KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-119-04 Otsuse kuupäev 9. detsember 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi V. K. ja A. K. sü

§ 257järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30.

augusti

1. a kohtuotsus nr 2-1/616 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. K. ja A. K. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
2. november
3. a Istungil osalenud isikud Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Veera Kremez, V. K. ja A. K. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski Resolutsioon
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. augusti
6. a kohtuotsus V. K. ja A. K. süüdistuses

§ 257järgi tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule.

1. A. K. ja V. K. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. A. K. ja V. K. anti kohtu alla

§ 257

järgi süüdistatuna oma tõelise õiguse ebaseaduslikus korras teostamises, mis oli seotud vägivallaga ähvardamisega, vägivalla kasutamisega ja vara hävitamisega. Süüdistuse kohaselt nõudis A. K.

1. a detsembri alguses OÜ H. kontoris OÜ M. L. direktor U. K-lt 500 000 krooni suuruse võla tasumist, ähvardades võla tagastamata jätmise korral viimasele "lõpu peale teha". Peale selle nõudsid A. K. ja V. K. mõned päevad hiljem samas kohas OÜ A. esindajatena OÜ H. juhatuse liikmelt O. L.-lt sama rahasumma tasumist. Seejuures tarvitasid nad O. L. suhtes vägivalda, samuti lõi V. K. laualt maha dokumendikarbid ja kohvikeetja, tekitades varalise kahju 781,50 krooni väärtuses. Enne kontorist lahkumist viskas A. K.-i O. L. lauale tulirelva padruni, käskides selle edasi anda U. K-le. Tallinna Linnakohtu otsusega mõisteti A. K. ja V. K. neile esitatud süüdistuses õigeks. Kohus asus seisukohale, et süüdistatavatel ei olnud õigust nõuda OÜ H. võlgnevuse tasumist OÜ-le A. Neil puudus lepinguline suhe U. K. ja O. L.-ga, samuti polnud neile antud volitusi eelmärgitud nõude esitamiseks. Kohtu arvamuse kohaselt oli A. K. ja V. K. tegevuses mõne muu kuriteo, näiteks varavastase kuriteo tunnused.
2. Prokurör esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonprotesti, milles palus linnakohtu otsuse tühistada, tunnistada A. K. ja V. K.

§ 257

järgi süüdi, karistada neid rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses ja mõista neilt solidaarselt välja OÜ H. tsiviilhagi. Protesti põhjenduste kohaselt ei vastanud linnakohtu järeldused faktilistele tehioludele ja kohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. Prokuröri hinnangul panid nii A. K. kui V. K. neile inkrimineeritud teod toime OÜ A. esindajatena ja selle ettevõtte huvides. Nad teostasid oma tõelist õigust, kuid tegid seda ebaseaduslikus korras. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2004. a otsusega tunnistati A. K. ja V. K.

§ 257

järgi süüdi ning neid karistati rahalise karistusega vastavalt 50 ja 40 miinimumpäevamäära ulatuses. Ringkonnakohtu otsusega rahuldati OÜ H. tsiviilhagi, nii A. K.-lt kui V. K.-lt mõisteti välja sundraha ning A. K.-lt mõisteti välja kohtukulud daktüloskoopia- ja ballistikaekspertiisi tegemise eest. Prokuröri protest rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu järeldused ei vasta faktilistele tehioludele ja kohus kohaldas kriminaalseadust ebaõigesti. Omavoli koosseisu tuvastamiseks tulnuks hinnata, kas isiku teod olid toime pandud oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks ja kas need teod olid ebaseaduslikud. Seejärel olnuks vaja tuvastada, kas need teod olid seotud vägivallaga ja teiste omavoli koosseisus nimetatud kvalifitseerivate tunnustega. Ringkonnakohtu hinnangul on toimiku materjalidega tuvastatud, et OÜ H. ja OÜ A. vahel sõlmiti

1. a suvel töövõtuleping remonditööde tegemiseks Tallinna Lastehaiglas. Selle lepingu alusel tehtud tööde maksumuse osas ei saavutanud OÜ H. ning OÜ A. kokkulepet. Tuvastatud on ka see, et süüdistatav A. K. töötas OÜ-s A., tal oli puutumus eelnimetatud remonditöödega ning
2. a detsembris oli ta toimiku materjalidest nähtuvalt ka OÜ A. aktsionär. Samuti puudub kriminaalasjas vaidlus selles, et OÜ A. omakorda sõlmis osade ülanimetatud remonditööde tegemiseks lepingu OÜ-ga T. G. V. K. OÜ Telson töötajana tegi nimetatud remonditöid. Mõlemad süüdistatavad on andnud seletusi, et kuna OÜ H. ei maksnud OÜ-le A. nõutavat summat, siis viimane omakorda ei saanud täita oma lepingulisi kohustusi OÜ T. G. ees. Seetõttu ei ole antud juhul tähtsust asjaolul, et süüdistatavad isiklikult ei sõlminud OÜ-ga H. lepingut remonditööde tegemiseks.

§ 257koosseisu jaoks ei oma tähtsust ka see, kas OÜ A.

tsiviilhagi rahuldatakse täielikult, osaliselt või jäetakse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonprotestiga selles osas, et süüdistatavad teostasid võlasumma tasumist nõudes oma tõelist õigust. Tõelise õiguse teostamist võib väita vaid eelmärgitud hagi rahuldamise korral. Omavoli koosseis on aga täidetud ka oma oletatava õiguse ebaseadusliku teostamise korral. Ei ole vaidlust selles, et mõlemad süüdistatavad töötasid OÜ A. ja OÜ H. vahel sõlmitud lepingu raames ja neil oli alust oletada, et OÜ H. ei hakka hiljem vaidlustama tehtud tööde maksumust. Oletatava õiguse all tuleb

§ 257

mõttes mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist. Antud juhul on oletatav õigus, mida süüdistatavad teostasid OÜ A. huvides, tagatud võlaõigusseadusega ja selle õiguse teostamiseks kehtib seaduslik kord " vaidluste lahendamine kohtus. Süüdistatavad aga tegutsesid ebaseaduslikult. Süüdistatavate ütlused selle kohta, et raha nõudes nad ei ähvardanud U. K. ja O. L. ning ei kasutanud vägivalda, on ümber lükatud kannatanute ütlustega. Ka seletas kannatanu O. L., et süüdistatav V. K. tekitas OÜ-le H. varalise kahju. A. K.-le ja V. K.-le karistuse mõistmisel arvestas ringkonnakohus, et A. K. pani toime kaks kuriteoepisoodi, aga V. K. vaid ühe. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei leidnud. Samas võttis ringkonnakohus arvesse, et A. K. ja V. K. ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja mõlemat iseloomustatakse töökohast positiivselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a otsuse peale esitas kassatsioonid A. K. ja V. K. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule. Kassatsioonide põhjenduste kohaselt ringkonnakohus ei esitanud oma otsuses järeldusi süüdimõistetutele inkrimineeritud kuriteo objektiivse koosseisu kohta ega vastanud KrMK § 263 lg 1 p-des 1-4 nimetatud küsimustele. Ringkonnakohus ei tuvastanud kaitsja arvates iga osavõtja tegusid kuriteo toimepanemisel. Kaitsja hinnangul oli vastuoluline kohtuotsuse seisukoht, et kohtualused teostasid oma oletatavat õigust, sest kohtu niisugune järeldus on vastuolus varasema kohtupraktika ja kriminaalmenetluse seadusega ning ringkonnakohus ei esitanud sisulisi põhjendusi, miks loeti kohtualuste teostatud õigus oletatavaks. Niisuguse hinnangu andmisega rikuti süütuse presumptsiooni. Kohtud uurisid tõendeid pealiskaudselt ega andnud motiveeritud hinnangut erinevate tõendite vahelistele vastuoludele, nende vastuolude olemusele ja tekkepõhjustele. Põhja ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Veera Kremez esitas kassatsioonivastused, milles leidis, et kassatsioonid on põhjendamatud ning taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.
4. Riigikohtu istungil palus kaitsja kassatsioonid rahuldada. Kaitsja leidis, et A. K.-le ja V. K.-le esitatud süüdistus oli kannatanute poolt fabritseeritud eesmärgiga hoida kõrvale oma tsiviilõigusliku kohustise täitmisest. Kaitsja arvates hindas ringkonnakohus kriminaalasjas kogutud tõendeid pealiskaudselt ja ei motiveerinud oma järeldusi. Prokurör palus jätta kassatsioonid rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu
6. augusti
7. a otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu kohtualustele inkrimineeritud süüteo objektiivse külje asjaolud, kummagi osavõtja tegusid pole konkretiseeritud. Esimese astme kohtus mõisteti A. K. ja V. K. neile esitatud omavoli süüdistuses õigeks ning kohus ei käsitlenud sellest tulenevalt üldse süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo objektiivsete tunnuste täitmist nende poolt. Ringkonnakohus, mõistes A. K. ja V. K. omavolis süüdi, pidanuks kohtuotsuse motiveerivas osas muuhulgas tuvastama ja kirjeldama süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo objektiivse külje kõik tunnused. Ringkonnakohus on käesolevas kriminaalasjas selle nõude vastu eksinud. Ringkonnakohtu otsuses puudub tõendite analüüs osas, mis puudutaks kummagi kohtualuse toimepandud tegude hindamist ning selle pinnalt ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Riigikohtu kriminaalkolleegium asub seisukohale, et niisugune minetus moodustab kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et AKKS § 30 lg 1 p 2 ja § 32 lg 3 p 2 (KrMS § 340 lg 3 p 2) kohaselt peab ringkonnakohtu otsuse, millega tühistatakse esimese astme kohtu õigeksmõistev kohtuotsus, resolutiivosast nähtuma nii õigeksmõistva otsuse tühistamine kui ka süüditunnistamine. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohtu otsusega A. K. ja V. K. küll neile inkrimineeritus süüdi tunnistatud, kuid linnakohtu õigeksmõistvat otsust samade tegude osas pole tühistatud.
9. Küsimuses kohtualuste poolt oma oletatava või tõelise õiguse teostamise kohta märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaalkohus ei saa otsustada selle üle, kas ja millises ulatuses konkreetse kriminaalmenetluse esemest väljapoole jäävast tsiviilõiguslikust suhtest tulenev kohtualuse nõue kannatanu vastu rahuldada tuleb. Selleks on ettenähtud tsiviilkohtumenetlus. Kui vaieldava ning kohtu poolt veel tunnustamata nõudeõiguse puhul isik üritab oma nõuet ebaseaduslikus korras realiseerida, siis saabki rääkida üksnes tema oletatava õiguse realiseerimisest. Ringkonnakohus märgib seega täiesti põhjendatult, et oma tõelisest õigusest saaks rääkida alles nõude rahuldamise korral. Sisulise põhjenduse on ringkonnakohus eelneva kohta oma otsuses ka esitanud (tl 190-191). Eelnevale tuginedes ning juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
10. augusti
11. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg