Obsah (5)

§ 7§ 4§ 11§ 5§ 15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-89-04 Otsuse kuupäev 24. november 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi U.P. väärteoasi L

(edaspidi

) kohaselt. Politseiametnik ei koostanud kohapeal joobeseisundi tuvastamise protokolli, rikkudes sellega

§ 7. Sellega rikuti ühtlasi menetlusaluse isiku õigust protokolli vaidlustada.

Materjalidest ei nähtu, miks toimetati U.P. X haiglasse. X haiglas koostatud joobeekspertiisi akt on koostatud Vabariigi Valitsuse kehtetu

1. novembri
2. a määruse nr 326 alusel. Akti kohaselt oli alkoholisisaldus U.P. väljahingatavas õhus 0,76 promilli, kuid aktist ei nähtu, millist tüüpi alkomeetriga on see tuvastatud. Pealegi ei saa indikaatorvahendi abil tuvastada joovet promillides. U.P. nõudis vereanalüüsi, millest ei keeldunud ka arst, kuid vereanalüüs jäi tegemata, sest politseiametnikud toimetasid U.P. ära. Kuna joobeekspertiisi akt on koostatud kehtetu määruse alusel, ei saa seda tõendina arvestada. U.P. seletuses märgitu ei tõenda aga tema süüd, kuna põhiseaduse § 22 kohaselt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama.
3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kohtuväline menetleja kassatsioonkaebuse, milles taotletakse linnakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist linnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator ei nõustu linnakohtu seisukohaga, et politseiametnik oleks pidanud kohapeal koostama joobeseisundi tuvastamise protokolli.

§ 4

annab politseiametnikule õiguse toimetada isik joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiu- või ametiasutusse, kui joobeseisundi tuvastamine kohapeal pole võimalik. Seega oli menetlusaluse isiku kohene toimetamine X haiglasse õiguspärane, kuna kohapeal joovet ei tuvastatud, ei saadud koostada ka joobe tuvastamise protokolli. Kuigi tõepoolest puudub isiku haiglasse toimetamise saatekiri, nähtuvad kõik vajalikud andmed joobeekspertiisi aktist. Kassatsioonkaebuses leitakse, et joobeekspertiisi aktis ei pea olema kohustuslikus

s märgitud, mis tüüpi alkomeetriga tuvastati 0,76-promilline joove. Arstil on õigus valida metoodika joobeseisundi tuvastamiseks ja kõnealusel juhul on arst kliinilisele pildile tuginedes leidnud, et isikul esineb kerge alkoholijoove. Linnakohtu otsuses esitatud seisukoht, et isik nõudis veres alkoholisisalduse määramist, tugineb U.P. paljasõnalisele väitele, mille ta esitas alles kohtus. Kohtueelses menetluses aga tunnistas U.P., et oli toime pannud õiguserikkumise. Kassaator on seisukohal, et arsti poolt vana blanketi kasutamine ei muuda arsti poolt tuvastatut veel iseenesest olematuks. 5. Riigikohtu istungil toetas Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja C. Eljas kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 6.

§ 4

lg 1 kohaselt on politseiametnikul õigus toimetada isik joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuvõi ametiasutusse, kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal pole võimalik. See tähendab aga ühtlasi, et väärteoasja menetlemisel koostatud dokumentidest peab nähtuma, miks ei olnud võimalik joobeseisundit kohapeal tuvastada. Selliseks dokumendiks võib olla joobeseisundi tuvastamise protokoll, milles

§ 7

p 10 kohaselt tuleb märkida ka põhjus, miks ei saa joobeseisundit kohapeal tuvastada, või

§ 11alusel koostatav saatekiri.

7. Arvestades, et joobeseisundi tuvastamise protokoll koostatakse

§ 5

lg 1 kohaselt üksnes juhul, kui ametiisik tuvastab kohapeal juhi joobeseisundit, leiab kriminaalkolleegium, et

§ 7

p 10 reguleerib olukorda, mil kohapeal püüti joobeseisundit tuvastada, kuid see ei õnnestunud näiteks indikaatorvahendi rikke tõttu. Sel juhul tõendab joobeseisundi tuvastamise protokoll seda, miks kohapeal ei olnud võimalik joovet tuvastada ning miks oli vaja toimetada juht joobe tuvastamiseks tervishoiu- või ametiasutusse. Seevastu näiteks indikaatorvahendi puudumise

l või juhul, kui isik keeldub indikaatorvahendisse puhumisest ja seega on koheselt ilmne, et kohapeal joovet tuvastada ei saa, pole politseiametnik kohustatud kõnealust protokolli koostama. Andmed, miks isik toimetatakse joobeseisundi tuvastamiseks raviasutusse, tuleb sel juhul kajastada

§ 11lg 2 p 5 ja 6 kohaselt saatekirjas.

1. Käesolevas väärteoasjas puuduvad nii joobeseisundi tuvastamise protokoll, kui ka isiku tervishoiuasutusse toimetamise saatekiri. Kuna andmed selle kohta, miks ei olnud võimalik tuvastada U.P. joovet kohapeal, puuduvad, ei saa üheselt öelda, kas käesolevas asjas tulnuks koostada joobeseisundi tuvastamise protokoll või mitte. Kahtlemata oleks aga tulnud koostada saatekiri isiku meditsiiniasutusse toimetamise kohta. Saatekiri on oluline sellegi tõttu, et isiku tervishoiuasutusse toimetamisel on tegemist isikuvabaduse riivega. Saatekiri peab olema koostatud sündmuskohal ja sellest peab nähtuma, mis on isiku tervishoiuasutusse toimetamise eesmärk ning miks polnud joobeseisundit võimalik tuvastada kohapeal. Kassatsioonkaebuses märgitut, et saatekirja blanketid paiknevad meditsiiniasutuses, ei saa lugeda saatekirja koostamata jätmist õigustavaks asjaoluks. Saatekirja koostamata jätmisel võib isik vaidlustada enda meditsiiniasutusse toimetamise kui tema isikuvabaduse riivamise seaduslikkuse. Samas ei tähenda isiku tervishoiuasutusse toimetamise võimalik ebaseaduslikkus seda, et ebaseaduslik oleks ka joobeseisundi tuvastamine arsti poolt. II
2. Liiklusseaduse § 20 lg-s 3 märgitu kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Määratlusest lähtuvalt eeldab alkoholijoobe seisundi tuvastamine esiteks teo " alkoholi tarvitamise kindlakstegemist. Teiseks tuleb alkoholijoobe seisundi tuvastamisel sedastada tagajärje olemasolu - tõdeda, et isiku kehalised või psüühilised funktsioonid on häiritud või muutunud. Kolmandaks tuleb jõuda veendumuseni, et eelnimetatud tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. Alkoholijoobe sellise määratluse eesmärk on rõhutada, et karistusõigusliku tähendusega alkoholijoovet tuleks käsitada kompleksse nähtusena: mitte igasugune alkoholi tarvitamine ei pruugi veel tähendada alkoholijoovet ja teisalt peab süüteo menetleja kontrollima, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on ikka tingitud alkoholi tarvitamisest või on neil muud põhjused.
3. Kuid ilmselt põhjendamatu ja formalistlik oleks joobeseisundi määrangu selline tõlgendamine, mille kohaselt ei saaks näiteks lugeda joobeseisundit tuvastatuks isegi mitte väga suures koguses alkoholi tarvitamise pinnalt, kui on jäetud eraldi fikseerimata isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused. Samuti tuleb silmas pidada, et Liiklusseadus ei sätesta üheselt, millise metoodika abil või millistele tõendeile tuginevalt peaks tuvastama nii alkoholi tarvitamist kui ka kehaliste või psüühiliste funktsioonide häireid või muutusi. Joobeseisund on üks faktilistest asjaoludest, mis tuvastatakse tõendamise üldreeglite kohaselt. See tähendab, et põhimõtteliselt pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata.
4. Samas on seadusandja kehtestanud LS § 20 lg-s 4 määrad, millest väiksema alkoholisisalduse

l veres või väljahingatavas õhus on lubatud mootorsõidukit juhtida ja isikut ei loeta joobes olevaks. Seega tuleb kahtluse

l teha kindlaks vere või väljahingatava õhu täpne alkoholisisaldus. Selline kahtlus peaks tekkima eelkõige juhul, kui kliinilise pildi leiud võivad tuleneda ka muudest põhjustest peale alkoholi tarbimise. Küsimusele, kas sõidukijuhi väljahingatava õhu ühes liitris on üle 0,1 milligrammi alkoholi või tema vere alkoholisisaldus on üle 0,2 promilli, lahendamine eeldab sel juhul vältimatult vastavate mõõtevahendite kasutamist. Lisaks on seadusandja näinud LS § 20 lg 4 teises lauses menetlusaluse isiku garantiina ette tema õiguse nõuda alkoholi sisalduse määramist veres. 12. Kooskõlas eelmärgituga nähaksegi

s ette erinevad võimalused sõidukijuhi joobeseisundi tuvastamiseks. 12.1

§ 5

lg 1 ja § 6 kohaselt on ametiisikul üldjuhul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Seejuures peaks tunnistajaks olema erapooletu isik. LS § 2 lg 4 teise lause ja

§ 15

p 1 kohaselt on isikul peale väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimist õigus nõuda tema vere alkoholisisalduse määramist.

§ 7

p 8 kohaselt tuleb isiku loobumine vere alkoholisisalduse määramisest kanda joobeseisundi tuvastamise protokolli. Tulenevalt LS § 20 lg 4 lausest 2 ning

§ 7

p-st 8 saab alkoholijoobe tuvastamist kõnealusel viisil lugeda seaduslikuks vaid juhul, mil isik on joobeseisundi protokollis allkirjaga kinnitanud, et teda on teavitatud õigusest taotleda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist kuid ta on sellest õigusest loobunud. 12.2

§ 5

lg 3 annab ametiisikule õiguse erandjuhul tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit kahe tunnistaja juuresolekul ka üksnes väliste joobetunnuste põhjal. Selliseks erandjuhuks on nii võimatus tuvastada alkoholijoobe seisundit indikaatorvahendi või mõõteriista abil kui ka võimatus toimetada isikut tervishoiuasutusse. Arvestades, et isiku alkoholijoobe tuvastamisel

§ 5

lg 3 alusel jäetakse tagamata LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud õigus, tuleks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seda alkoholijoobe tuvastamise viisi kasutada vaid erandlikel juhtudel, kusjuures juhtumi erandlikkust peab ametiisik joobeseisundi tuvastamise protokollis põhistama. 12.3 Kui isik vaidlustab joobeseisundi tuvastamise ametiisiku poolt või kui joobeseisundi tuvastamine kohapeal ei ole võimalik, toimetatakse ta tervishoiu- või ametiasutusse. Vastavalt

§-le 14 on arstil õigus valida iseseisvalt teaduslik metoodika, sealhulgas laboratoorsed meetodid, mille alusel joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks meditsiiniasutusse toimetatud isikut uurida. Kuid arsti nimetatud valikuvabadust joobeseisundi tuvastamise teadusliku metoodika valikul piirab siiski LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatu. Seega juhul, kui joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks meditsiiniasutusse toimetatud isik seda taotleb, peab tema joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise meetodite hulka kohustuslikus

s kuuluma ka alkoholisisalduse kindlaksmääramine tema veres. Kuna puudub igasugune põhjus kohelda teisiti isikuid, kellel enne tervishoiuasutusse toimetamist indikaatorvahendiga joovet ei kontrollita, laieneb ka neile õigus nõuda vereproovi võtmist. Ka

§ 15

lg 1 ei tee isikuil vahet sellest tulenevalt, kas neil on kontrollitud joovet indikaatorvahendiga või mitte. Tulenevalt eelmärgitust ning vastavalt LS § 20 lg-s 5 sätestatu mõttele ja

§ 15

p-le 2 saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest. III

1. U.P. suhtes
2. jaanuaril
3. a koostatud joobeekspertiisiaktist nr 1053 nähtuvalt ei ole tema alkoholijoobe meditsiinilisel tuvastamisel kasutatud alkoholisisalduse kindlaksmääramist tema veres. Aktist ei nähtu, et U.P. oleks loobunud või keeldunud veres alkoholisisalduse kindlaksmääramisest. Seega pole alkoholijoobe tuvastamisel U.P-le tagatud LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõigust, mistõttu on joobeseisundi tuvastamise akt tõendina lubamatu. Kassaator on seisukohal, et tegelikult on U.P. joobeseisund tuvastatud juba tema kohtuvälises menetluses antud ütlustega selle kohta, et ta tarvitas päeval 1-2 pudelit õlut ja et ta tunnistab end süüdi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et joobeseisundi kui faktilise asjaolu tuvastamine peab toimuma vastavalt Liiklusseaduses ja

s sätestatule ja et LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumine ei ole korvatav menetlusaluse isiku ütlustega.

1. Nõustuda ei saa kassaatori seisukohaga, et joobeekspertiisi aktis ei pidanudki olema märgitud, millist tüüpi alkomeetriga U.P-l 0,76 promilline joove tuvastati. Alkomeetri tüübi ja numbri märkimine on vajalik tõendamaks, et tegemist oli mõõteseadmega ning võimaldamaks kontrollida, kas mõõteseade on taadeldud. U.P. alkoholijoobe tuvastamise ajal kehtinud Mõõteseaduses § 10 lg 2 p-des 2 ja 3 märgitust tulenevalt oleks alkomeeter pidanud olema taadeldud, mis eeldab ka mõõteriista tüübi äranäitamist. Ka käesoleval ajal kehtiva Mõõteseaduse § 5 lg 2 p-st 3 tulenevalt peab joobeseisundi tuvastamisel kasutatavate mõõteriistade mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud, mis eeldab muuhulgas, et need mõõteriistad oleksid kalibreeritud või taadeldud. Ühtlasi peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kuna aktis on mõõteseadme näit märgitud promillides, on alust eeldada, et tegemist ei olnud alkomeetri kui mõõteseadme, vaid indikaatorvahendiga. Väljahingatavas õhus saab alkoholi sisaldust määrata üksnes milligrammides liitri kohta.
2. Kooskõlas eelmärgituga ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse muutmata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris