← Eesti

3-2-1-112-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-112-04 Otsuse kuupäev Tartu, 19. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi Maaja Eero hagi AS E

§ 35alusel ja hüvitist TLS § 119 lg 2 alusel.

Viivist saab arvestada kuni töölepingu lõppemise päevani, sealt edasi saab järgneda vastutus lõpparve kinnipidamise eest. Samuti on aegunud nõue TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise saamiseks.

  1. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-lt Eesti Merelaevandus M. Eero kasuks välja vähem makstud töötasu 47 372 krooni, viivise 97 864 krooni ja lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise 11 234 krooni. Ülejäänud nõuded jättis kohus rahuldamata.
  2. Pooltevaheline töösuhe algas
  3. augustil
  4. a.
  5. aprillil
  6. a vormistati töölepingu uus redaktsioon, mille kohaselt täitis hageja kokk-puhvetipidaja tööülesandeid. Tema tööaeg oli määratud kollektiivlepinguga.
  7. aprillist
  8. a oli hageja baaspalgaks 6079 krooni ja koos lisatasudega kuni 12 000 krooni kuus. Lepinguga ei reguleeritud tasu maksmist tööseisaku (laeva ootel oleku) ajal, mistõttu tuli nendel juhtudel lähtuda TLS §-st 66 ja

§-st

  1. Kostja on tasunud hagejale tööseisakute aja eest vähem makstud 45 452 krooni 90 senti.
  2. Kohus luges tõendatuks, et 14.-
  3. detsembril
  4. a laeva ootel viibimise aja eest ei ole hagejale tasu makstud. Kohus mõistis hagejale välja 6 tööpäeva eest 1919 krooni 68 senti.
  5. Kohus ei nõustunud kostja ja töövaidluskomisjoni seisukohaga viivisenõude aegumisest. Viivisenõuet ei saa vaadelda eraldi nõudena, vaid tegemist on palganõudega vahetult seotud nõudega. Nõude aegumise tähtaeg pikenes kolmele aastale nende nõuete osas, millised ei olnud nõude esitamise ajaks veel aegunud. Hageja nõue ei olnud aegunud.

§ 35

kohaselt palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kuna kostja ei vaielnud hageja esitatud viivisearvestusele vastu, lähtus kohus põhiosas hageja arvestusest. Kohus nõustus kostja vastuväitega, et palgaviivist ei ole alust nõuda pärast töösuhte lõppemist, sest seejärel on tegemist juba lõpparve maksmisega viivitamisega. Saamata jäänud töötasu on lõpparve osa, mille väljamaksmisega viivitamisele laieneb TLS § 119 lg-s 2 sätestatud sanktsioon. Kohus leidis, et pooltevaheline töösuhe lõppes

  1. novembril
  2. a, mistõttu saab viivist arvestada kuni selle ajani.
  3. Kuna lõpparve maksti välja ettenähtust väiksemas suuruses, mõistis kohus kostjalt välja hüvitise TLS § 119 lg 2 alusel. Keskmise töötasu arvestamisel lähtus kohus töövaidluskomisjoni arvestusest, s.o 11 232 krooni 11 senti kuus.
  4. Kohus ei nõustunud hageja käsitusega
  5. a sõlmitud töölepingust ja
  6. oktoobri
  7. a kuupäeva kandvast meretöölepingust kui kahest erinevast, üheaegselt poolte suhteid reguleerinud lepingust. Poolte vahel
  8. a alanud töösuhte olemus ei muutunud meretöölepingu sõlmimisega. Hagejaga sõlmitud tööleping viidi kooskõlla
  9. aprillist
  10. a jõustunud mereteenistuse seadusega. Asjaolu, et ümbervormistamisega muudeti ka töösuhte sisulisi tingimusi, ei muuda iseenesest tehtud toimingut. Hageja kirjutas meretöölepingule tööandja pakutud variandis alla. Pärast meretöölepingu sõlmimist reguleeris poolte töösuhteid meretööleping ja sellest pidid pooled lähtuma.
  11. Hageja rahalised nõuded alates
  12. oktoobrist
  13. a, lähtusid tema arusaamast, et pärast meretöölepingu sõlmimist kehtis poolte vahel edasi tööleping
  14. aasta redaktsioonis. Kuna poolte töösuhteid reguleeris alates
  15. oktoobrist
  16. a meretööleping, siis puudus alus nende nõuete rahuldamiseks.
  17. Kohus jättis töölepingu TLS § 82 alusel lõppenuks tunnistamise nõude aegumise tõttu rahuldamata. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida
  18. juulil
  19. a esitatud töösuhte lõpetamise nõude sisulist põhjendatust. Hageja sai
  20. juulil
  21. a teada oma õiguste rikkumisest, kuna tööandja ei nõustunud TLS § 82 alusel töösuhet lõpetama, ei maksnud välja lõpparvet ega andnud kätte tööraamatut. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 2 alusel oli hagejal õigus ühe kuu jooksul pöörduda töövaidlusorganisse. Hageja pöördus töövaidlusorganisse alles
  22. augustil
  23. a.
  24. Kohus leidis, et kostja ei ole hagejale tööraamatu kätteandmisega viivitanud. Poolte töösuhe kestis
  25. novembrini
  26. a. Hagejat kutsuti
  27. novembril
  28. a tööraamatule järele, kuid hageja seda ei teinud. Töövaidluskomisjoni otsusest nähtub, et ka selles menetluses keeldus hageja tööraamatu vastuvõtmisest.
  29. AS Eesti Merelaevandus esitas apellatsioonkaebuse. Vastuapellatsioonkaebuse esitas M. Eero. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  30. Tallinna Ringkonnakohtu
  31. aprilli
  32. a otsusega muudeti linnakohtu otsust töötasu ja viivise osas, ühtlasi muudeti ja täiendati linnakohtu otsuse motiive. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja töötasu 1919 krooni 68 senti ja viivise 72 409 krooni 76 senti. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt välja riigilõivu 4750 krooni ja hageja kantud õigusabikulud 3716 krooni.
  33. Linnakohus leidis õigesti, et pooltevahelist töösuhet reguleeris tööleping, mida
  34. oktoobril
  35. a muudeti, nimetades seda meretöölepinguks. Hageja väide, et ükski seadus ei keela sõlmida samaaegselt mitut töölepingut, on ebaõige. Töölepinguga reguleeritakse tööõiguslikke suhteid tööandja ja töötaja vahel, mistõttu see leping erineb oma olemuselt tsiviilõiguslikest lepingutest. Töösuhte oluliseks tunnuseks on alluvuslik palgatöösuhe. Seetõttu saab samade poolte vahel olla üheaegselt vaid üks töösuhe. Seega kehtib vaid üks leping ning seda ka juhul, kui see oleks vormistatud mitme erineva dokumendina. Hageja käsitus, mida ta kordab ka oma kaebuses, ei ole vastavuses töösuhteid reguleerivate õigusnormidega ega töölepingu seaduse mõttega. Ka ei ole kohtule esitatud tõenditega vastavuses väide, et hageja töötingimuste muutmine
  36. oktoobril
  37. a toimus tema nõusolekuta, ega väide, et tegemist oli töövõtulepinguga. Linnakohus leidis õigesti, et meretöölepingule on allakirjutanud mõlemad pooled, mistõttu ei ole alust pidada nimetatud dokumenti tühiseks.
  38. Hageja töö tasustamisel tööseisaku aja eest tuleb lähtuda TLS §-st 66 ja

§-st

  1. Tööandja pidi säilitama hagejale tööseisaku ajaks keskmise palga. Ringkonnakohus ei nõustu kohtu viitega kostja omaksvõtule 45 452 krooni 90 sendi osas TsMS § 182 tähenduses. Vastuses hagiavaldusele tunnistas kostja hagi vähem makstud töötasu 34 218 krooni 78 sendi osas, s.o
  2. aasta veebruari ja
  3. aasta märtsi-septembri eest. Kostja kinnitas kohtus, et tasus töövaidluskomisjoni väljamõistetud summa, kuid hagile tervikuna vaidles ta vastu. Kuna kostja apellatsioonkaebuses tunnistab hageja nõuet vähem makstud töötasu 34 218 krooni 78 senti osas ning on selle kohtumenetluse kestel hagejale vabatahtlikult tasunud, seostamata seda töövaidluskomisjoni otsusega, siis pidas kolleegium võimalikuks selles osas kohtuotsust muuta ning jätta hagi
  4. aasta veebruari ja
  5. aasta märtsi-septembri eest vähem makstud töötasu 34 218 krooni 78 senti saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et hagejal on õigus saada
  6. aasta detsembri eest 1919 krooni 68 senti.
  7. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu hinnanguga palgaviivise nõude tähtaegsusele.
  8. aprillist
  9. a kehtiva ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtajaks 3 aastat. Palgaseadusest tulenevalt on viivis vahetult seotud palgaga.

§ 35

ei seosta viivise maksmise kohustust töötaja nõudega, vaid märgib, et palga maksmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale viivist. Seetõttu ei ole võimalik rääkida töötasu nõude põhjendatusest, sh tähtaegsusest, jättes samal ajal viivisenõude aegumise tõttu rahuldamata.

  1. Viivisenõude piiriks on töösuhte lõppemise aeg. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude viivise saamiseks pärast töölepingu lõpetamist.
  2. Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et hageja nõue töölepingu lõpetamise tunnistamiseks TLS § 82 alusel oli töövaidluskomisjonile esitamise ajal aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Õige ei ole käsitada TLS § 82 alusel esitatud nõuet töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisena, millele kohaldataks ühekuulist nõude esitamise tähtaega. TLS § 143 ja ITVS § 6 lg 2 kohaselt on ühekuuline tähtaeg kohaldatav vaid nõudele, millega on vaidlustatud töölepingu lõpetamist. Hageja avaldus oli suunatud töölepingu lõpetamisele, mida kostja ei aktsepteerinud. Seaduse mõttega kooskõlas on hageja kaebuses sisalduv käsitus töölepingu lõpetamisest TLS § 82 alusel kui töötaja algatusel toimuvast protseduurist.
  3. Kostja on maksnud hagejale töötasu pärast
  4. juulit
  5. a. Tööleping lõpetati
  6. novembril
  7. a TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu ning maksti välja vastav hüvitis, kusjuures hageja on makstud summad ka vastu võtnud. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus õigeks hinnata töölepingut hageja näidatud ajal lõppenuks. Vastasel juhul oleks põhjust rääkida tööraamatu kinnipidamisest ja muudest kostjapoolsetest rikkumistest, kuid seda ajal, mil tööandja täitis omapoolseid kohustusi. Selline käsitus oleks vastuolus
  8. juulist
  9. a kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seadusega, mis on kohaldatav üldosana ka töösuhtes.
  10. Kuna pooltevaheline töösuhe kestis
  11. novembrini
  12. a, siis on hagejal õigus saada selle ajani ka palgaviivist. Linnakohtu viivisearvestus ei ole õige. Enne viivise arvestamist tuli palgast maha arvata tulumaks.

§ 35kohaselt tuli viivist arvestada vaid makstavast palgast.

  1. TLS § 119 lg-s 2 on sätestatud tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest. Seega on kuupalga suuruse hüvitise maksmise kohustus seotud tööandja tahtliku tegevusega jätta töötajale lõpparve maksmata. Antud juhul on kostja maksnud töölepingu lõpetamisel hagejale välja kogu summa, mis töötajal oli sellel ajal saada, mistõttu ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses. Seaduse mõtte ja kohtupraktika kohaselt ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega siis, kui tööandja maksab õigeaegselt välja kõik töölepingu lõpetamisel makstavad summad.
  2. Hageja nõude hüvitise saamiseks TLS § 119 lg 2 alusel jätab kohus rahuldamata põhjusel, et kostja on seda tunnistanud ning vastava summa vabatahtlikult hüvitanud.
  3. Töösuhteid reguleerivatest seadustest tulenevalt on kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks anda pooltele lisaks töölepingu seadusest tulenevatele õigustele täiendavaid tagatisi. TLS § 14 kohaselt võib töötajale seadusega antud õigusi kollektiivlepinguga laiendada. Nii on kõnealuses kollektiivlepingus kehtestatud lõpparve maksmisega viivitamise eest töötaja jaoks ilmselt soodsam kord. Seaduse mõttega ei ole vastuolus kollektiivlepingu laiendamine ametiühingusse mittekuuluvatele töötajatele tööandja ühepoolse normatiivse dokumendiga. Kuna antud juhul ei olnud tegemist lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses, ei olnud alust ka kollektiivlepingu vastava punkti kohaldamiseks.
  4. M. Eero nõue puhkusetasu väljamaksmisega viivitamise aja võrra puhkuse pikendamise eest puhkusetasu saamiseks ei tugine seadusele ning jääb seetõttu rahuldamata. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Kassatsioonkaebuses esitasid mõlemad pooled.
  6. Kostja AS Eesti Merelaevandus palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hageja kasuks viivise 72 409 krooni 76 sendi ja kohtukulu 3716 krooni ning riigilõivu 4750 krooni riigituludesse väljamõistmise osas. Kostja palus teha uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, jättes hageja nõuded palgalt arvestatud viivise ja kohtukulu väljamõistmiseks rahuldamata ning riigilõivu riigituludesse välja mõistmata.
  7. Ringkonnakohus on viivisenõude rahuldamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Kostja on viidanud viivisenõude aegumisele ITVS § 6 lg 1 järgi ning palunud kohaldada aegumist. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et

§ 35

alusel esitatud viivisenõue on palganõudega vahetult seotud nõue, millele laieneb ITVS § 6 lg 3 kohaselt 3-aastane aegumistähtaeg. Töötasu maksmisega viivitamise eest

§ 35alusel makstav viivis ei kuulu palga koosseisu.

Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis nr 3-2-1-122-

  2. Viivisenõue on õiguskaitsevahend, mida töötaja võib kasutada juhul, kui tööandja rikub oma kohustust maksta töötajale palka töölepingus kokkulepitud palgapäeval. Seega ei kehti viivise suhtes ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud palgamaksmise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg, vaid sama seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks ettenähtud nõude esitamise 4-kuuline tähtaeg. Viivisenõudele palganõudega sama aegumistähtaja kohaldamine ei ole kooskõlas palgaseaduse eesmärgi ega mõttega. Viivised ei saa ega tohi olla lisatasu teenimise abinõuks.
  3. M. Eero vaidleb vastuses AS Eesti Merelaevandus kassatsioonkaebusele vastu. Palgaseadus § 35 kohustab tööandjat maksma viivist, mitte ei anna töötajale õigust viivist nõuda. Kostja on unustanud palgaseaduse põhilise eesmärgi: tagada palga ja muude tasude õigeaegne väljamaksmine töötajale. Viivise maksmise kohustus on suunatud õigesti arvestatud palga võimalikult kiirele kättesaamisele. Saamata palga väljamaksmisel saab tööandja teada, kui suurelt summalt ja millise perioodi eest peab ta viiviseid maksma. Viivisenõude esitamise tähtaega tuleb arvutada pärast

§ 35rikkumist.

  1. M. Eero leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus võttis protsessiõiguse norme rikkudes temalt võimaluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Seoses sellega jättis kohus ebaõigesti rahuldamata ka vastava hüvitise nõude. Hageja palub Riigikohtul tunnistada tühiseks meretööleping TsÜS §-de 94 ja 98 alusel.
  2. Ringkonnakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja eksis vabade päevade arvu määramisel, mistõttu jättis alusetult rahuldamata hageja nõuded töötasu ja viivise saamiseks
  3. aasta eest. Kohtuotsuse aluseks olid tööandja esitatud võltsitud tööaja tabelis näidatud vabad päevad. Hageja leiab, et ringkonnakohus on materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldades ja protsessiõiguse norme rikkudes jätnud rahuldamata töötasu ja viivise nõude ajavahemiku
  4. oktoobrist
  5. a kuni
  6. detsembrini
  7. a ja ajavahemiku
  8. jaanuar
  9. a kuni
  10. juuni
  11. a eest.
  12. Hageja arvates jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata hageja nõude hüvitise saamiseks tööraamatu kinnihoidmise eest ja puhkusetasu väljamaksmisega viivitamise aja võrra puhkuse pikendamise eest puhkusetasu nõude.
  13. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja pole lõpparvet kinni pidanud.
  14. AS Eesti Merelaevandus leidis vastuses M. Eero kassatsioonkaebusele, et hageja ei ole kassatsioonkaebuses selgitanud, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud või millist protsessiõiguse normi oluliselt rikkunud. Hageja ei nõustu kohtute poolt tõenditele antud hinnanguga. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et poolte vahel sai kehtida ainult üks tööleping. Pooltevaheline töösuhe kestis
  15. novembrini
  16. a ning lõpetati koondamisega TLS § 86 p 3 alusel.
  17. oktoobrist
  18. a sõlmitud meretöölepingu kohaselt saanuks hageja lepingu lõpetada, kui reeder rikkunuks oma kohustusi, üksnes mereteenistuse seaduse § 59 lg-le 1 tuginedes ja selles viidatud tingimustel. Tööandja jätkas ka pärast töötaja esitatud avaldust meretöölepinguga reguleeritud töösuhte täitmist. Seega on kohtud jätnud põhjendatult rahuldamata töötaja nõude hüvitise saamiseks töölepingu lõpetamise eest TLS § 82 lg 1 alusel. Hageja ei ole varem esitanud kohtule nõuet meretöölepingu tühiseks tunnistamiseks. Töötaja on ebaõigesti asunud seisukohale, et poolte vahel kehtis kaks eraldi suhet (tööleping ja meretööleping). Kuivõrd meretöölepingu kohaselt peatus leping kuni laevale suunamiseni ja kokku oli lepitud kehtiva miinimumpalga maksmine, siis puudub töötajal õigus nõuda lepingu peatumise aja eest keskmist palka. Kohtud on tõendeid õigesti hinnates asunud seisukohale, et tööraamatu kätteandmine töötajale ei viibinud tööandja süül ning puuduvad alused töötaja nõude rahuldamiseks TLS § 119 lg 1 alusel. Tõendamist leidis, et kostja maksis hagejale töösute lõpetamisel välja kogu summa, mis hagejal oli sel ajal saada, mistõttu ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses.
  19. Riigikohtu istungil jäid hageja ja kostja esindaja oma kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  20. Kolleegium leiab, ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt välja viivis 72 409 krooni ning jäeti hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks rahuldamata. Asi tuleb tühistatud osas saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  21. Ringkonnakohus on töölepingu lõpetamise aluse osas ning töötasu, täiendava puhkusetasu ja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise nõude kohta otsuse tegemisel järginud protsessiõiguse norme ning õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Puhkusetasu nõude on ringkonnakohus jätnud õigesti rahuldamata. Ka on kohus põhjendanud seda, miks võetakse hüvitise arvestamisel aluseks töövaidluskomisjonis tehtud keskmise palga arvestus.
  22. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuses esitatud väitele, et ringkonnakohus võttis temalt võimaluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel peab kolleegium vajalikuks selgitada TLS § 82 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmise kohta järgmist. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja
  23. juulil
  24. a kostjale avalduse töölepingu nr 93640 lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel alates
  25. juulist
  26. Hageja ei ole taotlenud meretöölepingu nr 093640 lõpetamist. Kohtud on tuvastanud, et meretöölepingu sõlmimisega
  27. oktoobril
  28. a kaotas töölepingu eelmine redaktsioon kehtivuse ning pooled pidid edaspidi täitma lepingus nr 093640 kokkulepitud tingimusi. Kuna hagejal puudus alus nõuda kostjalt kehtivuse kaotanud lepingu nr 93640 tingimuste täitmist, on alusetu nii formaalses kui ka sisulises mõttes tema nõue selle töölepingu lõpetamiseks.
  29. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis alusetult kohaldamata kostja vastutuse lõpparve maksmisega viivitamise eest. Ringkonnakohus jättis hageja selle nõude rahuldamata kahel põhjusel: töölepingu lõpetamisel maksis kostja hagejale välja kogu summa, mis tal oli sellel ajal saada, ja kostja on töötasu vähemmaksmist tunnistanud ning vastava summa vabatahtlikult hüvitanud.
  30. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise väljamõistmine eeldab tööandja tahtlikku tegevust jätta töötajale lõpparve või osa lõpparvest välja maksmata, kuid järeldus, et kostja maksis töölepingu lõpetamisel hagejale kogu saadaoleva summa, ei rajane tuvastatud asjaoludel.
  31. augustil
  32. a töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis hageja vähem makstud töötasu väljamõistmist. Töölepingu lõpetamisel
  33. novembril
  34. a pidi kostja seega arvestama, et töövaidluskomisjonile esitatud töötasu nõude põhjendatuse korral ei ole ta õigeaegselt välja maksnud kogu summat, mis töölepingu lõpetamisel maksta tuli. Töölepingu lõpetamisel tähendas hageja töötasu nõue ühtlasi vaidlust lõpparve suuruse üle. Kolleegium soostub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  35. jaanuari
  36. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-155-00 (RT III 2001, 3, 27) väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamakstavate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Kostja selliseid põhjusi esile ei toonud, vaid tunnistas ja maksis kohtumenetluse ajal hagejale maksmata töötasu 34 218 krooni 78 senti.
  37. Lõpparve kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmata jätmine põhjusel, et kostja maksis kohtumenetluse kestel vabatahtlikult hagejale saadaoleva töötasu, ei põhine seadusel. Tööandja on kohustatud TLS § 74 lg 2 ja palgaseaduse (

) § 32 lg 1 järgi maksma töölepingu lõpetamise päeval töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. 44. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et viivisenõudele palganõudega sama aegumistähtaja kohaldamine on väär. Palgaseaduse § 2 järgi on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamisel näeb

§ 35

tööandjale ette maksta töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02 (RT III 2002, 34, 375) sedastatakse, et viivis, mida tööandja on kohustatud

§ 35alusel maksma palga maksmisega viivitamise eest, ei kuulu palga hulka.

Palga maksmisega viitamine toob

§ 35kohaselt tööandjale kaasa viivise maksmise kohustuse.

Kuid üksnes selle seose kaudu ei saa palganõude esitamise tähtaega laiendada viivisenõudele. ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Sama paragrahvi

  1. ja
  2. lõikes tehakse vastavalt erand töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise ja palga maksmise nõude esitamise tähtaja kohta. Töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 2 järgi üks kuu ja palga maksmise nõude esitamise tähtaeg sama paragrahvi
  3. lõike järgi kolm aastat. Kõigi muude töösuhtest tulenevate võimalike nõuete esitamise tähtaeg neli kuud. Seega on seadusandja sätestanud erandid üldisest tähtajast numerus clausus'e põhimõttel.
  4. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuses soovitule tunnistada tühiseks pooltevaheline meretööleping, märgib kolleegium, et TsMS § 353 lg 3 järgi põhineb riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Riigikohtule ei saa esitada nõudeid, mida ei ole käsitletud ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses ning mille osas ringkonnakohus ei võtnud ega pidanudki võtma seisukohta (TsMS § 338). Kuna seda nõuet ei ole ringkonnakohus käsitlenud, ei pea Riigikohus nimetatud küsimuses seisukohta võtma. L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.