← Eesti

3-1-1-110-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-110-04 Otsuse kuupäev 2. detsember 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi V. J

§ 316järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22.

juuni

  1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/579/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri ja V. J. kaitsja vandeadvokaat Andres Lusmägi kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
  2. november
  3. a Istungil osalenud isikud Vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri, V. J. kaitsja vandeadvokaat Andres Lusmägi Resolutsioon
  4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a otsus osaliselt, s.o V. J.-i õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi ning audiokasseti hävitamise ja 300 000.- krooni konfiskeerimise osas.
  7. Selles osas saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  8. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  9. juuni
  10. a otsus muutmata.
  11. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.
  12. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Tallinna Linnakohtu
  14. mai
  15. a otsusega tunnistati V. J. süüdi KarS § 298 lg 1, §

§ 316järgi, karistuseks mõisteti talle vastavalt kolm aastat ja üks aasta kuus kuud vangistust. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti kohtualusele liitkaristuseks kolm aastat vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati kohesele ärakandmisele pool mõistetud karistusest, teise poole osas rakendas kohus katseaega kestusega kolm aastat, määrates KarS § 75 alusel ka kontrollnõudeid. Asitõendina V. J. taotlusel kriminaalasja juurde võetud audiokasseti määras kohus hävitamisele, asitõendina kriminaalasja materjalide juures oleva sularaha 300 000.- krooni kohus konfiskeeris riigi omandisse. KarS § 298 lg 1 järgi tunnistati V. J. süüdi selles, et tema, kohtudes

  1. mail
  2. a J. L.-ga viimase maakodus, lubas viimase vahendusel maksta maksuametnikule altkäemaksu vähemalt 300 000.- krooni. Raha lubas ta selle eest, et saada tagasi Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (TJIM) poolt menetletava väärteoasja raames OÜ TRC T. ruumidest
  3. aprillil
  4. a teostatud läbiotsimisel äravõetud dokumendid, mis kajastasid võimalikke maksusüütegusid. Täpsemalt soovis V. J. enda kätte saada kaht käsikirjaliste märkmetega vihikut, ühte flopiketast ja arvutit, enne kui maksuametnikud neid uurima hakkavad. Edasiselt leidis V. J.-i ja J. L.-i vahel ajavahemikul 6.-
  5. mai
  6. a aset seitse kohtumist, mis kõik salvestati jälituse erandtoimingu raames. Esimestel kordadel uuris V. J. nimetatud esemete tagasisaamise võimalikkust, alates neljandast kohtumisest hakkas ta 100 000.- krooni kaupa J. L.-le üle andma raha, et viimane edastaks selle maksuameti töötajale K. P.-le, kellega kohtumisel jõuti kokkuleppele ühtekokku 450 000.- krooni altkäemaksu üleandmises. Kokkulepitud summast jõudis V. J. üle anda 300 000.- krooni. Selliselt pani V. J. kavatsetult toime altkäemaksu lubamise ja ka andmise. Süüdimõistva otsuse tegemisel hindas kohus tõendeid kogumis ning kõige objektiivsemateks luges ta neist jälituse erandtoimingu salvestisi, kuivõrd need andsid vahetu ülevaate kohtualuse käitumisest kuriteo toimepanemisel. Salvestistest tulenes kohtu arvates üheselt, et V. J. läks kõigile kohtumistele eesmärgiga tagasi saada teda huvitanud esemed, samuti võis teha järelduse, et ta oli juba eelnevalt valmistunud äravõetud esemete salaja väljavahetamiseks. Omavahelistes vestlustes oli kohtu hinnangul aktiivseks pooleks just V. J., kes kirjeldab pikalt kõiki eelnevalt kasutatud võimalusi ning räägib soovist leida isik, kelle abil äravõetud esemed ka näiteks tagasi varastada. Kõneluste lõpus on samuti aru saada, et just V. J. on huvitatud ka järgnevatest kokkusaamistest, sh ka kohtumisest maksuametnikuga konkreetse kokkuleppe saavutamiseks. KarS §

§ 316järgi mõisteti V.

J. süüdi tõendi kunstlikus loomises. Nimelt sai ta

  1. mail
  2. a kohtumisel maksuameti töötajaga enda kätte läbiotsimisel äravõetud flopiketta ja eesmärgiga vältida kriminaalvastutust, muutis selle kasutamiskõlbmatuks. Samal ajal ei teadnud ta, et kriminaalmenetlust ei olnud veel alustatudki, mis andis kohtule aluse käsitada tema käitumist eksimusena sihtobjektis ning seetõttu katsestaadiumisse jäänuna.
  3. Linnakohtu otsuse peale esitas V. J. apellatsioonkaebuse, milles palus ennast esitatud süüdistustes täielikult õigeks mõista. Alternatiivse taotlusena palus apellant jätta talle mõistetud karistus tervikuna tingimisi täitmisele pööramata.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a otsusega apellatsioonkaebus rahuldati ja linnakohtu otsus tühistati osaliselt. Süüdistustes KarS § 298 lg 1, §

§ 316järgi mõisteti kohtualune õigeks.

Muus osas, sh asitõendite osas, jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas läbiviidud jälitustegevuse erandtoiming " kuriteo matkimine " väljus jälitustegevuse seadusega (JTS) lubatud piiridest ning asendus kuriteole kihutamisega ning altkäemaksu andmine V. J. poolt oli provotseeritud. Analüüsides Jälitustegevuse seadust, märkis kohus, et jälitustegevuse esmane eesmärk on ettevalmistavate või toimepandavate kuritegude tõkestamine, mitte aga nende lõpuleviimise esilekutsumine. See kehtib ka kuritegude matkimise korral. Seega tuleb esmajoones astuda samme kuriteo toimepanemise tõkestamiseks, mitte aga asuda erandtoimingu vahendusel isikut selle toimepanemisele provotseerima. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb igal konkreetsel juhul otsustada, kas teostatud erandtoiming täitis kuriteo matkimise eesmärki või oli tegemist hoopis provotseeritud kuriteoga. Selleks analüüsis kohus põhjalikult kohtualuse ja matkija käitumist jälitustegevuse erandtoimingu käigus. Selle tulemina ei nõustunud ringkonnakohus linnakohtu järeldusega, et initsiatiiv altkäemaksu andmiseks tuli V. J.-lt. Ringkonnakohtu arvates ei olnud V. J.-il

  1. mail
  2. a, so teisel kohtumisel, väljakujunenud tahtlust altkäemaksu andmiseks. J. L.-i
  3. mail
  4. a ülekuulamisel antud ütlusi, kus ta kirjeldas eelmisel päeval toimunud kohtumist V. J.ga ja viimase valmisolekut anda altkäemaksuks 300 000.- krooni, ei pidanud kohus usaldusväärseks ja leidis, et nende eesmärk oli anda ajend JTS § 10 lg 1 mõttes jälitustegevuse alustamiseks. Ringkonnakohtu arvates tulenes jälitustegevuse salvestustest üheselt, et J. L. provotseeris V. J.-it altkäemaksu andmisele, mis aga välistas matkimise seaduses ettenähtud eesmärgil. See, kuidas V. J. käitus edasistel kohtumistel, ei omanud enam määravat tähtsust. Matkijate tegevuse eesmärgiks oli viia V. J. altkäemaksu andmiseni. Otsuses märgitakse seejuures, et kui jälitustegevust teostati selleks, et välja selgitada, milline oli V. J. tahe tekkinud probleemide lahendamiseks, siis tulnuks erandtoiming lugeda lõppenuks juba pärast
  5. mai
  6. a kohtumist, kui oli selgelt näha, et V. J.-il ei olnud plaanis dokumentide tagasisaamine altkäemaksu andes. Selleks ajaks ei olnud V. J. jõudnud ka karistatava teo katsestaadiumi. Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist oli ebaseadusliku jälitustegevusega, mille tulemil saadud andmed ei ole kriminaalmenetluses lubatud tõenditeks. Seetõttu ei arvestanud kohus süüstava tõendina ka J. L., K. P. ega ka V. J. enda ütlusi. Usaldusväärsete tõendite puudumise motiivil mõistis ringkonnakohus V. J. üüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi õigeks. Ringkonnakohus leidis, et seaduslik ei olnud ka KarS §-s 316 ettenähtud kuriteo matkimiseks antud halduskohtu luba, kuna tegemist oli teise astme süüteoga ning siis on matkimine lubatud vaid juhul, kui tegu on juba toime pandud. Samuti ei püütud kordagi V. J. takistada, vaid vastupidiselt tehti kõik selleks, et ta asitõendeid ka rikuks ja hävitaks. Kohus leidis, et ebaseadusliku jälitustegevuse käigus saadud tõendeid ja selle tulemusel saavutatud tegevust ei saa arvestada isiku süüdimõistmisel. Seetõttu mõistis kohus V. J. õigeks ka süütõendi loomise katses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kassatsiooni korras nii vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri kui ka V. J. kaitsja vandeadvokaat Andres Lusmägi.
  8. Prokurör taotleb õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Prokuröri arvates on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. 5.1 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kuriteo matkijad provotseerisid V. J. altkäemaksu andmisele ja kinnitab, et kohtualusel oli kuriteotahtlus välja kujunenud juba
  9. mail
  10. a. Kohus on jõudnud ekslikule järeldusele, kuna ei uurinud tõendeid vahetult, milleks oli jälitustegevusega saadud teabesalvestus, ning piirdus vaid viimase protokollide uurimisega. See on aga vastavalt kujunenud kohtupraktikale kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. Prokurör toonitab, et eriti oluline oli see situatsioonis, kus ringkonnakohus asus samu tõendeid uurides linnakohtust erinevale seisukohale. 5.2 Prokuröri arvates on kohus valesti mõtestanud ka Jälitustegevuse seadust. Nimelt on jälitustoiminguteks antud luba
  11. mail
  12. a, kriminaalmenetlust alustati aga juba päev varem. Seega oli jälitustegevuse ajendiks JTS § 9 lg 1 p 1 ehk tõe tuvastamine kriminaalasjas, mille osas seadus aga piiranguid ette ei näe. Kuna raha pakkus V. J. juba
  13. mail
  14. a, oli altkäemaksu andmise koosseis realiseeritud ning jälitustegevuse alustamine täiesti õigustatud. Seetõttu jääb mõistetamatuks ringkonnakohtu seisukoht, et jälitustegevus tulnuks lõpetada peale kohtumist
  15. mail
  16. a. 5.3 Kassaator viitab jälitustegevuse salvestustele ja kinnitab, et neist saab teha vaid ühe järelduse, et initsiatiiv kuriteo toimepanemiseks tuli just V. Jegorovilt. Seda tõendab raha pakkumine juba esimesel kohtumisel, ka järgmistel kokkusaamistel alustab juttu rahast ning konkreetsetest summadest V. Jegorov. Kuriteole ei saa aga kihutada isikut, kellel juba on tekkinud tahtlus tegu toime panna. Kohus ei ole tõenditele hinnangut andes arvestanud ka altkäemaksu kui süüteo liigi ja kuritegeliku käitumise kriminoloogilise eripäraga. 5.4 Prokurör ei nõustu ka järeldusega, et teise astme kuritegudes on matkimist võimalik kasutada vaid juhul, kui tegu on juba lõpuleviidud. See välistaks aga juba iseenesest kohtu poolt esindatud seisukoha jälitustegevuse peamise eesmärgi suhtes, milleks on toimepandava kuriteo tõkestamine. Kassaator leiab Riigikohtu praktikale viidates, et Jälitustegevuse seaduses kasutatud keelendit "tahtlikult toimepandud teise astme kuriteo" puhul ei mõelda mitte lõpuleviidud süütegu, vaid tegemist on subjektiivset koosseisu iseloomustava täiendiga.
  17. Prokuröri kassatsioonile esitas V. J. kaitsja vandeadvokaat A. Lusmägi kassatsioonivastuse, milles ta leiab kassatsiooni olevat põhjendamatu. 6.1 Kaitsja arvates ei nimeta prokurör konkreetset alust, mis põhjustel tuleks ringkonnakohtu otsus tühistada. Sisuliselt on prokurör vaidlustanud ainult tõendite hindamise, mida ei saa aga käsitleda kassatsiooni alusena. Seejuures peab kaitsja oluliseks rõhutada, et prokurör nõustus ringkonnakohtus sellega, et kõiki tõendeid on vahetult uuritud ning ta ei esitanud taotlust jälitustegevuse salvestiste vahetuks uurimiseks. Süüdistades selles tegematajätmises aga ringkonnakohut, kinnitab prokurör seega enda protsessuaalsete kohustuste mittetäitmist ja ebapiisavat kvalifikatsiooni. Samuti leiab kaitsja, et prokurör hindab tõendeid valikuliselt ning tõlgendab meelevaldselt Jälitustegevuse seadust ning on asunud seadusandja kohale.
  18. V. Jegorovi kaitsja vandeadvokaat A. Lusmägi palub enda kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada, täpsemalt osas, millega jäeti linnakohtu otsus asitõendite suhtes muutmata. Konkreetselt peab kassaator silmas audiokasseti hävitamist ja 300 000.- krooni riigi omandisse pööramist. Samuti palub kassaator V. J. kasuks välja mõista kohtukulud. 7.1 Kassaator märgib, et ühest küljest on apellatsioonkaebus ringkonnakohtu poolt rahuldatud täielikult - see pidanuks seega hõlmama ka asitõenditesse puutuva. Teisalt on jäetud asitõenditesse puutuv osa resolutiivosas muutmata. Kassaatori arvates oli kohtu tahe siiski suunatud apellatsioonkaebuse täielikule rahuldamisele ning vastavalt KrMK § 63 p-le 7 tulnuks audiokassett ja 300 000.- krooni sularaha tagastada V. Jegorovile. 7.2 Nimetatud seisukoht vastab kassaatori arvates ka seadusele. Nimelt käsitas linnakohus raha kuriteo " altkäemaksu andmise " toimepanemise vahendina, ringkonnakohus tuvastas aga, et kuritegu - altkäemaksu andmist - kui sellist üldse toime ei pandudki. Järelikult ei saa olla ka kuriteo toimepanemise vahendit. Kuna sellest tulenevalt ei saa kohaldada konfiskeerimist, ei saa seda raha üle võtta ka riigi omandisse. Põhiseaduse § 32 sätestab omandi kaitse, millega ringkonnakohus ei ole aga arvestanud. Kriminaalasja materjalide juurde lisatud audiokassetiga püüdis V. J. tõendada enda süütust ning enda erakõneluste lindistamist ei saa käsitada jälitustegevusena. Asjaolu, et V. J. enda kõnelusi lindistas, ei saa anda alust tema omandi hävitamiseks.
  19. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid mõlemad kassaatorid kassatsioonis toodud seisukohtade juurde. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  20. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.
  21. Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-69-00 (RT III, 2000, 19, 204); seda kinnitavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-25-03 (RT III 2003, 10, 101)) on seisukohal, et jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Tehniline teabesalvestus peab kooskõlas KrMK §-s 206 sätestatuga olema obligatoorselt ka kohtuliku uurimise esemeks. Nimetatud lahenditest tuleneb, et jälitusteabe hilisem kirjalik fikseerimine on pelgalt vahendiks, mis aitab täiendavalt hinnata jälitustegevuse salvestuse sisu. Näitlikult tähendab see, et salvestuse kirjalik protokoll aitab paremini jälgida/analüüsida salvestust nt juhul, kui see on heliliselt või pildiliselt halva kvaliteediga. Esmane tõend on siiski teabesalvestus ja kirjaliku fikseerimise protokollile saab seega omistada vaid sekundaarse tähenduse. 10.1 Käesoleval juhul on ringkonnakohus selle põhimõtte vastu eksinud. Ühest küljest on kohus nõustunud, et kõige objektiivsemateks tõenditeks on antud kriminaalasjas jälituse erandtoimingu salvestused, millele on otsuse tegemisel esmajoones tuginenud ka esimese astme kohus (tlk 431). Seejärel on ringkonnakohus aga võtnud põhjendamatult jälitustoimingute salvestuste protokollid tehiolude hindamise aluseks. Protokoll, olles vaid abistava funktsiooniga tõendi hindamisel, ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks. Ringkonnakohus oleks kõnelauses situatsioonis pidanud vahetult kontrollima ja analüüsima ka teabesalvestust ennast. Riigikohus märgib, et erilise tähtsusega on see nõue olukorras, kus lahendada tuleb küsimus initsiatiivi kuulumisest ühele või teisele vestluse poolele. Vestluse juhtimine, initsiatiivi võtmine vestlusteemade kujundamisel on aga üheks lähtepunktiks, hindamaks provokatsiooni olemasolu või selle puudumist. Kriminaalkolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et olulise tähendusega on seejuures kehakeel. Arvestada tuleb samuti altkäemaksu andmise kui latentse süüteoliigi eripära. Riigikohus märgib, et tõendi vahetu uurimise nõue on elementaarne situatsioonis, kus ringkonnakohus soovib anda tõendile esimese astme kohtu poolt tuvastatust erineva tähenduse. 10.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu järeldused vastuolulised ka osas, mis puudutavad J. L.-i
  22. mail
  23. a antud ütluste tõepärasust. Kohus on asunud seisukohale, et tegelikkuses esimesel kohtumisel, s.o
  24. mail
  25. a V. J. midagi rahast ei rääkinud ning J. L.-i sellesisulisi ütlusi oli vaja vaid selleks, et seadustada jälitusmenetluse alustamist (tlk 432). Seda küll selgesõnaliselt väljendamata on kohus asunud seega sisuliselt seisukohale, et J. L. on andnud valeütlusi. Siinkohal peab Riigikohus vajalikuks osutada neile alustele, mis legitimeerivad jälitustoimingute teostamist. Vastavalt JTS § 9 lg 1 p-le 1 on selleks esmalt tõe selgitamise vajadus kriminaalasjas, st kriminaalmenetlust on juba alustatud mingi menetlustoimingu tegemisega. Sama paragrahvi lg 1 p 3 käsitleb seevastu situatsiooni, kus puuduvad piisavad andmed kriminaalmenetluse alustamiseks, sätestades jälitustegevuse ajendina piiratud süütegude ringi - nendeks on esimese astme kuritegu alates ettevalmistavast staadiumist või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest näeb seadus ette vähemalt kolm aastat vangistust. Jälitustegevuseks ajendit andvas tähenduses oleks J. L.-i
  26. mai
  27. a ütlused olnud seega juhul, kui kriminaalmenetlust ei olnud veel alustatud. Sellisel juhul olnuks tõepoolest vajalik eraldi alus, mis annaks põhjuse rääkida kas ettevalmistatavast esimese astme või juba toimepandud teise astme kuriteost. Käesoleval juhul puudus aga igasugune vajadus J. L.-i sarnaste ütluste järele ülaltoodud tähenduses. Nimelt oli kriminaalmenetlust alustatud juba päev varem, s.o
  28. mail
  29. a laekunud teabe alusel (tlk 1, 3, 4), ning puudus igasugune vajadus mingi konkreetse rahasumma nimetamiseks järgmise päeva ülekuulamisel.
  30. mail
  31. a laekunud teave oli aluseks kriminaalmenetluse alustamiseks ning ainetu on ringkonnakohtu seisukoht, et enne kriminaalmenetluse alustamist puudusid andmed V. J. poolt kuriteo toimepanemise kohta. Tähele tuleb panna sedagi, et KarS § 298 lg-s 1 on kriminaliseeritud altkäemaksu lubamine kui formaalne delikt ning antud koosseis ei nõua realiseerituse seisukohalt konkreetse summa lubamist. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et
  32. maiks
  33. a ei olnud V. J. tegevus jõudnud veel kuriteo katse staadiumisse. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib tähelepanu veel sellele, et erinevalt KarS §-st 294 (altkäemaksu võtmine) ei ole altkäemaksu andmisel suur ulatus kvalifitseerivaks tunnuseks. Seega puudus motiiv ka kvalifitseeriva tunnuse "suures ulatuses" saavutamiseks, mis oleks andnud aluse rääkida nt esimese astme ettevalmistatavast kuriteost altkäemaksu võtmise korral (vrd KarS § 294 lg 2 p 4 ja KarSRS § 8 p 2). Samuti ei ole ringkonnakohus järelduse tegemisel, et J. L. andis valeütlusi, kõrvutanud kogu kriminaalasja faktoloogiat. Vaieldamatult on tõendatud, et kontakti J. L.-ga soovis saavutada just V. J. selleks võttis ta tuttavate vahendusel ette ka reisi J. L. maakoju. Selle kohtumise tähenduse on kohus jätnud täielikult tähelepanuta ja sisustamata. Tehioludele tuleb anda aga üldhinnang ning vaieldamatult kuulus sinna ka kõnealune kohtumine. Seega on kohtu järeldus J. L.-i ütluste mitteusaldusväärsuse kohta oletusliku iseloomuga ja ei haaku kriminaalasja materjalidega. 10.3 Eeltoodud minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kuna sellega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS §362 p 2 järgi.
  34. Lisaks eeltoodule, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda küsimust teoprovokatsiooni olemusest ja lubatavusest. 11.1 Ringkonnakohus on leidnud, et kuna J. L. sisuliselt provotseeris (kihutas) V. J.-it altkäemaksu andma, siis on välistatud kuriteo matkimine seaduses sätestatud eesmärgil (tlk 433). Matkimine tähendab sisuliselt süüteo jäljendamist, ühe poole näilikku valmisolekut panna toime süütegu. See pool käitub vaadeldavas situatsioonis kui süüteoga kokkupuudet omav isik, on n.ö agent provocateur. See tähendab, et kui isikul puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, olekski tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (pole aga välistatud et ka täideviija) vormis. Tavaliselt on selle agendi tegevus materiaalõiguslikult vaadeldav kihutamisena, näiteks juhul, kui matkija soovib osta narkootikume ja ta kutsub enda käitumisega diileris esile konkreetse müümistahtluse. Matkimine ja provokatsioon on oma olemuselt sarnased süüteo initsieerimise vormid ning seega on ringkonnakohus neid ebaõigesti käsitlenud kui teineteisele vastanduvaid tegevusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-15-01 (RT III 2001, 11, 16) tehtud otsuses osundanud, et väliselt kihutamisele vastav tegu võib olla matkimisena legitimeeritud (otsuse p 10.2). Sisuliselt soostus Riigikohus antud lahendis matkija kui teootsuse esilekutsuja olemusega. Ringkonnakohus on jälitusametkonnale ette heitnud ka seda, et kohtumised V. J.-ga olid liiga pikaajalised ja vältavad, mille tulemina viidi V. J. altkäemaksu andmiseni. Ülalnimetatud Riigikohtu otsuses on aga märgitud, et matkimine (s.o ringkonnakohtu otsuse tähenduses provotseerimine e kihutamine) võib endast kujutada ka pikemat aega kestvat tegevust. Riigikohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et süüteo jäljendamise vajadus võib situatsiooniti ja deliktiti erineda. Eriti just raskemate süütegude korral ei ole välistatud vägagi pikaajalised operatsioonid (nt palgamõrvad, narkootikumide salakaubavedu, inimkaubandus). Samasse kategooriasse kuuluvad n-ö kokkuleppesüüteod, mis rajanevad vastastikusel usaldusel ja jäävad lõpuleviimisel varjatuks. Nende hulka kuulub ka altkäemaksu andmine. 11.2 Samuti tuleb anda vastus küsimusele, miks on välistatud "kihutaja" e matkija vastutus. Punktis 10.1 viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on, tuginedes sel ajal kehtinud kriminaalkoodeksile, öeldud, et välistatud on matkimise õigusvastasus, seega siis praegu kehtiva seaduse kontekstis deliktistruktuuri teine element. Seoses karistusseadustiku rakendamisega ei ole see seisukoht aga enam ajakohane. Nagu eelnevalt märgitud, vastab provokaator materiaalõiguslikult peamiselt kihutaja instituudile. Viimane nõuab aga n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga (täpsemalt vt p 12). 11.3 Seega sarnaneb süüteo matkija materiaalõiguslikult kihutajale ning ringkonnakohus on nende olemuslikku vastuolu rõhutanud kunstlikult ning vastuolus Riigikohtu praktikaga. Mitmed süüteod eeldavad, et just matkijal e agent provocateur'il tuleb olla kontakti loovaks ja aktiivsemaks pooleks (nagu toodud näide narkootikumide ostmisest), see ei saa piirduda ainult n-ö "passiivse menetlemisega". Küll aga peab Riigikohus täpsustavana vajalikuks märkida järgmist. On mõistetav, et matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta. Lubamatu on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Hindamaks, millal on tegemist lubamatu ja millal lubatud teoprovokatsiooniga, tuleb lähtuda kriteeriumitest nagu süüdistatava vastu esmase kahtlustuse alus (nt allika usaldusväärsus) ja ulatus (nt kas tegemist kergema-või raskemaliigilise süüteoga), samuti agent provocateuri poolt mõju avaldamise viis ja intensiivsus (nt meelitamine suurte rahasummadega, ähvardamine või hoopis käitumisalternatiivide kirjeldus, mis edasise käitumisotsuse jätab provotseeritu enda valida). Arvesse tuleb samuti võtta provotseeritud isiku enda teovalmidus ja tema isiklikul initsiatiivil ettevõetud käitumisaktid ehk teisisõnu, tema individuaalse osalemise ulatus (peab täitma teatud ülesandeid ilma agent provocateuri juhtimise ja initsieerimiseta jne). Seejuures on oluline tähele panna, et tegemist ei ole üksikute iseseisvate hindamiskriteeriumitega, vaid kõik nimetatud asjaolud tuleb asetada üldhinnangusse ja nende alusel võtta kõnealuses küsimuses seisukoht (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-94-04 (RT III 2004, 27, 293), otsuse p 10)). Vastata tuleb seejuures küsimusele, kas matkija provotseeriv käitumine oli sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile. Provotseeritu vastutus on välistatud vaid juhul, kui matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus. Kui seda ülekaalu aga ei olnud, siis võib riigipoolselt initsieeritud teo eest ette näha karistuse vähendamise lähtuvalt süü ulatusest. Käesolevas kaasuses tuleb vaieldamatult tunnistada, et esmase kontakti lõi J. L.-ga, hilisema matkijaga, V. J. Seda ei eita ka kohtualune ise. Milline ei olnud ka selle esimese kohtumise sisu, päädis see uue kohtumisega ülejärgmisel päeval, mil jälitustegevuse teabesalvestusest ilmneb üheselt, et V. J.-il oli olemas üldine valmisolek sekkuda TRC Tubaka suhtes menetletavasse väärteomenetluse protsessi. Ka siin ilmneb Riigikohtu hinnangul ringkonnakohtu otsuse sisemine vastuolulisus. Ühest küljest leiab kohus, et "V. J.-il puudus igasugune tahtlus altkäemaksu andmiseks ja üldse kuriteo toimepanemiseks" (tl 433). Samas on kohus V. J.-i käitumise motiivina käsitanud aga "püüet leida J. L. kaudu võimalusi ja põhjendusi, et temalt äravõetud dokumentide ligipääsemise eesmärgil nendega tutvuda ja siis salaja diskett rikkuda vms". Seega on kohus ise jaatanud ebaseadusliku käitumise motiivi ja eesmärki, kohtumine J. L.-ga oli selleks lihtsalt võimaliku väljundi otsimine.
  35. Kuigi p-s 10.2 on märgitud, et altkäemaksu lubamine on kriminaliseeritud kui formaalne delikt ning ps 11.2 omakorda märgitud, et matkijal puudub tahtlus süüteo lõpuleviimiseks, mis omakorda välistab tema vastutuse, ei tule seda mõista vastuolulise seisukohana. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinkohal silmas seda, et matkimisele allutatud süüteod jäävad juba olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse ning seda sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et matkimise korral on tervikuna esmatähtis süüteo faktiline lõpuleviimine, täpsemalt süüteo lõpuleviimise reaalne e objektiivne võimalikkus (võimalus varastatud esemega ka reaalselt süüteo toimepanemise kohalt lahkuda). Matkimise korral on toimuv jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo (vrd tlk 378), millel ei ole võimalust realiseeruda kahjuliku tagajärjena. Öeldes, et matkitud süüteod jäävad katse staadiumi peaaegu alati, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium silmas asjaolu, et mõnikord ei ole garanteeritud sündmuste käik sellisena, nagu seda näeb ette matkimise plaan. Sellistel juhtudel ei ole välistatud ka lõpuleviidud süüteo inkrimineerimine. 12.1 Kuigi juba altkäemaksu andmise lubamist võib käsitada lõpuleviidud süüteona, tuleb siiski kogu sündmustikku vaadelda teoühtsuse aspektist ning käsitleda toimunut edasise arengu taustal - selleks oli praeguses kaasuses konkreetsete summade kokkuleppimine ja üleandmine, seega oli tegemist juba materiaalse- e tagajärjedeliktiga. Sellest lähtuvalt tuleb toimunut ka hinnata. Kriminaalkolleegium märgib seejuures, et vastasel korral ei oleks altkäemaksu andmise katse sisuliselt ka võimalik, kuna reaalsele hüvede üleandmisele eelneb reeglina ka vastav kokkuleppe. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et sellistest kriteeriumitest lähtuvalt on esimese astme kohus analüüsinud V. Jegorovi süüdistust KarS § 316 järgi, käsitledes seda katse staadiumi jäänud süüteona (kuigi flopiketas hävitati). Sellisena oleks tulnud vaadelda ka süüdistust altkäemaksu andmises. 12.2 Nagu öeldud, ei soovi agent provocateur enda õiguslikust olemusest tulenevalt rohkemat, kui lasta sündmusel areneda põhiteo katseni, tema eesmärgiks ei ole süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve tegelik kahjustamine. Matkija vastutus peaks olema jaatatav juhul, kui ta "kihutajana" soodustab ja kiidab heaks teo lõpuleviimise ja õigushüvede tegeliku kahjustamise. Kriminaalkolleegium toonitab aga veelkord, et sellise karistatavuse piiri ületamisel ei ole tähendusega mitte konkreetne koosseisutüüp (formaalne või materiaalne delikt) ja selle lõpuleviimine, vaid koosseisuga kaitstavate väärtuste sisuline (materiaalne) kahjustamine või parandamatu kahju saabumine. Praegusel juhul oleks selleks soovitud esemete (vihikute, flopiketas ja arvuti) kättesaamine ja ka reaalne kahjustamine läbiviidatavat menetlust silmas pidades, mis oli sündmuste käiku arvestades aga välistatud.
  36. Prokurör on Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustanud ka osas, millega V. J. mõisteti õigeks tõendi kunstliku loomise katses KarS §

§ 316järgi.

Selles osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Süüdistuse kohaselt pani V. J. tõendi loomise katse toime

  1. mail
  2. a. Siis kehtis KarS § 316 - tõendi kunstlik loomine - järgmises redaktsioonis: "Tõendi kunstliku loomise eest eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist " karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega". Käesoleval ajal on KarS § 316 redaktsiooni aga muudetud (RT I 2004, 56, 401) ning süüteokoosseis - tõendi kõrvaldamine ja kunstlik loomine - kehtib järgnevas sõnastuses: "Tõendi kõrvaldamise või kunstliku loomise eest eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist " karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega". 13.1 Seega on vaja otsustada, kas V. J.-i teokirjeldus - flopiketta hävitamine - oli kriminaliseeritud ka teo toimepanemise hetkel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil leidis prokurör, et ka
  3. mail
  4. a oli tegemist kriminaliseeritud käitumisega. Riigikohus ei soostu sellega. Kriminaalkolleegium leiab, et tõendi loomisena KarS § 316 tähenduses tuleb mõista ennekõike millegi "juurdetekitamist", mitte kõrvaldamist, kaotamist, hävitamist vms. Esmajoones kinnitab seda kriminaalkolleegiumi hinnangul just hilisem seaduseparandus, mis selgesõnaliselt kriminaliseerib tõendi loomise kõrval ka tõendi kõrvaldamise. Seega ei olnud V. J.-le süüksarvatud käitumine teo toimepanemise hetkel kriminaliseeritud ja selles osas tuleb kohtualune põhimõtte nullum crimen rikkumise tõttu õigeks mõista.
  5. Viimasena vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja väidet, et V. J.-i õigeksmõistmisel tuleb tagastada ka konfiskeeritud süüteo toimepanemise vahend e 300 000.- krooni. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja väitega, et selles osas on Tallinna Ringkonnakohtu otsus vastuoluline ja motiveerimata. Ühest küljest on kohus V. J.-i õigeks mõistnud, teisalt kohaldanud aga asitõendite suhtes konfiskeerimist. Riigikohus möönab, et teatud juhtudel on võimalik, et ka õigeksmõistva otsuse tegemisel kohaldatakse konfiskeerimist, kuid sellisel juhul tuleb otsuses ära märkida selle seaduslik alus ja motivatsioon. Käesoleval juhul seda aga tehtud ei ole.
  6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 363 lg-test 1, 2 ja 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  7. juuni
  8. a otsuse V. J.-i õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi ning audiokasseti ja 300 000.- krooni konfiskeerimise osas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.