KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud 3-3-1-40-04

§-s 22 sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus leidis, et apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis on käsitletud erinevat olukorda, kus maksumaksja oli tuludeklaratsiooni vormi E täitmisel teinud kulude liitmisel arvutusvea. Käesoleval juhul ei ole tegemist arvutusveaga. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maksuhaldur kontrollis õigesti Rein Bankieri

1. a tuludeklaratsiooni pelgalt selles samas deklaratsioonis endas toodud arvandmete põhjal ning see ei välista hilisemat sisulist kontrollimist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
2. R. Bankieri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus selles osas, millega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et tal oli õigus aastatel 1994–1999 kehtinud TuluMS § 17 lg 1 alusel arvata oma ettevõtlustulust maha amortisatsiooni Lõhmuse põik 14 hoone ümberhinnatud väärtuselt. Kassaator ei nõustu halduskohtu ja ringkonnakohtu järeldustega, et ümber võis hinnata vaid sellist põhivara, mis oli ettevõtluses kasutusel enne
3. jaanuari
4. a. Kassaator leiab samuti, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud tuludeklaratsiooni esitamise ajal kehtinud

§ 21sätteid.

Maksuhaldur ei võinud pärast

1. aasta tuludeklaratsiooni alusel maksuteate väljastamist enam kontrollida andmeid, mis tulenesid maksudeklaratsioonist, ega teha nende alusel ettekirjutust. Maksuameti valduses oli R. Bankieri
2. aasta maksuamortisatsiooni arvestamise tabel, mille real 9 deklareeritud väärtus kandus
3. aasta tabeli reale
4. Maksuametil oli kohustus kontrollida nende ridade vastavust enne
5. juulit
6. a.
7. Maksu- ja Tolliameti kirjalikus vastuses vaieldakse kassatsioonkaebusele vastu ning leitakse, et ringkonnakohtu otsus on õige ja tuleb jätta muutmata. Vastustaja leiab, et isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust, et tema poolt deklaratsiooni valesti märgitud summasid peale maksuteate väljastamist enam ei kontrollita.

§ 22

lg 1 sisust tulenevalt oli nimetatud sätte kohaldamine võimalik sellisel juhul, kui maksumaksja on kandnud maksudeklaratsiooni ebaõigeid andmeid, mille tulemusena vähendati tasumisele kuuluvat maksusummat. R. Bankier kandis 1999. aasta tuludeklaratsiooni ebaõiged andmed kinnipeetud tulumaksu kohta summas 32 038 krooni. Nimetatud summa kajastamise õigsust ei olnud maksuhalduril võimalik kontrollida üksnes samas deklaratsioonis esitatud andmete alusel, vaid selleks tuli läbi viia deklareeritud andmete sisuline kontroll

§ 22lg 1 alusel.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kassaator on vaidlustanud maksu määramise muuhulgas põhjusel, et maksuhaldur on rikkunud

§-des 21 ja 22 sätestatud maksu määramise aegumistähtaegu. Seetõttu kontrollib Riigikohus esmalt, kas maks on määratud tähtaegselt (I ja II). Üksnes siis, kui vaidlustatud ettekirjutus oli tehtud tähtaegselt, tuleb kontrollida, kas kassaatoril oli õigus arvutada Lõhmuse põik 14 hoonelt amortisatsiooni (III). Seejärel arvutab Riigikohus välja kaebus rahuldamisele kuuluva osa rahalise väärtuse (IV) ning sellest lähtuvalt otsustab kohtukulude jagamise (V). I 12. Riigikohus kontrollib, kas vaidlustatud ettekirjutus on tehtud

§ 22lõikes 2 sätestatud aegumistähtaja piires.

Vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud

§ 22

lg 1 sätestas: "Maksuhalduril on õigus määrata tasumisele või ülekandmisele kuuluv maksusumma maksumaksjale või maksu kinnipidajale, kes ei ole esitanud maksudeklaratsiooni ettenähtud tähtpäevaks või kelle kohta on maksuhalduril andmed, et tema poolt maksudeklaratsioonis näidatud või tema poolt maksudeklaratsiooni kantud andmete alusel maksuhalduri poolt käesoleva seaduse § 21 1. lõikes sätestatud korras arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda või üle kanda vastavalt maksuseadusele." Käesoleval juhul on ettekirjutuse tegemiseks asjaolu, et maksumaksja on tuludeklaratsioonis deklareerinud ebaõigeid andmeid, mille tulemusena maksuhaldur arvutas

§ 21

lõikes 1 sätestatud korras tulumaksu ja sotsiaalmaksu valesti.

§ 22

lg 2 sätestas: "Kui maksuseaduses pole sätestatud teisiti, võib maksuhaldur maksumaksja või maksu kinnipidaja poolt tasumisele või ülekandmisele kuuluva maksusumma määrata kolme aasta jooksul, maksusumma tahtliku tasumata või üle kandmata jätmise korral kuue aasta jooksul maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast arvates." Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole viidatud asjaoludele, mis võimaldaksid väita, et maksusumma tasumata jätmine oleks olnud tahtlik. Järelikult tuleb rakendada kolmeaastast aegumistähtaega. 13.

§ 22

lg 2 ei täpsusta, millise maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast tuleb lähtuda siis, kui maksumaksja esitab ebaõigeid andmeid korduvalt või kui maksumaksja poolt esitatud valeandmete alusel arvutatakse tasumisele või tagastamisele kuuluv maksusumma valesti mõnel hilisemal maksustamisperioodil. Maksudeklaratsioonides deklareeritakse ka selliseid andmeid, mis mõjutavad maksumaksja tulevasi maksukohustusi. Näiteks on tulumaksuseaduses ette nähtud võimalus kanda ettevõtluse tuludest suuremaid kulusid ning väärtpaberite võõrandamisest saadud kahju edasi järgmistele maksustamisperioodidele, kui jooksval aastal ei ole piisavalt tulu, millest saaks mahaarvamist teha. Kui kulud või kahju on deklareeritud valesti, siis mõjutab see viga mõne hilisema aasta tulumaksukohustust, kui maksumaksjal olid tekkinud tulud, millest ta arvas maha edasikantud kulud või kahju. Samasugune olukord võib tekkida ka maksuamortisatsiooni arvutamisel. Kui maksumaksja oli teinud vea põhivara algväärtuse deklareerimisel, siis selle tulemusena tegi ta vea ka igal järgneval aastal, sest amortisatsioonisumma arvutati eelmise aasta põhivara korrigeeritud väärtuse alusel. Käesoleval juhul oli tegemist aastatel 1994–1999 kehtinud TuluMS § 17 mõistes I grupi põhivaraga (hooned ja rajatised), mille amortisatsioonimäär oli 8% aastas. Amortisatsiooni tuli arvutada kogu põhivara kasutusea jooksul, mis kinnisasjade puhul võib ulatuda kümnetesse aastatesse. Sellel juhtumil avaldub maksudeklaratsioonis esitatud valeandmete mõju alles aastaid hiljem. Kehtiva TuluMS § 35 kohaselt on ettevõtluse kulusid võimalik edasi kanda kuni 7 aastat. TuluMS § 39 alusel toimub väärtpaberikahjude edasikandmine tähtajatult. Seetõttu ei ole sugugi välistatud, et ebaõige maksusumma arvutamine võib toimuda rohkem kui kolm või kuus aastat pärast valeandmete deklareerimist. 14. Riigikohus on seisukohal, et aegumistähtaega tuleb arvutada lähtuvalt selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, millal maksumaksja esmakordselt deklareeris valeandmeid. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks tekkida olukord, kus maksumaksja ei suudaks aastaid või aastakümneid hiljem tehtava maksuotsuse vaidlustamisel tõendada maksu määramise ebaõigsust, sest tal ei pruugi enam olla säilinud asjakohaseid tõendeid. Ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud

§ 22

lg 4 kohaselt oli maksumaksjal vaidluse korral kohustus tõendada, et maks määrati valesti. Tol ajal kehtinud Raamatupidamise seaduse § 40 lõigete 1 ja 2 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane säilitama raamatupidamise algdokumente 7 aastat, lepinguid ja muid tehinguid tõendavaid dokumente aga 10 aastat. Sarnased tähtajad on ka praegu kehtivas Raamatupidamise seaduses (§ 12). Kui maksuhaldur võiks piiritlemata aja jooksul teha kindlaks maksuarvestuse vigu maksuhalduri kogutud tõendite alusel ning maksumaksja valduses olevate dokumentide säilitamise tähtaeg on möödunud, siis ei saaks maksumaksja realiseerida Põhiseaduse §-st 15 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Samuti kahjustaks võimalus, et maksuhaldur võib ükskõik millise aja jooksul naasta aastatetaguse maksudeklaratsiooni õiguspärasuse kontrolli juurde, ülemääraselt õiguskindluse põhimõtet maksuõigussuhtes.

1. Haldusasja materjalidest nähtub, et R. Bankier deklareeris põhivara väärtust ja arvutas maksuamortisatsiooni esmakordselt
2. aasta tuludeklaratsioonis. Vastavalt
3. aastal kehtinud TuluMS §-le 27 tuli füüsilise isiku tuludeklaratsioon
4. aasta tulude kohta esitada
5. märtsiks
6. a. Seega möödus 3-aastane aegumistähtaeg
7. aprillil
8. a. Vaidlustatud ettekirjutus on tehtud
9. juunil
10. a. Samas on käesolevas asjas oluline arvestada asjaoluga, et Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet tegi
11. juunil
12. a R. Bankierile ettekirjutuse nr 20-01/
13. Selles ettekirjutuses tuvastati, et R. Bankieril ei olnud õigust arvestada
14. aasta tuludeklaratsioonis Lõhmuse põik 14 hoonelt amortisatsiooni. R. Bankier vaidlustas küll nimetatud ettekirjutuse kohtuväliselt, kuid maksuhalduri kohalik asutus ja keskasutus jätsid maksumaksja kaebused rahuldamata ning halduskohtusse R. Bankier kaebust ei esitanud. Seega on kehtiva ja õigusjõus haldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud, et R. Bankieril ei olnud õigust Lõhmuse põik 14 hoonelt amortisatsiooni arvestada. Hilisemate ettekirjutuste ja maksuotsuste tegemisel ei ole seda asjaolu enam vaja uuesti tuvastada, sest
15. juuni
16. a ettekirjutust võib lugeda maksuhalduri eelhaldusaktiks tulumaksu kindlaksmääramisel järgnevate maksuperioodide kohta.
17. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti
18. juuni
19. a ettekirjutuse nr 6.2-01/108.1392 motiveerivas osas on amortisatsiooni mahaarvamise keeldu uuesti sisuliselt põhjendatud ning viidatud asjas kogutud algdokumentidele. Kuigi see ettekirjutus on tehtud pärast

§ 22

lõikes 2 sätestatud tähtpäeva möödumist, on maksu määramine siiski õigustatud, sest maksuamortisatsiooni puudutav osa oli õiguslikult siduvalt tuvastatud varasema ettekirjutusega, mis oli tehtud aegumistähtaja piires. Asjaolu, et vaidlustatud ettekirjutuses puudub viide varasemale ettekirjutusele kui eelhaldusaktile, vaid selle asemel on korratud varasemas ettekirjutuses sisalduvat motivatsiooni, ei anna alust ettekirjutuse tühistamiseks. Selle puuduse näol on tegemist vähetähtsa vormiveaga, mis ei saanud mõjutada asja sisuliselt otsustamist. Eeltoodud põhjustel on Riigikohus seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutuse andmisel ei ole maksuhaldur rikkunud

§ 22lõikes 2 sätestatud 3-aastast maksu määramise aegumistähtaega.

II 17. Järgnevalt kontrollib Riigikohus, kas vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel on kinni peetud

§ 21lõike 1 sätetest, arvestades Riigikohtu 3.

mai 1999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-18-99 toodud seisukohti.

§ 21lg 1 (2000.

aastal kehtinud redaktsioonis) sätestas: "Kui käesolev seadus, maksuseadus või selle alusel kehtestatud õigusakt paneb maksusumma arvutamise kohustuse maksuhaldurile, väljastab maksuhalduri kohalik asutus tasumisele kuuluva maksusumma kohta maksuteate." Sama paragrahvi lõige 4 sätestas: "Maksuteatele kirjutab alla maksuhalduri kohaliku asutuse direktor või selleks volitatud ametnik ning see saadetakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale postiga hiljemalt 30 kalendripäeva enne maksu tasumise tähtpäeva." Vastavalt kuni

1. detsembrini
2. a kehtinud TuluMS § 27 lõikele 1 ja alates
3. jaanuarist
4. a kehtiva TuluMS § 58 lõikele 1 oli füüsilise isiku
5. aasta tuludelt tuludeklaratsiooni järgi juurdemaksmisele kuuluva maksusumma tasumise tähtpäev
6. juuli
7. a. Samaks tähtpäevaks tuli ka tasuda ettevõtlustulult arvutatud sotsiaalmaksu summa. Vaidlus seisneb selles, kas R. Bankieri
8. a tuludeklaratsioonis esinev viga oli sellist laadi, mille pidi maksuhaldur tegema kindlaks maksusumma väljaarvutamisel (

§ 21

lg 1), või tuli selleks täiendavalt koguda ja hinnata tõendeid (

§ 22lg 1).

Kassaator väidab, et vastavalt

§ 21lõigetele 1 ja 4 pidi maksuhaldur tegema ümberarvutused 1999.

a tuludeklaratsioonis tulumaksu juurdemääramise või tagastamise tähtpäevaks, s.o

1. juuliks
2. a ning pärast seda tähtpäeva ei olnud maksuhalduril õigust maksuteates määratud maksusummat muuta.
3. Riigikohtu
4. mai
5. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-18-99 on leitud, et maksuhaldur on kohustatud tegema ümberarvutused maksudeklaratsioonis ja täpsustama tasumisele kuuluva maksusumma hiljemalt tulumaksu maksmise tähtpäevaks ning hilisem ümberarvutuste ja täpsustuste tegemine on vastuolus

ning TuluMS mõttega. Riigikohus leidis, et maksusumma arvutamisel peab maksuhaldur selgitama välja ja parandama kõik tuludeklaratsioonis esineda võivad arvutusvead. Riigikohus märkis samas lahendis ka seda, et viga tuleb parandada sõltumata sellest, kas ettevõtja deklareeris kasumit või kahjumit. Seega tuleb maksumaksjat teavitada kõikidest tuludeklaratsioonis avastatud ja korrigeeritud vigadest. Ringkonnakohus on kasseeritud otsuses asunud seisukohale, et kuna käesolevas vaidluses ei ole tegemist arvutusveaga, siis ei ole eelpoolviidatud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad rakendatavad ning maksuhalduril oli õigus korrigeerida kõiki käesoleva vaidluse esemeks olevaid tuludeklaratsiooni andmeid ka pärast maksuteate väljastamist ja enammakstud tulumaksu tagastamist. 19. Riigikohus on seisukohal, et ringkonnakohus on tõlgendanud eelpoolviidatud Riigikohtu määrust liiga kitsalt. Kõnealune kohtuotsus ei piira

§ 21

lg 1 rakendusala ainult arvutusvigadega.

§ 21

lg 1 mõtte kohaselt ning tulenevalt uurimisprintsiibist ning efektiivse ja kiire haldusmenetluse põhimõtetest peab maksuhaldur tegema tuludeklaratsioonis kõik vajalikud ümberarvutused ja parandused, mida ta saab teha maksuhalduril sel hetkel olemas olevate andmete põhjal. Kui tegemist on andmetega, mida kantakse eelmise aasta tuludeklaratsioonist üle järgmise aasta tuludeklaratsiooni, siis peab maksuhaldur kontrollima ka seda, et kontrollitava aasta ja eelneva aasta deklaratsioonide vastavad andmed oleksid kooskõlas. Samuti peab maksuhaldur arvestama muid teadaolevaid asjaolusid nagu näiteks maksumaksjale tehtud ettekirjutus eelmise aasta tuludeklaratsiooni andmete korrigeerimise kohta või maksuhalduri poolt tehtud kanded maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registrisse. Riigikohtu istungil kinnitas vastustaja esindaja, et reeglina kontrollib maksuametnik tuludeklaratsiooni läbivaatamisel ka varasemaid deklaratsioone. Käesoleval juhul seda ei tehtud. Maksu määramise menetluse ajal teadaolevate asjaolude arvestamata jätmise tulemusena kaotab maksuhaldur õiguse viidata nendele asjaoludele hiljem. Taoline tõlgendus tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt on kehtivat haldusakti (käesoleval juhul maksuteadet) lubatud muuta uue asjaolu ilmnemisel, mis ei ole haldusakti andmisel haldusorganile teada.

1. Riigikohus peab vajalikuks ka märkida, et haldusasja materjalide kohaselt esitas R. Bankier koos
2. aasta tuludeklaratsiooniga maksuhaldurile ka oma varasema kirjavahetuse rahandusministriga, milles ta on vaidlustanud amortisatsiooni mahaarvamisest keeldumist. Seega oli maksuhaldur teadlik vaidlusest amortisatsiooni mahaarvamise õiguspärasuse kohta ja tal olid olemas kõik andmed, et parandada tuludeklaratsioonis esitatud valeandmed deklaratsiooni kontrollimise käigus enne maksuteate koostamist. Kuna maksumaksja oli pidevalt pöördunud erinevate instantside poole lootuses, et maksuhaldur muudab oma tõlgendust maksuamortisatsiooni arvutamise eeskirjade kohta, siis on alust eeldada, et maksumaksjal võis tekkida õiguspärane ootus, et kui maksuhaldur jättis arvestamata varasemad korrektiivid ning tagastas maksumaksjale enammakstud tulumaksu, siis sellega ta aktsepteeris maksumaksja poolt deklareeritud andmeid ning maksumaksja tõlgendust amortisatsiooni arvutamise kohta. Kuna Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet jättis R. Bankieri
3. aasta tuludeklaratsiooni läbivaatamisel kontrollimata ja arvestamata maksuhalduri poolt R. Bankieri
4. aasta tuludeklaratsioonis tehtud parandused ning
5. juuni
6. a ettekirjutusega nr 20-01/100 tuvastatud asjaolud, mis olid

§ 21

lg 1 alusel toimuva maksu määramise menetluse ajal maksuhaldurile teada, siis leiab Riigikohus, et maksuhalduril ei olnud

1. juunil
2. a ettekirjutuse tegemisel enam õigust korrigeerida
3. aasta tuludeklaratsioonis deklareeritud maksuamortisatsiooni suuruse õigsust. Vaidlustatud ettekirjutus tuleb selles osas tühistada.
4. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu ja vastustajaga selles osas, et R. Bankieri poolt
5. aasta tuludeklaratsiooni vormi E real 11 ja vormi A real 15.2 ebaõigesti deklareeritud 32 038 krooni õigsuse kontrollimine ei olnud võimalik ainult deklaratsiooni andmete alusel. Tegemist oli maksuhalduri ettekirjutuse täitmiseks tasutud summaga, mida R. Bankier deklareeris ekslikult kui ettevõtlustulult kinnipeetud tulumaksu. Riigikohus ei nõustu kassaatori seisukohaga, et maksuhaldur otsustas
6. juuni
7. a ettekirjutuse alusel tasutud summa tagastamise. R. Bankier ei esitanud tol ajal kehtinud

§ 10

alusel taotlust enammakstud maksusumma tagastamiseks, vaid deklareeris 32 038 krooni kui

1. aastal ettevõtlustulult kinnipeetud tulumaks. Seega toimus tulumaksu tagastamine
2. aasta tuludeklaratsioonis esitatud ebaõigetest andmetest lähtuvalt. Riigikohus möönab, et maksuhalduril oleks võinud deklaratsiooni kontrollimise ajal tekkida kahtlus, et R. Bankieri poolt kinnipeetud tulumaksuna deklareeritud summa on tegelikult jõustunud ettekirjutuse täitmiseks makstud summa. Siiski ei saa kindlalt väita, et maksuhaldur oleks ilmtingimata pidanud selle asjaolu tuludeklaratsiooni kontrollimise käigus avastama. Kuna tuludeklaratsioonis ei deklareerita konkreetseid isikuid, kellelt maksumaksja on aasta jooksul ettevõtlustulu saanud, võis maksuhaldur eeldada, et mõni R. Bankieri klientidest on temale makstud üüri- või teenustasult tulumaksu kinni pidanud. Seda eeldust toetab asjaolu, et erinevalt praegu kehtivast seadusest nägi enne
3. aastat kehtinud Tulumaksuseadus ette, et füüsilisele isikule makstud rendi- ja üüritasudelt tuleb tulumaksu kinni pidada ka siis, tasu saaja on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Eelpooltoodust tulenevalt leiab Riigikohus, et ebaõigesti kinnipeetud tulumaksuna deklareeritud 32 038 krooni juurdemääramise osas ei rakendu

§ 21

lg 1 ning maksuhalduril oli õigus selle teha summa juurdemääramiseks ettekirjutus

§ 22lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul.

III 22. Kuna Riigikohus tühistab vaidlustatud ettekirjutuse amortisatsiooni arvutamise osas

§ 21

lõikes 1 sätestatud põhimõtete rikkumise tõttu, ei ole käesolevas asjas vaja kontrollida kassatsioonkaebuse väiteid põhivara ümberhindamise ja amortisatsiooni arvutamise õiguse kohta. Riigikohus peab siiski vajalikuks märkida, et maksuhaldur ja kohtud on kohaldanud käesolevas asjas Tulumaksuseadust ja rahandusministri määrusi õigesti. Amortisatsiooni kaudu arvab ettevõtja oma tulust maha põhivara soetamise ja parendamise kulud. Erinevus ettevõtlusega seotud kulude mahaarvamise üldsättest seisneb vaid selles, et põhivara soetamiseks tehtud kulusid ei saa tulust maha arvata põhivara soetamise ajal täies ulatuses, vaid seda tuleb teha osade kaupa pikema perioodi jooksul vastavalt põhivara ettevõtluses kasutamise ajale. Kui maksumaksja ei olnud ettevõtlusega tegelemise ajal teinud kulutusi põhivara soetamiseks, siis ei olnud tal ka õigust arvutada maksuamortisatsiooni sellelt põhivaralt. Ei kehtiv ega ka varasem Tulumaksuseadus ei võimalda füüsilisest isikust ettevõtjal arvata ettevõtlustulust maha kulusid, mis on tehtud enne ettevõtluse alustamist. "Kassapõhise raamatupidamisarvestuse korra" punkti 12 alapunkti 2a alusel võis ümber hinnata ainult sellist vara, mida kasutati füüsilise isiku ettevõtluses

1. detsembril
2. a. Tegemist oli erandliku üleminekusättega, mis oli vajalik seoses tulumaksuarvestuse põhimõtetega muutmisega
3. jaanuaril
4. a kehtima hakanud Tulumaksuseaduses. Kuna R. Bankier ei tegelenud
5. aastal ettevõtlusega, siis ei saanud tal olla
6. aastal põhivara ning ta ei saanud
7. novembril
8. a läbi viia põhivara ümberhindamist. IV
9. Riigikohus selgitab välja, kui suure maksusumma määramise osas tuleb vaidlustatud ettekirjutus tühistada. Halduskohtule esitatud kaebuses palus R. Bankier tühistada Maksuameti vaideotsus ning vaidlustatud ettekirjutus vaides märgitud ulatuses. Maksuametile esitatud vaide taotluse punktis 3 (tl 21) taotles R. Bankier Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti
10. juuni
11. a ettekirjutuse nr 6.201/108.1392 tühistamist tulumaksu ja sotsiaalmaksu määramise osas
12. aasta eest põhivaralt arvutatud amortisatsiooni 169 574 kr suuruselt summalt ning tulumaksu ja sotsiaalmaksu määramise osas
13. aasta eest
14. a. põhivaralt arvutatud amortisatsiooni võrra tekkinud kahjumi võrra. Muus osas (nt ettevõtlusega mitteseotud kulude mahaarvamine tulust) ettekirjutust ei vaidlustatud. Samuti ei ole vaidlustatud
15. aastast
16. aastale edasikantud kulude arvestamata jätmist
17. aasta tulude arvutamisel. R. Bankier esitas
18. jaanuaril 2003 Tallinna Halduskohtule taotluse kaebuse muutmise kohta (tl 60), milles palus muuta taotluse punkti
19. Kaebuse punkti 2 uues sõnastuses olid toodud välja ka maksusummad, mille võrra oleks halduskohus pidanud kaebuse rahuldamise korral vähendama ettekirjutuses määratud maksusummasid. Need summas olid järgmised: tulumaks
20. a eest 75 967 krooni ja
21. a eest 14 504 krooni ning sotsiaalmaks
22. a eest 55 959 krooni ja
23. a eest 18 410 krooni. Samasugused arvud on toodud ka kassatsioonkaebuses.
24. Kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule arvutuskäiku, mis võimaldaks kontrollida, kas kaebaja poolt arvutatud summad langevad kokku kaebuses esitatud taotluse sõnalise osaga, siis arvutab Riigikohus ise välja, kui suure summa osas tuleb vaidlustatud ettekirjutus tühistada. Vaidlustatud ettekirjutuses on tuvastatud, et R. Bankieri
25. aasta maksustatav ettevõtlustulu oli 187 540 krooni. Riigikohus tühistab ettekirjutuse
26. aasta tuludeklaratsiooni vormi E lisa tabeli 1 real 8 deklareeritud amortisatsioonilt 169 574 krooni määratud maksude võrra. Tulumaksumäär on 26% ja sotsiaalmaksu määr 33% maksustatavast ettevõtlustulust. Järelikult tuleb
27. aasta eest juurde määratud tulumaksu vähendada 44 089 krooni ja sotsiaalmaksu vähendada 55 959 krooni. Ettekirjutus jääb jõusse maksude määramise osas 17 966 krooni suuruselt ettevõtlustulult. Tulumaksu ja sotsiaalmaksu juurdemääramine
28. aasta eest tulenes sellest, et
29. aasta tulude suurendamise tulemusena ettekirjutuses vähendas maksuhaldur varasematelt aastatelt
30. aastale edasikantud ja
31. aasta tulust maha arvatud kulude suuruse nullini. Kuna Riigikohtu otsuse tulemusena väheneb R. Bankieri
32. aasta maksustatav ettevõtlustulu 187 540-lt kroonilt 17 966 kroonini, siis ei teki ettekirjutuse osalise tühistamise tulemusena R. Bankieril
33. aastasse edasikantavaid kulusid ning puudub alus tühistada ettekirjutust
34. aasta eest määratud tulumaksu ja sotsiaalmaksu osas. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus R. Bankieri kaebuse osaliselt ning tühistab vaidlustatud ettekirjutuse üksnes
35. aastalt tulumaksu 44 089 kr määramise kohta ja sotsiaalmaksu 55 959 kr määramise kohta. V
36. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse ja rahuldab kaebuse osaliselt, siis lähtuvalt HKMS § 93 lõigetest 1, 3 ja 6 muudab Riigikohus kohtukulude jaotust ning mõistab vastustajalt kassaatori kasuks välja osa kassaatori kohtukuludest. Kassaator on tasunud kassatsioonimenetluses õigusabi eest 8260 krooni, apellatsioonimenetluses riigilõivu 5000 krooni ning õigusabi eest 6553 krooni ja 20 senti ning menetluses halduskohtus riigilõivu 5000 krooni ja õigusabi eest 8260 krooni, millest 4500 krooni on ringkonnkohtu otsusega juba vastustajalt välja mõistetud. Kaebajale hüvitamata osa kohtukuludest on kokku 28 573 krooni ja 20 senti. Kohtukulude kandmine on tõendatud ning arvestades asja mahtu ja keerukust on õigusabikulude suurus õigustatud. Kohtukulude väljamõistmisel lähtub Riigikohus kaebuse rahuldatud osa (100 048 kr) ja kogu vaidlustatud maksusumma (164 840 kr) suhtest. Vastustajalt tuleb täiendavalt välja mõista 17 342 krooni ja 20 senti. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann