3-1-1-114-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-114-04 Otsuse kuupäev

1. jaanuar
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi J. P. süüteoasi KrK § 100 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. augusti
4. a otsus nr 2-1/422/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tombergi kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. november
6. a , kirjalik menetlus Resolutsioon
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. augusti
9. a otsus tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.
10. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Tallinna Linnakohtu
12. märtsi 2004.a. otsusega tunnistati J. P. süüdi KrK § 100 järgi ja teda karistati vangistusega kuueks aastaks. J. P. tunnistati süüdi selles, et ta
13. juunil
14. a lõi kindlakstegemata torke-lõikevahendiga korduvalt tahtlikult A. N.-le kaela, näo, rinna ja parema käe piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi süüdi S. N., kuid tema osas linnakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustatud.
15. J. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, seades eeskätt kahtluse alla põhiliste tõendiallikate - alaealiste tunnistajate A .K. ja A. Ž. ütluste usaldusvääruse. Nimetatud tunnistajad olid andnud ütlusi selle kohta, et nemad, istudes maja ees kasvanud puu otsas, nägid läbi korteri akna J. P. tegevust. Apellandi hinnangul polnud aga tunnistajatel võimalik kõnealust sündmust läbi akna näha. Kaitsja taotles ringkonnakohtult uurimiseksperimendi korraldamist selgitamaks, kas nimetatud tunnistajad võisid kirjeldatud kohast näha korteris toimunut. Kaitsja märkis, et A. K. ja A. Ž. eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütlused lahknevad kannatanu surma põhjustanud tegude oluliste detailide osas. Kaitsja leidis, et kuna linnakohus ei hinnanud tõendeid nende kogumis ja rajas oma järeldused oletustele, siis tuleb J. P. õigeks mõista ja tühistada linnakohtu otsuse ka tsiviilhagi ning kohtukulude väljamõistmise osas.
16. Tallinna Ringkonnakohtu
17. aprilli
18. a määrusega rahuldati apellandi taotlus tunnistajate A. K. ja A. Ž. ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ning tuginedes AKKS § 15 lg-le 1 ja KrMK § 218 lg 1 p-dele 2 ja 3 kohustati Põhja Ringkonnaprokuratuuri toimetama ühe kuu jooksul täiendavat sündmuskoha vaatlust, tunnistajate A. K. ja A. Ž. ütluste seostamist olustikuga ning uurimiseksperimenti.
19. Tallinna Ringkonnakohtu
20. augusti
21. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus kokkuvõtvalt linnakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsi ja kohtu järeldustega ega pidanud AKKS § 29 lg-le 5 tuginedes vajalikuks nende kordamist. Ringkonnakohus ei jaganud kaitsja ja prokuröri seisukohta, et ringkonnakohtu
22. aprilli
23. a määruse alusel läbiviidud täiendavate uurimistoimingute käigus saadud teave ei ole tõendina kasutatav. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et kriminaalmenetluses on tõendiks igasugune faktiline teave, mis on vajalik kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Seejuures kehtestab kriminaalmenetluse seadus üksnes enamlevinud tõendi allikaks olla võivad menetlustoimingud ja nende läbiviimise korra, kuid ei sisalda tõendi allikate ammendavat kataloogi. Ringkonnakohus märkis, et tõenditena võivad muuhulgas olla vastuvõetavad ka menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid. Tõendi lubatavust kaaludes tuleb arvesse võtta põhjendatud avalikku huvi kuriteoasjas tõe tuvastamiseks. Oluline on, et isiku süüditunnistamisel ei tuginetaks üksnes siseriikliku õigusega seatud tõendi saamise reeglistikust kõrvalekaldumisega saadud tõendile. Ringkonnakohus nõustus kaitsja seisukohaga, et uurimiseksperimendi läbiviimine ei täitnud selle menetlustoimingu eesmärki. Sellegipoolest leidis ringkonnakohus, et täiendavad uurimistoimingud oma kogumis koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kõrvaldavad kahtlused tunnistajate A. K. ja A. Ž. ütlustes. Nimetatud põhjustel käsitleski ringkonnakohus prokuröri poolt korraldatud täiendavate uurimistoimingutega saadud faktilisi andmeid menetletava kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavate asjaoludena ning hindas neid kogumis teiste kogutud tõenditega. Seejuures leiti, et uurimistoimingutega saadud faktilised andmed tõendavad, et tunnistajad A. K. ja A. Ž. kirjeldavad oma ütlustes nende poolt tegelikult nähtud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja lükkavad ümber apellatsioonkaebuse vastupidised väited. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks A. K. ja A. Ž. kordusülekuulamist, sest apellatsioonimenetluse käigus saadud tõendid võimaldasid kontrollida nende ütluste õigsust. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väidetega nimetatud tunnistajate erinevatel menetlusetappidel antud ütluste erinevuse ja seega ka nende ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Kohus leidis, et nende tunnistajate ütlustes ei ole vastuolusid menetletava kriminaalasja oluliste tehiolude osas. MENETLUS RIIGIKOHTUS
24. Tallinna Ringkonnakohtu
25. augusti
26. a otsuse peale esitas kassatsiooni J. Pererukova kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 10 ning KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Menetlusõiguse rikkumine seisneb kaitsja arvates selles, et puudub kohtuistungi protokoll, milles oleks fikseeritud ringkonnakohtu määratud tõendite kogumise käik ja tõendite uurimise tulemused, ning seega on ringkonnakohus oma otsuses tuginenud lubamatutele tõenditele.
27. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalja Vester jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör leiab, et kuigi täiendavate uurimistoimingute tegemisel rikuti menetlusõiguse norme, polnud need rikkumised olulised, sest sellega ei kaasnenud ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Prokuröri arvates on ringkonnakohtu otsuses vastatud apellatsioonkaebuse väidetele ja ringkonnakohtu otsus on piisavalt põhjendatud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. Käesoleva kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise keskne õiguslik probleem seondub küsimusega, kas ringkonnakohus oli pädev enda menetluses olevas kriminaalasjas kohustama prokuratuuri täiendavateks uurimistoiminguteks.
29. Tallinna Ringkonnakohtu
30. aprilli
31. a määruse tegemise ajal kehtinud KrMK § 49 lg 1 kohaselt oli nii uurijal kui kohtul õigus teha tema menetluses olevates kriminaalasjades tõendite saamiseks kõiki KrMK-s ettenähtud uurimistoiminguid, aga ka õigus nõuda teistelt isikutelt tõenditena käsitletavate esemete ja dokumentide esitamist. AKKS §-des 19 ja 26 sätestatu kohaselt kehtis sama põhimõte ka kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras. See tähendab, et ka ringkonnakohus oli kriminaalasja apellatsiooni korras arutades pädev esiteks vajadusel ise toimetama kõiki KrMK-s ettenähtud uurimistoiminguid ja teiseks nõudma teistelt isikutelt tõenditena käsitletavate esemete ja dokumentide esitamist AKKS § 15 lg-s 1 sätestatu eesmärk, mida järgiti üheselt ka kohtupraktikas, ei olnud ringkonnakohtule AKKS §-des 19 ja 26 sätestatuga võrreldes mingi täiendava pädevuse omistamine vaid hoopis selle piiramine. Menetlusökonoomia kaalutlusel võis ringkonnakohus AKKS § 15 lg-s 1 sätestatu kohaselt ka eelmenetluses nõuda tõendeid (eeskätt dokumente) ja määrata ekspertiise, kuid ta ei olnud eelmenetluses pädev tegema uurimistoiminguid.
32. Ei eelmises punktis nimetatud ega ka muudest KrMK ja AKKS sätetest ei tulenenud siiski kohtu pädevust kohustada enda pädevuses olevas kriminaalasjas prokuröri või kohtueelset menetlejat uurimistoiminguteks. Asjakohane ei ole Tallinna Ringkonnakohtu
33. augusti
34. a otsuses sisalduv viide KrMK § 218 lg 1 pdele 2 ja
35. Nendes punktides sätestatu kohaselt võis kriminaalasja arutamise edasilükkamatuse aluseks kahtlemata olla ka täiendavate tõendite kogumise vajadus või olukord, mil mingil muul põhjusel ei saanud kohtuistungit jätkata. Kuid nendest punktidest ei olnud võimalik tuletada kohtu pädevust kohustada prokuratuuri tegema uurimistoiminguid. Igas kriminaalmenetluse staadiumis saab uurimistoiminguid teha vaid kriminaalmenetluse see subjekt, kes on sellel staadiumil menetlejaks ja kes seega vastutab antud kriminaalmenetluse staadiumi eest. Seda muuhulgas ka põhjusel, et uurimistoimingute tegemisega seondub sageli vältimatult ka kriminaalmenetlust tagavate ja põhiõigusi riivavate menetlustoimingute (sundtoomine, tõkendite kohaldamine jt) vajadus. Põhiõiguste seaduslik riive saab aga olla lubatud vaid enda menetluses olevas kriminaalasjas.
36. Vaatamata eelöeldule tuleb siiski märkida, et kuni
37. jaanuarini
38. a kehtinud KrMK § 219 kohaselt võis maa- või linnakohus saata kriminaalasja ka täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Selle paragrahvi esimeses lõikes sätestatu alusel oli maa-või linnakohtul võimalik tagastada kriminaalasi täiendavaks uurimiseks põhimõtteliselt ka juhul, mil ta pidas täiendavate tõendite kogumiseks vajalikuks mingit uurimistoimingut, kuid leidis, et seda pole otstarbekas teha kohtulikul uurimisel. Kõnealune maa- või linnakohtu pädevus tagastada kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks tulenes KrMK § 19 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt pidi kohus ka menetlusosaliste taotlustest sõltumata võtma kõiki seaduses ettenähtud meetmeid kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks. Kuid ka KrMK § 219 lg-le 1 tuginevalt ei olnud maa- ega linnakohus pädev kohustama prokuratuuri või uurimisasutust uurimistoiminguks kriminaalasjas, mis oleks jäänud edasi kohtu menetlusse. AKKS §-s 26 ei nähtud aga üldse ette ringkonnakohtu enda võimalust saata kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Kuid põhimõtteliselt oli kuni
39. jaanuarini
40. a siiski võimalik, et ringkonnakohus tagastas kriminaalasja esimese astme kohtule sisuliselt ettekirjutusega, et see tuleks saata tagasi kohtueelseks uurimiseks.
41. Nii Tallinna Ringkonnakohtu
42. aprilli
43. a määruse kui ka
44. augusti
45. a otsuse tegemisel aga ei kehtinud enam KrMK § 219 ja seega puudus ringkonnakohtul nende lahendite tegemise ajal pädevus saata kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Prokuratuuri täiendavateks uurimistoiminguteks kohustades aga sisuliselt tagastatigi kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks.
46. Kooskõlas ülalmärgituga oli Tallinna Ringkonnakohtu
47. aprilli
48. a määrus ebaseaduslik. Tallinna Ringkonnakohtu
49. augusti
50. a otsusest nähtuvalt on ka ringkonnakohus ise möönnud, et see kohtumäärus võib olla ebaseaduslik. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-137-03 vahendusel Strasbourg'i Kohtu poolt
51. juulil
52. a kohtuasjale Schenk versus Šveits tuginevalt on ringkonnakohus nimelt rõhutanud, et EIÕK art 6 ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi ja et ka menetlusõiguse normide rikkumisega kogutud tõendid võivad teatud juhtudel avalikust menetlushuvist lähtuvalt olla vastuvõetavad. Eelnimetatud põhjustel käsitleski ringkonnakohus ka oma
53. aprilli
54. a määruse alusel prokuröri poolt korraldatud uurimistoimingutega saadud faktilisi andmeid kriminaalasjas lubatavate tõenditena. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse õigesti, et Strasbourg'i Kohtu praktikast lähtuvalt ei pruugi tõendite kogumist sätestava siseriikliku menetlusõiguse rikkumine tähendada EIÕK rikkumist ja et seega võib sellise rikkumisega saadud teave avalikust menetlushuvist lähtuvalt olla käsitletav lubatava tõendina. Kuid seda, kas asetleidnud menetlusõiguse rikkumisega saadud teave võiks siiski olla käsitletav lubatava tõendina, saab hinnata vaid retrospektiivselt, kaaludes kõnealuse rikkumise olulisust ja avalikku menetlushuvi. Õigusriiklikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa lugeda õigeks seda, et menetleja rikuks tõendeid koguma asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et ka rikkumisega saadud teavet võib tõendiks lugeda.
55. Käesolevas kriminaalasjas on kohtualused süüdi tunnistatud tahtlikus tapmises - kuriteos, mille asjaolude õigeks selgitamiseks on avalik huvi kahtlemata põhjendatult kõrge. Kohtualuste süüditunnistamisel on kohus tuginenud eeskätt ja põhiliselt kahe alaealise tunnistaja poolt antud ütlustele, milles kinnitatakse, et kuriteosündmust nähti läbi akna puu otsas viibides. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt nõustus ringkonnakohus igati põhjendatult apellatsioonkaebuse põhimotiiviga - kõnealuste tunnistajate alaealisusest ja nende tajumistingimuste eripärast lähtuva vajadusega kontrollida täiendavate uurimistoimingutega ütluste usaldusväärsust. Sellises olukorras oleks aga uuristoimingute läbiviimisel tulnud väga täpselt järgida kõiki menetlusõiguslikke nõudeid ja garantiisid. Nende nõuete ja garantiide arvestamata jätmine on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates toonud kaasa ringkonnakohtu otsuse ebaseaduslikkuse ja põhjendamatuse KrMS § 339 lg 2 mõttes.
56. Kooskõlas KrMS RakS § 2 lg-ga 3 lähtus ringkonnakohus käesoleva kriminaalasja arutamisel põhjendatult AKKS-st. Sama sätte kohaselt peab aga Riigikohus kassatsioonimenetluses juhinduma KrMSst. Tulenevalt eeltoodust, kuid arvestades täiendavalt ka asjaolu, et ringkonnakohtu vaidlustatud lahend oli tehtud KrMS kehtivuse ajal, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks obiter dictum korras märkida, et vastavalt KrMS §-le 111 ei saa Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kulgevas kriminaalmenetluses jälitustegevuse vahendusel tõendite kogumisel enam lähtuda Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-137-03 esitatud seisukohast: KrMS §-st 111 tuleneb üheselt, et mistahes seaduserikkumine jälitustegevuse vahendusel teavet kogudes välistab selle teabe tõendina kasutatavuse.
57. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse ja saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher