KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-109-04 Otsuse kuupäev 19. november 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi J. L. süüdi

§ 220), vaid kohustise täitmise panemisega OÜle W.

H. (

§ 175). Juba 10.

novembri

1. a taotluses kinnitas P. Pähn, et on saavutatud kokkuleppe OÜ-ga W. H., mille kohaselt viimane on nõus üle võtma täies mahus M. P. (AS E.) kohustused EEA ees. Ka
2. novembri
3. a lepingus märgitakse, et AS E. (loovutaja) ja OÜ W. H. (vastuvõtja) on kokku leppinud selles, et loovutaja loovutab kõik erastamislepingust tulenevad õigused ja kohustused ja vastuvõtja kohustub tasuma tekkinud võlgnevuse. Selline sõnastus vastab

§-s 220 ette nähtud lepingule.

1. novembri
2. a leping ei sätesta AS E. kohustust võla tasumiseks. Samuti kinnitatakse J. L. allkirjastatud pankrotiavalduses OÜ W. H.vastu, et EEA, AS E. ja OÜ W. H.vahel
3. novembril
4. a sõlmitud lepingu järgi võttis erastamise ostu-müügilepingust tulenevad AS E. kohustused EEA ees üle OÜ W. H. Kui tegemist oleks olnud kohustuse täitmise panemisega kolmandale isikule

§ 175

tähenduses, poleks olnud vaja võlausaldaja (EEA) nõusolekut, kuna võlausaldaja oleks olnud kohustatud OÜ W. H. täitmise vastu võtma. Asjaolu, et antud juhul sõlmiti kolmepoolne leping, milles üheks pooleks oli EEA kui võlausaldaja, kinnitab samuti seda, et tegemist oli võla ülekandmisega

§ 220tähenduses, mille tagajärjel AS E.

vabanes oma kohustustest EEA ees. Juhul, kui lähtuda seisukohast, et AS E. ei vabanenud kohustustest EEA ees, jääb arusaamatuks, mis põhjusel ei esitanud EEA AS E. vastu nõuet viimase likvideerimismenetluse käigus. Linnakohus viitas ka AS E. ja OÜ W. H.

1. detsembri
2. a tasaarvestuskokkuleppele, millest nähtub, et OÜ W. H. omas
3. detsembril
4. a nõuet AS E. vastu summas 4 680 278 krooni tulenevalt EEA, AS E. ja OÜ W. H.
5. novembril
6. a sõlmitud võlgnevuse ülekandmise lepingust, millega AS E. "kandis W. üle RAS Tallinna Farmaatsiatehase 66,6% aktsiate ostu-müügilepingust tuleneva võlgnevuse". 2.5 J. Liivik kasutas ära oma ametiseisundit, rikkudes EEA põhimääruse punktis 9.3 sätestatud EEA kohustust rakendada ostu-müügilepingute mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel ostjate poolt abinõusid, tagamaks lepingute nõuetekohast täitmist. J. L. käitumise tagajärjel vabanes AS E. oma kohustuste täitmisest Eesti Vabariigi ees ja EEA-l kadus igasugune võimalus erastamisvõlgnevuse sissenõudmiseks, mida tõendab ka OÜ W. H. pankrotimenetluse lõppemine raugemisega. Oma ametiseisundi ärakasutamisega põhjustas J. L. riigile suure varalise kahju, mis seisneb erastamislepingust tuleneva järelmaksu põhiosa tasumata jätmises summas 3 060 000 krooni. 2.6 Karistuse mõistmisel arvestas kohus J. L. süüd nii Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega kui ka AS Eesti Raudtee erastamislepingu ja selle lisaprotokolli sõlmimisega seotud episoodis. Muu hulgas tõi linnakohus esile asjaolu, et J. L. pani kuriteod toime kõrge riigiametnikuna, kes tegutses suure avalikkuse tähelepanu all olevas valdkonnas, sealhulgas rahvusvahelisel tasandil. J. L. tekitas oma ebaseadusliku käitumisega riigile varalise kahju summas 3 060 000 krooni, samuti lõi ta ohu riigi vara säilimisele summas 196 135 232 krooni ning piiras riigi rahaliste vahendite kasutamisõigust summas 50 000 000 krooni. Arvestades riigile tekitatud kahju suurust, ei pidanud kohus võimalikuks karistada J. L. rahalise karistusega. Kuna J. Liivik on varem kriminaalkorras karistamata, jättis linnakohus J. L.-le mõistetud vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamata.
7. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused J. L. kaitsjad A. Pohla ja A. Suik. Kaitsja A. Pohla taotles oma apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. Liivik tunnistati süüdi Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega seotud episoodis. Apellant palus J. L. selles episoodis KrK § 161 järgi õigeks mõista. Ühtlasi palus kaitsja jätta Eesti Vabariigi tsiviilhagi läbi vaatamata või selle täpne suurus kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras.
8. Tallinna Ringkonnakohtu
9. aprilli
10. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid linnakohtu otsuse resolutiivosas asendati viide KrK § 161 lg-le 1 viitega KrK §-le
11. Kaitsjate apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus motiveeris A. Pohla apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist järgmiselt. 4.1 Tulenevalt EEA Põhimääruse punktist 29.2 oli J. L. EEA peadirektorina vastutav EEA ja selle struktuuriüksuste töö eest tervikuna. EEA põhimääruse punktist 9.3 tuleneb üleüldine kohustus rakendada mis tahes abinõusid (sealhulgas esitada pankrotiavaldus), tagamaks lepingute kohast täitmist. Olukorras, kus võlgnikul (AS E. ) ei olnud raha oma kohustuste täitmiseks EEA ees ja tal oli kavatsus oma tegevus lõpetada, oleks pankrotiavalduse esitamine olnud ainus abinõu, mis oleks andnud mingeid tulemusi. 4.2 Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et J. L. vastutus on välistatud põhjusel, et EEA põhimääruse punkti 37 kohaselt oli erastamise ostu-müügilepingute täitmise tagamine lepingute täitmise kontrolli üksuse, mitte aga peadirektori ülesanne. Lepingute täitmise kontrolli osakonna töötajate poolt J. L.-le ettepaneku tegemine mitte esitada AS E. vastu pankrotiavaldust, vaid sõlmida AS-ga Eugeenius ja OÜ-ga W. H. kolmepoolne leping, ei olnud koosseisupärasele tagajärjele vahetult eelnev tegevus, mistõttu polnud selline tegevus ka tagajärjega vahetus põhjuslikus seoses. Viimane koosseisujärgsele tagajärjele eelnenud tegu oli
12. novembri
13. a lepingu sõlmimine, millega kadus võimalus pankrotiavalduse esitamiseks AS E. vastu. Kui lähtuda kohtualuse väitest, et tal oli võimalik üksnes lepingute täitmise kontrolli üksuse ettepanekuid järgida või need tagasi lükata, kuid mitte ise korraldusi anda, siis tuleb loogiliselt järeldada, et kui J. L. ei oleks nõustunud ettepanekuga kolmepoolse lepingu sõlmimiseks, oleks ainus mõeldav käitumisviis olnud pankrotiavalduse esitamine. 4.3 J. Liivikule esitati kõik materjalid, mis puudutasid AS E. ja OÜ W. H.kokkulepet. J. L. ülesanne ei saanud seisneda üksnes allkirja andmises. Kirjutades EEA nimel kolmepoolsele lepingule alla, on põhjendatud alus eeldada, et J. L. tutvus enne allkirja andmist kõigi materjalidega ja sai aru, et tegemist on näiliku lepinguga, mille eesmärk on ilmselgelt võlgnevuse "kantimine" varatule äriühingule. 4.4 AS E. majandusseisundi hindamiseks määratud finantsekspertiisi tulemustest nähtub, et AS E. pankrotimenetluse korral oleks olnud reaalne tagasi saada vähemalt võlgnevuse põhiosa, s.o kuni 3 060 000 krooni. J. L. tegevuse tulemusel jäi EEA-l nimetatud summa saamata. Süüdistuses märgitud summa on minimaalne ja kohtualusele soodsaim variant. Pankrotimenetluse alustamisel AS E. suhtes oleks olnud võimalik ka vara tagasivõitmine ja nõuete rahuldamise protsent võinuks olla suurem. Kuivõrd pankrotimenetlust ei toimunud ja finantsekspertiis annab arvamuse vaid likvideerimisaegse varalise seisundi kohta ilma tehingute sisu ja vara tagasivõitmise võimaluste kohta hinnangut andmata, on süüdistuses lähtutud finantsekspertiisi arvamusest. 4.5 Apellant, kes leiab, et võlgnevuse tasumine välismaise äriühingu I. I. Inc poolt oleks olnud äärmiselt ebatõenäoline, ei arvesta asjaoluga, et lisaks nõudele nimetatud äriühingu vastu oli AS-l E. 981 770 krooni suurune nõue ka Eesti äriühingu AS M. G. vastu. Seejuures on AS M. G. näol tegemist väga eduka äriühinguga, kellel oli
14. a majandusaasta aruandest nähtuvalt majandusaasta alguses käibevara 23 470 942 krooni väärtuses ning aktiva suurus oli 43 720 291 krooni. Asjaolu, et
15. detsembril
16. a sõlmisid AS E. ja Rosshill Investments Ltd loovutuslepingu, mille kohaselt Rosshill Investments Ltd, kellel oli AS E. vastu 26 588 058 krooni ja 84 sendi suurune nõue, nõustus selle nõude katteks vastu võtma AS E. nõuded AS M. G. ja I. I. Inc vastu summas 21 276 078 krooni ja 16 senti, näitab, et nii AS M. G. kui ka I. I. Inc vastu olevad nõuded omasid reaalset väärtust ja olid kättesaadavad. Nõuete rahuldamise reaalsust kinnitab ka fakt, et AS E. likvideeriti ilma pankrotimenetluseta. 4.6 Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsusega ka J. L.-le mõistetud karistuse osas. Täiendavalt tõi ringkonnakohus esile asjaolu, et J. L. jätkas ebaseaduslike tegude toimepanemist ka pärast seda, kui Riigikontroll oli juhtinud tähelepanu AS Eesti Raudtee erastamislepingu õigusvastastele sätetele. Samuti viitas ringkonnakohus oma põhistustes õiguskorra kaitsmise huvidele. MENETLUS RIIGIKOHTUS
17. Tallinna Ringkonnakohtu
18. aprilli
19. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused J. L. kaitsjad A. Pohla ja A. Suik. Riigikohtu
20. septembri
21. a määrustega võeti A. Pohla kassatsioonkaebus menetlusse, kuid A. Suiki kassatsioonkaebus jäeti menetlusse võtmata.
22. Kaitsja A. Pohla kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist J. L. süüdimõistmises AS-i Tallinna Farmaatsiatehas erastamislepingu täitmisega seotud episoodis. Kassaator palub J. L. selles episoodis KrK § 161 järgi õigeks mõista. Samuti palub kaitsja jätta läbi vaatamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi. Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohtu
23. aprilli
24. a süüdimõistev otsus jääb ülejäänud osas jõusse, palub kassaator jätta tsiviilhagi rahuldamise täpse suuruse kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Oma kaebust põhistab kassaator järgmiselt. 6.1 J. L. on tunnistatud süüdi konkretiseerimata süüdistuses. KrK § 161 on blanketne norm, mis tuleb sisustada väljapoole Kriminaalkoodeksit jäävate õigusaktidega. Süüdistuses ja kohtuotsustes viidatud EEA põhimääruse punktid 9.3 ja 29.2 ei sätestanud J. L. kohustust esitada pankrotiavaldust EEA võlgnike suhtes. Järelikult on J. L. süüdi tunnistatud ebaselge regulatsiooni alusel, toomata välja konkreetset õiguslikku kohustust, mida süüdimõistetu pankrotiavaldust esitamata jättes väidetavalt rikkus. J. L. ei saa EEA põhimääruse viidatud punktide alusel vastutada AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmise eest, kuna EEA lepingute täitmise kontrolli üksus (edaspidi EEA LTKÜ) ei teinud talle ettepanekut pankrotiavalduse esitamiseks, vaid hoopis kõnealuse kolmepoolse lepingu sõlmimiseks. EEA põhimääruse punkt 37 sätestas, et lepingute täitmise kontrolli üksuse põhiülesanne on erastamise ostu-müügilepingute täitmise tagamine ning vajadusel nende muutmise algatamine. Samuti nägid EEA peadirektori
25. veebruari
26. a käskkirjaga kinnitatud EEA LTKÜ põhimääruse punktid 2.3.2 ja 2.3.3 ette, et EEA LTKÜ teeb EEA peadirektorile ettepanekuid lepingupartnerite suhtes vajalike sanktsioonide rakendamiseks ja lepingu täitmisel esilekerkivate probleemide lahendamiseks. Seega oli EEA-s lepingute täitmise tagamine delegeeritud EEA LTKÜ-le. Kui EEA peadirektor oleks esitanud pankrotiavalduse AS E. vastu ilma EEA LTKÜ vastavasisulise ettepanekuta, rikkunuks ta EEA põhimäärust. J. L.-le ei saa süüks arvata, et ta aktsepteeris lepingute täitmise kontrolli üksuse ettepanekut mitte esitada pankrotiavaldust AS E. vastu, vaid sõlmida kolmepoolne leping AS-ga E. ja OÜ-ga W. H. 6.2 Kohtud on asunud ekslikult seisukohale, et
27. novembri
28. a lepingu näol oli tegemist AS E. võla ülekandmisega OÜ-le W. H. Tsiviilkoodeksi (

) § 220 tähenduses. Tegelik lepingupoolte tahe oli panna AS E. kohustuste täitmine täiendavalt OÜ-le W. H. (

§ 175

). 6.3 Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud väidetavalt tekitatud kahju suurust. Kahju tuvastamisel on eiratud Võlaõigusseaduse § 127 lg 1 nõudeid, mille järgimise vajadusele kahju tuvastamisel on viidanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma

1. juuni
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-58-
3. Kohtud on jätnud motiveerimata põhjusliku seose J. L. käitumise ja saabunud tagajärje (kahju) vahel. Väidetava kahju tuvastamisel oleksid kohtud pidanud võrdlema
4. novembri
5. a lepingu sõlmimisega tekkinud olukorda olukorraga, mis oleks saabunud siis, kui J. L. oleks esitanud pankrotiavalduse AS E. vastu. Kui J. L. oleks esitanud
6. novembril
7. a AS E. vastu pankrotiavalduse, oleks AS E. osutunud maksejõuetuks. Kohtute viidatud finantsekspertiisi akti kohaselt oli AS E.
8. novembri
9. a seisuga võimeline tasuma oma võlgnevust EEA ees osaliselt summas 10 386 krooni kuni 3 191 950 krooni, kusjuures võla tasumise võimaluse konkreetne summa sõltunuks AS M. G. ja I. I. Inc vastu olevate nõuete laekumise tõenäosusest. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. juuni
11. a otsusest asjas nr 3-1-1-61-03 tähendab tegevusetusdelikti puhul põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda. Käesolevas asjas ei ole võimalik täie kindlusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel AS E. vastu oleksid EEA nõuded saanud rahuldatud suuremas ulatuses kui
12. novembri
13. a lepingu sõlmimise järgselt. AS E. nõuded olid suures osas suunatud välismaiste äriühingute vastu ning nende reaalne sissenõudmine oli praktiliselt võimatu. Seejuures oleks pankrotiavalduse esitamine toonud kaasa täiendavad kulud pankrotimenetluse tõttu. 6.4 Kohtud ei ole tuvastanud J. L. tahtlust kahju tekitada. J. L. ei teadnud
14. novembri
15. a lepingu sõlmimise ajal täpselt AS E. ja OÜ W. H.majanduslikku olukorda. Võlgnike majandusliku olukorraga tutvumine ei olnud mitte J. L., vaid lepingute täitmise kontrolli üksuse töökohustus. 6.5 Karistuse mõistmisel on kohtud jätnud põhjendamata, miks ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega ning miks on vajalik, et J. L. kannaks talle mõistetud karistusest kuus kuud reaalselt ära. J. L. süüdimõistmise muutmata jätmise korral palub kassaator mõista J. L.-le rahaline karistus, jätta mõistetud vangistus täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata või asendada vangistuse üldkasuliku tööga.
16. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et eksitav on kassaatori väide, nagu ei oleks EEA, AS-i E. (AS M. P. õigusjärglane) ja OÜ W. H.
18. novembril
19. a sõlmitud kolmepoolse lepingu näol olnud tegemist mitte AS E. võla ülekandmisega OÜ-le W. H. (

§ 220), vaid OÜ-le W.

H. täiendava kohustise panemisega, mille puhul säilis ka AS E. kohustus (

§ 175). Tallinna Linnakohtu otsuses on tuvastatud, et 30.

novembri

1. a lepingu sõlmimisel oli poolte tegelik tahe
2. aasta Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lg 1 tähenduses suunatud AS E. võla ülekandmisele OÜ-le W. H. vastavalt

§-le 220 (vt käesoleva otsuse punkti 2.4). Kriminaalkolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et

1. novembri
2. a lepingu poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saanud kohtud muu hulgas tugineda AS E. ja OÜ W. H. vahel
3. detsembril
4. a sõlmitud tasaarvestuskokkuleppe sisule. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. septembri
6. a otsus asjas nr 3-2-1-93-04 p 24).
7. Kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et sõlmides süüdistuses kirjeldatud asjaoludel EEA nimel AS-ga Eugeenius ja OÜ-ga W. H.
8. novembri
9. a kolmepoolse lepingu ja jättes esitamata nõude (pankrotiavalduse) AS E. vastu, rikkus J. L. talle EEA põhimääruse punktides 9.3 ja 29.2 pandud kohustusi.
10. Õige ei ole kassaatori väide, et J. L. süüdistus on konkretiseerimata. EEA põhimääruse
11. a novembris kehtinud redaktsiooni punktid 9.3 ja 29.2 sätestasid muu hulgas järgmist: "
12. Oma põhiülesande täitmiseks Erastamisagentuur: /.../ 3) erastamise käigus: /.../ - ostu-müügilepingute mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel ostjate poolt rakendab abinõusid, sealhulgas pretensiooni ja hagimenetlust, tagamaks lepingute nõuetekohast täitmist; /.../" "
13. Peadirektor: /.../ 2) tagab käesolevast põhimäärusest tulenevate ülesannete ning nõukogu otsuste täitmise ja vastutab nende täitmise eest; /.../" Kriminaalkolleegium leiab, et vastavalt EEA põhimääruse viidatud sätetele nende koostoimes pidi EEA peadirektor toimima Eesti Vabariigi lepinguliste õiguste kaitsmisel riigi jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, kui ostjad lepingut rikuvad. Seejuures tuleb "abinõude" all EEA põhimääruse punkti 9.3 tähenduses mõista ükskõik milliseid seaduslikke abinõusid, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel rakendaks, et saavutada kõige tõenäolisemalt ja võimalikult suures ulatuses kohustuste täitmine lepingupartnerite poolt. Teatud juhtudel võib majandusliku otstarbekuse nõudele vastata vaid üks konkreetne käitumisvariant, näiteks pankrotiavalduse esitamine.
14. Rikkudes majanduslikult otstarbekalt tegutsemise kohustust, võib ametiisik tekitada märkimisväärset kahju asutusele või isikule, kus tal on ametiseisund. Kaitsmaks usaldussuhet, mis peab valitsema ametiisiku ja selle asutuse või isiku vahel, kus ametiisikul on ametiseisund, on igati põhjendatud, et kahju tekitamine majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise teel on käsitatav ametiseisundi ärakasutamisena, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa karistusõigusliku vastutuse. Samas oleks majanduselu keerukust arvestades mõeldamatu näha õigusaktides ette majanduslikult ebaotstarbeka käitumise ammendavat kirjeldust. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumine tuleb sisustada igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja majanduskäibes mõistlikuks loetavast käitumisest. Siiski tuleb arvestada, et majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus põhjendatud äririski võtmine. Seega juhul, kui ametiseisundi kuritarvitamises või ametialases lohakuses esitatud süüdistuses on välja toodud õigusnorm, mille alusel tekkis isikul kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, samuti põhjused, miks isiku tegelikku käitumist ei saa lugeda majanduslikult otstarbekaks, pole alust rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest.
15. Süüdistuse kohaselt rikkus J. L. EEA põhimääruse punktide 9.3 ja 29.2 nõudeid sellega, et ta ei esitanud Eesti Vabariigi kui võlausaldaja nimel pankrotiavaldust AS E. vastu 4 680 278 krooni nõudes, vaid selle asemel sõlmis
16. novembril
17. a EEA, AS E. ja OÜ W. H. vahel kolmepoolse lepingu, millega anti kõik AS E. kohustused Eesti Vabariigi ees üle OÜ-le W. H. (vt käesoleva otsuse punkt 1.1). Süüdistuse kohaselt jättis J. L. pankrotiavalduse esitamata ja sõlmis
18. novembri
19. a lepingu olukorras, kus: 1) AS E. oli
20. novembril
21. a EEA-le teatanud, et äriühingu netovara (omakapital) on negatiivne ja et on vastu võetud otsus AS E. likvideerimise kohta; 2) J. L. oli teadlik, et OÜ-l W. H. puudub igasugune majandustegevus ja äriühingu vara moodustub üksnes osakapitali sissemaksest 40 000 krooni. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud olukorras oli
22. novembri
23. a lepingu sõlmimine ja AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmine käsitatav J. L. poolt majanduslikult otstarbeka käitumise nõude ja seega ka EEA põhimääruse punktide 9.3 ja 29.2 rikkumisena.
24. Tallinna Linnakohus on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaoludele, mis kinnitavad, et J. L.-l puudus
25. novembri
26. a lepingut sõlmides ja AS E. vastu pankrotiavaldust esitamata jättes igasugune alus eeldada, et ta toimib kooskõlas tema poolt esindatava Eesti Vabariigi kui võlausaldaja huvidega (vt käesoleva otsuse punktid 2.2 ja 2.3). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus võlausaldajal puudub informatsioon võlgniku majandusliku olukorra halvenemise põhjuste kohta, on tagatist nõudmata võla ülekandmine ebakindlale lepingupartnerile majanduslikult ilmselgelt ebamõistlik isegi siis, kui esialgne võlgnik on muutunud väidetavalt maksejõuetuks. Seda eeskätt põhjusel, et nii toimides loobub võlausaldaja võimalusest, et tema nõue saab osaliselt või täielikult rahuldatud pankrotivarasse tagasivõidetud (
27. aasta Pankrotiseaduse § 42, kehtiva Pankrotiseaduse § 109) vara või oma kohustuste rikkumisega äriühingust võlgnikule kahju tekitanud juhatuse või nõukogu liikmete vastu suunatud kahjunõuete (vt
28. aasta Pankrotiseaduse § 60 lg 2, kehtiva Pankrotiseaduse § 163 lg 5, Äriseadustiku § 315 ja § 327) arvel. Samuti on võimalik, et teiste võlausaldajate nõuded jääksid pankrotimenetluses kaitsmata, mistõttu osutub võlgniku maksejõuetus näilikuks.
29. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et J. L.-le esitatud süüdistuse sisu ei piirdu asjaoluga, et ta jättis AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata. J. L. süüdistus sisaldab ka seda, et ta sõlmis pankrotiavalduse esitamise asemel
30. novembri
31. a lepingu, mille tagajärjel Eesti Vabariik kaotas võimaluse esitada edaspidi nõuet AS E. vastu. Seega isegi kui lähtuda seisukohast, et J. L.-l puudus pärast AS E.
32. novembri
33. a teate saamist piisav teave pankrotiavalduse esitamiseks, ei ole majandusliku otstarbekuse aspektist võimalik õigustada kokkulepet loobuda võimalusest esitada pankrotiavaldus (või nõue likvideerimismenetluses) pärast seda, kui on kogutud täiendavat informatsiooni AS E. majandusliku olukorraga seotud asjaolude kohta.
34. Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli J. L.
35. novembri
36. a lepingu sõlmimisel tutvunud AS E. bilansiga. Selle pinnalt ei olnud aga võimalik teha kindlat järeldust, et nõude esitamine AS E. vastu oleks osutunud lootusetuks. Nii ei saanud J. L.-le esitatud andmete alusel otsustada, kas AS E. bilansis kajastatud nõuded oleksid tegelikult realiseeritavad ja kas teiste AS E. võlausaldajate nõuded oleksid pankrotimenetluses tõenäoliselt kaitstavad. Lisaks eeltoodule pidi J. L. mõistlikult arvestama asjaoluga, et kui AS E. majanduslik olukord oleks novembris 1999 olnud selline, et Eesti Vabariigi nõude rahuldamine pankrotimenetluses osutunuks lootusetuks, puudunuks võlgnikul huvi ilmutada
37. novembri
38. a pöördumises initsiatiivi võla ülekandmiseks kolmandale isikule, kelle kohta esitatud materjalid näitasid selle äriühingu varatust ja kelle juhatuse ainuke liige oli ühtlasi esialgse võlgniku juhatuse ainuke liige.
39. Eeltoodud põhjustel, samuti arvestades Eesti Vabariigi nõude suurust AS E. vastu (4 680 278 krooni), ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega, et J. L. käitumine oli Eesti Vabariigile kui võlausaldajale kasulik.
40. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et J. L. ei saa EEA põhimääruse punktide 9.3 ja 29.2 alusel vastutada AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmise eest, kuna EEA tegevust reguleerivate õigusaktide alusel oleks pankrotiavalduse saanud esitada üksnes EEA LTKÜ ettepanekul. EEA põhimääruse punktist 37 ja EEA peadirektori
41. veebruari
42. a käskkirjaga kinnitatud EEA LTKÜ põhimääruse punktidest 2.3.2 ja 2.3.3 ei ole võimalik teha järeldust, nagu oleks EEA peadirektor olnud kohustusi rikkunud lepingupartnerite vastu rakendatavate abinõude valikul seotud EEA LTKÜ ettepanekuga. On õige, et need sätted panid EEA LTKÜ-le kohustuse lahendada oma pädevuse piirides lepingute täitmisel esilekerkivaid probleeme ja teha peadirektorile ettepanekuid lepingurikkujate suhtes vajalike sanktsioonide rakendamiseks. Kõnealustel EEA ja EEA LTKÜ põhimääruste sätetel võinuks olla tähtsust vastutava isiku kindlaksmääramisel siis, kui oleks tuvastatud, et J. Liivik jättis pankrotiavalduse AS E. vastu esitamata põhjusel, et ta ei olnud teadlik võlgniku majandusliku olukorra halvenemisest. Kuid käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel ja olukorras, kus rakendatavate abinõude üle otsustamise pädevus ja võimalus oli üle läinud EEA peadirektorile, vastutas viimane oma otsuse õiguspärasuse eest, sõltumata sellest, kas ta järgis EEA LTKÜ ettepanekut või mitte. Vastasel korral puudunuks igasugune mõte anda teatud otsustuste tegemine peadirektori pädevusse.
43. novembri
44. a lepingule kirjutas EEA nimel alla J. L. Seega vastab üksnes tema selle lepingu sõlmimisega seotud episoodis KrK §-s 161 ette nähtud erisubjekti tunnustele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub võimalus anda hinnangut küsimuses, kas mõni EEA LTKÜ töötaja oleks võinud sama episoodi osas vastutada kuriteole kihutamise või kaasaaitamise vormis.
45. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et J. L. oli teadlik faktilistest asjaoludest, mille esinemisel oli
46. novembri
47. a lepingu sõlmimine ja AS E. vastu nõude esitamata jätmine objektiivselt vastuolus EEA põhimääruse punktidega 9.3 ja 29.
48. Kriminaalkolleegiumi arvates on kohtud motiveeritult tuvastanud, et J. L. tegutses AS E. vastu nõuet esitamata jättes ja
49. novembri
50. a lepingut sõlmides tahtlikult, mööndes varalise kahju tekkimist riigile. Seejuures ei ole oluline, kas J. L.-le teo toimepanemise ajal teada olnud asjaolud võimaldasid täpselt kindlaks teha riigile tekitatava kahju suurust. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda kassaatori seisukohaga, et J. L. käitumises puudub ametiseisundi kuritarvitamise subjektiivne koosseis.
51. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on leidnud, et
52. septembri
53. a lepingu sõlmimisega ja AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmisega tekitas J. L. Eesti Vabariigile kui võlausaldajale kahju summas 3 060 000 krooni, kuna tema käitumise tagajärjel jäi AS-lt Eugeenius riigile laekumata Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tulenev järelmaksu põhiosa.
54. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuna J. Liiviku süüdistuse kohaselt oli kahju tekitamise vahetu põhjus AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmine, tuleb, lähtudes isikukausaalsuse kriteeriumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
55. märtsi
56. a otsus asjas nr 3-1-1-28-02 p 10;
57. juuni
58. a otsus asjas nr 3-1-1-71-02 p 6.2) tuvastada põhjuslik seos J. L. ametiseisundi ärakasutamise ja sellega tekitatud kahju vahel tegevusetusdelikti reeglite järgi. Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saame väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
59. juuni
60. a otsus asjas nr 3-1-1-71-02 p 6.2). Seega vastutab J. L. Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tuleneva nõude realiseerimata jätmise eest üksnes ulatuses, mille osas on võimalik kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel oleks see AS E. pankrotimenetluse käigus rahuldatud. Samuti tuleb arvestada, et J. L.-le süüksarvatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku majanduslikku ja varalist seisu. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
61. juuni
62. a otsus asjas nr 3-1-1-58-03 p 13).
63. J. Liiviku süüdistuses on kahju suuruse kindlakstegemisel tuginetud finantsekspertiisi aktis väljendatud seisukohale, et
64. novembri
65. a lepingu sõlmimise ajal katsid AS E. varad kohustusi 68,2% ulatuses. Sellest tulenevalt oleks AS E. pankrotimenetluses enne
66. novembrit 1999 eksisteerinud võlgnevusest summas 4 680 278 tagasi saada 68,2% ehk kuni 3 191 950 krooni. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et finantsekspertiisi käigus hinnati AS E. varalist olukorda üksnes bilansiliste andmete alusel ega käsitletud aktsiaseltsi tegelikku majanduslikku ja varalist seisu. Nii on kõnealuses ekspertiisiaktis otsesõnu märgitud järgmist: "AS E. oleks oma majandusseisundist tulenevalt olnud alates
69. a. üleüldse suuteline tasuma oma võlgnevust Eesti Erastamisagentuurile (summas 4 680 278 krooni) osaliselt summas vahemikus 10 386 kuni 3 191 950 krooni (viimane summa on 68,2% 4 680 278-st). Ülemise piirsumma kindlaksmääramisel on lähtutud eeldusest, et AS E. kohtleb oma võlausaldajaid võrdselt. Võla tasumise võimaluse konkreetne summa sõltunuks AS M. G. ja I. I. Inc vastu olevate nõuete laekumise tõenäosusest." (I kd tl 192.) Seega tuli kohtutel anda hinnang AS E. nõuete tegelikule väärtusele.
70. Kriminaalasjas on tuvastatud, et
71. novembri
