Obsah (6)

§ 115§ 578§ 103§ 29§ 116§ 207

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-148-04 Otsuse kuupäev Tartu, 22. detsember 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed T. Tampuu ja P. Jerofejev Kohtuasi N&N INVEST GRUPP

§ 115lg 2 alusel hüvitada kahju.

1. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leiab, et on kokkuleppe täitnud.
2. septembril
3. a esitas kostja AS-le Hansa Liising Eesti poolte ühistaotluse sõiduki liisingulepingu ülevõtmiseks hageja poolt.
4. oktoobril
5. a andis kostja auto hagejale üle, mida tõendab auto üleandmise-vastuvõtu akt. Kohtule esitatud kokkuleppe kohaselt oli hageja eelnevalt leppinud liisinguandjaga kokku liisingulepingu ümbervormistamises. Hageja juhatuse liige Tiit Niklus tagastas auto ja teatas, et hageja soovib autot liisimise asemel osta. Liisingumakseid on jätkuvalt tasunud kostja. Seega on kostja teinud kõik endast oleneva kohustuse täitmiseks ja ei vastuta hageja tegevusetuse eest liisingulepingu ümbervormistamisel.
6. Rapla Maakohus jättis
7. märtsi
8. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hagejale varalise kahju tekkimine on tõendamata, kuna kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, millises summas oleksid pooled auto üleandmise ja liisingulepingu hageja kasuks ümbervormistamisega lugenud tasutuks varasema võla. Tõendatud ei ole, et kostja on kohustust rikkunud. Tõendatud on, et O. Valk andis sõiduauto üle hagejale ja et hageja tagastas selle ning loobus liisingulepingu ümbervormistamisest.
9. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kohtukulud vastustajalt välja. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus tõendite hindamisel rikkunud protsessiõiguse normi, jättes hinnangu andmata hageja esitatud tõenditele. Hageja nõue on tõendatud ja nõude suurus tuleneb
10. septembril
11. a kohtu poolt kinnitatud kokkuleppe aluseks olnud nõude suuruse 163 320 krooni 75 senti ja kostja poolt kokkuleppe täitmiseks rahas tasutud 85 000 krooni vahest. Apellant ei nõustunud ka hagi aluseks olnud

§ 115lg-te 1 ja 2 kohaldamata jätmisega.

Muuhulgas märkis apellant, et ta kaotas huvi sõiduki vastu, kui kostja teatas, et sõiduki garantii on möödas ja käigukast rikkis. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. juuni
3. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi.
4. Ringkonnakohus leidis, et kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav

§ 578

lg-s 1 sätestatud kompromissina, millega on pooltevahelisest ostumüügilepingust tulenevad vaieldavad nõuded muudetud vaieldamatuks õigussuhteks. Kohus luges tuvastatuks, et kostja andis auto kasutusõiguse küll hagejale üle, kuid liisingulepingut hageja nimele ümber ei vormistatud. Seetõttu keeldus kostja hagejale ka autot üle andmast. Hageja seletuste kohaselt jäi liisinguleping hageja nimele ümber vormistamata, kuna kostja ei andnud selleks vajalikku nõusolekut. Ebaõige on kostja väide, et hageja loobus kokkuleppe täitmisest. Hageja esindaja teatas 20. oktoobril 2003. a kostjale, et soovib autot osta, mitte liisida. See, kas hageja ostab auto välja või liisib, sõltus juba hageja ja liisinguandja vahelistest kokkulepetest. Kostja nõusolek oli vajalik sõlmitud kasutusrendilepingu lõpetamiseks. Sellega rikkus kostja 19. septembril 2003. a sõlmitud kompromissikokkulepet ning kohtu arvates vabandavaid asjaolusid

§ 103lg 1 mõttes ei esinenud.

8. Ringkonnakohus tuvastas, et poolte vahel oli vaidlus liisingulepingu alusel tehtud esimese sissemakse üle. Pooled ei täpsustanud kokkulepet sõlmides, millistel tingimustel pidi hageja liisingulepingu üle võtma.

§ 29

lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Arvestades poolte kokkuleppe aluseks oleva võla suurust 163 320 krooni 75 senti ja seda, et kostja pidi maksma 85 000 krooni, ning asjaolu, et kasutusrendilepingu alusel oli kostja seletuse kohaselt tasunud 65 000 krooni, on mõistlik tõlgendada poolte kokkulepet selliselt, et kostja loobus tasutud avansijäägist hageja kasuks. Nimetatu oleks katnud hageja nõude summa.

1. Rapla Maakohtule esitatud kokkuleppest ei tulene, et pooled oleks kokku leppinud võla vähendamises. Kokku lepiti ainult selles, et rahas tuleb võlga tasuda 85 000 krooni ja ülejäänu loeti kaetuks kostja liisitud sõiduauto üleandmisega hagejale ja liisingulepingu ümbervormistamisega. Kostja põhjustas kompromissi täitmata jätmisega hagejale kahju 78 320 krooni 75 senti.
2. Ringkonnakohus tuvastas, et vaidlus puudus selle üle, et auto garantiiaeg oli
3. a oktoobri lõpuks lõppenud ja auto käigukast oli katki. Seetõttu kaotas hageja huvi lepingu ümbervormistamise ja sõiduki enda valdusesse saamise vastu ja hagejal oli

§ 115lg 2 kohaselt õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

1. Seoses hagiavalduse rahuldamisega mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud summas 13 916 krooni. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 4 tulenevaid nõudeid, kuna ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis. Ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut kostja vastuväidetele, et kostja ei ole loobunud liisingulepingu üleandmisest ja et auto garantiitähtaeg oli lõppenud juba enne poolte kokkuleppe sõlmimist ning auto käigukast vajas vaid tehnilist hooldust. Poolte kokkuleppest ei tulenenud, et sõiduk antakse üle garantiitähtaja jooksul. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel on alust järeldada, et sõiduauto üleandmisega toimus vaid kasutusõiguse üleandmine. Kohus on jätnud tähelepanuta ka kostja ettepaneku hagejale vormistada asi lõplikult
3. novembril
4. a. Eeltoodud tõenditele hinnangu andmata jätmise tõttu on kohus ebaõigesti kohaldanud

§ 115

lgt 2, mille kohaselt võib täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast

§-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega kohustise täitmiseks. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et hageja on kaotanud huvi lepingu ümbervormistamise vastu seetõttu, et auto käigukast oli katki ja garantiitähtaeg lõppenud. Nimetatud asjaolud ei saa aga olla

§ 115lg 2 kohaldamise aluseks.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning leidis, et ringkonnakohtu otsus on motiveeritud ning seaduslik. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis ega ole rikkunud protsessiõiguse norme.
2. Kohtuistungil jäi vastustaja esindaja oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
4. Vaidlus puudub selle üle, et kostja võlgnes hagejale poolte vahel
5. novembril
6. a sõlmitud müügilepingu alusel ostetud kaupade eest 106 897 krooni 45 senti, millelt hageja on arvutanud intressi 56 423 krooni 30 senti. Nimetatud võla kustutamiseks sõlmisid pooled kokkuleppe, mis kinnitati Rapla Maakohtu
7. septembri
8. a määrusega. Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja andma hagejale üle liisinguga omandatud sõiduauto Renault Laguna Grandtour Expression AUT 1,8 ja vormistama liisingulepingu hageja nimele ümber hiljemalt
9. oktoobril
10. a ning tasuma hagejale 85 000 krooni hiljemalt
11. detsembril
12. a. Pooled vaidlevad kohtulikust kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmise üle sõiduauto üleandmise ja liisingulepingu ümbervormistamise osas.
13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav võlaõigusseaduse (

) §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna.

§ 578

lg 1 kohaselt on kompromissileping leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepinguga reguleerivad pooled uuesti omavahelised vaieldavad õigussuhted ning kompromissilepingu eemärgiks on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine. Sellest tulenevalt on ka kohtumenetluses vaidlevate poolte sõlmitav kokkulepe käsitatav kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses. 18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kohtuliku kompromissilepingu alusel on võimalik nõuda kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel. Ringkonnakohus on aga

§ 115lg 2 kohaldamisel eksinud.

Nimetatud sätte kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast

§-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist ning kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ringkonnakohus ei ole kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestanud sellega, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka

§ 115

lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult tekitatud kahju hüvitamist, kui võlgnik rikub kohustust, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. Vastavalt

§-dele 103 ja 104 ei vastuta võlgnik kohustuse rikkumise eest, kui rikkumine on vabandatav või puudub kohustuse rikkuja süü, kui seaduses või lepingus on ette nähtud, et isik vastutab vaid süü olemasolul. Seega on kahjuhüvitise väljamõistmiseks vajalik tuvastada, et kostja on kohustust rikkunud ning rikkumine pole vabandatav. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal kahju seoses sellega, et kostja ei täitnud tähtaegselt kompromissilepingust tulenevat kohustust anda üle sõiduauto ja vormistada ümber liisinguleping. Maakohus leidis, et kohustuse täitmata jätmine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus ei ole kohustuse rikkumise osas oma seisukohta motiveerinud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, kas kostja on kompromissilepingut rikkunud ja kas kostja vastutab sõiduauto üleandmata ja liisingulepingu ümbervormistamata jätmise eest. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et tulenevalt

§ 115

lg-test 1 ja 2 tuleb ka sel juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu, kahju hüvitada vaid siis, kui võlgnik on rikkunud kohustust. Reeglina võib kahju hüvitamist nõuda pärast kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmist. Vaid juhul, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti

§ 116

lg 2 p-des 1"4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik, võib

§ 115lg 3 kohaselt nõuda kahju hüvitamist täiendavat tähtaega andmata.

Samas piirab

§ 115

lg 2 teine lause kahju hüvitamise nõudeõigust veelgi, kui kohustuseks on tagastada asi, sätestades, et võlausaldaja peab olema viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks kahjuhüvitise välja mõistmisel ei tule arvestada

§ 115lg-s 2 sätestatud täiendava tähtaja andmise kohustusega.

Põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et hageja kaotas kostja viivituse tõttu huvi kokkuleppe täitmise vastu, kuna auto käigukast oli katki ja garantiitähtaeg lõppenud. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus muu hulgas selgitama, kas võlausaldaja on kaotanud huvi kohustuse täitmise vastu võlgniku viivituse tõttu või asjaoludel, mis ei ole seotud viivitusega. Kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist saab hageja

§ 115

lg 2 kohaselt nõuda siis, kui ta on täitmise vastu huvi kaotanud kostja viivituse tõttu. 19. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kahjuhüvitise arvutamise aluseks tuleb võtta poolte ostu-müügilepingust tulenevate nõuete summa. Nimetatud seisukoht jätab sisuliselt arvestamata asjaolu, et kompromissileping sõlmitakse eelduslikult poolte vastastikuste järeleandmiste teel ning sellest tekivad uued kohustused.

§ 578

lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb

§ 207

lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kas kompromissilepingu sõlmimisega lõppevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Kui pooled loobusid algsetest nõuetest, ei saa kahjuhüvitise arvutamisel lähtuda lõppenud nõuete suurusest ning kahjuhüvitis tuleb mõista välja kompromissilepingu alusel. Käesolevas vaidluses on pooled varasema kohtumenetluse raames sõlminud kompromissilepingu, millest võib järeldada, et hageja on loobunud hagiavalduses esitatud nõudest summas 163 320 krooni 75 senti ning pooled on leppinud kokku kostjal uue kohustuse tekkimises, s.o hagejale 85 000 krooni maksmises ja sõiduauto üleandmises koos liisingulepingu ümbervormistamisega. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ning

§ 578

lg-s 2 sätestatud eeldusest, leiab kolleegium, et pooled loobusid algsetest nõuetest ja

§ 207lg 1 kohaselt on poolte esialgne võlasuhe lõppenud.

Seega tuleb kompromissilepingu rikkumise korral mõista kahjuhüvitis välja kompromissilepingu alusel.

§ 578

lg 2 kohaselt ei saa kahjuhüvitist välja mõista kokkuleppe aluseks olnud võlasuhte alusel, kui ei ole tõendatud, et pooled soovisid kompromissilepingut sõlmides algse võlasuhte püsimajäämist. A. Kull, T. Tampuu, P. Jerofejev