MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-122-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus, 23. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Koht

§ 191p 12 kohaselt ei ole määrus määruskaebekorras vaidlustatav.

6. S. Soeson esitas Tallinna Linnakohtu määruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes kohtuvälise menetleja ja linnakohtu määruste tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist. Ühtlasi korrati varasemates kaebustes esitatud taotlusi. Kaebuse esitaja leidis,

§ 191p 12 on vastuolus põhiseaduse § 15 lg-ga 1.

Nimelt ei taga Väärteomenetluse seadustiku regulatsioon tema õiguste tõhusat kaitset, kuna puudub kontroll kohtulahendi seaduslikkuse üle. PS § 15 sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, käesoleval juhul ei ole kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta muul viisil kui määruskaebemenetluse kaudu. Seejuures viitas kaebuse esitaja Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2004. a otsusele asjas nr 3-3-1-77-03. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsusele asjas nr 3-4-1-1-04 tuginedes leidis kaebuse esitaja,

§ 191p 12 on vastuolus ka PS § 24 lg-ga 5.

Kaebaja märgib, et määruskaebuse rahuldamine tingib otseselt väärteomenetluse lõpetamise koosseisu puudumise tõttu. Määruskaebuseta ei ole võimalik vaidlustada põhiõiguse riivet, õigust elukohavalikule ja õigust vabale liikumisele. Muus osas kordas kaebaja varasemates kaebustes esitatud seisukohti, leides, et kohtuväline menetleja ega kohus ei ole neid nõuetekohaselt arvesse võtnud ja kumbki määrus ei ole piisavalt põhjendatud. 7. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2004. a määrusega jäeti määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis,

§ 191

p 12 kohaselt ei saa määruskaebust esitada VTMS §-s 79 sätestatud korras tehtud kohtu määruse peale, välja arvatud kohtu määrus, mis on tehtud konfiskeerimise kohta väärteomenetluse käigus. Kuna antud juhul ei ole tegemist konfiskeerimist puudutava vaidlusega, ei ole linnakohtu määrus määruskaebekorras vaidlustatav. Ringkonnakohus leidis, et S. S.-i põhiseaduslikku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei ole riivatud, sest S. S.-l oli õigus vaidlustada kohtus kohtuvälise menetleja tegevus. S. S. seda ka tegi ja Linnakohus lahendas kaebuse sisuliselt

1. septembri
2. a määrusega.
3. S. S. esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kordab muus osas varasemates kaebustes esitatud taotlusi ja põhjendusi. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kaebus on esitatud Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti S. S.-i määruskaebus läbi vaatamata. Ka kaebuse esitaja ei eita, et ringkonnakohus järgis seejuures Väärteomenetluse seadustiku regulatsiooni, kuid leiab,

§ 191

p 12, mis välistab linnakohtu määruse vaidlustamise, on vastuolus PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigusega pöörduda kohtusse ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud õigusega kohtulahendi peale edasi kaevata. Seoses sõiduki sundteisaldamisega leidis Riigikohtu haldus- ja kriminaalkolleegiumi vaheline erikogu

1. novembri
2. a asjas nr. 3-3-4-7-02 (RT III 2002, 32, 349) tehtud otsuses, et juhul, "kui teisaldamisakt koostati väärteomenetluse tulemusena, saab teisaldamist vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistusotsuse vaidlustamisega maa- või linnakohtus. See taotlus tuleb läbi vaadata Väärteomenetluse seadustiku kohaselt. Maa- või linnakohus on pädev tühistama teisaldamisakti analoogiliselt karistusotsusega. Vastasel juhul tuleks õiguskaitset seoses ühe ja sama sündmusega taotleda erinevates kohtutes ning see oleks vastuolus menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Teisaldamisakti alusel makstu tagastamise materiaalõiguslikku külge reguleerib aga Riigivastutuse seadus. Juhul, kui sõiduki teisaldamine ei ole seotud väärteomenetlusega, võib teisaldamisakti vaidlustada ja makstud tasu tagastamist taotleda halduskohtus."
3. S. Soesoni sõiduk teisaldati seoses väärteomenetlusega - valesti parkimise kohta alustati väärteomenetlust. Nentida tuleb aga seda, et erikogus käsitletud asi pärines haldusõiguserikkumiste seadustiku ajast, mis reguleeris ka sõiduki sundteisaldamist (HÕS § 240 lg 31). Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri enam sõiduki sundteisaldamisega seonduvat, vastav regulatsioon sisaldub liiklusseaduses. Siiski puudub vajadus erikogu otsusest kõrvale kalduda. Ka Riigikohtu üldkogu
4. aprilli
5. a kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-77-03 (RT III 2004, 13, 159) on asutud seisukohale, et kui toiming on seotud väärteomenetlusega, saab seda vaidlustada väärteomenetluses. Veelgi enam - LS § 202 lg 8 sätestab, et sõiduki juht, omanik või valdaja vabastatakse teisaldamiskulutuste hüvitamisest, kui tema tegevuses puudus süüteokoosseis. Seda, kas isiku tegevuses oli süüteokoosseis või mitte, saab hinnata üksnes väärteoasja menetleja, olgu siis kohtuväline menetleja või kohus. Menetlusökonoomia seisukohalt ei ole põhjendatud see, kui isik peaks peale süüteokoosseisu puudumise tuvastamist pöörduma halduskohtusse, et saada tagasi tasutud summa. Seega teisaldamise tasu tagastamise otsustamine kuulub väärteoasja menetleja pädevusse.
6. Väärteomenetluse seadustiku § 191 p 12 väidetava põhiseadusevastasuse kohta märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. S. S.-il ei ole olnud takistatud kohtusse pöördumine. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kaebajal oli VTMS § 78 lg 1 kohaselt õigus pöörduda maa- või linnakohtusse. Kohtusse pöördumise õigusele vastab kohtu kohustus kaebus sisuliselt läbi vaadata, mida linnakohus ka tegi. Seega puudub PS § 15 lg 1 riive. Selles osas erineb käesolev asi oluliselt kaebuses viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi asjast nr 3-4-1-1-04, milles tehti otsus
7. märtsil 2004 (RT III 2004, 9, 96). Nimetatud asjas jäeti menetlusaluse isiku poolt esimese astme kohtule esitatud kaebus läbi vaatamata.
8. Kaaludes määruskaebuses esitatud väidet, et S. S.-i osas on rikutud PS § 24 lg-s 5 sätestatud õigust kohtulahendi peale edasi kaevata, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et lahendamist vajavaks küsimuseks on seejuures, kas kõnealune määrus on PS § 24 lg 5 esemelises kaitsealas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
9. märtsi
10. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-04 (RT III 2004, 9, 96) kohaselt hõlmab edasikaebeõiguse esemeline kaitseala ka menetluse jaoks n.ö lõplikku tähendust omavaid määrusi, seega ka asja läbi vaatamata jätmise määrust. Seega vajab vastust küsimus, kas käesoleval juhul on tegemist lõplikku tähendust eviva määrusega. Ehk teisisõnu, kas saab väita, et sama küsimus ei ole tõstatatav väärteoasja sisulisel arutamisel.
11. Määruskaebuses on esitatud taotlus auto teisaldamise eest tasutud summa tagastamiseks põhjendusel, et auto ei olnud pargitud teisi liiklejaid ohustavalt. Selle taotluse osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et teisaldamisotsuse puhul on tegemist kohtuvälise menetleja tegevusega, mis on vaidlustatav VTMS §-des 76-80 sätestatud korras. Kuna see menetlus lõpeb iseseisva kohtumäärusega, võiks väita, et tegemist on iseseisva määrusega, kus otsustatakse lõplikult isiku taotlusega seotu, seda küsimust ei saa enam tõstatada asja sisulisel menetlemisel. Samas on teisaldamisküsimus (vähemalt antud juhul) lahutamatu väärteoasjaoludest. Juhul, kui leitakse, et auto ei olnud pargitud teisi ohustavalt või takistavalt, langeb ära mitte üksnes teisaldamisalus, vaid ka süüteokoosseis. Seega taotletakse määruskaebuses asjaolude tuvastamist, mis on väärteoasja tõendamisesemeks ning mida seetõttu pole võimalik lahendada VTMS 10 peatüki
12. jao
13. jaotise raames, vaid üksnes väärteoasja põhimenetluses, hinnates kõiki tõendeid nende kogumis. Ka LS § 202 lg 8 näeb ette, et sõiduki juht, omanik või valdaja vabastatakse teisaldamiskulutuste hüvitamisest, kui tema tegevuses puudus süüteokoosseis. Seega saab üksnes väärteoasja sisulisel menetlemisel tõstatada teisaldamiskulude tagastamise küsimuse. Ei ole mõeldav, et kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel tuvastatakse ka väärteoasja koosseisulisi asjaolusid, sest see looks olukorra, kus väärteomenetluses tehakse kaks sõltumatut (võimalik, et isegi vastukäivat) lahendit.
14. Veel on menetlusalune isik taotlenud menetluse lõpetamist süüteokoosseisu puudumise tõttu ja leidnud ka ise, et juhul kui sõiduki teisaldamine tunnistatakse õigusvastaseks, tuleks menetlus vääteoasjas lõpetada. Seega vaidlustab menetlusalune isik ühtlasi väärteo asjaolusid. Need asjaolud ei ole aga vaidlustatavad VTMS § 76-80 sätestatud korras, vaid VTMS § 114 lg 1 sätestatud korras. Viimasel juhul on menetlusalusel isikul omakorda võimalik kaevata maa- või linnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras Riigikohtule. Järelikult on edasikaebeõigus tagatud.
15. Dokumentide toimikust kõrvaldamise taotlus tähendab tõendite ja nende lubatavuse hindamist ja seda on võimalik teha üksnes kohtul, kes lahendab väärteoasja. Mis puutub taotlustesse tunnistada liikluskorraldusvahendite ebaseaduslikkust ja need märgid kõrvaldada, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et liikluskorraldusvahendeid ei ole pandud üles väärteomenetluse käigus. Seega on nende paigaldamise vaidlustamine võimalik halduskohtus.
16. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes VTMS §-st 194 ja § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
17. oktoobri
18. a määruse S. S.-i väärteoasjas Liiklusseaduse § 7437 lg 2 järgi muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris