RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-123-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 6. detsember 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ot

§ 39

lg 3 p 7 kohaselt toob kohtuotsuses motiivide puudumine vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtule. MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse nii R. R. kaitsja vandeadvokaat C. Ginter kui M. V.-i kaitsja vandeadvokaat T. Bekker, kes paluvad tühistada ringkonnakohtu lahendi osas, millega apellatsioonprotest rahuldati ning teha uue lahendi, millega Tallinna Linnakohtu otsus jätta muutmata.
2. R. R. kaitsja kaebuses leitakse, et ringkonnakohus on sisuliselt ise tuvastanud menetlusnormide sellise rikkumise, mis välistab R. R. süüdimõistmise KarS § 346 järgi ning seega ei ole millegagi põhjendatud kriminaalasja tagasisaatmine esimese astme kohtule. Kaitsja arvates ei saa tõendite uurimine muuta midagi juba toimunud menetlusnormide rikkumises. Muudetud süüdistuse näol on tegelikkuses tegemist uue süüdistusega, mille suhtes ei ole toimunud eeluurimist ja R. R. tuleb sellest johtuvalt õigeks mõista. Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohtu määrus on mitmetes aspektides motiveerimata, ning ringkonnakohus oleks pidanud menetluslikele probleemidele ise lahenduse leidma. Kaitsja osutab, et ringkonnakohus on paralleelselt rakendanud kriminaalmenetluse koodeksi ja kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ja loonud seega olukorra, kus ei ole piisavalt tagatud võimalus aru saada, milliste menetlusreeglite alusel tema asja arutatakse. Kaebuses asutakse seisukohale, et kui menetlus ringkonnakohtus tugineb apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku sätetele, peab samast allikast tulenema ka edasikaebe kord.
3. M. V.-i kaitsja märgib, et tuvastades esmalt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise, ei saanudki linnakohus seejärel tuvastada asjaolusid ja analüüsida tõendeid. M. V.-i kaitseõiguse rikkumine halvendas kindlasti ka tema kui kohtualuse seisundit. Kaebuses ei nõustuta ka ringkonnakohtu seisukohaga KrMK § 391 lg 5 tõlgenduse osas. Kaitsja leiab, et kui erasüüdistusasjas alustatakse kriminaalmenetlust avaliku huvi olemasolul, tuleb viimast ka eraldi põhjendada, vastasel korral rikutakse isiku kaitseõigust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tühistades Tallinna Linnakohtu
5. juuni
6. a kohtuotsuse M. V.-i ja R. R. süüteoasjas ja saates kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus, ei rikkunud ringkonnakohus kriminaalmenetluse seadust ega kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust. Määruskaebustes esitatud väited ei anna alust vastupidiseks järelduseks.
7. Seoses määruskaebuste väidetega, et ringkonnakohus ei olnud õigustatud linnakohtu otsust tühistama ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks või oleks pidanud otsuse tühistamisel tegema ise uue otsuse, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Tallinna Linnakohtu
8. juuni
9. a kohtuotsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti
10. juunil
11. a, seega enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist. Selle seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg 3 kohaselt lahendati enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist esitatud protest ringkonnakohtus apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku sätteid järgides. Vastavalt

§ 39

lg 3 p-s 7 sätestatule oli ringkonnakohus õigustatud saatma kriminaalasja maa- või linnakohtule uueks arutamiseks, kui ta tuvastas maa- või linnakohtu otsuses motiivide puudumise. Seejuures saab kohtuotsuse motiivideks lugeda üksnes selliseid kohtuistungil uuritud tõenditele tuginevaid argumente, mis kas kinnitavad või kummutavad kohtualusele esitatud süüdistust. Motiivide puudumisega on tegemist siis, kui maa- või linnakohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud, aga ka juhul, kui otsuses on küll püütud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole jälgitav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04, RT III 2004, 17, 208). Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi linnakohtu otsuses loetletakse kohtuistungil uuritud tõendeid, puuduvad selles uuritud tõenditele tuginevad argumendid. Seetõttu ei ole ka võimalik jälgida, kuidas kujunes kohtu järeldus M. V.-i ja R. R. süü tõendamatuse kohta.

1. Kohtualustele KarS § 346 järgi esitatud süüdistuse muutmise osas märkis ringkonnakohus, et muudetud süüdistuses on kohtualustele omistatud täiendavalt tegusid, mida esialgne süüdistus ei sisaldanud, kuid kriminaalasja materjalidest nähtuvalt võttis linnakohus muudetud süüdistuse vastu ja andis M. V.-i ja R. R. selle järgi kohtu alla. Seejuures leidis ringkonnakohus põhjendatult, et KrMK § 215 lg 2 sätete rikkumine kohtu alla andmisel ei saanud KrMK § 268 lg 4 kohaselt olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohus ei tuvastanud ka sellise menetlustakistuse olemasolu, mis tinginuks kriminaalmenetluse lõpetamise.
2. Lahendades küsimust, kas muudetud süüdistuse teokirjeldus mahub varasema teokirjelduse alla, või ületab seda, ei saa kõnealusel juhul jätta tähelepanuta, et kohtualuseid süüdistati mitte dokumendi varguse katses vaid lõpuleviidud varguses. Seega ei piirdunud varguse teokirjeldus üksnes haiglapalatis toimunuga seal oli tegemist pelgalt varguse alguse ja katsega, selle lõpuleviimine jäi aga väljapoole palatit. Kuigi varguse puhul puudub vajadus tuvastada, kuhu varastatu toimetatakse, on varastatu üle peremehesarnase oleku loomise üheks võimaluseks vaieldamatult ka selle peitmine. Peitmine seda tähendabki, et ei ole teada, mida asjaga edasiselt tehakse - ta muudetakse kättesaamatuks. Isegi kui peitmiskoht hiljem tuvastatakse, ei muuda see peitmise fakti. Seega nii nagu varguse puhul ei ole oluline varguse lõpuleviiv osa ehk see, kuhu varastatu pannakse, ei ole see määravaks ka peitmise puhul.
3. Ringkonnakohus on põhjendatult ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-02, RT III 2003, 1, 20) leidnud, et isiku õigeksmõistmise aluseks ei saa olla asjaolu, et kriminaalasja materjalide juures puudub formaalne avaldus erasüüdistuse algatamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et kuigi kõnealusel juhul alustati kriminaalmenetlust Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti avalduse alusel KarS § 274 lg 1 järgi, s.o kuriteos, mis sisaldab vägivalla tunnust, ja avalduse koostajaks oli kannatanu, tulenes KrMK § 391 lg-st 5 võimalus kriminaalmenetluse alustamiseks ja juba alustatud kriminaalmenetluse jätkamiseks KrMK § 391 lg-s 1 märgitud kuritegudes ka sõltumata kannatanu vastavast taotlusest. Sellisel juhul toimus asja menetlus üldises korras ning KrMK § 391 lg 5 ja § 5 lg 1 p 6 välistasid kriminaalasja lõpetamise kannatanu leppimise korral süüdistatavaga. Avaliku või üldise huvi esinemise täiendavat põhistamist neil juhtudel seadus ette ei näinud ja selleks puudub ka vajadus, kuivõrd kriminaalmenetluse toimumine üldises korras näitab iseenesest avaliku huvi olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb, et seadusandja poolt sellise menetluskorra sätestamine ei ole vähimalgi määral rikkunud M. V.-i kaitseõigust.
4. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 10, lahendas ringkonnakohus prokuröri apellatsioonprotesti järgides apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku sätteid. Vastav viide sisaldus ka ringkonnakohtu määruses.

§ 30

lg 2 p 2 kohaselt sai ringkonnakohus tühistada esimese astme kohtu otsuse ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule üksnes määrusega.

§-st 73 tulenes, et selle määruse peale sai esitada erikaebuse kümne päeva jooksul määruse teatavakstegemise päevast. Kuna ringkonnakohus tegi kõnealuse määruse kriminaalmenetluse seadustiku kehtimise ajal, ei saanud ta võimaldada selle vaidlustamist erikaebe korras, sest sellist korda uus seadustik enam ette ei näe. KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määruskaebuse esitada kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai või pidi teada saama vaidlustatavast kohtumäärusest. KrMS § 384 lg 2 järgi on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsjal. Ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt on seda kaebekorda ka selgitatud. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et alusetud on R. Rannase kaitsja väited selle kohta, et ringkonnakohus on paralleelselt rakendanud kriminaalmenetluse koodeksi ja kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ja loonud seega olukorra, kus ei ole piisavalt tagatud võimalus aru saada, milliste menetlusreeglite alusel asja arutatakse ning et ka edasikaebe õigus pidanuks tulenema apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikust. Menetlusreeglid on sätestatud menetlusseadustes ja ringkonnakohtu lahendist nähtub üheselt, milliste menetlusseaduste millistest sätetest on ringkonnakohus juhindunud. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2004. a määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Peeter Vaher