Obsah (5)

§ 459§ 450§ 448§ 222§ 462

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-33-04 18. november 2004 Eesistuja T

) § 448 ning kahju tekitanu süüd eeldatakse. Õigustatud subjektid ei ole nõus maa mittetagastamise eest määratava kompensatsiooniga, sest maa tagastamata jätmine toimus õigusvastaste haldusaktide alusel. Tekitatud kahjust on kaebuse esitajad nõus määratud kompensatsiooni maha arvestama. Kahju on kohustatud hüvitama Eesti Vabariigi Valitsus ja Jõelähtme Vallavalitsus

§ 459

alusel solidaarselt, kuna kahju tekitati nii Jõelähtme Vallavalitsuse kui ka Eesti Vabariigi poolt väljaantud haldusaktide alusel ning ei ole täpselt võimalik kindlaks määrata eraldi kummagi organi süü astet. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-14-00 märgitakse, et kahju kuulub hüvitamisele

§ 450lg l järgi üldistel alustel.

Lähtudes

§ 448

lg-s 1 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud.

§ 222

lg 2 järgi on kahjuks nii vara kaotsiminek kui ka saamata jäänud tulu, mida isik oleks saanud, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kui kaebuse esitajate õigusi poleks rikutud ja poleks jäetud maa tagastamata, oleks nad saanud maatüki omanikeks. Seega maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses. Lähtudes Maa-ameti 02.08.2000 kirjast nr 5-3/3689, milles on välja toodud maa turuhinnad aastate 1997-2001 kohta, millega on Jõelähtme vallas maad müüdud, samuti arvestades maade mereäärset asendit, mis tõstab maa turuväärtust, hindavad kaebuse esitajad nendele tagastamata jäetud maa turuväärtuseks 35 kr/m

1. Tagastamata on jäetud kokku 10 ha maad. Seega on S. Mitile, O. Tüvele, T. Tüvele ja Ü. Tüvele tekitatud kahjuks kokku 3 500 000 krooni (4 x 875 000). Kaebuse esitajatele tekitatud kahju ning nii Jõelähtme Vallavalitsuse kui ka Vabariigi Valitsuse õigusvastase käitumise vahel valitseb otsene seos, sest õigusvastaste haldusaktide väljaandmise tagajärjel jääb kaebuse esitajatele tagastamata maa osas, milles nad olid tunnistatud õigustatud subjektideks.
2. Tallinna Halduskohtu
3. oktoobri
4. a otsusega haldusasjas nr 3-62/2002 jäeti kaebused rahuldamata järgmistel põhjendustel. Kohus nõustus vastustajate ja kolmanda isiku väidetega, mille kohaselt kaebuse esitajatel võiks olla põhjendatud huvi kõigi kaebuses loetletud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks vaid juhul, kui oleks tõendatud asjaolu, et õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamine kaebuse esitajatele tulenes maa kasutada andmisest kolmandale isikule 1991, st kui maa kasutusse andmata jätmiseta 1991 oleks riigil igal juhul tekkinud kohustus see tulevikus maareformi käigus tagastada. Kohus leidis, et kaebuse esitajad olid teadlikud nende endiste talumaade hulka kuuluva maa andmisest IBGM kasutusse. Kaebuses vaidlustatud haldusaktidest nende haldusaktide, mille sisuks on maa kasutada andmine IBGM-le, IBGM ehitustegevust käsitlevad haldusaktid ning nende haldusaktide, mis on vastu võetud peale maa riigi omandisse jätmise otsustamist ei riku kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi ega piira nende vabadusi ning kaebuse esitajatel puudub põhjendatud huvi nimetatud õigusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks HKMS § 7 lg 1 mõttes. Kohus leidis ka, et eelnimetatud haldusaktidega ei ole otsustatud kaebajatele maa tagastamise küsimusi, mistõttu ei saa olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebajatele tekitatud kahju vahel. Kohus märkis, et MRS-s käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud maad riigi omandina ja isikuid, kellelt maa õigusvastaselt võõrandati, selle maa endiste omanikena, mistõttu on ebaõige kaebuses toodud väide, mille kohaselt selle asemel, et kehtiva korra kohaselt maa tagastada, on see uuesti võõrandatud, st jäetud riigi omandisse eesmärgiga erastada see AS-le IBGM. Kohus leidis, et maa IBGM kasutusse andmine toimus maakoodeksi § 17 alusel, mis oli otsuse vastuvõtmise ajal kehtiv ning kaebajate väide, et nimetatud säte ei kuulunud rakendamisele vastuolu tõttu tol ajal kehtiva omandiseaduse § 6 lg 1 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990 otsuse "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" p-dega 3 ja 4, on alusetu ja meelevaldne. Kohus leidis, et kaebajate õigusi võib rikkuda ja neil võib olla põhjendatud huvi selle haldusakti õiguspärasuse kontrollimiseks, millega on kõnealune maa jäetud riigi omandisse ja millest sõltuvalt toimub maa tagastamise või mittetagastamise otsustamine. Selliseks õigusaktiks on Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509-k. MRS § 31 lg 1 p 4 05.07.1994 kehtinud redaktsioonis kohaselt jäeti riigi omandisse sotsiaalkultuurilise iseloomuga ning puhkeotstarbeline maa. Maa riigi omandisse jätmisel on järgitud Vabariigi Valitsuse 20.06.1994 määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korda". Vastavalt korra p-le 2 jäetakse riigi omandisse MRS §-s 31 nimetatud maa. Vabariigi Valitsuse otsus maa riigi omandisse jätmise kohta sisaldab kõiki eelpoolnimetatud korra punktis 14 loetletud andmeid, mis kõnealust maatükki puudutavad. Alusetu on kaebuse esitajate väide, et riigi omandisse jäetud maad Jõelähtme vallas ei saa vaadelda sotsiaalkultuurilise iseloomuga ning puhkeotstarbelise maana, kuna see jäeti riigi omandisse kui ärimaa. Korralduses on näidatud maa sihtotstarve vastavalt maakatastris registreeritule. MRS § 31 sätestab riigi omandisse jäetava maa selle kasutusotstarbe järgi, mis ei pea ja antud juhul ka ei saa olla samane maa katastriüksuse sihtotstarbega. Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr
5. Puhkeotstarbeline maa ei ole üksnes selline maa, mis katastriüksuse sihtotstarbe kohaselt on sotsiaalmaa. Puhkeotstarbeline maa võib maa katastriüksuse sihtotstarbe kohaselt olla ka ärimaa, kuivõrd puhke- ja spordibaaside teenindusotstarbeliste ehitiste alune ja nende teenindusmaa on ärimaa. Asjaolu, et kaevatavas korralduses puudub viide MRS § 31 lg 1 vastavale alapunktile (alapunkt 4), ei tähenda, et korraldus oleks seetõttu motiveerimata ja sisult ebaõige. Kaebuse esitajate väited, et tegelikult ei olnudki kaevatava korralduse eesmärgiks kõnealuse maa riigi omandisse jätmine, vaid selle hilisem erastamine eraõiguslikule juriidilisele isikule, on paljasõnalised ega tugine ühelegi tõendile. Riik on temale kuuluva vara suhtes samasugune omanik kui kõik teised, ning ta saab seda ettenähtud korras vallata, kasutada ja käsutada. See, et riik neli aastat peale maa riigi omandisse jätmist otsustab riigile kuuluva maa, millele alates aastast 1995 oli seatud hoonestusõigus AS IBGM kasuks, ostueesõigusega viimasele erastada, ei anna alust väita, et tegemist ei olnudki kavatsusega maad riigi omandisse jätta. Eeltoodu alusel jõudis kohus järeldusele, et Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509-k on õiguspärane ning kaebust selle haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ei tule rahuldada.
6. S. Miti, T. Tüve, O. Tüve ja Ü. Tüve
7. detsembril 2002 esitatud apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused.
8. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
9. märtsi
10. a otsusega muudeti Tallinna Halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:
11. Käesolevas asjas on kaebuse esitajad esitanud taotluse haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks ja nende haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks. Muud põhjendatud huvi kui huvi saada vaidlustatud haldusaktidega tekitatud kahju eest hüvitust ei ole kaebuse esitajad esile toonud. Seetõttu tuleb kaebuses sõnastatud taotlus haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks lugeda hõlmatuks kahju hüvitamise taotlusega. Järelikult puudub asjas vajadus tuvastada kaebuse esitajate põhjendatud huvi iga vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise suhtes eraldi. Vaidlustatud haldusakti õiguspärasust on kohtul alus kontrollida kahju hüvitamise taotluse lahendamise raames juhul, kui eksisteerib põhjuslik seos vaidlustatud haldusakti ja kaebuse esitajatele põhjustatud kahju vahel ning ei esine muid kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leidis, et ebaõige on vastustajate, kolmanda isiku ja halduskohtu seisukohad, mille kohaselt ei saanud kaebuse esitajate õigusi rikkuda haldusaktid, mis anti kaebuse esitajate poolt tagasi taotletud maa suhtes enne kaebuse esitajate tunnistamist selle maa suhtes õigustatud subjektiks. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" kohaselt on kohaliku komisjoni otsus vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise kohta vara tagastamise menetluse raames antav eelhaldusakt, mis lõpetab menetluse ühe staadiumi - vara tagastamist ettevalmistava menetluse. Õige on see, et vara tagastamise õigustatud subjektid, nii nagu muuhulgas ka vara võõrandamise õigusvastasus ja vara koosseis määratakse eelnimetatud korra p 19 kohaselt õiguslikult siduvalt kindlaks alles eelnimetatud otsusega ning samuti ei saa vara tagastamise õigustatud subjekti enne vara tagastamise lõpuleviimist käsitada õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuna. Sellele vaatamata on isikul, kes esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus menetlusse võeti, juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust menetletakse seadusega kooskõlas ning avalduse menetlemise üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise. Et omandireformi reguleerivad õigusaktid kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi ka enne subjektiotsuse tegemist, tuleneb muuhulgas ka ORAS §-st
12. Nimetatud paragrahv ei seo õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse tekkimise algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõrandatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse. Ringkonnakohus märkis, et halduskohtu otsuses ei ole kajastatud kaebajate taotlust Jõelähtme Vallavalitsuse kohustamiseks välja andma haldusakti maa tagastamise kohta. Halduskohtu toimikus ei ole ka määrust, millega oleks nimetatud taotluse osas menetlus lõpetatud, sh kaebuse esitaja otseselt väljendatud loobumise tõttu nimetatud taotlusest. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodu ei tingi halduskohtu otsuse muutmist ja tühistamist, kuna haldusasja materjale ja kaebajate esindajate seisukohti arvestades on võimalik loobuda nimetatud taotluse tõlgendamisest eraldiseisva taotlusena. Kaebaja esindaja 26.01.
13. a taotlusest halduskohtule, milles kaebuse esitaja rõhutab halduskohtule esitatud kohustamisnõuet, nähtub, et kaebuse esitaja soovib kahju hüvitamise nõude osas kaebuse menetluse peatamist seetõttu, et kuni Jõelähtme Vallavalitsus ei ole veel õigustatud subjektidele maa tagastamist või tagastamata jätmist otsustanud, ei olnud kaebuse esitajate esindaja hinnangul täpselt võimalik kindlaks määrata, millises ulatuses tekitati kaebuse esitajatele maade mittetagastamisega kahju. Eeltoodust nähtub, et ka kohustamiskaebuse esitamisel ei olnud kaebuse esitaja jaoks eraldi eesmärgiks mitte maa tagastamise menetluse lõpuleviimine, vaid kahju hüvitamise nõude esitamine, kuivõrd kaebuse esitaja juba eeldas, et maad terves ulatuses ei tagastata. Seda kinnitab ka asjaolu, et kohtuistungiks 15.10.2002 oli kaebuse esitajate uus esindaja juba taotletava kahjusumma määramise alused kindlaks teinud ning toimikust ei nähtu, et kaebajad või nende uus esindaja oleks taotlenud kahju hüvitamise kaebuse menetlemise peatamist maa tagastamise küsimust lahendava haldusakti väljaandmiseni, samuti ei leidu kohustamisnõude tähelepanuta jätmisele eraldi pühendatud motiive apellatsioonkaebuses. Niisiis võib kogu halduskohtule esitatud kaebuse lugeda hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega.
14. Kaebus kahju hüvitamiseks esitati enne 01.01.2002 ning kuni nimetatud kuupäevani reguleerisid halduse tegevusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid

§ 450

ja sellele järgnevad sätted.

§ 450

lg 1 sätestas, et kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (koodeksi §-d 448 ja 449) kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Seega tugines avaliku võimu vastutuse koosseis tsiviilõigusliku vastutuse üldisele koosseisule, mis

§ 448

järgi eeldab kahju olemasolu, teo õigusvastasust, põhjuslikku seost kahju tekkimise ja halduse tegevuse vahel ning kahju tekitaja süüd. Kohaldada tuleb käesoleval juhul ka tol ajal kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise põhimõtetest tulenevaid kahju hüvitamise piiranguid. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu ja vastustajate seisukohaga selles, et juhul, kui käsitada kaebuse esitajate kahjuna kaebuses märgitud ulatuses maa tagasisaamise võimaluse minetamist, on selle kahjuga põhjuslikus seoses selle maa riigi omandisse jätmine. MRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad, mis vastavalt MRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 20.06.1994 määrusega kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" p 3 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Eeltoodust tuleneb, et haldusakt, millega otsustatakse maa riigi omandisse jätmine, tingib otseselt nimetatud maa mittetagastamise maa suhtes õigustatud subjektile. Seetõttu ei tingi kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist üksnes vastustajate viidatud asjaolu, et haldusakti, millega langetatakse otsus taotletud maa osalise või tervikuna tagastamata jätmise kohta, ei ole veel antud. Kahjunõude tõrjumiseks saaksid vastustajad viidata asjaolule, mis oleks maa riigi omandisse jätmise ajal tinginud maa tagastamata jätmise sõltumata selle riigi omandisse jätmisest. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul esineb asjaolu, mis tingib kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmise. Riigikohtu halduskolleegium märkis 20.06.2003 otsuses, et Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Samasugune kahju hüvitamise piirang tulenes ka

§-st 462, mis sätestas kannatanu süü arvestamise kahju tekkimisel või suurenemisel. Kannatanu peab kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Avaliku võimu teostamisel tekkinud kahju puhul tähendab see kohustust vaidlustada kahju tekitav haldusakt või toiming. Käesolevas asjas jäeti Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27.12.2000 määrusega haldusasjas nr II-3/495/2000 muutmata Tallinna Halduskohtu 10.11.2000 määrus haldusasjades nr 705/2000, 706/2000, 707/2000, 708/2000, 743/2000 ja 744/2000, milles tuvastati, et kaebajad olid käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktidest, sh Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldusest nr 509-k maa riigi omandisse jätmise kohta, samuti ka sellele järgnenud korraldustest, millega erastati maa IBGM-le, teadlikud juba

1. aasta septembris ning kaebuse esitajad on ilma mõjuvate põhjusteta mööda lasknud haldusaktide tühistamiseks halduskohtusse pöördumise tähtaja. Vaidlustatud haldusaktide tühistamise taotlemisel haldusaktidest teada saamisest mõistliku aja jooksul oleksid kaebuse esitajad saanud kaitsta oma õigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele võimalikult endistes piirides. Tähtsust omab asjaolu, et ostu-müügi leping Eesti Vabariigi ja IBGM vahel vaidlusaluse maa erastamiseks sõlmiti alles 11.01.
2. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kahju vältimise võimalus vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks kaebuse esitamise läbi olema ka kaebuse esitajatele arusaadav. Seda kinnitab asjaolu, et enne halduskohtusse pöördumist taotles kaebuse esitajate esindaja
3. aasta septembris Harju maavanemalt järelevalve teostamist AS-le IBGM õigusvastaselt võõrandatud kinnistust maa erastamise seaduslikkuse kontrollimist. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27.12.2000 määruses haldusasjas nr II-3/495/2000 on ka tuvastatud, et hiljemalt
4. septembril 1999 oli kaebuse esitajate esindaja teadlik asjaolust, et riigi omandisse jäetud maaüksus Jõelähtme vallas on kantud kinnistusraamatusse registriosas nr 202 ning tema pöördumine kinnistustoimikuga tutvumiseks näitab, et esindaja oli teadvustanud maa riigi omandisse jätmise aluseks olevate haldusaktide vaidlustamise vajaduse. Ringkonnakohus leidis, et kuna kahju hüvitamise nõue jääb eeltoodud põhjusel rahuldamata, ei ole vajalik anda hinnangut protsessiosaliste ülejäänud väidetele, mis käsitlevad kahju hüvitamise koosseisu muid elemente. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse lõppjäreldusega kaebuse rahuldamata jätmisel, kuid tõlgendas halduskohtule esitatud kaebust erinevalt ja ei nõustunud ka kõigi halduskohtu seisukohtadega, mistõttu muutis halduskohtu otsuse põhjendusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
5. S. Miti, T. Tüve, O. Tüve ja Ü. Tüve kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus, teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega rahuldada täielikult esitatud kaebused. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:
6. Tallinna Ringkonnakohus on vaidluse lahendamisel vääralt kohaldanud Riigivastutuse seaduse § 7 lg-t l. Ringkonnakohtu otsuses viidatakse Riigivastutuse seaduse §-s 7 lg. l sisalduvale põhimõttele, mille kohaselt kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Ringkonnakohus viitab apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel põhiargumendina samuti

§-le 462, mis sätestas kannatanu süü arvestamise kahju tekkimisel või suurenemisel. Kannatanu peab kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Avaliku võimu teostamisel tekkinud kahju puhul tähendab see kohustust vaidlustada kahju tekitav haldusakt või toiming. Ringkonnakohus on jätnud vaidluse läbivaatamisel ja lahendamisel kohaldamata Põhiseaduse §-s 25 sätestatud põhimõtte, mis tagab õiguse saada õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahju eest hüvitist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud. RvastS § 7 lg. l kohaselt kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist. Ringkonnakohus leiab, et halduskaebuse esitajad olid hiljemalt

1. a septembris teadlikud vaidlustatud haldusaktidest ning kaebuse esitajad on seega ilma mõjuvate põhjusteta mööda lasknud haldusaktide tühistamiseks halduskohtusse pöördumise tähtaja. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud haldusaktide tühistamise taotlemisel haldusaktidest teada saamisest mõistliku aja jooksul oleksid kaebuse esitajad saanud kaitsta oma õigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele võimalikult endistes piirides. Ringkonnakohtu hinnangul omab tähendust asjaolu, et ostumüügileping Eesti Vabariigi ja IBGM vahel sõlmiti maa erastamiseks alles 11.01.
2. Kaebuse esitajatel puudus
3. a septembris võimalus ära hoida kahju tekkimist, mis seisnes maa mittetagastamises. Seda põhjusel, et katastriüksuse kohta avatud Tallinna Kinnistusameti Harju Kinnistusjaoskonna registriosast nr 202 "Jägala-Jõesuu puhke- ja spordikompleks" kolmandas jaos "Koormatised ja kitsendused" on kande nr 2 all sisse kantud - hoonestusõigus kestvusega 99 aastat alates sissekandmise päevast AS IBGM kasuks, 17.01.
4. ja samas jaos kande nr 3 all on sisse kantud - ostueesõigus AS IBGM kasuks
5. jaanuaril
6. Eelnimetatud kinnistusraamatu kannete tõttu, mis
7. a septembris sisaldusid samasugustena Harju Kinnistusjaoskonna hoonestusõiguse kinnistusregistriosas nr 263, ei olnud kaebuse esitajatel enam võimalik reaalselt tagasi saada ca 10 hektarit nende õigus-eellastelt õigusvastaselt võõrandatud maast. Kaebuse esitajatel oleks reaalselt olnud võimalus
8. aasta septembris kogu maad tagasi saada ainult juhtumil, kui kinnistusraamatusse (sel hetkel oli maa kinnistatud Eesti Vabariigi nimele ja koormatud piiratud asjaõigustega - nii 99-aastase hoonestusõigusega kui ka ostu-eesõigusega IBGM kasuks) ei oleks olnud sisse kantud piiratud asjaõigusi. Kinnistusraamatu seaduse üldpõhimõtete ja § 72 lg 2 mõttes polnuks võimalik endise olukorra õiguslik taastamine, mis võimaldanuks õigustatud subjektidel maa tagasi saada täies ulatuses. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast on oluline, et RvastS jõustus alles
9. aasta
10. jaanuaril. Kaebuse esitajad ei saanud 1999.a. sügisel ning 2000.a. alguses oma tegevuses juhinduda RVastS §-s 7 sisalduvast ja ringkonnakohtu poolt viidatud põhimõttest. HKMS jõustus
11. jaanuaril 2000, muuhulgas jõustus alates
12. jaanuarist 2000 HKMS § 6 lg 3 p 2, mille kohaselt nähti ette võimalus, et halduskaebusega võib taotleda õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. Kuni
13. jaanuarini 2000 kehtinud HKMS ei näinud ette võimalust taotleda halduskohtus õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist.
14. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud ka

§ 462

.

§ 462

reguleerib juhtumeid, millal kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Sõltuvalt kannatanu süü astmest (hinnata tuli ka kahjutekitaja süü korral viimase süü astet) tuli hüvitise suurust, kui seadus ei näe ette teisiti, vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Kannatanute süü küsimuse hindamisel on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et kassaatorid on süüdi selles, et nad pöördusid 19.09.1999 Harju maavanema poole teenistusliku järelevalve alustamiseks vaidlusaluses küsimuses, selle asemel, et pöörduda halduskohtusse. Kassaatorid pöördusid maavanema poole selleks, et see aitaks neid õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel. Kassaatorid leiavad, et vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamisel Eesti Vabariigi erinevate organite (Vabariigi Valitsus, Harju maavanem ja Jõelähtme Vallavalitsus) tegevuses, s.o nii toimingutes kui haldusaktide andmises tsiviilõigusliku süü tuvastamata jätmisel ei olnud kohtul õigust kohaldada

§ 462ega asuda seisukohale, et maa tagastamata jätmises on süüdi kassaatorid ise.

Kassaatorid ei ole nõus ringkonnakohtuga selles osas, mis puudutab hinnangute andmata jätmist kahju hüvitamise koosseisu muudele elementidele.

1. Jõelähtme Vallavalitsuse kirjalikus vastuses ei nõustuta kassatsioonkaebusega ja vaieldakse sellele vastu.
2. Harju maavanema (vastustaja - Eesti Vabariik) kirjalikus vastuses leitakse, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Vaidlustatud haldusaktidega ei ole otsustatud kaebuse esitajatele maa tagastamisega/mittetagastamisega seotud küsimusi, seega ei saa olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebuse esitajatele tekitatud kahju vahel. Olukorras, kus ei ole teada, kas ja millises ulatuses maa tagastatakse või jäetakse tagastamata, ei ole otstarbekas kindlaks määrata nende aktide vastavust seadusele. Ühtlasi märgitakse, et Harju maavanem ei ole Harju Maakonna Valitsuse õigusjärglane ja ka Jõelähtme Vallavalitsus ei ole Jõelähtme Küla RSN õigusjärglane. Rõhutatakse, et maa riigi omandisse jätmisel on järgitud Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korda". RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Riigikohtu halduskolleegium käsitleb käesolevas otsuses kaebuses esitatud taotlustest vaid seda taotlust, milles nõutakse õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju (ca 10 ha maa tagastamata jätmine) hüvitamist, sest kassatsioonkaebus on esitatud vaid selle kohta.
6. Kassaatorid leiavad, et Tallinna Ringkonnakohus on kahju hüvitamise taotluse lahendamisel kohaldanud vääralt Riigivastutuse seaduse § 7 lg-t 1 ja Tsiviilkoodeksi § 462 ning tsiviilõigusliku süü tuvastamata jätmisel ei olnud alust kohaldada

§ 462

. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu järeldusega, et maa tagastamata jätmises on kassaatorid ise süüdi.

1. S. Mitt, O. Tüvi, T. Tüvi ja Ü. Tüvi tunnistati Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
2. jaanuari
3. a otsusega nr 2421 õigustatud subjektideks Harjumaal Jõelähtme vallas asuva maaüksuse Roosimäe nr A-86 suhtes, igaüks 1/4 maa osas. Sellest maast on nimetatud subjektidele Jõelähtme Vallavalitsuse
4. märtsi
5. a korralduse nr 106 kohaselt tagastatud 12,55 ha (p 1) ja jäetud tagastamata 9,57 ha, mis kuulub kompenseerimisele (p 2) (ringkonnakohtu tl 81).
6. MRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse
7. juuni
8. a määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" p-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega tõi Vabariigi Valitsuse
9. juuli
10. a korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele. Maa (kinnisasi) koormati
11. detsembril
12. a hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle
13. aastal. Asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest Maareformi seaduses sätestatud alustest.
14. Käesolev kaebus kahju hüvitamiseks esitati halduskohtule
15. jaanuaril
16. Riigivastutuse seaduse, mis sätestab avaliku võimu rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (§ 1 lg 1), jõustus
17. jaanuaril
18. Kuni selle ajani lähtuti avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamisel Tsiviilkoodeksi
19. peatükis (kahju tekitamisest tulenevad kohustised) sätestatust.

§ 462

lg 1 alusel oli võimalik võtta arvesse kannatanu enda süüd nii temale kahju tekitamises kui ka tekitatud kahju suurendamises. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga sõltuvalt tema süü astmest) tuli hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest.

1. Ka Riigivastutuse seadusega kehtestati kahju hüvitamise piirangud. Riigivastutuse seaduse § 7 lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (s.o kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegium andis
2. juuni
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-03 p-s 12 (RT III 2003, 24, 239) tõlgenduse, mille kohaselt "Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse." Sellest tõlgendusest tulenevalt peab kannatanu õigeaegselt vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu. Riigikohtu halduskolleegiumi
4. aprilli
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02 p-s 19 (RT III 2002, 12, 124) leiti, et RVS § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõte on kahju hüvitamise üldise põhimõttena kohaldatav ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul.
6. märtsi
7. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-04 p-s 10 (RT III 2004, 9, 100) leiti, et RVS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks.
8. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et isik võib täita RVS § 7 lg-st 1 tulenevat kahju tekkimise ärahoidmise nõuet mitte üksnes vaide- ja kohtumenetluses, vaid ka muude kohaste õiguskaitseabinõude kasutamise teel. Kohtud on tuvastanud, et kaebuse esitajad said vaidlustatud haldusaktidest teada septembris
9. Pärast aktidest teadasaamist pöördusid kaebuse esitajad
10. septembril 1999 kirjalikult Harju maavanema poole, paludes tal alustada järelevalvet maa AS-le IBGM erastamise seaduslikkuse üle (halduskohtu toimik I lk-d 50-53). Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kaebuse esitajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, taotledes maavanemalt järelevalve teostamist maa erastamise seaduslikkuse üle. Asjaolu, et maavanem ei saa teostada järelevalvet Vabariigi Valitsuse aktide üle, millega maa jäeti riigi omandisse, ei oma käesoleval juhul otsustavat tähendust. Maavanem on kohustatud juhul, kui küsimuse lahendamine ei kuulu tema pädevusse, teatama taotlejale, milline organ on pädev küsimust lahendama või saatma taotluse pädevale organile menetlemiseks. Käesoleval juhul on maavanem lahendanud taotluse sisuliselt, kontrollinud asjaolusid ja tuvastanud maa erastamise õigusvastasuse puudumise. Selles asjas saab kaebuse esitajate tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
11. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse poolt õigustatud subjektidele antud teave õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse kohta oli ebatäielik või puudus hoopiski. Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.
12. Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tuleb tühistada ning saata asi Tallinna Halduskohtule kahju hüvitamise taotluse menetlemiseks. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann