3-1-1-127-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-127-04 Otsuse kuupäev

1. detsember
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi A. R. väärteoasi liiklusseaduse § 7418 järgi Vaidlustatud kohtulahend Rapla Maakohtu
3. septembri
4. a otsus väärteoasjas nr 4-60/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne Politseiprefektuur, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. november
6. a Istungil osalenud isikud Lääne Politseiprefektuuri esindajad Irina Punko ja Kristi Kostenok ning A. R. kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas Resolutsioon Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Rapla Maakohtu
7. septembri
8. a otsus A. R. väärteoasjas muutmata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. A. R.-le koostati
10. märtsil
11. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta mootorsõiduki omanikuna lubas sõidukit juhtima joobeseisundis H. R., rikkudes sellega LE §
12. Selle rikkumise eest karistati A. R. kohtuvälise menetleja otsusega LS § 7418 järgi 160 trahviühiku (9600 krooni) suuruse rahatrahviga.
13. A. R. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Rapla Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasja menetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt ei saanud A. R. aru, et tema poeg H. R. oleks olnud joobes. Lisaks ei olnud tegemist auto juhtimise üleandmisega, kuna ka pojal on volituse alusel õigus seda autot juhtida.
14. Rapla Maakohus tühistas
15. septembri
16. a otsusega kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetas väärteoasjas menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohus leidis, et juhtima lubamisega on tegemist üksnes juhul, kui lubaja on lubatavast oluliselt enam vastutav suurema ohu allika õiguspärase kasutamise eest. H. ja A. R. olid võrdselt õigustatud sõidukit kasutama, mistõttu ei saa rääkida juhtima lubamisest. Pealegi ei saa väita, et sõiduki omanik on kohaloleku korral alati vastutav. LS § 7418 koosseisu subjektideks on omanik, valdaja ja juht. Valdajal ja juhil puudub õiguslik võimalus takistada omanikku purjuspäi sõidukit juhtimast. Omanikul valdaja ja juhi suhtes volituse tühistamise kaudu vastav võimalus oleks, kuid omanikule teistest suurema vastutuse panemine oleks alusetu. Küll võib LS § 7418 olla kohaldatav juhul, kui mootorsõidukit võrdselt kasutama õigustatud isikute vahel toimub juhtimise üleandmine. Antud juhul ei ole seda aga protokollis teona kirjeldatud ega tõendatud. Lisaks leidis kohus, et väärteokoosseisu subjektiivsed tunnused ei olnud täidetud. Kohtuvälise menetleja väitel pani A. R. teo toime hooletusest, s.t ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu (H. R. joobeseisundi) esinemist, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Kohtuvälise menetleja hinnangul olnuks hoolsuskohustus täidetud, kui A. R. oleks poega enne viimase rooli lubamist tema tervisliku seisundi kohta küsitlenud. Kohtu hinnangul eeldanuks selline käitumine juba kahtluse olemasolu ning tegemist oleks olnud kaudse tahtlusega. Kohus leidiski, et LS §-s 7418 kirjeldatud rikkumist saab toime panna ainult tahtlikult, s.o omanik, valdaja või juht peab teadma, et isik, kellele ta juhtimise üle annab, on või võib olla alkoholijoobes. Asjas kogutud tõendid ei anna alust arvamuseks, et A. R. teadis või pidi teadma, et H. Rand oli alkoholijoobes.
17. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Lääne Politseiprefektuur, paludes kohtu otsuse tühistada. Kaebuses leitakse, et tähtsust ei oma asjaolu, kellele sõiduki juhtimine loovutatakse. Antud juhul ei ole oluline, et H. R. oli volikiri sõiduki juhtimiseks ning et tegemist oli A. R. pojaga. Oluline on see, et H. R. oli joobes. Liiklusseaduse § 7418 eesmärgiks on õigushüvede - elu ja omandi - kaitse. Omanik, valdaja või juht peab tegema kõik, et neid kaitsta. A. ja H. R. on kinnitanud, et nad ei ela ühes kohas ega viibinud ka rikkumisele eelneval päeval koos. Seetõttu oleks pidanud A. R. näitama üles huvi ja leidma kinnitust, et ta lubab juhtima vastavat õigust omava isiku. Vastutusest vabanemine tuleb kõne alla juhul, kui omanik on isikut, kelle ta juhtima lubab, eelnevalt küsitlenud. Oluline on ka asjaolu, et H. R. ei olnud alkoholi tarvitamise tunnustega, vaid tal tuvastati alkoholijoove. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt sõitis A. R.
18. märtsi
19. a hommikul oma poja H. R. juurde ning edasi sõitmiseks lubas ta juhtima H. R., kuna ta ise oli haige. Seega oli ilmselgelt tegemist juhtima lubamisega.
20. Kassatsioonkaebusele esitas vastuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, kes vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vastuses nõustutakse kohtu seisukohaga, et mootorsõiduki juhtima lubamisega on tegemist üksnes juhul, kui lubaja on lubatavast oluliselt enam vastutav suurema ohu allika õiguspärase kasutamise eest. Käesoleval juhul olid A. ja H. Rand võrdselt õigustatud autot kasutama. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Liiklusseaduse § 7418 sätestab: "Mootorsõiduki omaniku, valdaja või juhi poolt joobeseisundis isiku mootorsõidukit juhtima lubamise või talle juhtimise üleandmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut." Käesoleval juhul on väärteoprotokolli kohaselt teoks joobes isiku mootorsõidukit juhtima lubamine. Juhtima lubamine eeldab, et lubajal on õigus ja võimalus otsustada selle üle, kes autot juhtida võib. LS § 7418 sätestabki rikkumise subjektidena isikud, kellel on juriidilise või faktilise võimu tõttu mootorsõiduki üle reaalne võimalus otsustada, kelle ta lubab mootorsõidukit juhtima või kellele ta juhtimise üle annab " mootorsõiduki omaniku, valdaja ja juhi. Ekslik on aga maakohtu seisukoht, et omanik ei saa vastutada sõiduki valdaja juhtima lubamise üle, sest kõiki LS § 7418 subjekte tuleb kohelda võrdseina. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et tegemist ei ole õiguslikus mõttes võrdsete isikutega, kuna omaniku, valdaja ja juhi sõidukiga seotud õiguste maht on erinev. Sellest tulenevalt erineb ka võimalus lubada või keelata teisel isikul mootorsõidukit juhtima asuda. On selge, et üldjuhul on sõiduki omanikul eesõigus sõidukit kasutada ning seetõttu vastutab omanik reeglina ka mootorsõiduki valdaja juhtima lubamise eest. Käesoleval juhul loovutas ka ise autot kasutav menetlusalune isik auto omanikuna juhtimise oma pojale, kes oli auto kasutaja. Kuna tegemist oli omanikuga, oli temal eesõigus autot kasutada ja see, kes juhib, oli tema otsustada. Asjas on tuvastatud, et H. R. asus autorooli n.ö vaikival kokkuleppel, A. R. ei vaielnud sellele vastu. Samuti puudub vaidlus selle suhtes, et autot juhtinud H. R.-l tuvastati joove. Seega on väärteokoosseisu objektiivne külg täidetud.
22. Ilmselgelt on aga välistatud tahtluse olemasolu " puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et A. R. pidas H. R. juhtima lubades vähemalt võimalikuks, et viimane on alkoholijoobes. A. R. väidet, et pojal silmnähtavaid joobetunnuseid ei olnud, ei ole ümber lükatud.
23. Kuna KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik, kui ettevaatamatu tegu, tuleb kontrollida, kas A. R. käitus H. R. juhtima lubades ettevaatamatult. Tulenevalt sellest, et menetlusalune isik ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu (H. R. joobe) esinemist, tuleb kõne alla ettevaatamatus hooletuse vormis (KarS § 18 lg 3). Ettevaatamatus kujutab endast süüteokoosseisu asjaolude tahtmatut teostamist " antud juhul juhtima lubamist " tähelepanematusest või kohusetundetusest, seega hoolsuskohustust rikkudes. Hoolsuskohustuse rikkumine eeldab hoolsusetut tegu ning asjaolu saabumise objektiivset ettenähtavust. Järelikult tuleb tuvastada, kas joobes isiku juhtima lubamiseni viis hoolsusetu käitumine ning kas nõuetekohase käitumise korral oleks olnud võimalik aru saada, et tegemist on joobes isikuga. Hoolsusetu käitumine tähendab seda, et isik ei tegutse üldises suhtluses või konkreetses tegevusvaldkonnas vajaliku hoolsusega. On selge, et autot juhtima lubamisel või juhtimise üleandmisel peab isik olema veendunud selles, et teine isik ei ole joobes. Küsimus on aga selles, mida peab isik sellise veendumuseni jõudmiseks tegema. Selles asjas ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et nõutav tegu seisneks juhtima lubatava isiku eelnevas küsitlemises. Kriminaalkolleegium märgib, et normaalses suhtlemises ei ole üldjuhul mõistlik eeldada teise isiku joobesolekut, mistõttu puudub alus adutavate tunnusteta isikult seda küsida. Seega ei saa kõnealuses asjas pidada mitteküsitlemist hoolsuskohustuse rikkumiseks. Pealegi selleks, et isik vastutaks ettevaatamatusest toime pandud süüteo eest, peab olema täidetud ka teine tunnus - asjaolu ettenähtavus. See tähendab, et hoolsuskohustuse täitmise korral peab isikul olema võimalik aru saada, et teine isik on alkoholi tarvitanud. Alkoholi tarvitamise tunnusteta isiku küsitlemine sellist kindlust ei anna, kuna küsimusele võib vastata eitavalt. Ka antud juhul on H. R. maakohtus väitnud, et ei pidanud end joobes olevaks (tl 24). Kriminaalkolleegium leiab, et tavaline inimene, kellel puuduvad alkoholijoobe väljaselgitamiseks vajalikud eriteadmised ja vahendid ning kes ei ole teadlik, et teine isik on tarvitanud alkoholi, saab seda reeglina kontrollida väliste alkoholi tarvitamise tunnuste alusel. Kuna käesoleval juhul selliseid tunnuseid tuvastatud ei ole, puudub alus väita, et menetlusalune isik oleks hoolsuskohustust rikkunud.
24. Asjassepuutuv ei ole kassaatori väide, et H. R. ei olnud alkoholi tarvitamise tunnustega, vaid tal tuvastati alkoholijoove. Väärteoasja materjalide kohaselt kasutati joobe tuvastamiseks indikaatorvahendit. Kuna tegemist ei ole mõõtevahendiga, ei saa aga indikaatorvahendi näidu alusel määrata isiku joobeastet, vaid selgitada üksnes välja selle, kas väljahingatavas õhus on alkoholi või mitte.
25. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 175 p-le 1 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Rapla Maakohtu
26. septembri
27. a otsuse tühistamiseks puudub alus ja vastavalt VTMS § 174 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata. Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher