MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-134-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 10. jaanuar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg
§-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kõnealusel kannatanul KrMS §
§-des 207 ning 208 sätestatud kabeõiguse subjektina ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus. Selle kaebeõiguse tagamisel tuleb arvestada ka seda, et KrMS § 41 lg 3 kohaselt peab menetleja määrama kannatanule kas tema taotlusel või omal initsiatiivil esindaja riigi kulul, kui ta leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt eelmärgitust ei ole menetleja õigustatud jätma tähelepanuta taotlust, mille on kannatanu KrMS §
§-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina esitanud enesele riigi kulul esindaja määramiseks. Sellise taotluse rahuldamata jätmise peab menetleja vormistama põhistatud määrusega.
- Kaaludes KrMS § 41 lg-st 3 lähtuvalt kannatanule esindaja määramist riigi kulul peab menetleja hindama esmalt seda, kas tegemist on maksujõuetu isikuga. Menetlejal on seejuures õigus ja kohustus nõuda, et isik esitaks tõendeid enese maksujõuetuse kohta, aga ka kontrollida esitatud tõendeid. Oluline on siinjuures rõhutada, et töötus ei pruugi iseenesest veel tähendada isiku maksujõuetust. Arusaamast, et isiku maksujõuetuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada tema majanduslikku kindlustatust tervikuna ja et maksujõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel, lähtutakse ka
- märtsil
- a jõustuvas Riigi õigusabi seaduses - edasiselt RõS (RT I 2004, 56, 403).
- Olles tuvastanud isiku maksujõuetuse peab menetleja KrMS § 41 lg-st 3 tulenevalt järgnevalt hindama seda, kas maksujõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema olulised huvid. Seadusega menetlejale pandud olulise ja mitteolulise huvi piiritlemise kohustus eeldab vältimatult, et menetleja süüviks ka kaebuse sisusse. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et ka RõS kohaselt võidakse riigi õigusabi jätta muuhulgas andmata ka juhtudel, mil menetleja leiab, et taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RõS § 7 lg 1 p 3) või kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RõS § 7 lg 1 p 5).
- Riigiprokuratuuri juhtiva prokuröri Alar Kirsi
- septembri
- a määrusega jäeti rahuldamata L. L. kaebus H Särgava suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale. Selles määruse resolutiivosas selgitati L. L.-le, et
- septembri
- a määrusega mittenõustumisel on tal õigus seda advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. L. L. esitas ringkonnakohtule kaebuse ise, kuid ta taotles muuhulgas ka enesele esindaja määramist riigi kulul. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub määruskaebuses märgituga, et Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku
- novembri
- a määruses pole võetud seisukohta L. L. taotluse suhtes talle esindaja määramiseks riigi kulul.
- Siiski puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalus asuda sisuliselt analüüsima L. L. poolt Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku
- novembri
- a määruse peale esitatud määruskaebust. Tulenevalt KrMS § 384 lg-st 2 oleks L. L. ka ringkonnakohtu määrust saanud määruskaebe korras vaidlustada vaid advokaadist esindaja vahendusel. L. L. on aga Riigikohtule kaebuse esitanud ise. Kuid samas on ta jätkuvalt taotlenud enesele maksejõuetuse tõttu esindaja määramist riigi kulul.
- Lähtudes kaebuse sisust ja kaebusele lisatud dokumentidest leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et puudub igasugune objektiivne alus otsustamaks, kas L. L. on maksejõuetu või mitte. Teiseks leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebusele lisatud dokumentidele tuginevalt, et kriminaalmenetluse alustamata jätmist H. Särgava suhtes on nii riigiprokuröri kui ka juhtiva riigiprokuröri poolt piisavalt põhjendatud ja seega saab L. L.-l vaevalt olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium esiteks rahuldamata L. L. taotluse määrata talle esindaja riigi kulul ning teiseks - kooskõlas KrMS § 350 lg 2 p-ga 2 - läbi vaatamata tema kaebuse, sest selle on esitanud isik, kellel pole selleks seaduslikku õigust. Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg