KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-66-04 11. november 2004 Eesistuja T

) § 12 lg 3 alusel ennistamata kaebuse esitamise tähtaeg ja lõpetati haldusasja menetlus. Halduskohus leidis, et tuvastamiskaebus ei ole tähtaegne ja põhjendas seda järgmiselt. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et pärast

§ 9lg 5 uue redaktsiooni jõustumist 1.

jaanuaril

1. a esitatud kaebus haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole tähtaegne juhul, kui kaebuse esitamise hetkeks on akti andmisest või toimingu sooritamisest möödunud rohkem kui kolm aastat. Mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel saavad olla üksnes objektiivsed põhjused, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Asjakohane pole kaebaja väide, et talle polnud varem teada need asjaolud, millele tuginedes ta kaevatava toimingu õigusvastaseks tunnistamist taotleb.
2. K. Raiend esitas
3. märtsil
4. a halduskohtu määruse peale erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse, milles märkis, et varem oli tuvastamiskaebus tähtajatu; isikult kaebeõiguse äravõtmine pelgalt uue normi jõustumise tõttu on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Tähtajatult tuvastamiskaebuselt tähtajalisele üleminekuks oleks pidanud olema üleminekuperiood. Halduskohus ei võtnud seisukohta

§ 9lg 5 Põhiseadusega kooskõla kohta.

Samas esinevad ka alused tähtaja ennistamiseks. K. Raiend ei olnud varem teadlik notar I. Küti poolt kaebusele esitatud vastulausest, millest saab tuletada, et notar rikkus sisuliselt notariaaltoimingute registrisse kandmise korda.

1. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis
2. mai
3. a määrusega haldusasjas nr 23/667/2004 K. Raiendi erikaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et
4. jaanuaril
5. a jõustunud

muudatuste menetlemisel Riigikogus ei pööratud eraldi tähelepanu sellele, milline tähtaeg peaks rakenduma kaebustele aktide või toimingute suhtes, mis olid sooritatud enne muudatuste jõustumist ega nähtud ette

§ 9lg 5 rakendussätteid.

Rakendussätete puudumisel aga tuleb uut seadust rakendada alates selle kehtima hakkamisest, ilma erisusteta ka enne seaduse vastuvõtmist esinenud asjaolude suhtes. Et

§ 9

lg 5 sellise tõlgendamisega omandab seadus kohtusse pöördujaile ebaehtsa tagasiulatuva mõju, ei ole aluseks selle sätte pidamisel põhiseadusevastaseks. Ebaehtne tagasiulatuv mõju ei ole iseenesest keelatud, kui sellega ei rikuta oluliselt õiguspärast ootust. Seadusandjal on õigus, arvestades Põhiseaduse põhimõtteid, kujundada kohtusse pöördumise reeglistik. Kohtusse pöördumise piiramine tähtaegadega tuleneb õiguskindluse põhimõttest, samuti väldib see halduskohtute üleliigset töökoormust ja tagab seeläbi efektiivse õiguskaitse.

§ 9

lg-s 5 sätestatud tähtaja kohaldamine eelnimetatud viisil ei kahjusta õiguspärast ootust, sest seadusemuudatuse Riigi Teatajas avaldamise ja muudatuse jõustumise vahele jäi pool aastat. Tuvastamiskaebuse esitamise piirang ei kujuta endast kohtusse pöördumise õiguse olulist kitsendamist ka seetõttu, et tuvastamiskaebus eraldi võetuna on õiguste kaitsel suhteliselt ebaefektiivne ja seondub praktikas põhiliselt kahju hüvitamise kaebusega, mille tähtajad on reguleeritud eraldi. Kaebuse esitamise tähtaja lõppemiseks tuleb lugeda 1. jaanuari 2002, kuna kuni selle päevani kaebuse esitamise tähtaeg puudus ja kaebus tuleb seaduse kohaselt tähtaja möödumisega lugeda esitatuks alates

§ 9lg 5 kehtima hakkamisest.

Samuti puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määruses asjas nr 3-3-1-48-02 on leitud, et kaebuse esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal oleks üldse võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele, kas akti või toimingu vaidlustamine on tema õiguste kaitseks vajalik või mitte. On ilmselge, et käesolevas asjas ei ole tegemist olukorraga, kus kaebajal ei olnud võimalik aru saada, kas tema õigusi on rikutud. Kaebaja on pärimisõiguse väidetavast rikkumisest olnud teadlik juba hiljemalt ajast, mil esitas hagi üldkohtule testamendi kehtetuks tunnistamiseks, seega
3. aastast. Kohtusse pöördumise tähtajad on seatud sõltuvusse subjektiivsete õiguste rikkumisest teadasaamisest, mitte aga objektiivse õiguse rikkumise selgumisest. Asjaolu, et kaebaja on pidanud vajalikuks oma väidetavalt rikutud õigust kuni
4. aastal halduskohtusse pöördumiseni kaitsta üldkohtus, ei ole objektiivne asjaolu, mis takistanuks soovi korral vaidlustada halduskohtus testamendi tõestamise toiming. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
5. Kullo Raiendi erikaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu määrus täies ulatuses. K. Raiend leiab, et Riigikohtu lahend on vajalik õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, kuna Tallinna Ringkonnakohus ja Tallinna Halduskohus on ka teistes asjades asunud

§ 9

lg 5 uut redaktsiooni tõlgendama grammatiliselt ja kaebeõigust ebaproportsionaalselt piiravalt ning kohaldanud

§ 9

lg-t 5 tagasiulatuvalt, mis on vastuolus PS §-ga 10, s.o õiguskindluse ja õiguspärase ootuse nõuetega, ja rikub ebaproportsionaalselt suures ulatuses K. Raiendi PS §-st 15 tulenevat kaebeõigust. Kuivõrd seadusemuudatusega kehtestati kaebetähtaeg nõudele, mida varem sai esitada tähtajatult, tulnuks kehtestada vastav üleminekusäte, kui seda ei tehtud, siis tuleks alustada tähtaja arvutamist uue seaduse jõustumisest. Kohus on vääralt mõistnud seadusandja tahet

§ 9lg 5 kehtestamisel.

Asjaolu, et seadusandja ei ole ülemineku küsimust käsitlenud, ei tähenda, et ta soovis nende isikute kaebeõiguse automaatset kadumist, kelle suhtes oli haldusakt vastu võetud või toiming tehtud enne

1. jaanuari
2. a. Seadusel ei põhine kohtu motiveering, et seadusemuudatuse Riigi Teatajas avaldamise ja selle jõustumise vahele jäi pooleaastane ajavahemik, mis võimaldas isikutel arvestada uue piiranguga. Õigusriigis lähtutakse eeldusest, et isikud on teadlikud kehtivatest õigusaktidest ja nende täitmine on kohustuslik. Selle eelduse laiendamine veel jõustumata õigusaktidele paneb isikutele ebaproportsionaalselt suure koormuse, eraisikult ei saa nõuda, et ta arvestaks jõustumata seadusega. Kohus on vääralt tõlgendanud tähtaja ennistamise aluseid. Olukorras, kus seaduses on selgelt sätestatud kaebetähtaeg ja isik ei esita kaebust tähtaja piires, on põhjendatud nn objektiivsete takistuste testi rakendamine. Olukorras, kus seadus kaebetähtaega ei sisalda, uus seadus kehtestab selle aga tagasiulatuvalt, on kaebetähtaja ennistamise aluseks vajadus kaitsta isikuid uue seaduse rakendumisega kaasneva ebaproportsionaalse riive eest õiguskindlusele. Ringkonnakohus on läinud vastuollu halduskohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoluga, leides, et

§ 9lg 5 menetlus ei ole vajalik kahjunõude esitamiseks notari vastu.

Küsimuse sellest, et tuvastamiskaebuse esitamiseks on õigustatud huvi, lahendas halduskohus

1. mai
2. a määrusega, milles tuvastas, et kaebus kuulub halduskohtu pädevusse ja võttis selle menetlusse. Õigusvastasuse kindlakstegemise nõude esitamine kahju nõude asemel võib olla põhjustatud soovist saavutada hiljem kohtulahendi baasil asjaosalistega kohtuväline kokkulepe.

§ 9lg 5 on Põhiseadusega vastuolus.

Isikut koormav tagasiulatuva mõjuga norm ei oleks Põhiseadusega vastuolus, kui seda õigustaksid ülekaalukad põhjused. Käesoleval juhul ei ole aga teada ühtegi ülekaalukat põhjust. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt võib küll õigusi piirata, kuid see peab olema proportsionaalne ja isikuid võimalikult vähe koormav.

1. Endine Tallinna notar Ilme Kütt leiab oma kirjalikus seisukohas, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi määrus on täiesti õige. A. Sõitja tehtud testamendi ja selle notariaalse tõestamise õigsust on kohus korduvalt arutanud ja selle kohta on olemas jõustunud üldkohtu otsus. Kolmas isik A. Laanelepp ei ole K. Raiendi erikaebuse osas Riigikohtule seisukohti esitanud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Selleks, et lahendada küsimus, kas K. Raiend esitas tuvastamiskaebuse tähtaegselt või mitte, on vaja selgitada, millisest hetkest hakkab kulgema

§ 9lg-s 5 ettenähtud kolmeaastane tähtaeg enne 1.

jaanuari 2002. a antud haldusaktide või sooritatud toimingute osas. Kuivõrd

varem antud aktide või sooritatud toimingute tuvastamiskaebusega vaidlustamist ei reguleeri, tuleb lünk täita tõlgendamisega. Tõlgendus on vajalik ka seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt, sest kohtute praktika

§ 9lg 5 kohaldamisel on erinev.

1. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kuni
2. detsembrini
3. a ei olnud halduskohtule tuvastamiskaebust (

§ 6lg 3 p 1 mõttes) võimalik esitada ning alates 1.

jaanuarist

1. a kuni
2. detsembrini
3. a kehtinud

redaktsiooni kohaselt võis taolise kaebuse esitada tähtajatult. Viimasele on kolleegium osundanud

1. oktoobri
2. a määruses haldusasjas nr 3-3-147-01 (RT III 2001, 27, 291).
3. jaanuaril
4. a jõustunud

§ 9

lg 5 näeb aga ette, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest. Seda, millist tähtaega tuleb kohaldada enne 1. jaanuari 2002 antud haldusaktide ja sooritatud toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse esitamiseks,

muutmise seadus (RT I 2001, 58, 355) ei reguleerinud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 31 lg 2 kohaselt võib taotluse või kaebuse enne RVastS jõustumist (

1. jaanuar 2002) tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks esitada enne RVastS jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVastS jõustumisest. Sellele on Riigikohtu halduskolleegium viidanud
2. oktoobri
3. a määruses asjas nr 3-3-1-50-02 (RT III 2002, 25, 281).
4. Halduskolleegium on arvamusel, et

§ 9lg-t 5 tuleb tõlgendada, lähtudes sarnaselt RVast

S § 31 lg 2 sätestusega. Sättes ettenähtud kolmeaastast vaidlustamise tähtaega tuleb enne

1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamisel hakata arvestama sätte jõustumisest. Seega on enne
2. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu peale tuvastamiskaebust võimalik esitada kuni
3. jaanuarini
5. Tulenevalt eelnevast on käesolevas asjas kohtud ebaõigesti tõlgendanud

§ 9lg-t 5.

Asjaolu, et seadusandja ei ole ette näinud

§ 9

lg 5 kohaldamisel üleminekusätteid, ei luba

§ 9

lg-t 5 kohaldada selliselt, et see toob kaasa enne seaduse jõustumist eksisteerinud kaebeõiguse automaatse kadumise juhul, kui vaidlustatav haldusakt oli vastu võetud või toiming tehtud enne 1. jaanuari 1999.

§ 9lg 5 laiendamine enne 1.

jaanuari

1. a antud haldusaktile või sooritatud toimingule on normi tagasiulatuv rakendamine, mis ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 10, õiguse üldpõhimõtetega, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Riigikohus on
2. septembri
3. a otsuses asjas nr III-4/A-5/94 öelnud, et seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjekti suhtes sõnamurdlik (RT I 1994, 66, 1159). Kuigi seadusandjal on põhimõtteline õigus anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte, millega võidakse muuta või tühistada varasemaid õigustloovaid akte, ei tohi üldreeglina seadusel olla tagasiulatuvat jõudu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus, RT I 1995, 2/3, 34 ja
6. septembri
7. a otsus). Tõlgendamisel tuleb kaaluda, kas usalduse kaitse ja õiguspärane ootus sellesse, et kaebeõigus ei kao automaatselt, kaaluvad üles avaliku huvi. Antud juhul puuduvad ülekaalukad, avalikust huvist tulenevad põhjused, mis õigustaksid seaduse muudatuse tõlgendamisel

§ 9

lg-le 5 tagasiulatuva mõju andmist.

peab olema PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise põhiõigusega kooskõlas. Kohtute poolt antud

§ 9

lg 5 tõlgendused ja tagasiulatuv kohaldamine kujutavad endast PS § 15 lg 1 ebaproportsionaalset riivet. Õiguskaitsevahendi taotlemise tähtajad ei tohi olla ebaproportsionaalselt lühikesed.

1. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et ka kolleegiumi eeltoodud tõlgenduse kohaselt on seadusandja piiranud tuvastamiskaebuse esitamise võimalust, võrreldes
2. jaanuarist 2000 kuni
3. detsembrini 2001 kehtinud

redaktsiooniga, mil tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg puudus. Halduskolleegium leiab siiski, et selline kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus Põhiseadusega ja on proportsionaalne, sest antud juhul on tegemist protsessuaalse tähtajaga ning kolm aastat seaduse jõustumisest on piisav aeg, et isikud saaksid hinnata nende õigusi puudutavate haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise vajadust ning soovi korral vastav kaebus esitada.

1. Tulenevalt eeltoodust leiab Riigikohtu halduskolleegium, et K. Raiend esitas notar I. Küti poolt notariaalregistrisse kande tegemise toimingu õigusvastasuse tuvastamise kaebuse tähtaegselt.
2. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. mai
4. a määrus ja Tallinna Halduskohtu
5. märtsi
6. a määrus tulevad tühistada ja asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld