3-1-1-115-04

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-115-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus,

1. novembril
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi R. A. süüdistusasi KarS § 121 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a kohtumäärus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R. A. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. november
6. a (kirjalik menetlus) Resolutsioon Jätta Viru Ringkonnakohtu
7. septembri
8. a kohtumäärus R. A.-u süüdistusasjas muutmata, määruskaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Lääne-Viru Maakohtu
10. septembri
11. a määrusega alustati erasüüdistusmenetlust KarS § 121 järgi selles, et
12. juunil
13. a X vallas Y talus R. A. tõukas A. L-a, kes kukkus peaga vastu uksepiita. Kannatanul diagnoositi AS Rakvere haigla traumapunktis peaajupõrutus ja verevalum parema silma all.
14. Sama kohtu
15. augusti
16. a kohtuotsusega mõisteti R. A. õigeks. Kohus ei välistanud kannatanul süüdistuses märgitud vigastuste olemasolu, kuid leidis, et kogutud tõendid ei kinnita põhjuslikku seost R. A. käitumise ja kannatanu kukkumise vahel. Kohus märkis, et asjas on läbi viidud uurimiseksperiment, mille käigus aga ei suudetud kindlaks teha täpset sündmuste käiku. Asjaosalised rääkisid võidu ja sündmusi taastada oli võimatu.
17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu A. L. esindaja vandeadvokaat Lembit Nirgi, kes palus otsuse tühistada, R. A. KarS § 121 järgi süüdi mõista ja karistada rahatrahviga. Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat K. Namm vaidles apellatsioonile vastu, leides, et R. A. õigeksmõistmine on põhjendatud ja õige.
18. Viru Ringkonnakohtu
19. septembri
20. a eelistungil tehtud kohtumäärusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu õigeksmõistev kohtuotsus on motiveerimata. Otsusest ei selgu, miks kohus loeb osade menetlusosaliste ütlusi teistest usaldusväärsemaks ja millised ütlused võtab kohus aluseks õigeksmõistva otsuse tegemisel. Puudu on sündmuskoha skeem ja seetõttu pole ringkonnakohtul võimalik anda hinnangut tunnistajate tajumistingimuste ja nende poolt antud ütluste usaldusväärsuse kohta. Maakohtu poolt läbiviidud uurimiseksperiment on ringkonnakohtu arvates kohtukõlbmatu, sest selle juurde ei ole esitatud skeeme ega fotosid. MENETLUSOSALISTE SELGITUSED RIIGIKOHTUS
21. R. A. kaitsja K. Namm esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. 5.1 Kaitsja leiab, et ringkonnakohtul on seadusest tulenev õigus koguda ise täiendavaid tõendeid või teha otsus olemasolevate tõendite pinnalt. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 juhindub ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutades nimetatud seadustiku
22. peatüki sätetest, arvestades
23. peatüki
24. jaos sätestatud erisusi. KrMS § 297 kohaselt on ringkonnakohtul sarnaselt maa- ja linnakohtuga õigus omal algatusel koguda täiendavaid tõendeid ning seega on asja maakohtule uueks arutamiseks saatmine põhjendamatu. 5.2 Kaitsja leiab veel, et kannatanu A. L. ja tema esindaja vandeadvokaat L. Nirgi ei realiseerinud täiel määral oma õigusi ning jätsid maakohtule esitamata taotlused täiendavate tõendite kogumiseks (taotlus uue uurimiseksperimendi läbiviimiseks, sündmuskoha skeem, täiendavate tunnistajate ülekuulamine).
25. Kannatanu esindaja vandeadvokaat L. Nirgi palus oma vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Ta nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et tõe väljaselgitamise huvides tuleb täpselt tuvastada sündmuse faktilised asjaolud. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Erasüüdistusmenetlust alustati Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal ning seetõttu pidi maakohus vastavalt
27. juulil
28. a jõustunud Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-le 1 seda asja arutama ning kohtuotsuse tegema juhindudes Kriminaalmenetluse koodeksist. Erasüüdistuse asjad erinesid üldises korras arutatavatest asjadest selle poolest, et neis ei viidud läbi eeluurimist. Selline regulatsioon pani kohtutele kohustuse eriti hoolikalt jälgida, et oleks kogutud kõik asjas olevad tõendid ning nende alusel väljaselgitatud sündmuse asjaolusid oleks hinnatud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Seda võis kohus teha, kohustades menetlusosalisi tõendeid esitama või kogudes neid ise.
29. Nagu nähtub asja materjalidest, on maakohus kasutanud teist võimalust, asudes läbi viima uurimiseksperimenti. Paraku on seda tehtud viisil, mis ei andnud selle menetlustoimingu tulemusele mingit tõenduslikku väärtust, vaid vastupidi - viis kohtu ekslikule arvamusele, et käesolevas kriminaalasjas polegi võimalik tõde välja selgitada.
30. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja peale Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist ning pidi vastavalt KrMSRS § 2 lg-le 3 juhinduma Kriminaalmenetluse seadustikust. See võimaldab ringkonnakohtul käsitleda apellatsioonkaebust eelmenetluses ning teha üks KrMS §-s 328 loetletud lahenditest.
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et kõiki esimese astme kohtu tegevuses ilmnenud vajakajäämisi süüteoasja faktiliste asjaolude väljaselgitamisel on võimalik ja ka vajalik kõrvaldada apellatsioonikohtus, juhindudes seejuures KrMS §-dest 297 ja 331 lg-st
32. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige ikkagi esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid.
33. Käesolevas asjas pole tuvastatud asjaolusid, mis tingiksid vajaduse selgitada faktilisi asjaolusid välja apellatsiooniinstantsis. Pealegi, kuna tegemist on erasüüdistusasjaga, on apellatsioonikohtu võimalused siin piiratud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Viru Ringkonnakohtu 22.09.
34. a määruses R. A. süüdistusasjas toodud põhjendustega asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise kohta ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 4 ja §-st 391, jätab kaitsja määruskaebuse rahuldamata. J. Ilvest, L. Kivi, P. Vaher