Obsah (4)

§ 19§ 58§ 150§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-105-04 Otsuse kuupäev 11. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi A. A. väärteoasi Lii

§-le 24 ja KrMK § 112 lg-le 1 oleks I. Illison pidanud kaasama tõlgi. Samas tugines kohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsusele asjas nr 3-1-1-36-97, kus leiti, et menetlusnormide rikkumisega saadud ütlusi võib pidada lubatavateks tõenditeks, kui need langevad kokku samast isikulisest allikast pärinevate ütlustega ja sama tõendiallikas on neid hiljem kinnitanud menetlustoimingutes, mis on teostatud menetlusnorme järgides. Kohtuistungil kinnitas N. V. oma esialgseid ütlusi täielikult. S. T. ütlustes esineb erinevusi, kuid osas, mida S. T. kohtuistungil ei kinnitanud, kohus tema ütlusi arvesse ei võtnud. Kohus ei võtnud arvesse ka A. A.-i kohtuvälises menetluses antud ütlusi, sest need olid saadud menetlusõigust rikkudes. Kohus luges menetlusõiguse rikkumiseks kaitsja mittevõimaldamise A. A.-le ehkki ta soovis kaitsja osavõttu. Kohus leidis aga, et kuna A. A.-l oli võimalik kaitsjaga kontakteeruda pärast ekspertiisi, ei olnud tegemist rikkumisega, mis peaks kaasa tooma kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
3. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. A. kaitsja vandeadvokaat M. Korlenko, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja väärteoasja menetluse lõpetada. Kassatsioonkaebuse kohaselt on asja menetlemisel rikutud oluliselt menetlusõigust, mis seisneb selles, et kohtuvälises menetluses ei osalenud tõlk. A. A.-il ei olnud võimalik tutvuda joobeekspertiisi aktiga, kuna ta ei valda eesti keelt. Ka ei antud talle selle akti koopiat, mistõttu tal ei olnud võimalik akti vaidlustada. Menetlusõigust rikuti ka sellega, et menetlusalusele isikule ei tutvustatud väärteomenetluse alustamisel ja esimeste menetlustoimingute tegemisel tema õigusi. Neid tutvustati alles väärteoprotokolli koostamisel pärast joobeekspertiisi ja ülekuulamist. Politseitöötaja ei võimaldanud A. A.-il võtta ühendust kaitsjaga, A. A.-lt võeti ära telefon ja ta paigutati arestikambrisse. Sellega rikuti

§ 19lg-t 2.

Lisaks on kohtuvälise menetleja otsuses näitamata tõendid, millele tuginedes otsus on tehtud. Joobeekspertiisi tegemisel rikuti vastava korra nõudeid. Ekspertiis oli ebaobjektiivne ning välja ei selgitatud alkoholisisaldust veres. Seega ei ole A. A. oobeseisund tõendatud.

1. Ida Politseiprefektuuri vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Kohtuvälises menetluses suheldi menetlusaluse isikuga vene keeles. Kuigi ülekuulamise protokoll koostati eesti keeles, kuulati A. A. kaebemenetluse käigus Lääne-Viru Maakohtus üle väärteomenetluse seadustiku nõuete kohaselt. Pealegi jättis kohus arvestamata menetlusnorme rikkudes võetud ütlused. Tunnistajate ülekuulamisel puudub menetlusalusel isikul menetlustoimingus osalemise ja selle kohta märkuste tegemise õigus, kusjuures ka tunnistajate puhul lähtus kohus üksnes ütlustest, mida kohtuistungil korrati. Ülekuulamisel selgitati A. A.-le õigused ja kohustused vene keeles, mille kohta ta andis ülekuulamise protokolli allkirja. Vastuses leitakse, et arusaamatu on joobeseisundi vaidlustamine kassatsioonkaebuses. Maakohtus seda asjaolu ei vaidlustatud, vaid A. A. tunnistas, et oli joobes. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri menetluse keelega seonduvat, vaid

§-dest 2 ja 24 tulenevalt tuleb lähtuda kriminaalmenetluse regulatsioonist. Kohtuvälise menetluse ajal kehtinud KrMK § 16 lg 1 nägi ette, et kriminaalmenetluse keeleks on eesti keel, kuid menetlus võib toimuda kohtu (väärteomenetluse erisustest tulenevalt ka kohtuvälise menetleja) ja menetlusosaliste nõusolekul ka muus keeles, kui nad seda valdavad. Kohtuvälise menetleja vastuses kassatsioonkaebusele ongi väidetud, et menetlusaluse isikuga suheldi vene keeles. Selle väitega seoses märgib kriminaalkolleegium, et juhul kui kohtuväline menetlus ei toimunud eesti keeles, pidi kohtuvälise menetluse ajal kehtinud KrMK § 16 lg-st 4 tulenevalt olema ka menetlusdokumendid koostatud menetluse keeles. Vastav nõue haakub menetlusaluse isiku õigusega tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja tunnistaja ülekuulamise regulatsiooniga, mille kohaselt tunnistaja ütlused protokollitakse võimalikult sõna-sõnalt ning ülekuulamisprotokoll antakse tunnistajale läbi lugeda. Samas juhib kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et kõnealust probleemi käsitles ka Lääne-Viru Maakohus, kes rikkumised kõrvaldas. Tunnistajad ja menetlusalune isik kuulati kohtumenetluses uuesti üle ja otsuse tegemisel arvestas kohus üksnes kohtus antud ütlusi. Sama kehtib ka joobeseisundi tuvastamise kohta. Maakohus lähtus joobeseisundit tuvastatuks lugedes A. A. enda kohtuistungil mitmel korral öeldust, et ta oli tarvitanud alkoholi - mitu purki siidrit (tl 38 ja 39). Maakohtule esitatud kaebuses A. A. enda alkoholijoovet ei vaidlustanud. Samuti ei pidanud ta vajalikuks joobeseisundi tuvastanud arsti ülekuulamist kohtus. 7.

§ 58

lg-te 1 ja 2 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga, mille käigus tuleb menetlusalusele isikule teatada tema õigused vastavalt

§-le

1. Väärteoasja materjalidest nähtub, et A. A.-le tutvustati õigusi väärteoprotokolli koostamisel ja ülekuulamise alguses. Kassatsioonkaebuse kohta antud vastuses leiab Ida Politseiprefektuur, et esimeseks menetlustoiminguks oligi A. A. ülekuulamine menetlusaluse isikuna. Tuginedes Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsusele asjas nr 3-3-1-77-03 (RT III 2004, 13, 159) leiab kriminaalkolleegium, et esimeseks menetlustoiminguks oli A. A. toimetamine joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuasutusse. Sellest tulenevalt oleks tulnud A. A.-le tema õigusi tutvustada enne tervishoiuasutusse toimetamist.

§ 150

lg-s 1 väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste loetelus ei ole menetlusalusele isikule tema õiguste tutvustamata jätmist esimese menetlustoimingu tegemisel. A. A. väärteoasja kohtuväline menetlemine toimus enne Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsuse tegemist. A. Abinile tema õiguste tutvustamine alles pärast esimese menetlustoimingu tegemist ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, sest A. A. ei ole oma alkoholijoovet kohtuvälises menetluses ega esimese astme kohtus vaidlustanud. Seega puudub alus tunnistada käesoleval juhul A. A.-le tema õiguste tutvustamist pärast esimese menetlustoimingu tegemist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 150lg 2 alusel.

8. Väärteoprotokollis on märge selle kohta, et menetlusalune isik soovib kaitsjat.

§ 19

lg 2 kohaselt peab menetlusalusele isikule võimaldama kaitsjaga ühendust võtta kohe menetluse alustamisel, s.o esimese menetlustoimingu tegemisel, kuid kaitsja mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Asjaolu, et menetlusalusele isikule kaitsjaga ühenduse võtmist esimese menetlustoimingu tegemisel ei võimaldatud, kinnitavad kohtuvälise menetleja ametniku maakohtus antud ütlused (tl 45). Kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumist ei loeta

§ 150

lg-s 1 sõnaselgelt väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kuid see rikkumine võidakse tunnistada oluliseks menetlusõiguserikkumiseks

§ 150lg 2 alusel, kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi.

Arvestades, et pärast väärteoprotokolli koostamist ei olnud A. A. võimalused kaitsja valimiseks piiratud, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et esimese menetlustoimingu tegemisele A. A.-il kaitsja kutsumise mittevõimaldamine ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtulahendit. Seega puudub

§ 150

lg 2 järgi alus selle rikkumise tunnistamiseks väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes

§ 174

p 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Lääne-Viru Maakohtu otsuse muutmata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi