Obsah (4)

§ 502§ 50§ 501§ 503

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis 3-4-1-14-04 18. november 2004 Eesistuja Tõnu Anton ning liikmed Eerik Kergandberg, Ants Kull, Villu Kõve ja Jüri Põld Koh

§ 502

lõige 1 sätestab üheselt, et viivistasu saab määrata üksnes siis, kui parkimistasu on jäetud maksmata või on tasutud parkimisaeg ületatud, puudus viivistasu määramiseks seaduslik alus, olenemata sellest, kas parkimise õigust tõendav dokument oli nõuetekohaselt eksponeeritud või mitte. Halduskohtu otsuse kohaselt on Tallinna Linnavolikogu oma määrusega muutnud

§ 502

lõikes 1 seadusandja poolt fikseeritud viivistasu mõiste sisu ning ületanud sellega

§ 502lõikes 6 sätestatud delegatsiooninormi piire.

Halduskohtu hinnangul on volikogu sisuliselt andnud parkimisjärelevalvet teostavale ametiisikule õiguse viivistasu nime all rahatrahve määrata.

1. Tallinna Linnavolikogu on seisukohal, et Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teine lause ei ole vastuolus Põhiseaduse § 3 lõike 1 esimese lausega ning Põhiseaduse § 154 lõikega
2. Tallinna Linnavolikogu märgib, et vastavalt Kohalike maksude seadusele toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine

s sätestatud alustel ja korras ning parkimistasu suhtes kohaldatakse Maksukorralduse seadust

s sätestatud ulatuses. Liiklusseadus annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada oma määrusega tasulise parkimise ala, parkimistasu määrad ning parkimissoodustused ja -vabastused. Tallinna Linnavolikogu määruse lisa vaidlustatud sättega vaid määratletakse seaduses reguleerimata asjaolud parkimistasu maksmist tõendavate dokumentide esitamise kohta, mitte ei sätestata iseseisvat viivistasu määramise alust. Tõendite esitamise kohustuse maksumenetluses näeb ette ka Maksukorralduse seadus. 5. Tallinna Kommunaalamet leiab oma arvamuses, et Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teine lause ei ole asjassepuutuv säte. Tallinna Kommunaalamet osutab asjaolule, et Kohalike maksude seadus võimaldab kohaliku omavalitsuse volikogul kehtestada parkimistasu avalikul tasulisel parkimisalal. Seejuures toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine

s sätestatud alustel ja korras ning parkimistasu suhtes kohaldatakse Maksukorralduse seadust

s sätestatud ulatuses. Maksukorralduse seadus võimaldab maksusumma ühepoolset kindlaksmääramist, samuti lasub selle seaduse järgi maksukohustuslasel kohustus tõendada maksukohustuse täitmist. Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkt 4.4, mis nimetab sõiduki parkimise õigust tõendavad dokumendid ning viitab vastutusele parkimiskorra rikkumise eest, ei oma iseseisvat regulatiivset tähendust. Viivistasu otsuse väljastamisel ei ole lähtutud Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teisest lausest, vaid

§ 502lõikest 1.

1. Õiguskantsler leiab oma arvamuses, et Tallinna Linnavolikogu on oma määruse lisa punkti 4.4 teises lauses seadusliku aluseta, vastuolus Põhiseaduse § 3 lõikega 1, § 32 lõikega 2 ning § 154 lõikega 1 asunud piirama omandiõiguse teostamist osas, kus võrdsustatakse parkimise kuukaardi vahetult sõiduki esiklaasi või kõnniteepoolse esiukseklaasi taga väljastpoolt täies ulatuses nähtavana ja loetavana eksponeerimise nõude täitmata jätmine parkimistasu maksmata jätmisega. Õiguskantsler märgib, et Tallinna Halduskohtu taotlus on asjakohane üksnes osas, kus võrdsustatakse parkimise kuukaardi vahetult sõiduki esiklaasi või kõnniteepoolse esiukseklaasi taga väljastpoolt täies ulatuses nähtavana ja loetavana eksponeerimise nõude täitmata jätmine parkimistasu maksmata jätmisega. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt piirab parkimistasu kui avalik-õiguslik rahaline kohustus Põhiseaduse § 32 lõikes 2 sätestatud omandipuutumatuse põhimõtet, milliseks kitsenduseks peab eksisteerima seaduslik alus. Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teine lause sätestab erandi avalik-õigusliku maksusuhte lõppemise osas. Sellise erandi kehtestamiseks seaduslik alus puudub.
2. Justiitsminister leiab, et Tallinna Linnavolikogu määruse lisa vaidlustatud säte ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 3, millest tulenevalt peab avaliku võimu teostamine olema kooskõlas Põhiseaduse ja seadustega. Justiitsminister märgib, et kohalik omavalitsus peab kohalike maksude kehtestamisel lähtuma seadusest. Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punktiga 4.4 laiendatakse viivistasu määramise õigust, võrreldes

§ 502lõikes 1 sätestatuga.

Seadusest ei tulene kohalikule omavalitsusele õigust kehtestada isikutele rahalist kohustust selle eest, et nad ei ole asetanud parkimise õigust tõendavat dokumenti sõiduki esiklaasi või kõnniteepoolse esiukseklaasi taha nähtavale ja loetavale kohale. Sisuliselt on Tallinna Linnavolikogu kehtestanud maksu ilma seadusliku aluseta.

1. Sven Soeson märgib Riigikohtule saadetud arvamuses, et nõustub Tallinna Halduskohtu järeldustega, mille järgi on Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teine lause vastuolus Põhiseaduse § 3 lõike 1 esimese lausega ning Põhiseaduse § 154 lõikega
2. Lisaks viitab S. Soeson mitmete täiendavate parkimiskorraldust puudutavate sätete vastuolule Põhiseadusega. S. Soesoni hinnangul on Tallinna Linnavolikogu kehtestanud oma määrusega soodustuse andmise ning maksustamise täiendavad tingimused, mis ei ole kooskõlas kohaliku omavalitsuse õigusaktide seaduslikkuse nõudega. Viivistasu määramisel parkimise õigust tõendava dokumendi eksponeerimata jätmise eest ei maksustata õiguse subjekti parkimistasu maksmata jätmise eest, vaid teda karistatakse parkimiskaardi ebaõige paigutamise eest. Sellega on määrus põhiseadusevastaselt kriminaliseerinud parkimiskaardi paigaldamata jätmise.
3. AS Falck leiab Riigikohtule saadetud arvamuses, et Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teine lause on Põhiseadusega kooskõlas. Tallinna linnal oli õigus reguleerida parkimistasu maksmise tõendamist, kuna Liiklusseadus volitab Tallina Linnavolikogu kehtestama mitte üksnes parkimistasu ja parkimissoodustusi, vaid ka üldist parkimiskorraldust. Parkimistasu maksmise tõendamise kohustuse panemine parkimistasu maksjale on põhjendatud. Parkimise sooduspilet on soodustus, mille kasutamiseks võib ette näha teatud tingimused. VAIDLUSTATUD SÄTE
4. Tallinna Linnavolikogu
5. jaanuari
6. a määruse nr 9 "Parkimistasu kehtestamine" (KO 2003, 17, 465) lisa "Parkimistasu" punkt 4.4 sätestab: "4.4 Nõuetekohaselt kustutatud ühekordne parkimispilet, parkimisautomaadi pilet, parkimise kuukaart või mobiilside kaudu tasulist parkimist tõendav kleebis tuleb paigutada valveta tasulises parkimiskohas parkimistasu maksmise kohustuse tekkimisel vahetult sõiduki esiklaasi või kõnniteepoolse esiukseklaasi taha väljastpoolt täies ulatuses nähtavana ja loetavana. Nõude mittetäitmine on võrdsustatud parkimistasu maksmata jätmisega ning parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul tekib viivistasu määramise õigus. Parkimisautomaat peab olema käivitatud, selle osuti automaadi skaalal ei tohi näidata parkimisaja lõppu." Tallinna Halduskohus jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusevastaseks Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teise lause. PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
7. Kõigepealt vaatleb kolleegium Tallinna Halduskohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvuse küsimusega seonduvat.
8. Kohtute algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks on kontrollitava sätte asjassepuutuvus. Asjassepuutuv on selline norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt üldkogu
9. detsembri
10. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui normi Põhiseadusele vastavuse korral (vt üldkogu
11. oktoobri
12. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308, p 15).
13. Tallinna Halduskohus tunnistas põhiseadusevastaseks ja jättis kohaldamata Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teise lause terves ulatuses. Asja lahendamisel ei ole aga määruse punkt 4.4 otsustava tähtsusega osas, mis puudutab nõuetekohaselt kustutatud ühekordse parkimispileti, parkimisautomaadi pileti ning mobiilside kaudu tasulist parkimist tõendava kleebise nähtavalt ja loetavalt paigaldamise nõude täitmata jätmise võrdsustamist parkimistasu maksmata jätmisega.
14. Sellele vaatamata leiab kolleegium, et kontrollida tuleb Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teise lause Põhiseadusele vastavust terves ulatuses. Seda põhjusel, et kõnealune lause on käsitatav loogiliselt tervikliku õigusnormina, mille eesmärk on mis tahes viisil parkimistasu maksmise tõendamata jätmise võrdsustamine parkimistasu maksmata jätmisega. Kuna Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teises lauses sisalduvate parkimistasu tõendamise erinevate viiside loetelu on puhttehnilise iseloomuga, ei väljuta kogu selle lause Põhiseadusele vastavuse kontrollimisel konkreetse normikontrolli piiridest. II
15. Järgnevalt vastab kolleegium küsimusele, kas Tallinna Linnavolikogul on õigus võrdsustada parkimise õigust tõendavate dokumentide täies ulatuses nähtavana ja loetavana paigaldamise nõude täitmata jätmine parkimistasu maksmata jätmisega ning sätestada selle nõude täitmata jätmise korral viivistasu määramise õiguse tekkimine.
16. Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 teises lauses kasutatud formuleering "on võrdsustatud" viitab asjaolule, et parkimise õigust tõendava dokumendi mittenõuetekohasel eksponeerimisel tekib parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul õigus koostada viivistasu otsus, mida ei ole võimalik hilisema vaide- või kohtumenetluse käigus tühistada põhjendusega, et parkimise õigus oli küll tekkinud, kuid seda tõendav dokument ei olnud nõuetekohaselt esitatud. Tallinna Linnavolikogu on sisuliselt kehtestanud uue viivistasu määramise õiguse andva koosseisu - viivistasu määramise õiguse parkimise õigust tõendava dokumendi mittenõuetekohase esitamise korral. Seega seisneb käesoleva vaidluse põhiküsimus selles, kas sellise uue koosseisu kehtestamine on kooskõlas kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse põhimõttega.
17. Põhiseaduse § 154 lõike 1 järgi otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes "tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt". Nimetatud lauseosa "tegutsevad seaduste alusel" tuleb mõista kui seaduslikkuse nõuet. Põhiseaduse § 3 lõike 1 järgi, mis kehtestab üldise seaduslikkuse nõude, teostatakse riigivõimu üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 3 lõike 1 esimesest lausest ning § 154 lõikest 1 tulenev seaduslikkuse nõue tähendab, et kohaliku omavalitsuse õigusaktid peavad olema kooskõlas seadustega (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
18. aprilli
19. a otsus asjas nr 3-4-1-4-02 - RT III 2002, 12, 120, p 14). Kui teatud küsimuse lahendamine on seadusega reguleeritud, ei ole kohalikul omavalitsusel õigust seadust ignoreerida ega iseseisvalt oma võimuvolitusi, sh õigustloovat pädevust laiendada.
20. Kohalike maksude seaduse § 5 punkt 10 sätestab parkimistasu kohaliku maksuna. Vastavalt Kohalike maksude seaduse § 141 lõike 2 esimesele lausele toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine

s sätestatud alustel ja korras.

§ 50

lõike 5 teise lause järgi korraldatakse tasulist parkimist kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil

§-des 501-503 sätestatu kohaselt. 19.

§ 502

lõige 1 sätestab: "Parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse (edaspidi viivistasu otsus)."

nimetatud säte võimaldab määrata viivistasu üksnes siis, kui parkimistasu on jäetud maksmata või kui tasutud parkimisaeg on ületatud.

§ 502

lõikest 1 ei tulene seaduslikku alust viivistasu määramiseks parkimise õigust tõendava dokumendi nõuetekohase paigaldamata jätmise eest, kui parkimise õigus on tekkinud. Tallinna Linnavolikogu ei saa iseseisvalt laiendada viivistasu maksmise kohustuse tekkimise aluseid. Tallinna Linnavolikogu, võrdsustades parkimise õigust tõendava dokumendi täies ulatuses nähtavana ja loetavana paigaldamise nõude täitmata jätmise parkimistasu maksmata jätmisega ja nähes nõude täitmata jätmise korral ette viivistasu määramise õiguse, on kehtestanud viivistasu määramise eraldiseisva,

§ 502lõikest 1 mittetuleneva aluse.

Sellega on Tallinna Linnavolikogu iseseisvalt laiendanud viivistasu mõiste sisu ning kehtestanud viivistasu seadusliku aluseta.

1. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et Tallinna Linnavolikogu
2. jaanuari
3. a määruse nr 9 "Parkimistasu kehtestamine" lisa "Parkimistasu" punkti 4.4 teine lause on vastuolus Põhiseaduse § 154 lõikega
4. III
5. Eelnev ei tähenda, et parkimisjärelevalvet teostav ametiisik ei saa parkimise õigust tõendava dokumendi puudumise või selle mittenõuetekohase eksponeerimise korral viivistasu määramise otsust üldse koostada.
6. Vastavalt Kohalike maksude seaduse § 141 lõike 2 esimesele lausele toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine

s sätestatud alustel ja korras. Liiklusseadus ei reguleeri parkimistasu maksmist tõendavate dokumentide esitamist. Tallinna Linnavolikogu määruse lisa punkti 4.4 esimese lausega on Tallinna Linnavolikogu sätestanud

s reguleerimata parkimistasu maksmist tõendavate dokumentide esitamise korra. Kolleegium leiab, et volitus selleks tuleneb

§ 501

lõikest 2, mis sisaldab kohaliku omavalitsuse volikogule antavat volitust kehtestada oma määrusega tasulise parkimise ala, parkimistasu määr või diferentseeritud määrad ning parkimistasusoodustused ja -vabastused. Kolleegium on seisukohal, et niivõrd ulatuslik volitus, mis muuhulgas annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada maksusuhte olulised elemendid nagu maksumäär ja maksuvabastused, annab kohalikule omavalitsusele õiguse oma määrusega reguleerida ka parkimise õigust tõendavate dokumentide esitamise korda. Seega on Tallinna Linnavolikogul õigus kehtestada parkimise õigust tõendava dokumendi (nõuetekohaselt kustutatud ühekordne parkimispilet, parkimisautomaadi pilet, parkimise kuukaart või mobiilside kaudu tasulist parkimist tõendav kleebis) sõiduki esiklaasi või kõnniteepoolse esiukseklaasi taha täies ulatuses nähtavana ja loetavana paigaldamise nõue.

1. Kui tasulisel parkimisalal parkimiskohta kasutav isik ei esita vastuolus kohaliku omavalitsuse kehtestatud tõendite esitamise korraga parkimistasu maksmist tõendavaid dokumente, on parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul õigus eeldada parkimistasu maksmata jätmist ning koostada viivistasu otsus. Kui parkimisjärelevalvet teostav ametiisik ei saaks nimetatud eeldusest lähtuda, ei saaks ta parkimismaksumenetlust efektiivselt läbi viia. Riigikohus on oma varasemas lahendis leidnud, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras, ning et arvestades rikkumiste eripära ja massilisust, on lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja proportsionaalne (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 - RT III 2001, 6, 63, p 16). Parkimismaksumenetluses tehtud viivistasu otsuse vaidlustamiseks on isikul vastavalt

§ 503

lõikele 2 õigus pöörduda vaidega valla- või linnavalitsusse või esitada halduskohtule kaebus. Vastavalt Kohalike maksude seaduse § 16 lõike 1 kolmandale lausele rakendatakse vaide menetlemisel Maksukorralduse seaduse

1. peatükis sätestatut. Vaide või kaebuse rahuldamise aluseks on eeskätt asjaolu, et vaide või kaebuse esitanud isikul oli parkimise õigus tegelikult tekkinud.
2. S. Soesoni täiendavad taotlused tuleb jätta tähelepanuta. Normide näol, millele S. Soeson viitab, ei ole tegemist asjassepuutuvate sätetega, samuti ei ole S. Soesoni väiteid oma otsuses käsitlenud Tallinna Halduskohus ega ole sätete põhiseaduspärasust saanud hinnata menetlusosalised. Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Villu Kõve, Jüri Põld