsa süüdimõistva otsuse muuhulgas ka O. Ivanovi suhtes kuritegude toimepanemises, kuigi kaks ülejäänud osavõtjat nende kuritegude toimepanemisest ei olnud veel kohtu alla antud. Edasiselt leian, et kui kriminaalasjast materjalide eraldamine ja kohtulik arutamine ainult J. Mäeotsa suhtes oli seaduslik ja põhjendatud
57. oktoobril 1997, siis ei saa seda kuidagi hiljem ning tagantjärele tunnistada ebaseaduslikuks või ebaotstarbekaks. Vaevalt saaks kohus kõnealustel juhtudel nn eraldatud asja arutades toimida piisavalt erapooletult, kui ta peaks mõtlema võimalusele, et kas kriminaalasjast materjalide eraldamist ei tunnistata mitte hiljem ebaseaduslikuks või vähemalt mitte ebaotstarbekaks. Eelöeldu ainuvõimalikuks loogiliseks järelmiks peaks minu arvates olema arusaam, et ringkonnakohus oli
58. oktoobril
59. a pädev lõplikult lahendama küsimust sellest, kas kuriteosündmus kannatanu O. Ivanovi suhtes, milles osalesid J. Mäeots ja kaks ülejäänud isikut, kes ei olnud selles kriminaalasjas kohtu alla antud, leidis aset. Erilist rõhutamist väärib aga minu arvates see, et ringkonnakohus oli pädev tuvastama kõnealuse kuriteosündmuse olemasolu ka ilma "kahe ülejäänud isiku" kohalolekuta. Korrakem veelkord, et vastupidine seisukoht viimatinimetatud küsimuses ei võimaldaks üldse kriminaalasjade eraldamist. See ei oleks aga kooskõlas kehtiva kriminaalmenetluse seadusega ja tähendaks ületamatuid raskusi ka kohtupraktikas. Eelnevat kokkuvõtvalt tuleb minu arvates tõdeda, et kriminaalasjadest materjalide eraldamise aktsepteerimise vältimatus toob kaasa ka vältimatu vajaduse aktsepteerida kriminaalasja lahendamise tõendite sellise kogumi pinnalt, mis ei hõlma kõiki põhimõtteliselt võimalikke tõendeid. Järgnevalt tuleks minu arvates rõhutada, et ringkonnakohtu kõnealuse otsuse tegemisel ei rikutud A. Silma ja I. Saare suhtes mingil määral ei Põhiseaduse §-s 24 ega ka mitte EÕIK artikli 6 alapunktides 3 c ja 3 d sätestatud põhimõtteid: kriminaalmenetlusest kõrvale hoidmisega olid A. Silm ja I. Saar iseseisvalt ja vabatahtlikult jätnud end ilma õigusest olla kriminaalasja arutamise juures, omada kaitsjat ja küsitleda tunnistajaid. Puutuvalt ringkonnakohtu kõnealusesse otsusesse eraldi võetult ei ole mingit põhiõiguste rikkumist sedastatud ka Üldkogu otsuses. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
60. oktoobri
61. a otsuse analüüsi lõpetades tuleks minu arvates rõhutada, et vastavalt AKKS § 35 lg-le 1 jõustus Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
62. oktoobri
63. a otsus selle kuulutamisest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt saab jõustunud kohtuotsust vaidlustada kassatsiooni korras. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole ringkonnakohtu kõnealust otsust kassatsiooni korras vaidlustatud. Küll aga on ringkonnakohtu kõnealust otsust sisuliselt vaidlustatud Ida-Viru Maakohtu
64. juuli
65. a otsuses, mida analüüsin järgnevalt. 2.
66. Maakohtu poolne ringkonnakohtu otsuse sisuline vaidlustamine seisneb selles, et maakohus, asudes ümber hindama jõustunud kohtuotsusega tuvastatut, leidis erinevalt ringkonnakohtust, et kuriteosündmused kannatanu O. Ivanovi suhtes ei ole aset leidnud. Ma ei saa kahjuks nõustuda Üldkogu otsuses väidetuga, et "KrMK § 326 on paigutatud peatükki, kus reguleeritakse kohtuotsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Selles sisalduv reegel ei seo kohut otsuse tegemisel, vaid kohustab kõiki isikuid täitma jõustunud kohtuotsust kogu riigi territooriumil." Leian, et kõnealune paragrahv on paigutatud kriminaalmenetluse koodeksi väga õigesse peatükki "kohtuotsuse täitmise peatükki, sest täitmisele kuulub üksnes seadusjõustunud kohtulahend. Kõnealune paragrahv kohustab täpselt selleks, mis on tema tekstis fikseeritud ja puudub vajadus ning minu arvates ka võimalus fikseeritu kitsendavaks tõlgendamiseks. Kõnealuse paragrahvi pealkirjaks on "kohtuotsuse ja määruse kohustuslikkus" ja selle paragrahvi tekstis, erinevalt üldkogu otsuses märgitust, sätestataksegi kõigepealt, et jõustunud kohtuotsus ja määrus on kohustuslikud kõikidele isikutele. Väljendi "kõikidele isikutele" grammatiline ja loogiline tõlgendamine ei võimalda minu arvates kuidagi teha järeldust, et kohus ei kuulu nende kõikide isikute hulka, et kohus oleks õigussubjektide süsteemi väline isik. Kuid kohtuotsuse seadusjõu tähendus ei tulene mitte üksnes kõnealuse seadusesätte grammatilisest ja loogilisest tõlgendamisest. Kohtuotsuse seadusjõu instituudile ja seadusjõustunud kohtuotsuse siduvusele rajaneb paljuski kogu õigusemõistmise mehhanism, kogu kohtuvõimu funktsioneerimine. Minu arvates ei ole asjakohane võrrelda KrMK §-s 326 sätestatut TsKM §-s 94 sätestatuga. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
67. oktoobri
68. a otsuse seadusjõustumine tähendas üksnes seda, et selle kriminaalmenetluse esemesse, mille tulemiks on IdaViru Maakohtu
69. juuli
70. a otsus, ei oleks saanud ülalkirjeldatud põhjustel enam kuuluda kuriteosündmuste olemasolu tuvastamine kannatanu O. Ivanovi suhtes. Olles omal initsiatiivil laiendanud menetluseset, rikkus Ida-Viru Maakohus kõnealuse otsuse tegemisel minu arvates vähemalt kaudselt ka sellist ausa õigusemõistmise põhimõtet, nagu ne bis in idem põhimõte. Asudes veelkordselt arutama kõnealuse kuriteosündmuse olemasolu, asuti tegelikult teistkordselt arutama ka J. Mäeotsa osavõtu küsimust kõnealusest kuriteosündmusest, kuigi J. Mäeots oli selles juba lõplikult süüdi tunnistatud. Samal ajal selles osas, mis sai kuuluda maakohtu menetlusesemesse, oli maakohus kahtlemata pädev nii KrMK § 19 lg-le 1 vastavaks kriminaalasja igakülgseks uurimiseks kui ka KrMK §-s 50 sätestatud tõendite vabaks hindamiseks. Sealhulgas ka selle igakülgseks uurimiseks ja vabaks hindamiseks, kas A. Silm ja I. Saar olid need kaks isikut, kes koos J. Mäeotsaga panid O. Ivanovi suhtes toime kuritegusid. 2.
71. Kuna, vastavalt eelkirjeldatule, ei olnud Ida-Viru Maakohtu
72. juuli
73. a otsus seaduslik ega ka mitte kooskõlas ausa õigusemõistmise põhimõtetega, siis on seda kohtuotsust tühistav Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
74. aprilli
75. a otsus minu arvates igati seaduslik. J. Mäeotsa suhtes võib näida ebaõiglane asjaolu, et kuigi riigiprokurör esitas avalduse kohtuvea parandamiseks Ida-Viru Maakohtu
76. juuli
77. a otsuses alles pärast J. Mäeotsa poolt teistmisavalduse esitamist, vaatas Riigikohus ajaliselt enne läbi kohtuvigade parandamise avalduse. Olen siiski seisukohal, et tekkinud olukorras oli Ida-Viru Maakohtu
78. juuli
79. a otsuse tühistamine ainuvõimalik menetluslik samm. Leian, et antud juhul puudub alus rääkida J. Mäeotsa õiguspärasest ootusest, sest õiguspärane ootus ei saa rajaneda ebaõigele kohtuotsusele. Lõpuks tuleks rõhutada sedagi, et kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
80. aprilli
81. a otsusega ei oleks tühistatud Ida-Viru Maakohtu
82. juuli
83. a otsust ja üldkogu oleks sellele otsusele tuginevalt tühistanud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
84. oktoobri
85. a otsuse, siis poleks Riigikohtul endal tegelikult olnud enam mingit menetluslikku võimalust Ida-Viru Maakohtu
86. juuli
87. a otsuse tühistamiseks ja kogu kõnealuse kuriteosündmuse osas kriminaalasja uueks arutamiseks saatmiseks. Eerik Kergandberg