KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-130-04 Otsuse kuupäev 14. jaanuar 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi U. U. süü

).

§ 397

p 3 sätestas voliniku kohustuse anda volitajale viivitamatult üle kõik käsundi korras saadu. Samuti nähtub OÜ M. I. ja kannatanute vahel sõlmitud lepingu p-st 4, et firma kohustub maksma kliendile võlgnikult nõude eest laekuvad summad, millest on eelnevalt maha arvestatud firma töötasu. Seega oli U. U. kui OÜ M. I. esindaja kohustatud viivitamatult võlgnikelt laekuvad summad võlausaldajatele üle kandma ning nimetatud rahasummade kasutamiseks U. U.-l õigust ei olnud. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et U. U. käitumises puudub omastamise subjektiivne koosseis. See seisukoht rajaneb üksnes U. U. ennastõigustavatel ütlustel. Ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu tsiviilhagejate, kannatanute ja tunnistajate ütlustele. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kassaator on õigesti leidnud, et lähtudes VÕSRS §-st 11 tuleb süüdistuses nimetatud OÜ M. I. lepingutele OÜ-ga S., OÜ-ga I. ja A. T.-ga kohaldada Tsiviilkoodeksit. Nimetatud lepingud on sõlmitud aastatel 19992000, mistõttu puudus ringkonnakohtul alus lähtuda
2. juulil
3. a jõustunud Võlaõigusseadusest. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siiski vajalikuks märkida, et Võlaõigusseaduse järgi on käsundi täitmise käigus saadu näol tegemist käsundisaajale võõra varaga KarS § 201 tähenduses. Selline järeldus tuleneb VÕS § 626 lg-st 3 ja Pankrotiseaduse § 108 lg-st
5. Ringkonnakohus leidis, et U. U.-l oli õigus kasutada OÜ S. , OÜ I. ja A. T. võlgnikelt OÜ-le Mertix Invest laekunud summasid. Sisuliselt asus ringkonnakohus seisukohale, et võlgnike laekumiste näol ei olnud U. Uiga jaoks tegemist võõra varaga KrK § 1411 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle järeldusega ei nõustu. Võlgnike poolt OÜ M. I. arvele tasutud summad oli võõras vara U. U. aoks, kellel ei olnud OÜ-dega S. ja I. ega A. T.-ga mingit lepingulist suhet seoses süüdistuses nimetatud võlanõuete sissenõudmisega. Samuti on kriminaalkolleegiumi hinnangul Tartu Maakohtu otsuses põhjendatult leitud, et OÜ M. I. oli OÜdega S. ja I. ning A. T.-ga käsundussuhtes

§ 394tähenduses ning et nõuete loovutamist OÜ-le M.

I. ei toimunud. Käsundussuhet on jaatanud ka ringkonnakohus, kes samas lähtus selle sisustamisel ekslikult Võlaõigusseadusest (vt käesoleva otsuse punkt 7).

§ 394

lg 1 kohaselt toimus käsunduslepingu täitmine volitaja (käsundiandja) nimel ja arvel. Ka

1. septembrist 1994
2. juunini 2002 kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 95 lg 1 sätestas, et tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituse piires, tekitab, muudab või lõpetab tsiviilõigusi ja -kohustusi vahetult esindatavale. Eeltoodust tulenevalt ei olnud võlgnikelt OÜ-le M. I. laekunud summade näol tegemist mitte selle osaühingu, vaid volitajate varaga, mis oli üksnes OÜ-le M. I. usaldatud. Järelikult oli võlgnike poolt tasutud raha KrK § 1411 mõistes võõras vara ka OÜ M. I. jaoks.

§ 397

p 3 nägi ette voliniku kohustuse anda volitajale viivitamatult üle kõik käsundi täitmise korras saadu. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust, et OÜ M. I. ei andnud võlgnikelt laekunud raha volitajatele viivitamatult üle, vaid kasutas seda muuks otstarbeks.

1. Vaatamata eelmises punktis toodud järeldustele, puudub alus ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks. Seda põhjusel, et U. U. süüditunnistamine KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi on välistatud tulenevalt KarS § 5 lg-st 2, mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal (1999-2001) kehtinud KrK §-s 1411 sätestatud kuriteo objektiks oli "võõras vara". Ka
2. jaanuaril
3. a jõustunud KarS § 201 redaktsiooni kohaselt on omastamise objektiks "võõras vallasasi või muu võõras vara". Samas käsitas
4. septembrist 2002
5. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 lg 1 redaktsioon omastamise objektina üksnes "võõrast vallasasja". Järelikult ei olnud ajavahemikul
6. septembrist 2002 kuni
7. detsembrini 2003 kuriteona karistatav isikule usaldatud võõra vara, mis ei ole vallasasi, enda kasuks pööramine (välja arvatud juhul, kui isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo - näiteks kelmuse - tunnustele). Süüdistuse kohaselt omastas U. U. raha OÜ M. I. pangakontolt. Pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana (
8. juunini 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7, alates
9. juulist 2002 kehtiv Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49). Seega ei olnud U. U.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ajavahemikul
10. septembrist 2002
11. detsembrini 2003 kuriteona karistatav. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb KarS § 5 lg 2 kohaldamisel arvestada ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. detsembri
13. a otsus asjas nr 3-1-2-3-03 - RT III 2004, 2, 21). Kuna
14. septembrist 2002
15. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsiooni näol oli tegemist U. U. teo karistatavust välistava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, tuleb U. U. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
16. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
17. septembri
18. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid täpsustab kohtuotsuse põhistusi. Hannes Kiris Jüri Ilvest Peeter Vaher