KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-81-04 Otsuse kuupäev 9. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi V.O. süüdistusasi

§ 85

lg 1 ja

§1411lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26.

aprilli

1. a otsus nr. 2-1/411/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.O. kaitsja vandeadvokaat Jaak Oja kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober
3. a Istungil osalenud isikud V.O. kaitsja vandeadvokaat Mare Laur ja prokurör Stella Veber Resolutsioon
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a kohtuotsus V.O. suhtes jätta muutmata.
7. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. V.O. anti kohtu alla süüdistuses

§ 85lg 1 ja § 139 lg 2 p 1 järgi.

Tallinna Linnakohtu

1. märtsi
2. a otsusega tunnistati ta aga süüdi

§ 85lg 1 ja § 1411 lg 2 p 1 järgi ning karistati vangistusega kaheks aastaks. Kar

S § 73 kohaselt jäeti karistus kolmeaastase katseajaga tingimuslikult kohaldamata. V.O. tunnistati süüdi selles, et olles Tallinnas Pmnt x asuva AS M kaupluse tehnikakaupade osakonna müüjakonsultant, laskis koos T.M. ja M.L-ga käibele võltsitud maksevahendi. M.L. sai

1. aasta lõpus eeluurimisel tuvastamata isiku käest plastikkaardi, mille magnetribale oli kopeeritud Soome kodaniku M.L-le väljastatud krediitkaardi Eurocard informatsioon ja eraldi paberile kirjutatud sama pangakaardi autoriseerimisnumbrid. Soovides koos T.M-ga saada võõra pangakaardi andmeid kasutades kauplusest tehnikakaupu, pöördusid nad V.O. poole, kes töötas müüjana. V.O. müüs
2. jaanuaril
3. a M.L-le tasu eest nimetatud plastikkaarti ja võõrale isikule kuuluva pangakaardi andmeid kasutades teleri 13 750 krooni väärtuses ja muusikakeskuse 7490 krooni väärtuses. V.O. tunnistati süüdi ka temale usaldatud vara omastamises, sest M.L-le võõrandatud kauba eest tasumist ei toimunud ja sellega tekitati AS-le M varaline kahju 21 240 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel M.L., H.H., R.J., G.D., M.O., T.K. ja E-E.S., kuid nende suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.
4. Kaitsja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja V.O. õigeksmõistmist. Linnakohus, kvalifitseerides V.O-le

§ 139

lg 2 p järgi esitatud süüdistuse ümber

§ 1411

lg 2 p 1 järgi, muutis süüdistuse raskemaks ja halvendas kohtualuse protsessuaalset seisundit. Linnakohus rikkus V.O. kaitseõigust, sest kohtualusel ega tema kaitsjal polnud võimalik kohtumenetluse ajal esitada omapoolseid väiteid seonduvalt süüdistusega

§ 1411lg 2 p 1 järgi.

See on aga kaitsja arvates kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kaitsja leidis, et linnakohus, kohaldades V.O. süüdistuse raskuse hindamisel teo toimepanemisest mitu aastat hiljem jõustunud normi (KarS § 201), halvendas KarS § 5 lg 3 mõttes muul viisil kohtualuse olukorda ja kohaldas seega teda

§ 1411lg 2 p 1 järgi süüdi mõistes ebaõigesti kriminaalseadust.

Linnakohtu järeldused ei vastanud faktilistele asjaoludele, sest V.O. ei riisunud vara omastamise teel vaid sooritas müüjana tsiviilõigusliku tehingu.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus märkis, et kujunenud kohtupraktika kohaselt ei või nõupidamistoas teha kohtuotsust, millega halveneks kohtualuse olukord või mis oleks oma olemuselt varemesitatud süüdistusest oluliselt erinev, kusjuures küsimus sellest, milline süüdistus on varem esitatust oluliselt erinev, on fakti küsimus. Ringkonnakohus leidis, et muutes kuriteo kvalifikatsiooni

§ 139

lg 2 p-lt 1 § 1411 lg 2 p-le 1, kohtualuse olukord ei halvenenud ning sellega ei muudeta varemesitatud süüdistust oluliselt. Seega ei rikkunud linnakohus kriminaalmenetluse seadust. Ringkonnakohus märkis, et esimese astme kohtus tuleb otsuse tegemisel lahendada kõik KrMK § 263 lg-s 1 loetletud küsimused. Kui kohus on tuvastanud kuriteosündmuse ja selle teo toime pannud isiku, võib viimase esitatud süüdistuses õigeks mõista üksnes siis, kui on eelnevalt kaalutud, kas tema käitumises ei ole mõne teise kuriteokoosseisu tunnuseid. V.O-le usaldatud vara ebaseaduslik kolmanda isiku kasuks pööramine ongi käsitatav omastamisena

§ 1411mõttes.

Seega andis linnakohus V.O. käitumisele õige ja põhjendatud juriidilise hinnangu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V.O. kaitsja vandeadvokaat J. Oja. Kassaator taotleb Tallinna Linnakohtu
2. märtsi
3. a otsuse tühistamist V.O-lt tsiviilhagi väljamõistmise osas ning Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsuse tühistamist täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus linnakohus V.O-le esitatud süüdistuse muutmisega oluliselt kriminaalmenetluse seadust. V.O-d ei antud uues süüdistuses kohtu alla ja ta sai alles kohtuotsuse kuulutamisel teada, et kohus on süüdistuse ümber kvalifitseerinud raskema sanktsiooniga kriminaalseaduse sätte järgi. Kassaatori hinnangul kohaldati V.O-d

§ 1411lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistades vääralt kriminaalseadust, sest sellega halvendati kohtualuse olukorda muul viisil Kar

S § 5 lg 3 mõttes. Kaitsja arvates on vääralt tõlgendatud ka

§ 1411

sisu, leides, et selles sätestatud kuriteokoosseisu elementide hulka ei kuulu kahju tekitamine. Kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel puudub V.O. käitumises nii omastamise koosseisu objektiivne kui subjektiivne külg ja tegemist oli tavalise tsiviilõigusliku tehinguga.

1. Riigikohtu istungil palus kaitsja kassatsiooni selles toodud motiividel täies mahus rahuldada. Prokurör palus jätta kohtuotsused muutmata ja kassatsioon rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks (süüteokoosseisu objektiivse tunnuse realiseerimiseks) piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
3. Kauba eest tasumine toimus kuritegelikul teel - võltsitud maksevahendiga - mis oli teada nii ostjale kui müüjale. Seega ei saa seda toimingut hinnata kui tavalist tsiviilõiguslikku tehingut. Tuvastatud asjaolude pinnalt on õigesti järeldatud, et V.O. koos kaastäideviijatega soovis vältida kassapuudujäägi kohest ilmnemist, et varjata tema korralduses olnud kauba omastamist. Asjaolul, et omanik on end ühel või teisel viisil kauba kaotsimineku või riknemise eest kindlustanud, ei ole isiku karistusõigusliku kohtlemise seisukohalt tähtsust, sest nagu on märkinud ka ringkonnakohus, tähendab see vaid teistsugust võimalust kahju sissenõudmisel.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kvalifitseerides V.O-le süüdistuses inkrimineeritud teo ümber

§ 1411lg 2 p 1 järgi, raskendas kohus tema olukorda.

Süüdistatavale juba eeluurimisel omistatud käitumine, so faktilised asjaolud, jäid muutumatuteks. Kohus andis tema käitumisele vaid teistsuguse õigusliku hinnangu. Kohtu kohustust mitte piirduda üksnes süüdistuses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid anda teole, milles kohtualust süüdistatakse, omapoolne õiguslik hinnang, tuleneb KrMK § 263 lg 1 p-st 3. Sellina õiguslik hinnang ei tohi aga kaasa tuua olukorda, kus kohtualusele oleks võimalik mõista rangem karistus, kui see, mille vastu tal oli kohtuistungi vältel võimalik end kaitsta. 9. Tõepoolest,

§ 139lg 1 p-s 2 ettenähtud kuriteo, mille eest V.O.

kohtu alla anti, sanktsiooniks oli rahatrahv või vabadusekaotus kuni kuue aastani.

§ 1411

lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo sanktsiooniks oli aga rahatrahv või vabadusekaotus kahest kuni seitsme aastani. Seega ei tohtinud kohus nende sätete kehtivusajal sellisel viisil kuriteo kvalifikatsiooni muuta, sest see halvendanuks kohtualuse olukorda. Kuid kohtupidamine V.O. üle toimus

1. aastal, mil oli jõustunud Karistusseadustik ning seetõttu tuli kohtul arvestada ka Karistusseadustiku rakendamise seaduses sätestatuga. KarSRS § 3 lg 2 ja 3 kohaselt kvalifitseeritakse enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, kui see on karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Karistuse mõistmisel aga lähtutakse kriminaalkoodeksi sanktsioonidest üksnes siis, kui need näevad võrreldes karistusseadustikuga ette kergema karistuse.
2. Linnakohus leidis, et V.O-le esitatud süüdistuse kirjeldus vastab

§-s 1411 sätestatud kuriteokoosseisule.

§ 1411lg 2 p 1 järgi kvalifitseeruv kuritegu on käesoleval ajal karistatav Kar

S § 201 lg 2 p 4 järgi, mille sanktsiooniks on rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kolmeaastane vangistus on aga märksa kergem nii

§ 1411

lg-s 2 kui ka

§ 139lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast.

Seega ei saanud kohtud 2004. aastal mõista V.O-le karistust ei

§ 1411

lg 2 ega ka

§ 139lg 2 sanktsiooni järgi, sest mõlemal juhul oli vastavalt Kar

SRS § 3 lg-le 2 ja 3 vaja arvestada KarS § 201 lg 2 sanktsiooni ülemmääraga. Järelikult ei olnud V.O. käitumise õigusliku kvalifikatsiooni muutmisel ilma uue süüdistuse esitamiseta tegemist kohtualuse olukorra halvendamisega ning kohtuotsused tuleb jätta muutmata. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg