KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-111-04 Otsuse kuupäev Tartu, 30. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja H, Jõks, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve Kohtuasi Maria Kurti, Maria J

§ 8lg-te 1 ja 2 ning § 14 lg 1 järgi tagama tarbijatele soojusenergia müümise.

Seadus ei sätesta aga võrguettevõtjale kohustust sõlmida müügilepinguid tarbijatega igal võimalikul viisil nagu tarbijad seda soovivad. Tarbija on KKütS § 2 p 9 järgi isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust. Tarbija ostab KKütS § 8 lg 1 kohaselt soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Müügilepingu sõlmimise aluseks on KKütS § 11 lg 4 järgi liitumisleping. Nimetatud sätetest teeb kolleegium järelduse, et võrguettevõtja on kaugkütteseaduse järgi kohustatud sõlmima soojuse müügilepingu samade isikutega nagu liitumislepingu, s.t tarbijapaigaldise omanike või valdajatega. Kolleegium jõudis otsuse p-s 19 seisukohale, et võrguettevõtja on kohustatud sõlmima liitumislepingu üksnes korteriomanike või -valdajatega ühiselt või valitsejaga või korteriühistuga ning puudub mõistlik põhjus eeldada, et võrguettevõtja peaks olema kohustatud müügilepingu sõlmimiseks teiste isikutega kui liitumislepingu sõlmimiseks. Seda kinnitavad ka KKütS § 17 lg 3 p-d 1 ja 3, mille järgi võib võrguettevõtja katkestada soojusvarustuse, kui tarbija ei järgi liitumistingimusi või võlgneb soojuse eest. Kui müügilepingud oleksid sõlmitud muude isikutega kui liitumisleping, ei pruugi liitumistingimused tarbijaid siduda. Korteriomanikega eraldi sõlmitud müügilepingute järgi soojuse eest tasumata jätmisel ei saaks võrguettevõtja tehnilistel põhjustel (tarbijapaigaldis on terviklik süsteem) kasutada talle seadusega antud õigust katkestada soojuse andmist võlglase suhtes, kui teised korteriomanikud on lepinguid täitnud. Seega asub kolleegium erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kuigi võrguettevõtjal on õigus sõlmida soojuse müügileping hagejatega kui korteriomanikega eraldi, ei saa teda selleks kohustada. Müügilepingu sõlmimist võivad esmajoones nõuda korteriomanikud ühiselt või seda saab teha ka maja haldav korteriühistu. 23. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastanud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, kuid andnud neile väära õigusliku hinnangu. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse norme. Seetõttu leiab kolleegium, et saab TsMS § 362 p 5 alusel ise hagid otsusega rahuldamata jätta. Sel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda ka kostja väiteid seoses protsessiõiguse normide rikkumisega ringkonnakohtu poolt. 24. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka küsimust vastutusest soojuse müügi lepingu täitmise eest, kui müügilepingu sõlmivad korteriomanikud ühiselt või kui seda teeb nende nimel valitseja.

§ 14

lg 4 järgi korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja pidama sellekohast arvestust, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 15

lg 1 järgi tagama ka tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste kindlaksmääramise. Seega piirduvad võrguettevõtja kohustused vaid kogu tarbijapaigaldise kaudu edastatud soojuse arvestamisega. Kuidas soojus korterite vahel jaotub ja millistel põhimõtetel toimuvad arveldused, ei ole kaugkütteseaduses reguleeritud ning seega sõltub see võrguettevõtja ja korteriomanike (valdajate) vahelistest ning korteriomanike (-valdajate) omavahelistest kokkulepetest. Silmas tuleb pidada, et kuigi KOS § 13 lg 1 ja AÕS § 75 lg 1 järgi eeldatakse kaasomandi majandamiskulude katmist vastavalt mõtteliste osade suurusele, kehtib selline regulatsioon vaid kaasomanike endi vahelises suhtes. Soojuse müügilepingu alusel tuleb lepinguosaliste vastutust võrguettevõtja ees soojuse eest tasumisel hinnata esmajoones müügilepingu enese alusel ja lähtuda võlaõigusseaduse sätetest võlgnike ja võlausaldajate paljususe kohta. Põhiliseks probleemiks võib olla soojuse müügihinna tasumise kohustuse jagunemine tarbijate vahel, st küsimus kas korteriomanik (-valdaja) vastutab võrguettevõtja ees ka teiste tarbijate võlgnevuste eest. Võlaõigusseaduse § 65 lg 4 järgi eeldatakse, et isikud on solidaarvõlgnikud, kui nad kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt. Kui soojuse müügileping on sõlmitud põhimõttel, et iga korteriomanik (-valdaja) tasub soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langeva osa, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui lepingu järgi võrguettevõtja sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele ühiselt või valitseja vahendusel, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt.

1. Kolleegium juhib aga tähelepanu VÕS § 68 lg-le 1, mille järgi vastutab ka solidaarvastutuse puhul lepingu rikkumise eest üksnes see solidaarvõlgnik, kes on lepingut rikkunud, s.t õiguskaitsevahendeid lisaks kohustuse täitmise nõudele saab rakendada esmajoones selle võlgniku suhtes. Nii saab näiteks viivist nõuda üksnes sellelt solidaarvõlgnikult, kes on täitmisega viivituses. Võrguettevõtjal on KKütS § 17 lg 3 p 3 järgi õigus katkestada soojavarustus, kui tarbija võlgneb soojuse eest, kuid § 17 lg 4 järgi tuleb tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest. Kolleegiumi arvates välistab KKütS § 17 erinormina soojavarustuse katkestamise võrguettevõtja poolt VÕS §-des 110 ja 111 sätestatud alusel üksnes eeldatava soojavõlgnevuse tekkimise pärast. Kuna tarbijad vastutavad ka siis, kui nad on solidaarvõlgnikud, kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijapaigaldisse katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud KKütS § 17 lg-s 4 sätestatud kord. Kui tarbijad vastutavad sooja eest tasumisel osavõlgnikena, ei ole kõigi tarbijate suhtes soojavarustuse katkestamine üldse lubatud ja võrguettevõtja saab võlglaste vastu kasutada teisi õiguskaitsevahendeid. Kuna võrguettevõtja osutab tarbijatele teenuseid tavaliselt tüüptingimustega sõlmitud lepingute alusel, alluvad sellised lepingud ka VÕS §-s 42 sätestatud erinõuetele, st näiteks kokkulepitud sanktsioonid tarbijate vastu ei või neid ebamõistlikult kahjustada. Lisaks peab lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu ka KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured. Omavahelises suhtes kehtivad korteriomanike vahel KOS § 13 ja AÕS § 75 ning sama eeldus tuleneb ka VÕS §-st
2. Korteriomanike õigusi võlgnikust korteriomaniku suhtes tagab mh KOS §-s 14 sätestatud võimalus nõuda korteriomandi võõrandamist.
3. Kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes. Sellised otsused on KÜS § 13 lg 4 järgi täitmiseks kohustuslikud kõigile korteriomanikele. Korteriühistu nõudeid võlgnikest korteriomanike vastu saab tagada mh hüpoteegiga vastavalt KÜS § 9 lg-le
4. Samas peab võrguettevõtja ka korteriühistuga sõlmitud lepingu puhul arvestama otsuse ps 25 nimetatud põhimõtetega ja mh mitte kuritarvitama oma seadusest või lepingust tulenevaid õigusi, arvestades VÕS §-des 42 ja 44 sätestatuga.
5. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui menetluse ajal oli elamu soojusenergiaga varustamine tagatud hagi tagamise korras, tuleb seda lugeda tarbimiseks õiguslikul alusel, mille eest saab võrguettevõtja arvestada tarbijatele tasu sarnastel alustel müügilepinguga. Tarbimist ei saa seega lugeda omavoliliseks KKütS § 16 lg 1 p 3 tähenduses, mis õigustaks võrguettevõtjat nõudma KKütS § 16 lg 2 järgi tasu tarbitud soojuse eest soojuse koguse kuni kolmekordses ulatuses.
6. Kostja on palunud hagejatelt välja mõista apellatsiooniastmes ja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud. Esitatud kohtukulude nimekirjade järgi on kostja kandnud ringkonnakohtus õigusabikulusid 52 274 krooni ja Riigikohtus 10 600 krooni, seega kokku 62 874 krooni. Hinnata hagi puhul võib TsMS § 61 lg 1 p 2 ja justiitsministri
7. augusti
8. a määruse nr 42 järgi teiselt poolelt advokaaditasu välja mõista kuni 50 000 krooni ulatuses. Kolleegium loeb õigusabikuludest vajalikuks ja põhjendatuks 15 000 krooni, mis tuleb TsMS § 61 lg 1 alusel hagejatelt M. Jant"enkolt, A, Dusmanilt, V. Jakovlevilt, V. Kiviseljalt ja R. Küttiselt kostja kasuks võrdsetes osades välja mõista. H. Jõks, P. Jerofejev, V. Kõve