← Eesti

3-3-1-44-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-44-04

  1. novmber 2004 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann Asta Variku kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  2. aprilli
  3. a otsuse nr 12099 ja Tallinna Linnavalitsuse
  4. novembri
  5. a korralduse nr 4877-k tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks võtta ühe kuu jooksul vastu uus korraldus Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsus haldusasjas nr 2-3/117/04 Asta Variku ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Asta Variku kassatsioonkaebus. Jätta Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus haldusasjas nr 2-3/117/04 ja Tallinna Halduskohtu
  10. märtsi
  11. a otsus asjas nr 3-59/2003 ning teha asjas uus otsus, millega tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  12. aprilli
  13. a otsus nr 12099 ja Tallinna Linnavalitsuse
  14. novembri
  15. a korraldus nr 4877-k ja rahuldada A. Variku kaebus. Kohustada Tallinna Linnavalitsust teha kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates uus korraldus. Tagastada Asta Variku kautsjon. Arvata Tallinna Linnavalitsuse kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni
  17. augusti
  18. a otsusega nr 947 tunnistati Tallinnas Narva mnt 10 asuvad hooned ja krunt omandireformi objektiks. Majavalduse natsionaliseerimine on toimunud Riigivolikogu
  19. juuli
  20. a deklaratsiooniga, mis on avaldatud ENSV Teatajas
  21. a, nr 57 art
  22. Vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Ernst-Adrian Aringule, õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati E. Aringu tütar Asta Varik, kes taotles nimetatud vara tagastamist.
  23. Tallinna Linnavalitsuse
  24. juuni
  25. a korraldusega otsustati A. Varikule Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg 1 alusel kompenseerida Narva mnt 10 hoone. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus
  26. novembri
  27. a otsusega nimetatud korralduse täielikult seadusevastaseks, sest korraldus oli motiveerimata. Tallinna Linnavalitsuse
  28. septembri
  29. a korraldusega tühistati
  30. juuni
  31. a korraldus ja tehti uuesti samasisuline otsustus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus
  32. juuni
  33. a otsusega ka selle korralduse seadusevastaseks, sest linnavalitsus ei lahendanud enne korralduse vastuvõtmist A. Variku taotlust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Tallinna Linnavalitsuse
  34. juuli
  35. a korraldusega tunnistati eelmine korraldus kehtetuks, jäeti ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 1 alusel A. Variku taotlus Narva mnt 10 hoone tagastamiseks rahuldamata ja alustati kompenseerimist. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus
  36. aprilli
  37. a otsusega korralduse seadusevastaseks, sest Tallinna Linnavalitsus tõlgendas ORAS § 12 lg 8 p 1 vääralt, leides, et Narva mnt 10 hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul.
  39. märtsil
  40. a jõustus ORAS uus redaktsioon, millega muudeti õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise aluseid. Vabariigi Valitsus kehtestas
  41. novembri
  42. a määrusega nr 220 Ehitise endisel individualiseeritaval kujul hindamise korra ja metoodika (edaspidi Hindamise kord).
  43. Tallinna Linnavalitsuse
  44. oktoobri
  45. a korraldusega tunnistati kehtetuks linnavalitsuse
  46. juuli
  47. a korraldus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus
  48. septembri
  49. a otsusega täielikult seadusevastaseks linnavalitsuse tegevusetuse A. Variku taotluse lahendamisel ja kohustas linnavalitsust kahe kuu jooksul taotluse läbi vaatama. Tallinna Linnavalitsuse
  50. novembri
  51. a korraldusega jäeti A. Variku taotlus Narva mnt 10 hoone tagastamiseks rahuldamata, kuna ekspertarvamuse kohaselt ei ole hoone säilinud endisel individualiseeritaval kujul, ja alustati kompenseerimise menetlust. Tallinna Halduskohtu
  52. detsembri
  53. a otsusega jäeti A. Variku kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  54. märtsi
  55. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus tõenditele väära hinnangu andmise tõttu ja tehti uus otsus, millega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse
  56. novembri
  57. a korraldus täielikult seadusevastaseks. Ringkonnakohus leidis küll, et haldusorgan saab akti andmisel lähtuda üksnes kehtivast õigusest, antud juhul ORAS uuest redaktsioonist, kuid kuna vaidlustatud korralduse aluseks olnud ekspertarvamus ei vasta Hindamise korra punktidele 15 ja 16, siis on korraldus seadusevastane. Riigikohtu halduskolleegiumi
  58. juuni
  59. a otsusega rahuldati A. Variku kassatsioonkaebus ja muudeti ringkonnakohtu otsuse motiveerivat osa. Riigikohus leidis, et omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Seepärast ei tohi ORAS § 12 uut redaktsiooni kohaldada sisuliselt tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda.
  60. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  61. aprilli
  62. a otsusega nr 12099 muudeti komisjoni varasemat otsust
  63. augustist
  64. a ja loeti Narva mnt 10 hoone võõrandamise ajaks
  65. september
  66. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leidis, et vastavalt Eesti Ajalooarhiivi teatisele 10.04.2001/288 anti Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise
  67. veebruari
  68. a määruse § 2 lg 2 kohaselt
  69. septembril
  70. a Narva mnt 10 asuv kinnisvara tagasi Ernst Aringule. Kinnistusregistrisse on tehtud sellekohane sissekanne. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)p Keskkomitee
  71. septembri
  72. a määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Tallinna Linnavalitsuse
  73. novembri
  74. a korraldusega nr 4879 kinnitati AS Ristart Ltd Kinnisvarabüroo poolt esitatud ekspertarvamus selle kohta, et Narva mnt 10 hoone ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, jäeti rahuldamata A. Variku taotlus Narva mnt 10 hoone tagastamiseks ja alustati kompenseerimise menetlust.
  75. A. Varik esitas
  76. jaanuaril
  77. a Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  78. aprilli
  79. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse
  80. novembri
  81. a korralduse peale, taotles nende tühistamist ja linnavalitsuse kohustamist võtta ühe kuu jooksul vastu uus korraldus. A. Varik leidis kaebuses järgmist: ÕVVTK Tallinna linnakomisjon muutis vara õigusvastase võõrandamise aega, andmata kaebajale võimalust esitada selgitusi ja tõendeid. Sellega rikuti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkte 23"24, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkte 16 ja 25, hea halduse põhimõtteid ja Põhiseaduse §
  82. Narva mnt 10 hoone natsionaliseeriti
  83. aastal, E. Aring arreteeriti
  84. a juunis ja vabanes
  85. a, tal puudus võimalus vara
  86. a tagasi saada ja teda ei saa pidada
  87. a sügisel vara omanikuks.
  88. a ENSV määrus üksnes tühistas Saksa okupatsiooni aegsed aktid ja kehtima jäid
  89. a vastu võetud aktid,
  90. a määrusega vara uuesti ei võõrandatud. Hoone võõrandamise aeg on oluline, sest hoone purustati osaliselt Nõukogude armee poolt
  91. a. Tallinna Linnavalitsus ei ole täitnud Riigikohtu halduskolleegiumi
  92. juuni
  93. a otsust, sest ekspertarvamus ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta on antud lähtudes üksnes enne
  94. märtsi
  95. a kehtinud ORAS redaktsioonist, olles samal ajal ka vastuolus enne
  96. märtsi
  97. a kehtinud õigusega.
  98. Tallinna Halduskohus rahuldas
  99. märtsi
  100. a otsusega haldusasjas nr 3-59/2003 (3-458/2002) osaliselt Asta Variku kaebuse ning tühistas Tallinna Linnavalitsuse
  101. novembri
  102. a korralduse, tehes linnavalitsusele ettekirjutuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest teha uus korraldus. Kohus jättis rahuldamata kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  103. aprilli
  104. a otsuse tühistamiseks. Halduskohus leidis, et ükski õigusakt ei kohusta ÕVVTK komisjoni enne uute asjaolude tõttu otsuse muutmist teavitama sellest õigustatud subjekti. Vara tagastamise seisukohalt ei ole oluline, et E. Aring viibis ise sel ajal kinnipidamiskohas. Riigikohtu halduskolleegium asus
  105. detsembri
  106. a määruses asjas nr 3-3-1-39-95 seisukohale, et kuivõrd tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti nii pärast maade natsionaliseerimist
  107. a kui ka Saksa okupatsiooni ajal ja selliseid tehinguid aktsepteerib ka Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg 2, on ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)p Keskkomitee
  108. septembri
  109. a määrusega kõikide Saksa okupatsioonivõimude või Eesti Omavalitsuse poolt Eestis antud seaduste, otsuste, määruste ja korralduste tühistamine käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena. Seevastu on linnavalitsus Riigikohtu halduskolleegiumi
  110. juuni
  111. a otsusest ekslikult järeldusi teinud. Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud enne
  112. novembri
  113. a korralduse vastuvõtmist laskma ehitist hinnata nii ORAS § 12 vana kui ka uue redaktsiooni alusel, et selgitada välja kumb on õigustatud subjektile kasulikum.
  114. A. Variku apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tühistamata jätmise osas ja muuta kohtuotsuse motiive korralduse tühistamise osas. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus osas, millega kaebus rahuldati ja jätta kaebus linnavalitsuse korralduse tühistamiseks rahuldamata. Narva mnt 10 Korteriomanike Ühistu apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
  115. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  116. märtsi
  117. a otsusega haldusasjas nr 2-3/117/04 A. Variku apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  118. aprilli
  119. a otsuse. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldati samuti osaliselt ja tühistati halduskohtu otsus osas, milles tehti linnavalitsusele ettekirjutus teha ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates uus korraldus. Narva mnt 10 Korteriomanike Ühistu apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, sest kohus ei tuvastanud olulist kohtumenetlusnormide rikkumist. Ringkonnakohus leidis järgmist: A. Variku väited ei anna alust järelduseks, et vara õigusvastase võõrandamise hetkeks on
  120. aasta. Asjakohane on halduskohtu viide Riigikohtu halduskolleegiumi
  121. detsembri
  122. a määrusele. Asjaolu, et E. Aring viibis vangilaagris, ei saanud takistada omandiõiguse taastamist, sest tema varale oli määratud hooldaja. Eeltoodust järeldub, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  123. augusti
  124. a otsus vara õigusvastase võõrandamise hetke kindakstegemise osas oli õigusvastane. Tulenevalt haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest ei ole välistatud uute asjakohaste tõendite asja juurde võtmine ka pärast haldusorgani poolt otsuse tegemist. Kuna saadud täiendav arhiivitõend tingis varasema otsuse muutmise, võis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oma varasemat otsust muuta, kuid pidi seda tegema kaalutlusõiguse kohaselt. Õigustatud subjekti õigus saada informatsiooni ja esitada täiendavaid dokumente tuleneb eelkõige õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist 16, samuti haldusõiguse üldpõhimõtetest. Kohalikul komisjonil oli otsuse muutmise otsustamisel kohustus järgida lisaks seaduslikkuse põhimõttele (Põhiseaduse § 3) ka Põhiseaduse §-st 10 tulenevaid õiguspärase ootuse ja isiku usalduse kaitse põhimõtteid. Kaalutlusotsuse tegemisel on oluline haldusaktist puudutatud isikute ärakuulamine. A. Variku asjas tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt tuli Tallinna Linnavalitsusel välja selgitada, millise redaktsiooni järgi on A. Varikul õigustatud subjektina suurem võimalus saada tagasi taotletud vara. Ei saa nõustuda kaebuse väitega, et rahalise väärtuse kasutamine eksperthinnangus on vastuolus ORAS vana redaktsiooniga. Nõustuda tuleb linnavalitsuse seisukohaga, et vara säilivuse hindamine kubatuuri järgi pole määrava tähtsusega juhul, kui ehitise põhikonstruktsioonid pole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Halduskohtu poolt määratud ühekuulist tähtaega uue korralduse vastuvõtmiseks ei saa pidada reaalseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  125. Asta Variku kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust osaliselt ja palutakse muuta selle motiive, tühistada otsus osas, millega tühistati ettekirjutus Tallinna Linnavalitsusele teha uus korraldus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja jätta selles osas jõusse halduskohtu otsus. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega Narva mnt 10 õigusvastase võõrandamise aja osas ja leiab järgmist: 1) isegi kui eeldada, et
  126. a võis toimuda vara teistkordne võõrandamine, tühistati
  127. a määrusega kõik
  128. a vastu võetud saksa okupatsioonivõimude aktid ja hakkasid taaskehtima nõukogude võimu poolt varem vastu võetud aktid, sh E. Aringu varade
  129. a natsionaliseerimise kohta; 2) ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu kaebaja väidetele, et faktilist vara tagastamist endisele omanikule ei saanud toimuda, kuna omanikul puudus kinnipidamiskohas võimalus teostada võimu oma vara üle. Vara tagastamine oli üksnes vormiline, mitte sisuline. Vara tagastamise toimik sisaldab dokumente, mis näitavad, et Narva mnt 10 hoone oli vormilisest tagastamisest hoolimata Saksa sõjaväe käsutuses. Ringkonnakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendites oli mõlemal juhul tegemist pärimist ja testamenti puudutava küsimusega ja need erinesid käesolevast vaidlusest. ORAS mõttega ei ole kooskõlas, et vara mitmekordsel õigusvastasel võõrandamisel on oluline üksnes vara viimase võõrandamise aeg; 3) Riigikohtu
  130. juuni
  131. a otsusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et enne
  132. a kehtinud ORAS võimaldas hinnata ehitise säilivust lähtudes vara rahalisest väärtusest. Vara väärtuse kasutamise sätestas alles ORAS uus redaktsioon. Ekspertarvamus, milles on hoone säilivust hinnatud üksnes läbi põhikonstruktsioonide väärtuse muutmise ei ole kooskõlas ORAS vana redaktsiooniga ega selle tõlgendamiseks Riigikohtu poolt määruses asjas nr 3-3-1-3-97 antud juhistega; 4) eksperdil oli vajalik hinnata ka kubatuuri säilivust, sest ta peab hindama vara säilimist läbi kõigi seaduses sätestatud aluste, vältimaks menetluse venimist; 5) kuna haldusmenetlus on kestnud juba üle 10 aasta ja linnavalitsus on seda venitanud, on oluline, et kohtuotsus näeks ette tähtaja, mille jooksul linnavalitsusel tuleb vastu võtta uus korraldus.
  133. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus halduskohtu otsusele ja osas, millega ringkonnakohus tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  134. aprilli 2001.a otsuse. Tallinna Linnavalitsus leiab järgmist: 1) linnavalitsuse
  135. novembri
  136. a korralduse andmisel on põhjendatult lähtutud ORAS vanast redaktsioonist. Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud Riigikohtu
  137. juuni
  138. a otsusega tuvastatud asjaolusid, see on vastuolus HKMS §-ga
  139. Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb kohaldada ka vara valdajate (üürnike ja rentnike) ja tänaste omanike suhtes. Alates
  140. märtsist
  141. a kehtivate põhimõtete kohaldamine ei sõltu mitte õigustatud subjekti soosivast aspektist, vaid asjaolust, kas enne on tehtud otsus ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Kui asja on juba sisuliselt menetletud, siis tuleb see lõpuni viia samade õigusaktide alusel, mis kehtisid esmamenetlemisel; 2) ringkonnakohus on ebaõigesti tunnistanud kehtetuks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  142. aprilli
  143. a otsuse. Linnavalitsus möönab, et
  144. a otsuse muutmisel tulnuks kohaldada kaalutlusõigust. Samas ei too kaalutlusõiguse teostamise ning ärakuulamise mittejärgimine tingimata kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 58 võimaldab eristada menetlusvigu, mis ei saa haldusmenetluse tulemust mõjutada. Ringkonnakohus jättis linnavalitsuse vastavad väited täielikult tähelepanuta. Kohus oleks pidanud uurimispõhimõttest lähtuvalt hindama, kas esineb HMS §-des 64"66 sätestatud asjaolusid, mis välistavad ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  145. a otsuse muutmise, sellest sõltub ka Tallinna Linnavalitsuse
  146. a korralduse õiguspärasus.
  147. Vastuses Asta Variku kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Linnavalitsus järgmist. Kohtud on õigesti tuvastanud Narva mnt 10 kinnistu õigusvastase võõrandamise aja. Nõustuda ei saa kassaatoriga, nagu poleks Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-39-95 ja 3-3-1-34-03 antud asjas kohaldatavad. Narva mnt 10 vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise eksperthinnang on seaduslik. Rahalist ekvivalenti kasutatakse ainult teisendina ja see ei mõjuta ekspertarvamuse tulemust. Kassaator on ekslikult järeldanud, et teisendi kasutamisel pole põhikonstruktsioone võrreldud. Ekspert ei pidanud hindama hoone säilivust kubatuuri põhjal, sest ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse seisukohalt ei pea olema täidetud mõlemad ehituse säilivuse kriteeriumid.
  148. Asta Varik vaidleb Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele vastu ja leiab järgmist. Kuivõrd kaebajat ei kuulatud enne ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tegemist ära, siis oli tal alles kohtus võimalik esitada vastuväiteid, mis tõendasid tema isa viibimist väidetava vara tagastamise ajal kinnipidamiskohas. Peamine põhjus, miks ringkonnakohus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tühistas, ei olnud mitte otsuse tegemisel A. Variku ärakuulamata jätmine, vaid diskretsiooni teostamata jätmine. Linnavalitsus on tõlgendanud Riigikohtu
  149. juuni
  150. a otsust meelevaldselt.
  151. Kolmas isik, Narva mnt 10 Korteriomanike Ühistu, ei ole kassatsioonkaebuste osas seisukohti esitanud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  152. Nii Asta Variku kui ka Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse lahendamiseks tuleb hinnata seda, kas esinevad asjaolud, mis võimaldavad ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  153. aprilli
  154. a otsusega sama komisjoni varasema,
  155. augusti 1993.a otsuse muutmise.
  156. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  157. augusti
  158. a otsusega loeti Narva mnt 10 hoone õigusvastase võõrandamise ajaks
  159. juuli
  160. a. Tallinna Linnavalitsus on seejärel neljal korral teinud korraldusi Narva mnt 10 hoone kohta, mis kõik seisnesid selle mittetagastamises. Kõik need korraldused on kassaator A. Varik vaidlustanud kohtus ja kõik need korraldused on kohus tunnistanud õigusvastaseks. Pärast ligi seitse aastat kestnud kohtuvaidlusi muutis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon
  161. aprillil
  162. a oma
  163. a otsust. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tugines viimases otsuses Eesti Ajalooarhiivi
  164. aprilli
  165. a teatisele nr 288 ja leidis, et arhiiviteatis kinnitab Narva mnt 10 hoone õigusvastase võõrandamise aja osas uut asjaolu. Leiti, et hoone võõrandati mitte 1940., vaid
  166. aastal. Tallinna Ringkonnakohus nõustus sellega, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon võttis asja juurde uue tõendi ja muutis selle alusel vara õigusvastase võõrandamise aega. Sellest tulenevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  167. augusti
  168. a otsus on võõrandamise aja kindlakstegemise osas õigusvastane. Samas pidas ringkonnakohus oluliseks, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei kaalunud, kas tunnistada
  169. a otsus kehtetuks ja ei kuulanud ära Asta Varikut. Just seetõttu tühistas ringkonnakohus nimetatud otsuse.
  170. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  171. aprilli
  172. a otsus nr 12099 tuleb tühistada mitte seetõttu, et ei toimunud kaalumist, vaid seetõttu, et Narva mnt 10 hoone õigusvastase võõrandamise aja muutmine
  173. aastaks ei ole õiguspärane. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni varasem,
  174. augusti 1993.a otsus ei ole õigusvastane ja selle muutmine ei ole põhjendatud.
  175. Eesti Ajalooarhiivi
  176. aprilli
  177. a teatise nr 288 järgi on "Tallinna Kinnistusamet" dokumentides kinnistusregistris Narva mnt 10 kinnistu kohta tehtud mh sissekanne, mille kohaselt anti
  178. veebruari
  179. a Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse § 2 lõike 2 alusel
  180. septembril
  181. a välja omanikukiri Narva mnt 10 eraomanduse uuesti jaluleseadmiseks, kus omanikuna on nimetatud viimane omanik (Ernst Aring).
  182. Riigikohtu halduskolleegium on
  183. detsembri
  184. a määruses kohtuasjas nr III-3/1-39/95 punktis 1 (RT III 1996, 4, 63) märkinud: "/.../ tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti nii pärast maade natsionaliseerimist
  185. a. kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Samuti aktsepteerib Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg 2 selliseid tehinguid. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee
  186. septembri
  187. a. määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Selliste aktide tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena." Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium korranud ka
  188. mai
  189. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-34-03 punktis 13 (RT III 2003, 21, 198). Kolleegium ei pea vajalikuks nimetatud seisukohta muuta. Kuid kassaator A. Varik leiab õigesti, et tema asjas ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi
  190. detsembri
  191. a määruses ja
  192. mai
  193. a otsuses toodud põhimõtted üksüheselt kohaldatavad, kuna E. Aring ei saanud olla teadlik tema omandiõiguse väidetavast taastamisest
  194. aastal. E. Aringu osas jäi kehtima
  195. a vastu võetud natsionaliseerimise deklaratsioon.
  197. a antud Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse § 2 lg 1 alusel anti omamaalastele, kellelt nõukogude valitsuse sundkorraldustega võõrandamine toimus, nende taotlusel hoonestatud ja hoonestamata kinnisasjade ja käitiste omandus tagasi, § 2 lg 2 kohaselt toimus omanduse tagasiandmine administratiivkorras ja jõustus omanikukirja kätteandmisega. Sama määruse § 5 kohaselt, kui endine omanik on surnud, antakse omandus tagasi pärijatele (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  198. mai 2003.a otsus asjas nr 3-3-1-34-03) ja § 6 kohaselt kinnisasjadel lasuvad asjaõigused elustuvad omanduse õigustatule või tema pärijaile tagasiandmisega uuesti. A. Varik on nimetatud määrusest järeldanud, et omanduse tagastamise avalduse said esitada vaid omanikud. Tallinna Linnavalitsus ja kohtud on määrust tõlgendanud selliselt, et eraomanduse taastamiseks ei pidanud endine omanik isiklikult taotlust esitama, vaid võis seda teha ka esindaja kaudu. Kuigi määruses ei käsitleta otsesõnu ei omanikku ega tema esindajat, ei tulene määrusest ka seda, et eraomanduse jaluleseadmiseks pidi endine omanik esitama avalduse isiklikult. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei ole seega välistatud, et
  199. a Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse kohaselt võis olla võimalik, et vara tagastati ka omaniku esindaja taotlusel ja et omanikukiri anti esindaja kätte.
  200. Vaidlustatud ei ole asjaolu, et Ernst Aring viibis alates arreteerimisest
  201. juunil 1941 kuni
  202. aastani represseerituna kinnipidamiskohas Venemaal. Kui vara endine omanik ei saanud ise otsustada selle üle, kas taotleda vara tagasi või mitte, ei teadnud varale hooldaja määramisest ega ka sellest, et talle omandus tagastati, kui endisel omanikul tegelikult puudus võimalus vara vallata, kasutada ja käsutada, st puudus võimalus reaalselt vara üle võimu ja omandiõigust teostada, siis ei saa omandireformi kontekstis käsitleda
  203. a omanikukirja väljaandmist vara tagastamisena vara endisele omanikule ja
  204. detsembri
  205. a määrust vara teistkordse õigusvastase võõrandamisena.
  206. Kuigi Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  207. aprilli
  208. a otsus ja sellest tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse
  209. novembri
  210. a korraldus eeltoodud põhjustel õigusvastased, peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks selgitada oma varasemat,
  211. juunil
  212. aastal A. Variku kohtuasjas tehtud otsust. Riigikohtu halduskolleegium märkis
  213. juuni
  214. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-30-00 (RT III 2000, 18, 191), et omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ega tohi kohaldada tagasiulatuvalt juhul, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Linnavalitsus on käesolevas asjas Riigikohtu otsust valesti mõistnud ja jätnud välja selgitamata, millise ORAS redaktsiooni alusel on A. Varikul õigustatud subjektina suurem võimalus saada taotletud vara tagasi. Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud eksperdil laskma hinnata ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust nii endise kui ka kehtiva ORAS redaktsiooni alusel.
  215. Vaidluses selle üle, kas ekspert, lähtudes enne
  216. märtsi
  217. a kehtinud ORAS redaktsioonist võis hinnata ka vara väärtust, märgib Riigikohtu halduskolleegium, et kolleegium on oma varasemates lahendites (Riigikohtu halduskolleegiumi
  218. veebruari
  219. a määruses asjas nr 3-3-13-97 (RT III 1997, 10, 113) ja
  220. juuni
  221. a otsuses asjas nr 3-3-1-30-00) leidnud, et enne
  222. märtsi
  223. a ei olnud vara säilivust võimalik hinnata vara väärtuse abil ja ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks tuli võrrelda ehitise võõrandamise aegset põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri praeguse kubatuuriga. ORAS kohaselt ei oma tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis. Küll aga tuleneb põhikonstruktsioonide hindamisel rahalise väärtuse kasutamine keskkonnaministri
  224. märtsi
  225. a määrusega nr 16 kinnitatud metoodilistest soovitustest ekspertidele, mille punktis 3.
  226. märgitakse, et nii nagu kubatuur on teisendatav rahaliseks väärtuseks, on ka hoone konstruktiivelemendid rahaliselt hinnatavad.
  227. Küsimuses, kas ekspert oleks pidanud hindama ka teisi ORAS § 12 lg-s 8 sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseid, kui ühe aluse puhul selgus, et vara ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, leiab Riigikohtu halduskolleegium, et täidetud ei pea olema mitu ehitise säilivuse kriteeriumi. ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole vastavalt sama paragrahvi
  228. lõikele säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 28 sätestab, et vara loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui see vastab ORAS § 12 lgs 8 esitatud tingimustele. Kui vara ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, teeb valla- või linnavalitsus tagastamisest keeldumise korralduse, viidates ORAS § 12 lg 3 p-le 2 ning lg 8 sellekohasele punktile. Seega loetakse ORAS kohaselt ehitis endisel kujul mittesäilinuks ja seda ei tule tagastada, kui esineb vähemalt üks ORAS § 12 lg-s 8 sätestatud alustest, ja ekspert ei ole kohustatud hindama ehitise säilivust mõlema kriteeriumi põhjal, kui on tuvastatud ehitise mittesäilimine vähemalt ühel alusel.
  229. Eeltoodud põhjustel tuleb Asta Variku kassatsioonkaebus rahuldada. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  230. märtsi
  231. a otsus haldusasjas nr 2-3/117/04 ja Tallinna Halduskohtu
  232. märtsi
  233. a otsus asjas nr 359/2003 tuleb tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  234. aprilli
  235. a otsus nr 12099 ja Tallinna Linnavalitsuse
  236. novembri
  237. a korraldus nr 4877-k ja rahuldada A. Variku kaebus ning kohustada Tallinna Linnavalitsust tegema kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  238. augusti
  239. a otsuse nr 947 alusel uus korraldus. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.