KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-142-04 Otsuse kuupäev Tartu, 14. detsember 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi J.S hagi V.L vastu mo

§ 154

lg 1 järgi on hagejal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse. Avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. Kas

1. novembril
2. a esitatud ja kohtu menetlusse võetud hagiavaldus on uus iseseisev nõue või on see haginõude suurendamine ja aluse täiendamine, ringkonnakohtu otsusest ei selgu. Kuid ka nõude suurendamise ja aluse täiendamise avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. Vastavalt TsMS § 166 lg-le 1 teatab kohus viivitamatult, kui avaldus on menetlusse võetud, kostjale hagi esitamisest. Kohus saadab kostjale hagiavalduse ja sellele lisatud hageja nõudeid põhjendavate dokumentaalsete tõendite ärakirjad. Kuna menetlusseaduse järgi tuleb avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, siis pidi linnakohus saatma hageja avalduse kostjale ka siis, kui tegemist oli nõude suurendamise avaldusega. Narva Linnakohtu toimikust ei nähtu, et kohus oleks kostjale saatnud
3. novembril
4. a esitatud hagiavalduse ärakirja.

§ 166

on imperatiivne norm ja sellega tagatakse kostja esmane õigus olla teadlik, mida ja millistel asjaoludel temalt nõutakse. 26.

§ 6järgi on õigusemõistmisel tsiviilasjades kõik isikud kohtu ees võrdsed.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on

1. novembri
2. a tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 (RT III 2002, 33, 364) osundanud, et TsMS §-st 6 tuleneb, et pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Kolleegium leiab, et linnakohus ei taganud kostjale võimalust esitada tema vastu esitatud nõudele vastuväiteid ja tõendada oma seisukohti. Ka siis, kui kostja ei oleks apellatsioonkaebuses olulise protsessiõiguse normi rikkumisele viidanud, oli ringkonnakohtul lähtuvalt TsMS § 333 lg-st 2 õigus tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui seda rikkumist ei olnud võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne
4. juulit
5. a enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Suurema ohu allikaga tekitatud mittevaralise kahju peab suurema ohu allika valdaja kannatanule hüvitama valdaja süüst olenemata. Sellele seisukohale asus kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-6-99 (RT III 1999, 11, 109). Samas tuleb ka suurema ohu allikaga tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada õigustatud isiku enda käitumist ja kahjutekitanu varalist olukorda (TsK § 462). Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet (TsÜS § 172 lg 4).
6. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mittevaralise kahjuga seonduvaid õiguslikke probleeme käsitlenud
7. detsembri
8. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 (RT III 1997, 4, 39),
9. veebruari
10. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 (RT III 1998, 9, 96),
11. veebruari
12. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 (RT III 2001, 6, 72) ja
13. jaanuari
14. a otsuses nr 3-2-1-144-00 (RT III 2001, 3, 32). Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel juhinduda ka nendes otsustes esitatud seisukohtadest. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik