KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-120-04 Otsuse kuupäev Tartu, 29. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi VKG Transport AS (endine

) § 9 kohaselt on kindlustusjuhtum seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või -hüvitise väljamaksmise kohustus. Kuna kindlustuslepingu ja kindlustusseaduse järgi hüvitatakse kindlustuslepingus määratletud sündmuse, seisundi või teo tagajärjel tekitatud kahju, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 12 lg-s 2 nimetatud asjaoluks lugeda sõiduki vargust ja kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust.

§ 6

lg 1 kohaselt on soodustatud isikuks füüsiline või juriidiline isik, kellele makstakse kindlustusjuhtumi saabumisel välja kindlustussumma, kui kindlustuslepingus on nii ette nähtud. Sõidukikindlustuse poliisiga on tõendatud, et kindlustatuks ja soodustatud isikuks on Ühisliisingu AS. Tulenevalt

§-st 9 määratlevad pooled kindlustuslepingus, millised sündmused ja tingimused panevad kindlustusandjale hüvitise maksmise kohustuse ja millal kindlustusandja võib keelduda hüvitise maksmisest. Kindlustuslepingu p 6.1.6 järgi on kahjujuhtumi saabumisel kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isik kohustatud sõiduki varguse või ärandamise korral andma üle selle registreerimistunnistuse kõik osad. Kindlustuslepingus on ette nähtud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise alused. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 6.2 kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest p 6.1 nõuete täitmata jätmise korral. Kindlustusandjale ei antud üle sõiduki registreerimistunnistuse B-osa, kuna väidetavalt see varastati. Asjaolu, et kindlustusvõtjal puudus süü registreerimistunnistuse B-osa esitamata jätmisel, ei oma asjas tähtsust, sest pooled on kokku leppinud vastutuses süüst olenemata. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 1.7 järgi on kindlustusjuhtumiks kindlustuslepingus määratletud soovimatu sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustatul, soodustatud isikul või kolmandal isikul kindlustushüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus, kui on täidetud kõik kindlustuslepingust tulenevad kohustused. Asjas puudub kindlustusjuhtum, sest täidetud ei ole kõik kindlustuslepingust tulenevad kohustused. Kindlustusleping ei sea kindlustusvõtjat seaduses ettenähtust halvemasse olukorda ega ole seetõttu kehtetu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. VÕSRakS § 12 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
4. juulit
5. a, senikehtinud seadust. Käesoleval juhul oli selliseks asjaoluks sõiduki Toyota Land Cruiser vargus
6. juunil
7. a. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 6.1 sätestas kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isiku kohustused. Nimetatud kohustuste eesmärgiks on tagada kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isiku kohane käitumine kahjujuhtumi saabumisel. Üldtingimuste p 6.1.6 kohaselt on kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isik kohustatud sõiduki varguse või ärandamise korral andma üle selle registreerimistunnistuse kõik osad ja kõik tema valduses olevad mehaanilised ja elektroonilised võtmed hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast kahjujuhtumi toimumist. Lepingu sõlmimisel pidi kindlustusvõtja teadma, et üheks oluliseks kindlustusriskiks on sõiduki ärandamine, mille vastu ta ennast ka kindlustas. Seetõttu pidi olema ka teada, et sõiduki registreerimistunnistuse sõidukis hoidmine muudab ärandamise puhul üldtingimuste p-s 6.1.6 ettenähtud kohustuse täitmise võimatuks. Nimetatud punktist tuleneva kohustuse täitmine ei sõltu süü olemasolust. Seetõttu ei oma tähtsust, kuivõrd on hageja süüdi märgitud kohustuse täitmata jätmises. Antud juhul oli kindlustusvõtja ise loonud olukorra, kus kindlustusjuhtumi saabumisel oli registreerimistunnistuse esitamine võimatu. Asja materjalist nähtuvalt jättis sõidukit vallanud isik sõidukisse nii vaidlusaluse auto kui veel kahe sõiduki tehnilised passid, samuti juhiloa, tulirelva loa, jahimehe pileti jne. Oluliste dokumentide tundideks järelevalveta autosse jätmine viitab elementaarse hoolsuse puudumisele. Sellest tulenevate tagajärgedega pidi isik arvestama. Kuna sõidukikindlustuse üldtingimuste p 6.2 kohaselt vabaneb kindlustusandja ülaltoodud juhul hüvitamiskohustusest, jättis linnakohus hagi põhjendatult rahuldamata. Kindlustuslepinguga ei seatud kindlustusvõtjat seadusega võrreldes halvemasse olukorda, sest

§ 9

annab pooltele võimaluse määratleda kindlustusjuhtumiks olevad sündmused, seisundid või teod ning kõigi kokkulepitud tingimuste olemasolu korral makstakse hüvitis välja. Kindlustuslepingus kokkulepitu järgimine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja kohtukulud. Kohtud ei arvestanud, et hageja ei saanud üldtingimuste p-st 6.1.6 tulenevat punkti täita oma tahtest sõltumata, mistõttu kostja ei vabane hüvitamiskohustusest üldtingimuste p 6.2 alusel. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lõikeid 4 ja
2. Ringkonnakohus pole põhjendanud oma järeldust, et pooled leppisid kokku süüta vastutuses. Vastamata on jäetud ka apellatsioonkaebuse väidetele süülise vastutuse kohta. Auto kasutaja ei hoidnud dokumente autos, vaid unustas autosse ühekordselt hulga dokumente. Sõiduk varastati koos selles olnud dokumentidega takistuse kõrvaldamise teel. Registreerimistunnistuse autosse jätmine ei suurendanud kindlustusriski ja selle üleandmata jätmine ei oma sisulist tähendust kindlustusjuhtumi saabumise või menetlemise seisukohast. Kuna pooled ei leppinud kokku süüta vastutuses, tekkis kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustus. Väär on linnakohtu järeldus, et kindlustusjuhtum puudus. Kui vaidlus käib selle üle, kas kindlustusandja vabanes hüvitise maksmise kohustusest üldtingimuste p 6.2 kohaselt, siis pole vaidlust selle üle, et kindlustusjuhtum saabus. Kui üldtingimuste p-s 6.1 märgitud kindlustusvõtja kohustuste täitmisest sõltub kahjujuhtumi määratlemine kindlustusjuhtumina, siis seab üldtingimuste p 1.7 kindlustusvõtja seaduses ettenähtust halvemasse olukorda ja on kehtetu osas, milles ta seob kindlustusjuhtumi saabumise sõltuvusse pärast juhtumit kindlustusvõtja kohustuste täitmisega, millel ei ole puutumust kindlustusriski vähendavate kohustustega.

§ 9

kohaselt oli kindlustusjuhtum kindlustuslepingus määratletud sündmus, antud asjas sõiduki vargus, mis on seotud kindlustusriski vähendavate kindlustusvõtja kohustustega (kuna kindlustusvõtjal on neid võimalik mõistlikult arvesse võtta). Registreerimistunnistuse hoidmine lukustatud ja sisselülitatud alarmiga sõidukis ei suurenda kindlustusriski. Kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemise ajal kehtis võlaõigusseadus. VÕSRakS § 12 lg 3 sätestab, et kui kestvuslepingu tingimus on pärast võlaõigusseaduse jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Hageja leiab, et kostja ei ole toiminud heas usus, kui jättis kindlustuslepingust tuleneva hüvitamiskohustuse täitmata mitteolulise kohustuse objektiivsetel põhjustel täitmata jätmise tõttu, kusjuures kostja oli teadlik nõude täitmata jätmise põhjustest.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks alus puudub. Riigikohtul puudub alus linnakohtu otsuse kontrollimiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 330 lg 5 kohaselt oma otsuses kordama esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, kui jätab otsuse muutmata. Üldtingimuste p-dest 6.1 ja 6.2 tuleneb otseselt, et pooled leppisid antud kohustuste osas kokku süüta vastutuses. Kõigi p-s 6.1 toodud kohustuste näol on tegemist selliste kohustustega, mille täitmata jätmine võib oluliselt mõjutada kahju suurust või juhtumi menetlemist kindlustusandja või korrakaitseorganite poolt. Sõiduki dokumentide hoidmine sõidukis võib suurendada varguse riski, sest koos dokumentidega on sõidukit kergem viia üle riigipiiri või teostada temaga muid toiminguid. Samuti on registreerimistunnistuse esitamine vajalik selleks, et kindlustusandja saaks veenduda, et tegemist on varguse, mitte kindlustuspettusega. Kui õige oleks hageja väide süülise vastutuse rakendumisest üldtingimuste p-s 6.1 toodud kohustuste rikkumisel, peaks hageja TsK § 227 kohaselt ise tõendama oma süü puudumist. Seda hageja teinud ei ole ja Riigikohus ei hinda tõendeid, vaid tugineb otsuse tegemisel vaid alama astme kohtute tuvastatud asjaoludele. Kaebusest ei selgu, millisele õiguslikule konstruktsioonile tugineb hageja väide, et kindlustusjuhtum toimus ja kindlustusandjal oleks olnud õigus vaid vabaneda tekkinud kohustusest. Isegi juhul, kui ringkonnakohus oleks tuvastanud kindlustusjuhtumi toimumise, on kohtuotsuse lõppjäreldused õiged ja seetõttu ei saa hageja väited olla aluseks apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele. Registreerimisdokumente tuli korrektselt hoida ning üldtingimuste kohaselt nende vargusest või kadumisest koheselt teavitada kindlustusandjat. Kõik kindlustustingimustes toodud kindlustusvõtja kohustused mõjutavad otseselt või kaudselt kindlustusjuhtumi toimumist või kahju suurust.
2. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja palus juhul, kui Riigikohus lahendab asja oma otsusega, kostjalt välja mõista hageja kantud kohtukulud. Kostja esindaja palus kaebuse rahuldamata jätmise korral hagejalt välja mõista kostja kohtukulud seaduses sätestatud piires. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Kohtud on põhjendatult leidnud, et vaidluse lahendamisel kohaldatakse enne
5. juulit 2002 kehtinud seadusi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne
6. juulit
7. a sõlmitud kestvuslepingutele alates
8. juulist
9. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne
10. juulit
11. a. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
12. juulit
13. a, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kuna hageja on rajanud kindlustuslepingul kui kestvuslepingul põhineva nõude asjaolule, mis väidetavalt toimus
14. juunil 2002, siis tuleb asjas kohaldada enne
15. juulit
16. a kehtinud seaduste sätteid.
17. Kindlustusseaduse (

) § 19 lg 1 sätestas, et kindlustusleping on kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud suuline või kirjalik kokkulepe, mille kohaselt kindlustusvõtja kohustub tasuma lepingus märgitud kindlustusmakseid ning kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi korral välja maksma kindlustussumma või -hüvitise või tegema lepingus ettenähtud teo.

§ 9

järgi mõisteti kindlustusjuhtumi all seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmust, seisundit või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusandjal või kolmandal isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või -hüvitise väljamaksmise kohustus. Sama seaduse § 8 määratles kindlustusriskina kindlustusjuhtumi saabumise tõenäolise ohu, mille tagajärgede vastu kindlustatakse. Seega tuleb kindlustusseaduse mõttes kindlustusjuhtumina mõista tegelikkuses aset leidnud sündmust, seisundit või tegu, mille tagajärgede vastu kindlustusleping sõlmiti. Pooled võisid kindlustuslepingus kokku leppida, millised sündmused, seisundid või teod tekitavad kindlustusandjale kindlustussumma või -hüvitise maksmise kohustuse, aga samuti selles, millistel juhtudel võib kindlustusandja väljamaksest keelduda.

1. Käesoleva vaidluse tuumaks on küsimus sellest, kas leidis aset kindlustusjuhtum, s.t kas sõiduk ärandati või varastati, ja kui kindlustusjuhtum leidis aset, kas kostjal on õigus keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest.
2. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele, mille kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Apellatsioonikohus on rikkunud samuti TsMS § 330 lõiget 6, jättes osale apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata.
3. Apellatsioonikohus on otsuses jätnud seisukoha võtmata hagi aluseks oleva asjaolu " sõiduki ärandamine
4. juunil
5. a " tõendatuse kohta. Ringkonnakohus on otsuses asunud seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata sõidukikindlustuse üldtingimuste p 6.2 alusel, mille järgi kindlustusandja vabaneb hüvitamiskohustusest, kui kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isik ei täida üldtingimuste p-s 6.1.6 märgitud kohustust anda sõiduki varguse või ärandamise korral üle selle registreerimistunnistuse kõik osad ja tema valduses olevad mehaanilised ja elektroonilised võtmed hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast kahjujuhtumi toimumist. Kindlustusandjale ei antud üle sõiduki registreerimistunnistuse B-osa. Apellatsioonikohus on leidnud, et üldtingimuste p 6.1.6 rikkumine annab kindlustusandjale õiguse keelduda hüvitise väljamaksmisest, sõltumata sellest, kas kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isik oli rikkumises süüdi või mitte. Otsuses pole vastatud apellatsioonkaebuse põhjendustele, miks hageja leiab, et hüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks saaks olla vaid üldtingimuste p 6.1.6 süüline rikkumine. Kohtuotsusest ei selgu, milliste lepingu punktide põhjal on kohus teinud järelduse, et üldtingimuste p-s 6.1.6 märgitud kohustuse rikkumise tagajärgede sisukohalt ei oma süü selle kohustuse rikkumises tähtsust. TsK § 227 sätestas, et isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, v.a seaduse või lepinguga ettenähtud juhud.
6. Vastates hageja apellatsioonkaebuse väitele, et kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldudes toimis kostja hea usu põhimõtte vastaselt, asus apellatsioonikohus seisukohale, et kuna

§ 9

annab pooltele võimaluse määratleda kindlustusjuhtumiks olevad sündmused, seisundid ja teod ning hüvitis makstakse välja kõigi kokkulepitud tingimuste olemasolu korral, siis ei saa kindlustuslepingus kokkulepitu järgimine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu selline seisukoht ei ole kooskõlas seadusega. Enne

1. juulit
2. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 sätestas, et tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Sama seaduse § 1 järgi sätestati selles seaduses tsiviilõiguse üldpõhimõtted ning seadus oli kohaldatav ka võlaõiguse üldosana. Seega laienes § 108 lõikes 1 sätestatud hea usu põhimõte ka kindlustuse õigussuhtele ning kindlustuslepingu pooled pidid lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste teostamisel toimima heas usus. Kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse kasutamine võib teatud asjaoludel olla hea usu põhimõtte vastane. Sel juhul võib kohus tõkestada kindlustusandjal selle õiguse kasutamise ja mõista kindlustushüvitise lepingus sätestatud maksest keeldumise õigusele vaatamata kindlustusandjalt välja.
3. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha sõidukikindlustuse üldtingimuste punktis 6.1.6 märgitud kohustuse rikkumise mõju osas kindlustusjuhtumi toimumisele, kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ja kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suurusele. Kui üldtingimuste p 6.1.6 rikkumine kindlustusjuhtumi toimumisele, kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ega kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suurusele mõju ei avaldanud, siis tuleb kaaluda, kas kostja keeldumine kahjuhüvitise väljamaksmisest üldtingimuste p 6.1.6 rikkumise tõttu oli kooskõlas hea usu põhimõttega.
4. Kohtukulude väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. A. Kull, H. Jõks, J. Luik