72. a seisuga koosnes AS E. vara summas 21 286 464 krooni järgmistest osadest: raha kassas " 10 386 krooni; nõue AS M. G. vastu summas 9 981 770 krooni; nõue I. I. Inc vastu summas 11 294 308 krooni. Erinevalt linnakohtust on ringkonnakohus esitanud motiivid, miks tema arvates AS E. nõuetel AS Magnum Grupp ja I. I. Inc vastu oli reaalne väärtus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsuses toodud veenvad põhistused AS Magnum Grupp vastu suunatud nõude sisenõutavuse osas. Samas ei saa lugeda piisavaks ringkonnakohtu motiive, mille alusel kohus leidis, et reaalselt sissenõutav oli ka AS E. nõue välismaise äriühingu I. I. Inc vastu. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et nimetatud välismaisel äriühingul oli reaalne majandustegevus ja vara. Samuti ei ole ringkonnakohus arvestanud I. I. Inc asukohamaast tulenevaid raskusi äriühingu vastu suunatud nõude sundkorras sissenõudmisel. J. L.-le esitatud süüdistuses ei ole käsitletud võimalust, et AS E. pankrotimenetluses oleks selle äriühingu pankrotivara võinud suureneda tagasivõitmise või juhtorganite liikmete vastu suunatud nõuete arvel. Seetõttu ei ole kohtud seda asjaolu põhjendatult J. L.-le omistatava kahju suuruse kindlakstegemisel arvestanud.
73. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalasja uuel arutamisel esimese ja teise astme kohtus võimalik koguda täiendavaid tõendeid I. I. Inc vastu suunatud nõude sissenõutavuse kohta. Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlustega, mis tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Järelikult tuleb vähendada J. L.le süüks arvatava kahju suurust, kuna tõendatud ei ole, et AS E. vara reaalne väärtus oli 21 286 464 krooni. J. L. tekitatud kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et AS-l E. oli
74. novembri
75. a seisuga reaalselt sissenõutavat vara 9 992 156 krooni ulatuses (nõue AS M. G. vastu summas 9 981 770 krooni ja kassas olnud raha 10 386 krooni). Süüdistuses, samuti esimese ja teise astme kohtuotsuses on kahjuarvestuse aluseks võetud asjaolu, et AS E. vara 21 286 464 krooni moodustas 68,2% äriühingu kohustustest, mistõttu Eesti Vabariigi 4 680 278 krooni suuruse nõude rahuldamine oleks olnud võimalik kuni 3 191 950 krooni ulatuses. Vara väärtuses 9 992 156 krooni moodustab 32,0% samadest kohustustest. Järelikult oleks Eesti Vabariigi nõue AS E. vastu olnud
76. novembri
77. a seisuga reaalselt sissenõutav 32,0% ulatuses summast 4 680 278 krooni ehk 1 497 689 krooni.
78. J. Liiviku poolt ametiseisundi ärakasutamisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb eelmises punktis nimetatud summast 1 497 689 krooni maha arvata 100 000 krooni, s.o summa, mille OÜ W. H. tasus EEA-le pärast
79. novembri
80. a lepingu sõlmimist. Nimetatud summa laekumine EEA-le oli otseses põhjuslikus seoses J. L. käitumisega, millega ta riigile kahju tekitas. Kahjusummast tuleb aga maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
81. septembri
82. a otsus asjas nr 3-2-1-98-03 p 19). Kriminaalkolleegium märgib, et seda nõuet on järgitud ka J. L.-le esitatud süüdistuses, kuna talle inkrimineeritava kahju suurusena ei ole näidatud mitte Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tuleneva järelmaksusumma põhivõlgnevuse kogusummat 3 160 000 krooni, vaid 3 060 000 krooni.
83. Punktides 19"24 toodud põhjustel tuleb J. L. poolt oma ametiseisundi ärakasutamisega Eesti Vabariigile tekitatud kahju suuruseks lugeda 3 060 000 krooni asemel 1 397 689 krooni. Samamoodi tuleb vähendada ka J. L.-lt Eesti Vabariigi tsiviilhagi katteks väljamõistetava summa suurust.
84. Tallinna Linnakohtu ja Ringkonnakohtu otsustes on piisava põhjalikkusega motiveeritud J. L.-le mõistetud karistuse liigi ja määra valikut. Pidades silmas J. L. kuritegeliku käitumise ulatust, samuti seda, et J. L.-le karistuse mõistmisel on lisaks Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega seotud episoodile võetud arvesse ka AS Eesti Raudtee 66,6% aktsiate erastamislepingus Eesti Vabariigile ebaseaduslike kohustuste võtmist, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks kergendada J. L.-le mõistetud karistust süüdistuse mahu mõningase vähenemise tõttu.
85. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMSRS § 2 lg-st 3, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
86. aprilli
87. a ja Tallinna Linnakohtu
88. jaanuari
89. a otsused J. L. süüdistuses KrK § 161 järgi tsiviilhagi rahuldamise osas. Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab J. L.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 1 397 689 (üks miljon kolmsada üheksakümmend seitse tuhat kuussada kaheksakümmend üheksa) krooni. Muus osas tuleb Tallinna Linnakohtu ja Ringkonnakohtu otsused jätta muutmata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi