← Eesti

3-3-1-58-04

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-3-1-58-04

  1. november 2004 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Leida Milleri, Tiina Nigu, Sirje Soosalu ja Taissa Vorobjova kaebused Tallinna Linnavalitsuse
  2. juuni
  3. a korralduse nr 1772-k ja
  4. septembri
  5. a korralduse nr 4061-k tühistamiseks Tallinnas Sõpruse pst 8 asuvate ruumide osas ning Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuste tegemiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  6. juuli
  7. a määrus haldusasjas nr 2-3/836/04 ja Tallinna Halduskohtu
  8. mai
  9. a määrus haldusasjas nr 3-36/2004 Leida Milleri, Tiina Nigu, Sirje Soosalu ja Taissa Vorobjova erikaebus Kirjalik menetlus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  10. juuli
  11. a määrus haldusasjas nr 2-3/836/04 ja Tallinna Halduskohtu
  12. mai
  13. a määrus haldusasjas nr 3-36/2004 ning saata asi läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kautsjon tagastada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. L. Milleri, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova omandis on Tallinnas Sõpruse pst 8 asuvas elamus korterid, mille ostu-müügi lepingud sõlmiti
  15. oktoobrist kuni
  16. novembrini
  18. Tallinna Linnavalitsuse
  19. juuni 1996 korraldusega nr 1772-k tunnistati Tallinnas Kristiine Linnaosa bilansis olevaid ruume mitteeluruumideks, sh Sõpruse pst 8 asuvas elamus paiknevad ruumid inventariseerimisplaani järgi numbritega 3–8 pinnaga 146,8 m2 ja 12 pinnaga 9,5 m
  20. Tallinna Linnavalitsuse
  21. septembri
  22. a korraldusega nr 4061-k muudeti eelnimetatud korraldust, kuid Sõpruse pst 8 asuvaid ruume puudutavat osa ei muudetud. Nimetatud korralduste alusel kanti need mitteeluruumid hooneregistrisse.
  23. L. Milleri, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova väidete kohaselt said nad korteriomandite seadmisel teadlikuks asjaolust, et Sõpruse pst 8 hoones on mitteeluruume.
  24. oktoobril 2001 pöördusid nad selle teabe täpsustamiseks järelepärimistega Tallinna Hooneregistri ja Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti poole. Tallinna Hooneregistri
  25. oktoobri
  26. a kirjaga nr 1-16/4937 teatati L. Millerile nimetatud mitteeluruumide kandmisest registrisse viitega Tallinna Linnavalitsuse
  27. juuni
  28. a korraldusele nr 1772-k ja
  29. septembri
  30. a korraldusele nr 4061-k. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti
  31. oktoobri
  32. a kirjaga nr 1/3-1/433 teatati kasutusloa väljastamisest
  33. augustil 2001 Sõpruse pst 8 keldriruumide kasutamiseks kaubanduspinnana ning märgiti, et kasutusluba ei muuda ruumide omandiõiguslikku kuuluvust. Kaebuste esitajad pöördusid
  34. detsembril 2001 Harju Maavalitsuse poole taotlusega tühistada Tallinna Linnavalitsuse korraldused nr 1772-k ja 4061-k Sõpruse pst 8 keldrikorruse ruumide (146,8 m2 ja 9,5 m2) mitteeluruumideks muutmise osas. Samuti pöördusid nad
  35. detsembril 2001 Majandusministeeriumi poole ja teatasid, et "Kristiine Linnaosa Valitsus registreeris Sõpruse pst 8 elamu keldrikorrusel asuvad abiruumid mitteeluruumidena, Tallinna Linnavalitsuse korralduste 1772-k 28.06 1996 ja 4061-k 26.09 2001 alusel, Tallinna Hooneregistrisse
  36. aasta oktoobris" ja palusid "selgitada, kas Kristiine LOV talitas õigesti muutes elanikele kuuluvate mõtteliste osade suurust ja tehes majas ümberehitusi elanikelt nõusolekut küsimata".
  37. L. Miller, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova esitasid
  38. mail
  39. a Tallinna Halduskohtule kaebused, milles nad taotlesid: 1) Tallinna Linnavalitsuse
  40. juuni
  41. a korralduse nr 1772-k ja
  42. septembri
  43. a korralduse nr 4061-k tühistamist Tallinnas Sõpruse pst 8 asuvate ruumide osas; 2) Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemist Sõpruse pst 8 asuva elamu mõtteliste osade ümberarvestuse tegemiseks lähtuvalt Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lõikest 1, mille alusel omandavad Sõpruse pst 8 korteriomanikud eluruumid ning nendega koos muud mõttelised osad kogu elamust. Ümberarvestused esitada ehitusregistrile registrikannetes muudatuste tegemiseks; 3) Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemist Sõpruse pst 8 asuvate ruumide suhtes Tallinna linna poolt sõlmitud rendilepingute üleandmiseks Korteriühistule Sõpruse pst
  44. Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse.
  45. Halduskohus teavitas
  46. märtsil
  47. a toimunud kohtuistungil kaebuste esitajaid, et kaebuste esitamise tähtaeg oli kaebuste esitamise ajaks möödunud ning et kaebuste esitajatel on võimalus esitada taotlus tähtaja ennistamiseks vastavalt HKMS § 14 lg-le
  48. Kaebuste esitajad esitasid Tallinna Halduskohtule
  49. aprillil
  50. a taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamise kohta. Taotluse kohaselt ei teadnud nad Harju maavanema poole pöördumisel vaidlustatud korralduste sisu ning ei olnud sellest tulenevalt teadlikud, et nende õigusi on rikutud. Kaebuste esitajad ei vaidlustanud haldusakte seaduses sätestatud tähtaja jooksul õigusliku olukorra ebaselguse tõttu. Õiguste rikkumine sai neile teatavaks alles pärast Tallinna Linnavalitsuse vastust teabenõudele. Kaebuste esitajad leiavad, et tegutsemine asjas selguse saamiseks ning võimalike kohtuväliste lahendite leidmiseks ei saa kaasa tuua rikutud õiguste kaitsevõimalustest ilma jäämist.
  51. Tallinna Halduskohus jättis
  52. mai
  53. a määrusega haldusasjas nr 3-36/2004 taotluse kaebuste esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas asja menetluse. Kohus leidis, et mõjuv põhjus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks saab olla üksnes objektiivne asjaolu, mis takistab kaebuse õigeaegset esitamist. Kaebuste esitajad olid Harju maavanema poole ja majandusministri poole pöördudes teadlikud kaevatavate haldusaktide sisust. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve, peab isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades vajaduse korral professionaalset erialast abi, ning otsustama ka vaidlustamise. Kohus pole kaebuste esitamise tähtaja ennistamise vajadusele varem osundust teinud, sest menetlusosalised otsisid kokkuleppe saavutamise võimalusi. Ülejäänud taotluste puhul on tegemist viidatud haldusakti tühistamiskaebusega vahetult seotud taotlustega ning menetlus kuulub lõpetamisele tervikuna.
  54. L. Milleri, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova erikaebuses paluti halduskohtu määrus tühistada.
  55. Ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse muutmata ja erikaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt: 1) HKMS § 10 lg 4 sätestab: "Kui kaebus esitatakse pärast halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaja möödumist, tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ning tähtaja möödalaskmise põhjused." Sellele nõudele vastavust peab halduskohus kontrollima asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel enne asja menetlusse võtmise määruse tegemist. HKMS § 12 lg 3 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste protsessiosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta asja menetluse määrusega; 2) halduskohus oleks pidanud kaebuste esitajatelt taotlema puuduse kõrvaldamist kaebustes enne määrusega asja menetlusse võtmist. Sellel juhtumil toimis kohus vastuolus HKMS § 11 lg 1 p-ga
  56. Siiski ei saa see menetlusviga olla kohtumääruse tühistamise aluseks. Kohus andis võimaluse kaebuses puuduse kõrvaldamiseks. Ka ei saa kaebuse esitajal tekkida õiguspärast ootust, et kaebuse menetlusse võtmisega lõpeb vaidlus kaebuse tähtaegsuse osas. Riigikohtu halduskolleegium on
  57. veebruari
  58. a määruses asjas nr 3-3-1-68-00 märkinud: "Vastustajal ja kolmandal isikul peab olema võimalus avaldada oma arvamust tähtajast kinnipidamise ja tähtaja ennistamise küsimuses ka siis, kui tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud ning kohus pole menetlusnorme rikkudes tähtajast kinnipidamist eelmenetluses kontrollinud." Siit nähtub, et kaebuse tähtaegsuse küsimuse saab lahendada teiste menetlusosaliste taotlusel ka pärast eelmenetluse lõppu. Käesoleval juhul lahendas halduskohus eelmenetluses nimetatud küsimuse. See, et eelmenetlus kestis seaduses ettenähtust kauem, pole kohtumääruse tühistamise aluseks; 3) halduskohus andis menetlusosalistele võimaluse kokkuleppe otsimiseks ning kohtu passiivne käitumine pika aja vältel oli põhjendatud tulenevalt poolte soovist kokkulepe saavutada; 4) ringkonnakohus nõustus Tallinna Halduskohtu põhjendustega, mis puudutavad haldusaktist teadasaamist ja tähtaja ennistamist. Riigikohtu halduskolleegiumi
  59. detsembri
  60. a määruses asjas nr 3-3-1-52-00 on märgitud: "Kui haldusakti ei ole isikule teatavaks tehtud, kuid isikule on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks." Kaebuste esitajad said Sõpruse pst 8 asuvas hoones mitteeluruumide olemasolust teada hiljemalt Tallinna Hooneregistri
  61. oktoobri
  62. a kirjaga nr 1-16/4937, millest nähtub nimetatud mitteeluruumide kandmine registrisse viitega Tallinna Linnavalitsuse
  63. juuni
  64. a korraldusele nr 1772-k ja
  65. septembri
  66. a korraldusele nr 4061-k. Ka Harju Maavalitsuse
  67. jaanuari
  68. a kirjast nr 2.1-2/2, mis on adresseeritud T. Vorobjovale, nähtuvad samad asjaolud ning sõnaselgelt ka asjaolu, et registreerimine puudutas linnaosa valitsuse bilansis olevaid ruume. Seega teadsid kaebuste esitajad vaidlustatud haldusaktist enam kui 30 päeva enne halduskohtusse pöördumist; 5) ka kaebuste esitamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg 1 sõnastusest nähtub, et kaebuse esitamise tähtaeg pole seotud isiku õiguste rikkumisest teadasaamise, vaid haldusaktist teadasaamisega. Seda kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  69. juuni
  70. a määrus asjas nr 3-3-1-38-01, mille kohaselt "seadusandja on HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi, ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse. Kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik ainult siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. Määratlemata mõiste "tähtaja ennistamise mõjuvad põhjused" sisustamisel peab kohus kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks toodud põhjendusi. Kohtupraktika kohaselt on mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel peetud üksnes objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks."; 6) Riigikohtu halduskolleegium on
  71. oktoobri
  72. a määruses asjas nr 3-3-1-57-02 märkinud järgmist: "Üksnes haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Samas võib haldusakti tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest puudulik arusaamine mõjuva põhjusena kõne alla tulla, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et ebaselgus kõrvaldada."; 7) käesoleval juhtumil ei ole kaebuste esitajad ebaselguse kõrvaldamiseks jõupingutusi teinud, vaid on kasutanud kohtuväliseid õiguskaitse võimalusi, pöördudes oma õiguste kaitseks Harju Maavalitsuse ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole. Kohtuväliste õiguskaitse abinõude kasutamisel pidid aga kaebuste esitajad olema teadlikud, et kohtusse pöördumise võimalus langeb kohtusse pöördumise tähtaja möödumise tõttu ära. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  73. L. Miller, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova esitasid Riigikohtule erikaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha uus määrus, millega ennistatakse kaebuste esitamise tähtaeg. Erikaebuses väidetakse järgmist: 1) kaebetähtaeg lasti mööda, sest kaebajad ei teadnud vaidlustatavate haldusaktide sisu. Kaebajad tegid kõik endast oleneva, et saada teada nende õigusi rikkuvatest haldusaktidest ja püüdsid lahendada õigusi rikkuvate haldusaktide toimet kohtuväliselt; 2) vaidlustatud haldusaktidega on oluliselt rikutud kaebuste esitajate omandiõigust. Asjas puudub oluline avalik huvi. Nimetatud eluruumid kuuluvad praeguseni Tallinna linnale. Haldusaktide tühistamine pärast kaebetähtaja möödumist ei rikuks kellegi õigusi.
  74. Tallinna Linnavalitsus peab ringkonnakohtu määrust õigeks. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  75. Riigikohtus pole vaidlust selle üle, et kaebetähtaeg on mööda lastud.
  76. Ringkonnakohtu määruses Halduskohtumenetluse seadustiku tõlgendamise kohta esitatud seisukohad on iseenesest õiged, kuid pole Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kohaldatavad käesolevas asjas. Kui juhinduda ainult ja üksnes Halduskohtumenetluse seadustikust, siis tuleb tõepoolest jõuda järeldusele, et kaebetähtaeg on mööda lastud ning jätta tähtaeg ennistamata. Katsed kasutada kohtuvälise õiguskaitse abinõusid ei saa kaasa tuua kaebuse esitamise tähtaja ennistamist olukorras, kus täitevvõim kohtuvälise lahenduse otsimisel ei viinud haldusakti adressaate eksitusse või ei andnud neile mõistlikku lootust lahendada olukord kohtuväliselt. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu eksitamist ega mõistliku lootuse andmist.
  77. Riigikohtu halduskolleegium ei pea aga käesolevas asjas põhiküsimuseks seda, kas kaebuste esitamise tähtaeg lasti mööda mõjuvatel või mittemõjuvatel põhjustel ja kas tähtaja möödalaskmise põhjuste analüüs kallutas halduskohtu ja ringkonnakohtu õigesti järeldusele, et tähtaeg tuleb jätta ennistamata. Kolleegium peab põhiküsimuseks seda, kas halduskohus jõudis mõistliku aja jooksul järeldusele, et kaebetähtaeg on mööda lastud.
  78. L. Miller, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused
  79. mail
  80. a. Halduskohus tegi
  81. mail
  82. a määrused, millega jättis kaebused käiguta ja andis kaebuste esitajatele puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva, arvates määruse ärakirja kättesaamisest. Halduskohtu määruste kohaselt ei nähtu kaebustest, millal isik sai teada kaevatavast haldusaktist või toimingust.
  83. juunil
  84. a teatasid kaebuste esitajad halduskohtule, et nad said kaevatavatest haldusaktidest teada
  85. aprillil
  86. a Advokaadibüroo Arvo Junti kaudu. Halduskohtu
  87. augusti
  88. a määrusega võeti kaebused menetlusse.
  89. augusti
  90. a määrusega liitis halduskohus haldusasjad nr 3-/911/2002, 3-912/2002, 3-913/2002 ja 3-914/2002 ning luges põhiasjaks haldusasja nr 3-911/
  92. septembril
  93. a tegi halduskohus määruse, millest nähtub, et kohus vaatas eelmenetluses läbi kaebused Tallinna Linnavalitsuse
  94. juuni
  95. a korralduse nr 1772-k ja
  96. septembri
  97. a korralduse nr 4061-k peale ning määras HKMS § 12 lg 2 p 7 alusel kohtuistungi ajaks
  98. oktoobri
  100. septembril
  101. a tegi halduskohus määruse, millest nähtub, et kohus vaatas eelmenetluses läbi kaebused Tallinna Linnavalitsuse
  102. juuni
  103. a korralduse nr 1772-k ja
  104. septembri
  105. a korralduse nr 4061-k peale ja kohaldas esialgset õiguskaitset. Pärast seda pidas halduskohus seitse kohtuistungit. Kohtuistungid toimusid
  106. oktoobril 2002,
  107. detsembril 2002,
  108. märtsil 2003,
  109. mail 2003,
  110. augustil 2003,
  111. oktoobril 2003 ja
  112. märtsil
  113. Viimasel kohtuistungil selgitas kohus kaebuste esitajatele, et tähtaeg kaebuse esitamiseks on mööda lastud ning on võimalik esitada taotlus tähtaja ennistamiseks. Kaebuste esitajate esindaja teatas
  114. märtsi
  115. a kohtuistungil, et tähtaja ennistamise taotlus soovitakse esitada kirjalikult kahe nädala jooksul. Kohus rahuldas selle taotluse. Kaebuste esitajad esitasid halduskohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse.
  116. mail 2004 tegi halduskohus määruse, millega jättis kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja lõpetas menetluse.
  117. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul lahendas halduskohus tähtaja küsimuse eelmenetluses, ja kohtumääruse tühistamise aluseks pole see, et eelmenetlus kestis seaduses ettenähtust kauem. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et halduskohus lahendas tähtaja küsimuse eelmenetluses. Halduskohus pani asja HKMS § 12 lg 2 p 7 alusel
  118. septembri
  119. a määrusega kuulamisele. Esimene kohtuistung toimus
  120. oktoobril
  121. Formaalselt oli sellega eelmenetlus lõppenud, ehkki sisulise kohtuvaidluseni esimesel kohtuistungil ei jõutud. Sisuline kohtuvaidlus poolte vahel toimus
  122. detsembri
  123. a istungil. Seega oli Riigikohtu halduskolleegiumi arvates eelmenetlus lõppenud ajaks, mil halduskohus pöördus kaebetähtaja juurde tagasi. See, kas kaebetähtaja juurde tuldi tagasi eelmenetluses või kohtuistungil, pole kolleegiumi arvates käesoleval juhul siiski otsustava tähtsusega. Kolleegium arvab, et ka ringkonnakohus ei omistanud oma määruse motivatsioonis otsustavat tähtsust sellele, millises kohtumenetluse staadiumis tähtaja küsimusega tegelema hakati. Nimelt märkis ringkonnakohus, et halduskohus andis menetlusosalistele võimaluse kokkuleppe otsimiseks ning kohtu passiivne käitumine pika aja vältel oli põhjendatud tulenevalt poolte soovist kokkulepe saavutada.
  124. Kolleegiumi jaoks on põhiküsimus on selles, kas halduskohus jõudis tähtaja küsimuse lahendamiseni mõistliku aja jooksul. Selleks, et mõõta, kas kohtumenetlus on toimunud mõistliku aja jooksul, tuleb hinnata vaidluse keerukust ning menetlusosaliste ja kohtu käitumist. Materiaalõigusliku vaidluse keerukus ei saa kolleegiumi arvates käesolevas asjas mõjutada hinnangut ajale, mille möödumisel kohus jõudis tähtaja küsimuseni. Selleks, et hinnata seda, kas halduskohus jõudis tähtaja küsimuse lahendamiseni mõistliku aja jooksul, tuleb käesolevas asjas seega analüüsida menetlusosaliste tegevust kohtus ja kohtu tegevust.
  125. Poolte sooviga otsida kokkulepet haldusorganiga ei saa kolleegiumi arvates õigustada seda, et kohus tegi kaebetähtaja küsimuses määruse umbes kaks aastat pärast kaebuste esitamist. Kokkuleppeid võib otsida kohtumenetluse igas staadiumis.
  126. Tallinna Linnavalitsus esitas halduskohtule
  127. novembril
  128. a vastuse kaebustele (halduskohtu tl 157), milles ei nõustunud kaebuste esitajate väitega, et nad said kaevatud haldusaktidest teada advokaadi kaudu
  129. aprillil
  130. Kohus sellele väitele tähelepanu ei pööranud. Tallinna Linnavalitsus ei esitanud hiljem väiteid selle kohta, et kaebused pole esitatud tähtaegselt. Pärast tähtaja ennistamise taotluse esitamist teatas Tallinna Linnavalitsus
  131. aprillil 2004 kohtule, et linnavalitsus jääb neutraalsele seisukohale ja leiab, et kohus peab aegumise kohaldamise küsimuse lahendama haldusasjas kogutud tõendite alusel vastavalt seaduse nõuetele.
  132. Esmakordselt pööras halduskohus kaebuse esitamise tähtajale tähelepanu ettevalmistavas menetluses, kui tegi
  133. mail
  134. a kaebuste käiguta jätmise määruse põhjendusega, et kaebustest ei nähtu, millal kaebuste esitajad said vaidlustatud haldusaktidest teada.
  135. augusti
  136. a määrusest, millega kaebused menetlusse võeti, saab oletada, et kohus võttis teadmiseks kaebuste esitajate poolt ilma tõendeid lisamata esitatud selgitused selle kohta, millal kaebuste esitajad said teada korraldustest. Kuid sellest määrusest võib oletada ka seda, et kohus luges kaebused tähtaegselt esitatuks. Need oletused pole käesoleval juhul määrava tähtsusega. Oluline on see, et asi oli halduskohtu menetluses
  137. augustist 2002, ja see, et halduskohus ei tegelnud kaebetähtajaga kuni
  138. märtsini
  140. Kolleegiumi arvates polnud kaebuste esitajatel mingit põhjust tõstatada kaebuste tähtaegse esitamise küsimust olukorras, kus halduskohus võttis asja pärast kaebuste puuduste kõrvaldamist menetlusse
  141. augustil 2002, kohaldas
  142. septembril 2002 esialgset õiguskaitset ning pidas pärast seda seitse kohtuistungit.
  143. Kolleegiumi arvates on eeskätt halduskohtu tegevuse tulemusel, kuid ka linnavalitsuse passiivsuse tagajärjel kujunenud olukord, kus kohus asus analüüsima kaebuste tähtaegse esitamise küsimust alles pea kaks aastat pärast kaebuste menetlusse võtmist. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et selliseid asjaolusid arvestades asus halduskohus kaebetähtaja küsimusega tegelema ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul. Isikul on õigus sellele, et tema kohtuasi lahendataks mõistliku aja jooksul. See õigus kätkeb kolleegiumi arvates ka õigust sellele, et asja menetlev kohus lahendaks menetluslikud küsimused mõistliku aja jooksul.
  144. Kolleegium ei näe siseriiklikus õiguskorras kohtumenetluslike minetuste kõrvaldamiseks ja kaebuste esitajate õiguste kaitseks muud vahendit kui tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu määrus ja saata asi läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.