KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-57-04 Otsuse kuupäev 15. detsember 2004 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salma

) mõttes, mille juurde peaks kuuluma teenindamiseks vajalik maa. Maa tagastamise küsimuse otsustamise hetkel puudusid maaüksusel ehitised, mille olemasolu võiks maa tagastamist takistada. Lisaks ei olnud väidetavad ehitised maa tagastamata jätmise otsustamise ajal oma tehnilise seisundi ja keemiatehase sulgemise tõttu sihtotstarbeliselt kasutatavad ning

§ 6

lg 31 kohaselt ei saa need olla aluseks maa erastamisele ning takistada maa tagastamist. Nimetatud asjaolud pidid olema teada ka erastamise korraldajale. Kaebuse täpsustuses

1. septembrist 2002 leidis A. Kamm, et Maardu Linnavalitsuse
2. juuni
3. a korraldus on õigusvastane ka selle motiveerimatuse tõttu. Korralduses pole välja toodud faktilisi andmeid õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmise tinginud ehitise ega maakasutuse õigusliku aluse kohta. Maardu Linnavalitsus ei ole AS Eesti Fosforiit omandis olevale rajatisele määranud kindlaks teenindusmaad ega tuvastanud krundi kindlaksmääramist ega selle õiguslikku alust.
4. septembril 2002 loobus A. Kamm kaebusest EEA peadirektori
5. märtsi
6. a käskkirja nr 99 tühistamise nõudes, sest kohtuasjas kogutud materjalidest selgus, et vaidlusalune Hansu nr 44 lahusmaatükk ei asu Põhjaranna tee 19a katastriüksusel.
7. Tallinna Halduskohus rahuldas
8. oktoobri
9. a otsusega haldusasjas nr 3-488/02 A. Kammi kaebuse osaliselt. Kohus leidis, et Maardu Linnavalitsuse
10. juuni
11. a korraldus on küll mõnevõrra ebapiisavalt motiveeritud, kuid kuna kaebuse esitaja mõistis, millisel põhjusel jäeti temale maa tagastamata, siis ei takistanud haldusakti puudulik motiveerimine kaebuse esitajal oma kaebeõiguse realiseerimist ja vorminõuete rikkumine ei anna haldusakti tühistamiseks alust. Linnavalitsus rikkus

-st tulenevaid menetlusnõudeid sellega, et otsustas maa tagastamata jätmise enne ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamist, kusjuures polnud määratud ka erastamisele kuuluva maa piirid. Linnavalitsuse poolne menetlusviga on ka see, et õigustatud subjektile ja ehitise omanikule ei antud võimalust hoonestusõiguse seadmiseks või ehitise võõrandamiseks kokkuleppe sõlmimiseks. Kohus leidis, et vaatamata viidatud menetlus- ja vormivigadele ei oleks

1. juuni
2. a korralduse tühistamine otstarbekas, kui õiguspärasteks osutuvad haldusaktid AS Eesti Fosforiit ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramise ning selle erastamise kohta. Samas ei ole kohtumenetluse käigus suudetud tõendada, kas vaidlusalune Hansu nr 44 lahusmaatükk asub tervikuna Põhjaranna tee 19 kinnistul või ulatub sellest väljapoole. Seetõttu tühistas kohus Maardu Linnavalitsuse
3. juuni
4. a korralduse nr 1235 p 1 osas, millega A. Kammile jäeti maa tagastamata ja kohustas linnavalitsust lahendama maa tagastamise küsimuse A. Kammi osas uuesti, tehes eelnevalt kindlaks Hansu nr 44 maaüksuse Maardu linnas asuva lahusmaatüki täpse asukoha. Rahuldamata jäi A. Kammi kaebus osas, milles ta taotles Maardu Linnavalitsuse
5. septembri
6. a korralduse nr 1329 ja Eesti Erastamisagentuuri peadirektori
7. märtsi
8. a käskkirja nr 100 tühistamist. Halduskohus leidis, et pulbipumbajaam on rajatud seaduslikult ning sellel on seaduslik maakasutusõigus. Kohus asus seisukohale, et maa ostueesõigusega erastamise tingimuseks ei ole erastataval maal asuva ehitise sihtotstarbeline kasutamine. Seega ei oma tähtsust, et erastamise ajaks olid pumbajaama tegevus ning jäätmeladustus seiskunud.

§ 6

lg 31 kohaldamiseks peavad samaaegselt olema täidetud kolm nõuet: ehitis peab olema lagunenud, ehitis peab olema kasutusest väljalangenud ning ehitis peab tunduvalt kahjustama ümbrust või maastikupilti. Ehitise mittekasutamine erastamise ajal ei tähenda veel selle kasutusest väljalangemist. Kuigi asjas on selgitatud, et pumbajaam ja selle tööks vajalik torustik olid erastamise ajaks osaliselt lagunenud, ei välista ka see erastamist, kui ehitist on võimalik korda teha ning see ei kahjusta tunduvalt ümbrust või maastikupilti.

1. A. Kamm esitas Tallinna Halduskohtu
2. oktoobri
3. a otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, milles palus muuta halduskohtu otsust Maardu Linnavalitsuse
4. juuni
5. a korralduse p 1 tühistamise põhjenduste osas ning tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata A. Kammi taotlus linnavalitsuse
6. septembri
7. a korralduse ja EEA peadirektori
8. märtsi
9. a käskkirja nr 100 tühistamiseks, tehes asjas ise uue otsuse, millega nimetatud haldusaktid A. Kammi puudutavas osas tühistada.
10. Tallinna Halduskohtu
11. oktoobri
12. a otsuse peale esitas Maardu Linnavalitsus apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, milles halduskohus rahuldas A. Kammi kaebuse linnavalitsuse
13. juuni
14. a korralduse tühistamiseks ning kohustas Maardu Linnavalitsust hüvitama A. Kammile kohtukulud 10 krooni. Selles osas teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud A. Kammi kanda. Osas, milles Tallinna Halduskohus jättis A. Kammi kaebuse rahuldamata, jätta halduskohtu otsus muutmata.
15. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis
16. aprilli
17. a kohtuotsusega haldusasjas nr 2-3/31/2004 A. Kammi ja Maardu Linnavalitsuse apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Nõustudes kaebuse rahuldamata jätmise põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Kohus leidis, et ka enne Haldusmenetluse seaduse (HMS) jõustumist kehtinud haldusmenetluse üldiste põhimõtete kohaselt ei saanud sarnaselt HMS §-s 58 sätestatule nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes menetlusvõi vorminõuete rikkumise tõttu, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesolevas asjas tuvastatud menetlus- ja vormivead olid sellised, mis ei pruukinud viia asja ebaõigele otsustamisele eeldusel, et maa on erastatud sisuliselt õiguspäraselt. Maa tagastamata jätmise korralduse tühistamine annaks kaebuse esitajale õigusliku eelise üksnes juhul, kui AS-le Eesti Fosforiit ei oleks tohtinud tema omanduses olevate rajatiste juurde maad ostueesõigusega erastada. Ringkonnakohus ei nõustunud A. Kammi väitega, et halduskohus kohaldas

§ 6lg-t 31 vääralt.

Kohalik omavalitsus määras teenindusmaa mitte prügilale, vaid AS Eesti Fosforiit pulbipumbajaamale. Asjaolu, et ehitist ei kasutatud enam esialgsele sihtotstarbele vastavalt fosforiidi kaevandamiseks, et flotoliivade ladustamispaik oli kantud prügilaregistrisse lõpetatud tööstusjäätmete ladustamispaigana ning et ehitis oli osaliselt lagunenud, ei anna alust väita, et tegemist on

§ 6

lg 31 tingimustele vastava ehitisega, mille olemasolu maa tagastamist ei takista. Ehitis ei olnud kasutusest välja langenud ja seda kasutati tööstusjääkide hoidmiseks. Kuivõrd kohtule esitatud skeemid vaidlusaluse maatüki paiknemise kohta on vastuolulised, kuid samas koostatud mõlemad geodeetiliselt pädevate isikute poolt, siis ei saanud kohus olla veendunud, et õigusvastaselt võõrandatud maa asukoht on õigesti kindlaks tehtud. Seetõttu tühistas halduskohus õigesti Maardu Linnavalitsuse

1. juuni
2. a korralduse vaidlustatud osas ja kohustas linnavalitsust A. Kammile maa tagastamise küsimuse uuesti lahendama, selgitades eelnevalt välja maatüki täpse asukoha. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. A. Kamm palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
4. aprilli
5. a kohtuotsuse osas, millega jäeti A. Kammi apellatsioonkaebus rahuldamata ning teha uus otsus, millega A. Kammi apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldada. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§ 6

lg-t 31, leides, et vaidlusaluse pulbipumbajaama näol ei ole tegemist lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitisega

§ 6lg 31 tähenduses, mille juurde teenindusmaa määramine ei ole lubatud.

Ringkonnakohus on otsuse kohaselt tuvastanud, et vaidlusalune pulbipumbajaam oli teenindusmaa määramise ajal osaliselt lagunenud ning kantud registrisse lõpetatud tööstusjäätmete ladustamispaigana. Sellest tulenevalt on arusaamatu ja vastuoluline ringkonnakohtu järeldus, et pulbipumbajaam ei olnud kasutusest välja langenud ja seda kasutati tööstusjääkide hoidmiseks. Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et pulbipumbajaamale, mille koosseisu kuulus lõpetatud (st kasutusest väljalangenud) flotoliivade hoidla (jäätmekäitluskoht) ning lagunenud pumbajaama hoone, ei saanud Maardu Linnavalitsuse 9. septembri 1999. a korraldusega määrata teenindamiseks vajalikku maad. Ringkonnakohus on asunud

§ 6lg 31 kohaldamisel seisukohale, mis on vastuolus senise kohtupraktikaga.

9. Maardu Linnavalitsus peab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebust ebaõigeks ja vaidleb sellele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Linnavalitsus märgib, et kassatsioonkaebuses vaidlustatakse sisuliselt tõendite hindamist, mitte materiaalõiguse normi kohaldamist.

§ 6

lg 31 kohaldamiseks peavad olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: ehitis peab olema lagunenud, ehitis peab olema kasutusest väljalangenud ja ehitis peab tunduvalt kahjustama ümbrust või maastikupilti. Vaidlusaluse pulbipumbajaama puhul ei leidnud tõendamist ühegi nimetatud asjaolu esinemine. Seega on ringkonnakohus

§ 6lg-t 31 õigesti kohaldanud.

10. Rahandusministeerium vaidleb kirjalikus vastuses samuti kassatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.

§ 6

lg 31 kohaselt on maa tagastamine vaatamata maal asuvatele teisele isikule kuuluvatele hoonetele või rajatistele võimalik, kui koos esinevad järgmised tingimused: maal asuvad ehitised on lagunenud, ehitised on kasutusest välja langenud, ehitised kahjustavad tunduvalt ümbrust või maastikupilti. Ringkonnakohus tuvastas, et ehitis vastab loetletutest osaliselt vaid esimesele tunnusele (on osaliselt lagunenud). Kohtu järeldust, et ehitist ei kasutata enam sihtotstarbeliselt pulbipumbajaamana, on kassaator vääralt samastanud ehitise kasutusest väljalangemisega.

§ 6lg 31 ei sisalda tingimust, et ehitist peaks kasutama sihtotstarbeliselt.

Kohtud on asjas õigesti leidnud, et tagastamise küsimuse otsustamisel kasutati pulbipumbajaama flotoliivade ladustamispaigana. Seetõttu on kohtud

§ 6lg-t 31 õigesti kohaldanud.

Kuna kassaator ei ole kohtumenetluses esitanud ka väiteid ja tõendeid, nagu kahjustaks pulbipumbajaam tunduvalt ümbrust või maastikupilti, siis ei oleks

§ 6

lg 31 kohaldamisele kuulunud ka juhul, kui kohtud oleksid tuvastanud ehitise kasutusest väljalangemise. Kassaator ei ole põhjendanud oma väiteid ringkonnakohtu poolt

§ 6lg 31 kohaldamisel senise kohtupraktikaga vastuollu minemise osas.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kassatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et pulbipumbajaam nr 2 püstitati õiguslikul alusel. Protsessiosalistel ei ole erinevat arvamust ka selles, et pumbajaama ei kasutata selle esialgsel sihtotstarbel ega tehtud seda ka maa tagastamise küsimuse otsustamise ajal. Samuti puudub vaidlus selle üle, et ehitis oli osaliselt lagunenud ning flotoliivade ladustamispaik on registrisse kantud lõpetatud tööstusjäätmete ladustamispaigana. Käesolevas asjas käib vaidlus

§ 6lg 31 õige kohaldamise üle.

12.

§ 6

lg 2 p 3 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt

§-dele 7, 9 ja 10. Käesolevas asjas vaidlustatud Maardu Linnavalitsuse korralduste andmise ajal kehtis

§ 6lg 31 järgmises redaktsioonis: "

§ 6

lg 31 esimeses lauses mõiste "liinid" asemel mõistet "tehnovõrgud ja -rajatised". Muus osas kehtis säte samasugusena ka EEA peadirektori vaidlustatud käskkirja andmise ajal. Käesoleval ajal kehtib

§ 6lg 31 järgmises sõnastuses: "

§ 6

lg 31 teise lause kohaselt ei takista õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist üksnes sellised ehitised, mille puhul on üheaegselt täidetud kolm tingimust: ehitis on lagunenud, kasutusest väljalangenud ja kahjustab tunduvalt ümbrust või maastikupilti, kusjuures ei ole oluline ehitise tegeliku kasutusotstarbe vastavus ehitise püstitamise sihtotstarbele.

1. Riigikohtu halduskolleegium leidis
2. novembri
3. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-71-03 ps 19: "Kui tegemist on tehnorajatisega, mida saab Korra alusel hõivata, siis omab tähtsust ka see, kas rajatis on ka tegelikult kasutatav rajatisena, milleks ta on püstitatud. Tehnorajatis ei pea tingimata kasutuses olema, kuid seda peab olema võimalik olemasoleval kujul sihtotstarbeliselt kasutada. Tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-2-1-6702)." Seega on Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegium oma praktikas omistanud tähtsuse asjaolule, kas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist takistav tehnorajatis on olemasoleval kujul põhimõtteliselt sihtotstarbeliselt kasutatav.
6. Käesolevas asjas käib vaidlus küll mitte

§ 6

lg 31 esimese lause, vaid sama sätte teise lause õige kohaldamise üle, kuid Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et haldusasjas nr 3-3-1-71-03 väljendatust tuleb lähtuda ka antud juhul. See tähendab, et kõigi kolme väljatoodud tingimuse – ehitis on lagunenud, ehitis on kasutusest väljalangenud, ehitis kahjustab tunduvalt ümbrust või maastikupilti – üheaegne esinemine ei ole nõutav.

§ 6

lg 31 sisustamisel tuleb arvestada maareformi eesmärki, mis

§ 2

kohaselt on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Neid üldsätteid silmas pidades tuleb

§ 6

lg-t 31 mõista selliselt, et õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektile tagastamist saab takistada üksnes selliste ehitiste olemasolu, mida sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada. Sellisel juhul kaalub ehitise omaniku õiguste kaitse vajadus üles maa tagastamise õigustatud subjekti õiguse saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Kui aga ehitis on lagunenud ja sihipärasest kasutusest väljalangenud, siis selline ehitis ei saa takistada õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektile tagastamist. Samale seisukohale asus kolleegium ka ülalviidatud

1. novembri
2. a otsuses, märkides, et maareformi toimumise tingimustes ei saa seadusi tõlgendada viisil, mis teeks õigustatud subjektile maa tagastamise ülemäära keerukaks või isegi võimatuks. Sihipärase kasutuse all tuleb mõista ehitise kasutamist selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud eesmärgil, mis ehitisel oli omandireformi alguse hetkel (
3. juuni 1991). Maareformi toimumise tingimustes ei ole kasutusest väljalangenud ehitise kasutusotstarbe muutmisega taaskasutusse võtmine võimalik, sest selline tegevus kahjustaks maa tagastamise õigustatud subjekti võimalust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Seetõttu on käesolevas asjas oluline, et pumbajaama kasutataks või oleks võimalik kasutada ehitusprojektis märgitud eesmärgil või ei tohi selle kasutusotstarbe muutmine olla toimunud pärast omandireformi algust. Sarnaselt keelab Omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 omandireformi õigustatud subjektide õiguste kaitseks selles seaduses sätestamata juhtudel omandireformi objektiks oleva vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamist, sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemist, tunnistades seda keeldu rikkuvad tehingud tühiseks.
4. Rahandusministeerium leidis oma kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et

§ 6

lg 31 kohaldamise eelduseks on ka vaidlusaluse ehitise ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav iseloom. Kassaator ei ole kohtumenetluses sellekohaseid väiteid ega neid kinnitavaid tõendeid esitanud. Kolleegium leiab, et Rahandusministeeriumi selline seisukoht on ekslik. Lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitise puhul ei ole oluline, kas see kahjustab ümbrust ja maastikupilti. Vastupidise järelduse korral võiks tekkida olukord, kus maa tagastamist takistaks näiteks maapõues olev täielikult lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitis (torustik) ning seda üksnes põhjusel, et see ei saa objektiivselt kahjustada ümbrust ja maastikupilti. Selline olukord ei oleks kooskõlas omandi- ja maareformi eesmärkidega.

1. Käesolevas asjas ei ole kohtud välja selgitanud, kas vaidlusalust pulbipumbajaama on võimalik veel sihtotstarbeliselt kasutada või mitte. Tuvastatud on üksnes asjaolu, et ehitis oli osaliselt lagunenud ja seda sihtotstarbeliselt ei kasutatud. Asja materjalidest võib järeldada, et pulbipumbajaama tegevus lõpetati
2. aastal seoses endise Maardu Keemiakombinaadi tegevuse ümberkorraldamisega. Materjalidest ei selgu, kas mõni kompleksi osa (pumbamaja, kollektorkaevud, torustik vm) on veel vajalik ja kasutuses olemasoleva flotoliivade hoidla teenindamiseks või mitte. Kui flotoliivade hoidla kui fosforiidi kaevandamise tehnoloogilise protsessiga kaasnevate jääkproduktide ladustamispaiga tarbeks endise pulbipumbajaama seadmeid ei kasutata, siis on ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamine õigusvastane ja selline ehitis ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist takistavaks ehitiseks

§ 6

lg 2 p 3 mõttes, vaid selle suhtes tuleb kohaldada

§ 6lg-t 31.

1. Halduskohus leidis otsuses, et
2. septembri
3. a korralduse tegemise ajaks oli fosforiidi kaevandamine juba ammu lõpetatud, kuid samas puudus linnavalitsusel võimalus keelduda pulbipumbajaama teenindamiseks vajaliku maa erastamisest väitega, et fosforiidi kaevandamist enam kunagi ei jätkata, mistõttu on pumbajaam kasutusest välja langenud. Ringkonnakohus ei pidanud halduskohtu põhjendustega nõustudes vajalikuks neid korrata. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kohtud oleksid pidanud selgitama välja, kas vaidlusalust pulbipumbajaama kasutatakse või on võimalik kasutada selle sihtotstarbele vastavalt.
4. Ülaltoodut arvestades tuleb A. Kammi kassatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
7. oktoobri
8. a otsus vaidlustatud osas tühistada. Kuivõrd haldusasjas on jäänud tuvastamata mitmed tähtsust omavad asjaolud, saadab Riigikohtu halduskolleegium asja nende puuduste kõrvaldamiseks uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann