Obsah (5)

§ 137§ 418§ 64§ 73§ 51

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-1

§ 137lg 1 ja § 418 lg 1 ja lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 6.

septembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/580/04 Lääne Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröri Jüri Pikma kassatsioon ja Kalev Ollo kaitsja advokaat Andrus Repnau kassatsioon
2. november
3. a Prokurör Jüri Pikma, kaitsja Andrus Repnau ja kohtualune Kalev Ollo Resolutsioon
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsus Kalev Ollo õigeksmõistmises süüdistuses

§ 137lg 1 järgi.

1. Selles osas saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.
2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a otsus muutmata.
5. Prokuröri kassatsioon rahuldada.
6. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Kalev Ollo tunnistati Tallinna Linnakohtu
8. mai
9. a otsusega süüdi ja teda karistati

§ 137

lg 1 järgi kuuekuulise vangistusega,

§ 418

lg 1 järgi kaheksakuulise vangistusega,

§ 418

lg 2 järgi kaheaastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti talle kaks aastat vangistust.

§ 73lg-te 1 ja 3 järgi vabastati K.

Ollo karistusest tingimisi ja talle määrati katseajaks kolm aastat.

§ 51

alusel kohaldati lisakaristusena tulirelva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse äravõtmist üheks aastaks. 1.1

§ 137lg 1 järgi tunnistati K.

Ollo süüdi selles, et töötades Tolliameti uurimisosakonna kriminaaltalituse vanemspetsialisti ametikohal, kuulas ta 14.-

1. mail
2. a,
3. augustil
4. a ja
5. septembril
6. a enda töökabinetis viibides salaja pealt ja salvestas Tolliameti uurimisosakonna juhataja Priit Pastaruse vestlusi teiste isikutega. Sellega rikkus kohtualune P. Pastaruse ja tema vestluskaaslaste õigust eneseteostusvabadusele. Sellise tegevusega pani K. Ollo Tallinna Linnakohtu arvates jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isikuna toime jälitustegevuse seaduse § 12 lg 2 p-s 3 kirjeldatud jälituse erandtoimingu, s.o telegraafi, telefoni või muude üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajase pealtkuulamise ja salvestamise. Linnakohus leidis, et K. Ollo teostas eraviisilist jälitustegevust, s.o kogus jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isikuna teiste inimeste jälgimise teel andmeid nende veendumuste kohta. 1.2

§ 418lg 1 järgi tunnistati K.

Ollo süüdi selles, et ta ebaseaduslikult omandas enda elukoha pööningult leitud tulirelva kuus padrunit. Linnakohus leidis, et K. Ollo rikkus relvaseaduse § 9 ja § 32 lg 1 ja 2 sätteid. 1.3

§ 418lg 2 järgi tunnistati K.

Ollo süüdi selle eest, et ta omandas ebaseaduslikult 21.-

1. juulil
2. a snaiperikursuste ajal sõjaväerelva laskemoona hulka kuuluva laskekõlbuliku lahingpadruni ja hoides seda ebaseaduslikult oma elukohas kuni
3. septembrini
4. a. Tallinna Linnakohus leidis, et K. Ollo rikkus relvaseaduse § 20 lg 5 alusel siseministri
5. detsembri
6. a määrusega nr 98 kehtestatud "Tsiviilkäibes keelatud, eriti tugevajõuliste tavaliselt sõjaväerelvana kasutatavate tulirelvamudelite ja eriti ohtliku tavaliselt sõjaväerelvades kasutatava laskemoonaliikide loetelu" § 1 p 4 ja § 2 p 3 sätet. Samuti rikkus ta kohtu arvates relvaseaduse § 3 lg 2 alusel kaitseministri
7. märtsi
8. a määrusega nr 4 kehtestatud "Sõjaväerelvade käitlemise korra" § 28 lg 5 sätet.
9. K. Ollo esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist kõikides temale süüks arvatud kuritegude toimepanemises.
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. septembri
12. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
13. mai
14. a otsus K. Ollo süüditunnistamises ja karistamises

§ 137lg 1 järgi.

Selles süüdistuses mõisteti K. Ollo õigeks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu järeldusega, et info kogumise eesmärgiks oli selle töötlemine ja kindla isiku väljaselgitamine. Kohtukolleegium leidis, et K. Ollole linnakohtu poolt süüksarvatud käitumine, s.o kõrvalkabinetis toimuvate vestluste pealtkuulamine, oli sedavõrd üldine tegevus, et ei saa lugeda tuvastatuks ühe või mitme konkreetse isiku jälgimist just nende samade isikute kohta andmete kogumise eesmärgil. Apellatsioonikohus on seisukohal, et tuvastamist ei ole leidnud, et pealtkuulamise eesmärk oleks olnud P. Pastaruse kohta andmete kogumine ja et viimane võiks olla isik, keda kohtualune püüdis välja selgitada kui infolekitajat. P. Pastaruse kohta andmete kogumise tahtlust ei kinnitanud ka kohtualune. Linnakohus on ka ise tuvastanud, et K. Ollo ei teadnud lindistamisel, kes tegelikult kõrvalkabinetis P. Pastarusega vestles. Seega pole tõendatud, et K. Ollo eesmärgiks oli konkreetse isiku kohta andmete kogumine. Ringkonnakohtu veendumuse kohaselt oli tegu konkretiseerimata, juhuslike pealtkuulamistega, mida kinnitab ka linnakohtu järeldus, et K. Ollo tahtis kogu lindistuse läbitöötamisel välja selgitada isikut, kes infot lekitas. Kohtukolleegium nentis, et kuigi tegemist oli isikute eneseteostusvabaduse riivega, ei ole võimalik tuvastada, et K. Ollo käitumises sisalduks

§ 137

lg 1 sätestatud süüteokoosseis ning seetõttu tuleb ta

§ 137lg 1 järgi õigeks mõista.

3.1 Ringkonnakohus leidis ühtlasi, et K. Ollo taotlus õigeksmõistmiseks süüdistuses

§ 418lg 1 järgi tuleb jätta rahuldamata.

Kohtukolleegium soostus linnakohtu järeldustega, et K. Ollo on süüdi

§ 418lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises.

Ta teadis, et padrunid on laskemoon, mille omandamise ja hoidmise õigust tal ei ole. Ringkonnakohus märkis, et seejuures ei ole oluline, kas laskemoon on laskekõlbulik või mitte. 3.2 Ringkonnakohus jättis rahuldamata ka K. Ollo taotluse enda õigeksmõistmiseks

§ 418lg 2 järgi.

Kohus ei pidanud asjakohaseks K. Ollo kaitseargumenti padruni vastutavale hoiule andmise kohta, kuivõrd see ei andnud talle õigust eirata relvaseaduse sätteid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsuse peale esitasid kassatsiooni Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör J. Pikma ning süüdimõistetu K. Ollo kaitsja advokaat A. Repnau.
4. Prokurör ei nõustu K. Ollo õigeksmõistmisega

§ 137

lg 1 järgi ja taotleb selles osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 5.1 Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist oli konkretiseerimata, juhuslike inimeste pealtkuulamisega. Lindistamine vältas pikka aega (mai kuni september

1. a), samas kui pealtkuulatud on vaid nelja isikut, kellest kolm olid Tolliameti uurimisosakonna juhtivametnikud ja üks Keskkriminaalpolitsei operatiivtööga tegelev kõrgem ametnik, kes olid teadlikud operatiivinfost, mis K. Ollole huvi pakkus. Seetõttu polnud isikute pealtkuulamine juhuslikku laadi. K. Ollo teadis kindlalt, kes sisenes P. Pastaruse kabinetti ja alles siis hakkas salvestama. Lindistada püüdis ta siis, kui arvas, et jutt võib olla temast või kahtlustatavast infolekkest. 5.2 Ühtlasi leiab prokurör, et kohtukolleegiumi väide, et K. Ollol puudus tahtlus P. Pastaruse kohta andmete kogumiseks, ei ole kooskõlas toimiku materjalidega. 5.3 Viidates Riigikohtu lahendi 3-1-1-69-01 punktile 6.3 väidab prokurör, et K. Ollo puhul oli tegemist eesmärgiga saada, koguda ja töödelda pealtkuulatud isikute kohta saadud teavet. Tõsi küll mitte otseselt konkreetse isiku kohta, vaid selle konkreetse ja temale vajaliku isiku tuvastamiseks. Kusjuures tuvastatav isik oli K. Ollo arvates tõenäoliselt pealtkuulatud isikute hulgas. Järelikult soovis K. Ollo saada salaja teavet siiski ühe või mitme konkreetse, selles asjas pealtkuulatud isiku kohta.
2. Kaitsja palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a otsuse K. Ollo süüdimõistmises

§ 418lg 1 ja lg 2 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja mõista K.

Ollo õigeks. 6.1 Kaitsja on seisukohal, et K. Ollo käitumises puudub

§ 418

lg 1 kuriteo koosseis seetõttu, et ta on kogu aeg pidanud süüdistuses nimetatud padruneid suveniirideks, mitte laskemoonaks. Padrunite hoidmine riiulil koos pööningult leitud mundrilõkmete ja sõjaaegse miinikilluga viitab samuti nendele kui suveniiridele ja ajaloolistele mälestusesemetele. K. Ollol puudus kuritegelik kavatsus ning ta tuleb

§ 418lg 1 järgi õigeks mõista.

6.2 K. Ollo süüdistuse kohta

§ 418

lg 2 järgi märgib kaitsja, et linnakohtu otsusest ei ole võimalik selgesõnaliselt aru saada, kas K. Ollo omandas snaiperpadruni või oli see tema valduses. Süüdistuse kohaselt on K. Ollo nimetatud padruni omandanud. Linnakohtu otsuses on kirjas, et K. Ollo sai selle lahingpadruni oma valdusse. Kriminaalvastutuse küsimuse otsustamisel omab tähtsust asjaolu, kas K. Ollo omandas nimetatud padruni või sai selle materiaalse lepinguga hoiule. 6.3 Kaitsja leiab, et kohtud ei ole pööranud tähelepanu K. Ollo väidetele, et ta hoidis seda padrunit tavaliselt maleva relvaruumis. Neid K. Ollo väiteid ei ole ümber lükatud. Seega ei vasta kaitsja arvates kriminaalasja materjalidele kohtu järeldus, et K. Ollo hoidis padrunit üle kolme aasta ebaseaduslikult ja kavatsetult kodus. K. Ollo ei saanud seda padrunit ebaseaduslikult omandada ning tema valdusesse sattus padrun samalaadselt teiste temale Kaitseliidu poolt vastutavale hoiule antud relvade, laskemoona ja muu inventariga. 6.4 Kaitsja on seisukohal, et K. Ollo on rikkunud küll relvaseaduse §-s 89 sätestatud laskemoona käitlemise nõudeid, ent tema tegevuses puudub

§ 418lg 2 ettenähtud kuriteo koosseis.

7. Nii prokurör kui kaitsja on esitanud vastused kassatsioonkaebustele. 7.1 Kassatsioonivastuses nõustub juhtivprokurör Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadega K. Ollo süüdimõistmises

§ 418lg 1 ja lg 2 järgi.

Prokurör leiab, et K. Ollo kaitsja kassatsioonkaebus on alusetu ega kuulu rahuldamisele. 7.2 Kaitsja leiab oma kassatsioonivastuses, et K. Ollo käitumises puudub

§ 137

lg 1 koosseis ning selles küsimuses Tallinna Ringkonnakohus on teinud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse ning selle tühistamiseks puudub alus.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid mõlemad kohtumenetluse pooled kassatsioonis toodud seisukohtade juurde. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt K. Ollo süüdistust

§ 137lg 1 järgi.

10. Kuigi

§ 137

dispositsioonis räägitakse vaid "teise inimese jälgimisest", tuleb kõnealuse paragrahvi pealkirjast, aga ka selles paragrahvis sätestatu teleoloogilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et

§-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona mitte üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses (KrMS III peatüki 8 jaos, Jälitustegevuse seaduse §-des 71 ja 12 ning Julgeolekuasutuste seaduse §-des 23, 25 ja 26 ) sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt.

1. Kriminaalasjas on tuvastatud, et K. Ollo kuulas varjatult ehk salaja pealt tema kõrvalkabinetis toimunud isikutevahelisi vestlusi (tl 304 ja 356) ja tegi seega jälituslikke erandtoiminguid nende tegude toimepanemise ajal kehtinud Jälitustegevuse seaduse § 12 lg 2 p 1 mõttes.
2. Lugedes käsitletava kuriteo objektiivse koosseisu teoobjektiks "teist isikut", on seadusandja pidanud silmas, et isikute ring, kelle põhiõigusi on ebaseaduslikku jälitustegevusega riivatud, peab olema kõige üldisemal kujul individualiseeritav. Teiseks isikuks

§-s 137 ettenähtud kuriteo teoobjekti mõttes võivad olla nii isikud, kelle isikusamasus on eraviisilise jälitustegevuse subjektile teada, kui ka need isikud, kelle isik on talle võõras. Vastasel korral oleks põhjendamatult välistatud vastutus

§ 137

lg 1 järgi, kui isiku suhtes toimetatakse ebaseaduslikku eraviisilist jälitustegevust vaid tema isikusamasuse tuvastamiseks. Käesolevas kriminaalasjas on esimese astme kohus põhjendatult lugenud tuvastatuks, et K. Ollo kuulas varjatult pealt P. Pastarust kui ka tema kolme vestluskaaslast (tl 304), ja seega objektiivse teokoosseisu ka selles osas täidetuks. 13. Ringkonnakohtu järeldus, et

§-s 137 ettenähtud kuriteo teoobjektiks saab olla vaid isik, kelle isikusamasus on eraviisilise jälitustegevuse subjektile teada, tugineb ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-69-01 (RT III, 2001, 21, 223) (tl 356). Esmalt tuleb märkida, et Riigikohtu see lahend on tehtud kriminaalkoodeksi kehtivusajal KrK § 1331 lg-st 2 lähtudes, mille vahetu ülekandmine karistusseadustiku süüteokoosseisule ei ole õige. Ringkonnakohus pidanuks seega esmalt võrdlema, kas rakendatud analoogia on üldse asjakohane. Seda aga ei tehtud. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus kriminaalasjade erinevate tehioludega. Kriminaalasjas nr 3-1-1-69-01 asus Riigikohus seisukohale, et tegemist ei olnud üldse jälitustoiminguga ja luges seepärast objektiivse teokoosseisu välistatuks. 14. Karistusseadustiku §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis eeldab teo toimepanijana isikut, kel puudus jälitustegevuseks seaduslik õigus. Kuigi K. Ollol oli jälituse eritoimingute tegemise õigus, puudus tal õigus teha erandtoiminguid. Peale selle ei kuulanud ta tema kõrvalkabinetis toimunud isikutevahelisi vestlusi varjatult pealt talle pandud tööülesannete täitmise raames. Seega oli ta kõnealuse tegevuse puhul isikuks, kel puudus jälitustegevuseks seaduslik õigus ja selle tegevusega täitis K. Ollo

§-s 137, mitte aga §-s 315 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu. 15. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus on

§ 137

objektiivset teokoosseisu sisustanud ekslikult ka "andmete kogumise eesmärgiga" (tl 356). Isiku kohta andmete kogumise eesmärk sisustab ebaseadusliku eraviisilise jälitustegevuse subjektiivset koosseisu ja seega eeldab tegevuse kvalifitseerimine

§ 137järgi kavatsetust.

Andmete kogumise eesmärgiga ehk kavatsetusega

§ 137

mõttes on tegemist juba siis, kui isik püüab saada käsitletava kuriteo teoobjekti kohta mingeid andmeid, kui nende andmete saamine ongi tema tegevuse liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on tegemist ka siis, kui tagajärje saabumise osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks. Käesoleval juhul on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuvastatud, et K. Ollo eesmärk oli varjatult andmete kogumine P. Pastaruse ja tema vestluspartnerite kohta. Küsimus selles, kas P. Pastaruse vestluspartnerid olid K. Ollo arvates n.ö õiged isikud või mitte, ei oma käsitletava kuriteo subjektiivse koosseisu aspektist tähendust.

1. Riigikohus ei soostu ringkonnakohtu järeldusega, et K. Ollo eesmärgiks ei olnud P. Pastaruse kohta andmete kogumine. Nagu kriminaalasjast nähtub, oli K. Ollo sooviks teha kindlaks, kelle kaudu lekib ametkonnast infot. Riigikohus soostub prokuröri kassatsioonis toodud seisukohaga, et kahtlustavana pidas K. Ollo silmas ka P. Pastarust. Nimelt tuleneb K. Ollo kahtlustavana ülekuulamise protokollist, et ta tahtis muuhulgas ka kontrollida, kas "ülemust P. Pastarust võib usaldada, kuna temale peaksin edastama kõik mulle teadaoleva salajase informatsiooni. Püüdsin lindistada siis, kui arvasin, et jutt käib minust või kahtlustatavast infolekkest" (tl 39). Alternatiivse motiivina oli K. Ollo käitumise aluseks saada teada, kes ja mida temast räägib. See motiiv ei seondu enam mingilgi moel infolekke tuvastamisega, mille ringkonnakohus on esmajoones enda otsuse tegemisel aluseks võtnud.
2. Tähele tuleb panna ka seda, et

§ 137

asetseb

1. peatüki
2. jaos "Vabadusevastased süüteod". Karistusseadustiku selle jao ülesanne on kaitsta isiku eneseteostusvabadust ja enesemääramisõigust kõige laiemas mõttes. See, et eraviisilise jälitustegevusega saadud andmed olid liiga üldist laadi ega vastanud K. Ollo ootustele, ei vähenda vabadusevastase süüteo riive ulatust. Selle sättega kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo toimepanija jaoks. Seejuures tuleb märkida, et

§ 137

lg 1 on formaalne delikt, mis ei sea mingeid eritingimusi saadud teabe kvaliteedi või omaduse osas. Oluline on pelgalt toimepanija käitumise motiiv ja selleks oli K. Ollo puhul andmete kogumine.

1. Eeltoodut silmas pidades leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud karistusõigust ja tühistab seetõttu vaidlustatud kohtuotsuse. II
2. Kaitsja kassatsiooni, milles taotletakse K. Ollo õigeksmõistmist

§ 418lg 1 ja lg 2 järgi, jätab Riigikohus rahuldamata.

Riigikohus soostub nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu järeldustega K. Ollo süü tõendatuse kohta laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Mõlemad kohtud on põhjalikult ja motiveeritult tuvastanud, et K. Ollo tegevuses ei esinenud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja seetõttu puudub Riigikohtul alus kaitsja kassatsiooni rahuldamiseks.

1. Tulenevalt ülalmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 1 ning § 363 lg-test 1, 2 ja 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsuse K. Ollo õigeksmõistmises süüdistuses

§ 137

lg 1 järgi ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi