KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-126-04 Otsuse kuupäev Tartu, 10. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi S.M hagi A.S ja L.S va

§ 19lg 1 järgi loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.

Erandid, millal kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, on sätestatud PkS § 19 lgs

1. Muu hulgas võib abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda: 1) arvestades lapse (laste) tähelepanuväärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus leidis, et asjas esinevad kõik eelnimetatud alused ja kaldus abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale.
2. Maakohtu järeldust ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kostjad ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mille alusel saaks teha järelduse laste tähelepanuvääriva huvi kohta abikaasade ühisvara jagamisel. Iseenesest laste olemasolu ega asjaolu, et lapsed kasutavad koos kostjatega korteriomandit elamiseks, selleks alust ei anna. Asjakohatu on kohtu oletus, et L.S soovib abikaasale jääva osa võõrandamisel kasutada ostueesõigust ja laste materiaalne olukord paraneb, kui ta kulutab selleks võimalikult vähe materiaalseid vahendeid. Kostjad ei ole sellisele asjaolule tuginenud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 229 lg 2 kohaselt ei või kohus otsust rajada asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. 11.

§ 15

lg 1 järgi on abikaasa lahusvara vara, mis on omandatud enne abiellumist, abielu kestel kinke või pärimise teel ning vara, mis on omandatud pärast abielusuhete lõppemist. Kostjate abielu ajal omandatud EVP-d tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks. L.S arvestatud EVP-de väärtus oli rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi kannete järgi 12 600 krooni. V.N, kes on kostjate seletuste kohaselt nende naaber, kanti sellele juurde tööaastaid väärtusega 2340 krooni (tl 33). Puuduvad tõendid selle kohta, et L.S oleks saanud V.N erastamisväärtpabereid

1. aastal kinke teel, nagu kostjad kohtuistungil väitsid.
2. aastal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt oleks selline kinkeleping pidanud olema notariaalselt tõestatud. Kinkelepingut ei ole kohtule esitatud. Eeltoodud asjaoludel ei saa L.S arvestuskaardile kantud erastamisväärtpabereid pidada tema lahusvaraks, nende eest
3. aastal ostetud korterit ostetuks tema lahusvara arvel ning sellest tulenevalt ka korteriomandit omandatuks ühe abikaasa lahusvara arvel.
4. Samuti ei ole tõendatud kostjate väide, et A.S ei võtnud mõjuvate põhjusteta osa ühisvara soetamisest. Sellise järelduse tegemiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et A.S kui teise riigi sõjaväelasele ei arvestatud tööaastate eest EVP-sid ja ta neid ka raha eest ei ostnud. Kostjad on abielus ja L.S kohtuistungil antud seletustest järeldub üheselt, et neil oli ja on ühine majapidamine ning perekonna huvides kasutati mõlema abikaasa sissetulekuid (tl 80).
5. Kuna puuduvad asjaolud, mis võimaldaksid kohtul PkS § 19 lg 2 järgi kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada PkS § 19 lg-t 1 ja kostjate osad lugeda nende ühisvara jagamisel võrdseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kassatsioonkaebuses palub kostja L.S tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega lugeda jõustunuks Pärnu Maakohtu otsus.
7. Kassatsioonkaebuse kohaselt asus ringkonnakohus ebaõigele seisukohale, et ühisvara soetamisel ei oma tähtsust kummagi abikaasa panus ühisvara omandamisel. Kohtuasjas on tõendatud see, et ühisvara soetati L.S vahendite arvel. Lisaks sellele kuulus eluruumi erastamisõigus kui varaline hüve L.S kui üürnikule.
8. Lapse tähelepanuväärseks huviks tuleb lugeda võimalus oma kodus edasi elada, mis annabki aluse osade ebavõrdseks jagamiseks.
9. Hageja S.M leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.
11. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda PkS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks. Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni
12. jaanuarini
13. a kehtinud abielu- ja perekonnakoodeksi § 20 lg-s 1.Vastavalt PkS § 19 lg 2 p-le 3 võib kohus kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kostja L.S on asja materjalide kohaselt väitnud, et ta sai rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastad selle aja eest, kui ta oli abielus. Seega vastab ringkonnakohtu järeldus, et korter erastati ühisvaraks olevate EVP-de eest, seadusele ja puudus alus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest sel alusel, et ühisvara soetati ühe abikaasa lahusvara arvelt.
14. Vastavalt PkS § 15 lg-le 1 on abikaasa lahusvara muuhulgas tema omandis enne abiellumist olnud vara. Kohus oleks saanud ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest siis, kui tööaastad oleks saadud abielueelse aja eest või pooled oleksid abieluvaralepingus vastavalt PkS § 8 lg-le 1 määranud kindlaks vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt

1. peatüki (abikaasade varalised õigused)
2. jaos (ühis- ja lahusvara) sätestatust.
3. Ringkonnakohus on leidnud, et puuduvad tõendid selle kohta, et V.N kinkis
4. aastal L.S erastamisväärtpabereid.

§ 15

lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara muuhulgas vara, mis on abielu kestel saadud kinke teel. Seega peab nimetatud sätte kohaldamiseks olema tõendatud kinkelepingu sõlmimine L.S. Kuna seda ringkonnakohtu otsuse kohaselt tõendatud ei ole, on need EVP-d abikaasade ühisvara. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid.

1. Ekslik on kassaatori väide, et eluruumi erastamise õigus kui varaline hüve kuulus üürnikuna L.S. Eluruumide erastamise seaduse § 4 p 1 järgi võis eluruumi erastada üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele.
2. Vastavalt PkS § 19 lg 2 p-le 1 võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et laste olemasolu ega asjaolu, et lapsed kasutavad koos kostjatega korteriomandi esemeks olevat korterit elamiseks, ei anna iseenesest alust kõrvale kalduda PkS § 19 lg 1 põhimõttest. 24.

§ 19

lg 2 p 1 tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada, et mainitud säte annab aluse abikaasade vahelises varalises suhtes kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest ühe abikaasa kahjuks. Kuid selles asjas on abikaasade ühisvara jagamise nõude vastavalt PkS §-le 181 esitanud ühe abikaasa võlausaldaja, s.o täitemenetluses sissenõudja. Seetõttu tuleb PkS § 19 lg 2 p-s 1 sätestatud alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumisel tõlgendada seda sätet kitsendavalt. Võlgnikust abikaasale ühisvara jagamisel tuleb teise abikaasa ja laste huvide kõrval arvestada ka võlausaldajate huvidega. Selles asjas laste tähelepanuvääriva huvi kohta esitatud asjaolu, et lastel säiliks võimalus oma kodus edasi elada, ei anna alust kõrvale kalduda PkS § 19 lg-s 1 sätestatust. H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik