← Eesti

3-1-1-97-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-97-04 Otsuse kuupäev

  1. jaanuar
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi Sergei Zamahhovi süüdistuses KrK § 101 p 7; Vladimir Lenardsoni süüdistuses KrK § 101 p 7, § 139 lg 2 p-de 2, 3 ja § 197 lg 1; Sergei Makovi süüdistuses KrK § 101 p 7 ja G.B. süüdistuses KrK 139 lg 2 p-de 1, 2 ja § 180 järgi. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-75/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sergei Zamahhovi ja tema kaitsja vandeadvokaat Mihhail Korlenko, Vladimir Lenardsoni ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belovi kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  5. november
  6. a Istungil osalenud isikud Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev, Vladimir Lenardsoni kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn ja Sergei Zamahhovi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas Resolutsioon
  7. Viru Ringkonnakohtu
  8. mai
  9. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-75/04 jätta muutmata.
  10. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.
  11. Mõista välja riigituludesse kaitsja esinemiste eest Riigikohtus Sergei Zamahhovilt 2478 (kaks tuhat nelisada seitsekümmend kaheksa) krooni ja Vladimir Lenardsonilt 2832 (kaks tuhat kaheksasada kolmkümmend kaks) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Narva Linnakohtu
  13. novembri
  14. a otsusega tunnistati Sergei Zamahhov süüdi KrK § 101 p 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaksteist aastat vangistust. Sellele liideti Narva Linnakohtu
  15. aprilli
  16. a otsusega mõistetud karistus - kaks aastat vangistust - ning lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele neliteist aastat vangistust. V. Lenardson tunnistati süüdi KrK § 101 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaksteist aastat vangistust; § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõisteti talle karistuseks kaheksa kuud vangistust; § 197 lg 1 järgi neli kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest karistuseks kolmteist aastat vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 101 p 7 järgi süüdi veel S. Makov, keda karistati vangistusega viieteistkümneks aastaks ning KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja § 180 järgi G.B., keda karistati mõlema süüteo eest rahalise karistusega kolmekümne päevamäära ulatuses. S. Makov, V. Lenardson ja S. Zamahhov tunnistati KrK § 101 p 7 järgi süüdi selles, et nad
  17. detsembri
  18. a öösel tapsid isiklike vaenulike suhete tõttu eriti piinaval ja julmal viisil V.S.. Selleks sidusid nad kannatanu kleeplindiga tugitooli külge kinni ning peksid teda käte ja jalgadega pähe ning kehasse, tekitades talle hulgaliselt vigastusi. Samal ajal S. Makov piinas kannatanut, pannes viimase paljaste jalataldade vastu voolu all olevad triikraua juhtmed ning kallates talle suhu äädikat ja kütteõli. Seejärel süstisid S. Makov ja S. Zamahhov kannatanule naha alla äädikat, kütteõli ja õhku, V. Lenardson aga kägistas V.S. triikraua juhtmega. Pärast seda lõi S. Makov V.S-le viiliga südame piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. Otsuses leitakse, et kohtualuste süü on tõendatud kõigi kohtus uuritud tõendite kogumiga. Sündmuste käigu tuvastamisel võttis kohus aluseks ennekõike kaaskohtualuse G.B. ütlused, kelle juures tapmine ka toimus ja kes kõike pealt nägi. Tema ütlusi kinnitasid seejuures veel täiendavalt tunnistaja I.A. ja anonüümse tunnistaja "D." ütlused. Süüdistatavate ütlused olid aga seevastu eeluurimisel äärmiselt vastukäivad ja hakkasid omavahel ühtima alles kohtuliku arutamise staadiumis, kui neil pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist oli võimalus välja töötada ühtne käitumisliin. Viimane oli seejuures suunatud G.B. vastu, et veeretada süü tapmise toimepanemises hoopis temale. Kohtualuste seletusi ütluste muutmise kohta ei pidanud kohus seejuures usutavateks. Kuigi eksperdiarvamusest ei tulenenud, et V.S-le oleks süstitud erinevaid aineid, luges kohus selle tõendatuks tunnistajate ütlustega. Eksperdiarvamuse puudulikkust põhjendatakse kohtuotsuses sellega, et kannatanu surnukeha uurimise ajaks ei olnud kõik asjaolud veel kindlaks tehtud, mis omakorda mõjutas laiba uurimist. Samuti kinnitasid surma põhjustamist eriti piinaval ja julmal viisil elupuhused piinamisjäljed, millena kohus käsitles hulgalisi kehavigastusi. Lisaks sellele tuvastati tapetu rõivastel kütteõli lõhn. Kohtu hinnangul oli tapmine toime pandud kooskõlastatult ning suunatud ühtse eesmärgi saavutamisele, mistõttu tapmises osalenuid käsitleti kaastäideviijatena. V. Lenardson tunnistati süüdi veel KrK § 139 lg 2 p-de 2, 3 järgi automagnetoola varguses ja KrK § 197 järgi sõiduauto ärandamises. G.B. tunnistati KrK § 180 järgi süüdi V.S. tapmise eelnevalt mittelubatud varjamises ning KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 järgi mobiiltelefoni varguses.
  19. Linnakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras kõik kolm tapmises süüdimõistetut ning samuti V. Lenardsoni ja S. Zamahhovi kaitsja. Kõigis apellatsioonkaebustes paluti kohtualused tapmissüüdistuses õigeks mõista.
  20. Viru Ringkonnakohtu
  21. mai
  22. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väitega, et kohtualuste süüdimõistmine KrK § 101 p 7 järgi on ebaseaduslik juba seetõttu, et kuigi on tühistamata kohtueelsel uurimisel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus V.S.le naha alla äädika, kütteõli ja õhu süstimise osas, tunnistati kohtualused süüdi ka nendes tegudes. Kohtu hinnangul ei ole siinjuures arvestatud, et linnakohtu istungil KrMK § 215 lg 2 alusel kohtualustele uue süüdistuse esitamisel hõlmati süüdistusega ka teod, milles oli kohtueelsel uurimisel menetlus lõpetatud. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga ka selles, et kõik kolm kohtualust tegutsesid V.S. surma põhjustamisel kaastäideviijatena ning viitas seejuures kohtupraktikas valitsevale materiaal-objektiivsele teovalitsemise teooriale. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  23. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse S. Zamahhov ja tema kaitsja vandeadvokaat Mihhail Korlenko, samuti V. Lenardson ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov. Kõik kassaatorid taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  24. V. Lenardsoni kaitsja S. Belovi kassatsioonkaebuses leitakse, et kohtud on valesti kohaldanud kriminaalseadust ning rikkunud kriminaalmenetluse norme. Kassaator märgib esmalt, et kriminaalasja materjalide hulgas on uurija määrus, millega on lõpetatud menetlus V. Lenardsoni ja teiste toimepanijate suhtes KrK § 101 p 7 tunnustel. See määrus on tühistamata ning järelikult tulnuks ka menetlus selles süüdistuses KrMK § 5 lg 1 p 10 kohaselt lõpetada. Järgnevalt osutab kassaator sellele, et kohtualused on süüdi tunnistatud eeskätt kaaskohtualuse G.B. ütluste alusel. Sellisel juhul tuleb aga süüdistust eriti põhjalikult kontrollida teiste kriminaalasjas sisalduvate materjalidega, mida aga tehtud ei ole. Kassaatori arvates on kriminaalasjas ohtralt tõendeid selle kohta, et G.B. ütlused ei ole usaldusväärsed, samal ajal on aga analüüsist kõrvale jäetud kõik tõendid, mis räägivad tema kaitsealuse kasuks. Kohtuotsuses pole aga põhistusi, miks ühtesid tõendeid eelistatakse teistele ja seega on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.
  25. V. Lenardson viitab enda kaebuses üksikasjalikult tunnistaja G.B. ütlustele ning leiab, et need on vastuolulised ja antud sooviga juhtida kohtud valejälgedele. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et ükski kohtuotsuse aluseks olnud tõend ei kinnita tema osalust toimepandud tapmises. Pärast kassatsioonkaebuse esitamist saabus Riigikohtusse V. Leonardsoni avaldus, mida ta palub käsitleda kassatsioonkaebuse lisana. Selles avalduses tunnistab ta üles V.S. tapmise ning kinnitab, et teised kaaskohtualused on süütud.
  26. S. Zamahhovi kaitsja M. Korlenko kaebuses on asutud seisukohale, et puuduvad tõendid selle kohta, et V.S. tapeti eriti julmal ja piinaval viisil. Kaitsja osutab sellele, et kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et kannatanule oleks süstitud äädikat, solaarõli või õhku, tuvastatud ei ole ka kägistamist ja elektrivoolu kasutamist. Tunnistajate subjektiivseid ütlusi ei saa aga sellise järelduse tegemiseks aluseks võtta, eriti kui need on ilmselges vastuolus kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Seejuures juhib kassaator tähelepanu sellele, et eksperti ei ole erinevalt tunnistajatest kohtus üle kuulatud. Kassaator leiab samuti, et kuna V.S. surm saabus viiliga südamesse löömise tagajärjel ja lööjaks ei olnud S. Zamahhov, ei saa teda käsitada süüteo täideviijana. Viiliga löömise hetkel ei olnud ta isegi mitte tapetuga ühes toas. Muus osas kattuvad kassaatori seisukohad V. Lenardsoni kaitsja S. Belovi kassatsioonkaebuses esitatud väidetega.
  27. S. Zamahhovi kassatsioonkaebuses korratakse tema kaitsja kaebuses märgitut. Samuti vaidlustab S. Zamahhov talle mõistetud karistust.
  28. Kriminaalasja läbivaatamisel
  29. septembril
  30. a tekkisid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi lahkarvamused ja seetõttu anti kriminaalasi lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.
  31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil toetas vandeadvokaat T. Pürn V. Lenardsoni ja tema kaitsja kassatsioonkaebust. Ta rõhutas, et KrMK § 5 lg 1 p 10 kohaselt ei oleks tohtinud tunnistada isikut süüdi sellises süüdistuses, mille suhtes on kriminaaltoimikus kohtueelses menetluses tehtud ja tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kaitsja märkis, et kohtuotsuste pinnalt pole võimalik aru saada, millistele tõenditele tuginevalt on loetud tuvastatuks kohtualustele süüksarvatud teod ja seega ei saa kohtuotsuse põhjenduste kujunemist lugeda jälgitavaks. Samuti leidis kaitsja, et kuigi kohtualuste tegevuse hindamisel on lähtutud nn teovalitsemise teooriast, on tegelikult kannatanu surma põhjustamine viililöögiga ja kohtualuste poolne surma põhjustamisele eelnenud tegevus teineteisest sedavõrd selgepiiriliselt eristatavad, et surma põhjustamist tuleb vältimatult käsitada ekstsessina. V. Lenardsoni kaitsja märkis, et kaitseülesandeid täites ei pea ta võimalikuks võtta seisukohta oma kaitsealuse poolt pärast kassatsioonkaebuse esitamist Riigikohtusse saadetud avalduse kohta, milles V. Leonardson tunnistas üles V.S. tapmise ning kinnitas, et teised kaaskohtualused on süütud. Sergei Zamahhovi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas nõustus valdavas osas V. Lenardsoni kaitsja poolt Riigikohtu istungil märgituga. Ta rõhutas, et anonüümne tunnistaja, kelle ütlustele on kohtuotsuses tuginetud ei olnud mitte kuriteosündmuse pealtnägija, vaid kommenteeris pelgalt muudest allikatest kuriteosündmuse kohta kuuldut. Prokurör leidis, et ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  32. Esmalt vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium V. Lenardsoni kaitsja S. Belovi väidet, mille kohaselt oleks Narva Linnakohus KrMK § 5 lg 1 p 10 alusel pidanud kriminaalasja süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi lõpetama põhjusel, et kriminaalasja materjalide hulgas on uurija määrus, millega on lõpetatud kriminaalmenetlus V. Lenardsoni ja teiste toimepanijate suhtes KrK § 101 p 7 tunnustel.
  33. Kriminaalasjas menetluse lõpetamise määruse olemasolu oli kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks KrMK § 5 lg 1 p-de 9 ja 10 järgi ja on seda ka KrMS § 199 lg 1 p 5 järgi. Selle kriminaalmenetlust välistava asjaolu põhjendatus lähtub arusaamast, et menetleja peaks toimima loogiliselt järjekindlalt ja et menetlusalusel isikul peab olema võimalus siduda enda õiguspärased ootused menetleja ametlike menetlusotsustega. Kõnealuse kriminaalmenetlust välistava asjaolu puhul on märgata mitmeid paralleele PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõttega, mille kohaselt ei tohi kedagi anda kohtu alla ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Kuid tegemist on üksnes paralleelidega. Kohtulahendi jõustumisega kaasneb selle seadusjõud ja otsuse teinud menetleja - kohus ei saa reeglina seda otsust ise enam tühistada. Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel tehtud kriminaalasja lõpetamise määrusel aga puudub selline jõustunud kohtuotsusele omane tunnus nagu seadusjõud ja seetõttu on menetlejal - eeskätt prokuröril võimalik kogu kohtueelse menetluse vältel tühistada menetluse lõpetamise määrus ja jätkata menetlust ka varem lõpetatu osas.
  34. Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal valitses kuni
  35. novembrini
  36. a KrMK § 215 tekstis tehtud muudatuste jõustumiseni arusaam, et kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus oli ka kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal menetlustakistuseks selles mõttes, et seda määrust ei saanud prokurör kohtuliku arutamise staadiumis tühistada. See seondus asjaoluga, et kohtulik arutamine võis toimuda eranditult süüdistuse osas, milles isik oli kohtu alla antud ja omakorda kohtu alla ei olnud võimalik anda süüdistuses, milles kriminaalmenetlus oli lõpetatud. Kuid ka kõnealusel ajal ei olnud kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus absoluutseks menetlustakistuseks. Kui kohtulikul arutamisel ilmnes vajadus süüdistuse muutmiseks või täiendamiseks selliselt, et see hõlmaks ka lõpetamise määruses kirjeldatut, saadeti kriminaalasi täiendavaks eeluurimiseks. Täiendaval eeluurimisel tühistati lõpetamise määrus, muudeti või täiendati süüdistust ja isik anti kohtu alla ka tühistatud lõpetamise määrusega hõlmatud süüdistuse osas.
  37. Alates
  38. novembril
  39. a KrMK § 215 tekstis tehtud muudatuste jõustumisest muutus prokuröri pädevus kohtumenetluses: sellest ajast alates võis prokurör ka kohtuliku arutamise ajal kas muuta süüdistust raskemaks või koguni esitada uue süüdistuse. Kohtupraktikas tõlgendati KrMK § 215 uut teksti selliselt, et süüdistuse muutmine või uue süüdistuse esitamine kohtus võis tähendada küll kuriteo koosseisu, kuid mitte kuriteo sündmuse muutmist KrMK § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes.
  40. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ülalkäsitletud muudatuste tulemina KrMK §-s 215 oli kriminaalmenetluse koodeksi süstemaatilise tõlgendamise pinnalt alust väita, et kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei saanud enam olla kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal menetlustakistuseks siis, kui süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamisega oli kohtus võimalik hõlmata ka seda süüdistust, milles oli kohtueelsel uurimisel menetlus lõpetatud. Seejuures on oluline arvestada ka seda, et KrMK § 215 lg 3 kohaselt andis kohus kohtualuse ka muudetud süüdistuses kohtu alla.
  41. Ülalkirjeldatud arusaam ei muutnud siiski kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrust ja KrMK § 5 lg 1 p-s 10 sätestatut õigustühiseks. Esiteks oli sel määrusel kestvalt kriminaalmenetlust välistava asjaolu tähendus kohtueelses menetluses ja ilma seda määrust tühistamata ei oleks saanud isikut määruses sisalduvas süüdistuses kohtu alla anda. Ja teiseks oli sellel määrusel tähendus ka kohtumenetluses: ilma kohtus KrMK § 215 alusel ja tingimustel süüdistust muutmata poleks olnud võimalik isikut tunnistada süüdi süüdistuses, milles oli tühistamata kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus.
  42. Kriminaaltoimikus (II kd, lk-d 157 - 158) on tõepoolest uurija määrus
  43. septembrist
  44. a, pealkirjaga "Kriminaalasjas esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus". Sellest määrusest nähtuvalt oli kriminaalmenetlust alustatud KrK §-s 100 ettenähtud kuriteo tunnustel seoses V.S. laiba leidmisega. Määruse resolutiivosas märgitu kohaselt arvatakse esmalt S. Makovile, V. Lenardsonile ja S. Zamahhovile KrK § 100 järgi esitatud süüdistusest välja sõnad "tegi injektsiooni, viies süstla abil naha alla äädikat ja kütteõli". Määruse resolutiivosa teise punkti kohaselt lõpetati S. Makovi, V. Lenardsoni ja S. Zamahhovi suhtes kriminaalmenetlus süüdistuses KrK § 128 lg 1 järgi. Selle määruse põhistavast osast nähtuvalt on KrK § 100 osas süüdistuses tehtav muudatus tingitud asjaolust, et kohtuarstliku ekspertiisi aktidest ei nähtu, et V.S. laibal oleks esinenud jälgi, mis on iseloomulikud tema elupuhusel mõjutamisel elektrivooluga või injektsiooni vahendusel, V.S. verd aga eksperdile uurimismaterjalina saadetud ei ole. Eeltoodust nähtub, et selle määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus S. Makovi, V. Lenardsoni ja S. Zamahhovi osas KrK § 128 lg 1 järgi. Süüdistuses KrK § 100 järgi aga tegelikult ei lõpetatud menetlust ei osaliselt ega ka täielikult. Seda süüdistust üksnes muudeti määruse resolutiivosas kirjeldatud viisil. Seega pole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käesoleva kriminaalasja menetlemisel uurija sisuliselt teinud KrK § 100 järgi esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ja juba seetõttu puudub alus rääkida menetlustakistusest KrMK § 5 lg 1 p 10 mõttes. II
  45. Käesoleva kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus seondub S. Zamahhovi kaitsja M. Korlenko kassatsioonkaebuses, aga ka V. Lenardsoni kaitsja vandeadvokaat T. Pürni poolt Riigikohtu istungil esitatud väitega, et kuna V.S. surm saabus S. Makovi poolt kannatanule viiliga südamesse löömise tagajärjel, siis ei saa teisi sündmuskohal viibinud kohtualuseid käsitleda kaastäideviijatena. Sellega seoses märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.
  46. Kõik kohtualused on tunnistatud süüdi KrK § 101 p 7 järgi, s.o tahtlikus tapmises eriti piinaval või julmal viisil. Kohtud lugesid tuvastatuks, et S. Makov, S. Zamahhov ja V. Lenardson, tegutsedes grupis tahtliku tapmise eesmärgil, sidusid V.S. kleeplindiga tugitooli külge ja saades aru, et nad tekitavad kannatanule eriti piinavat valu ja kannatusi, lõid teda rusikatega ja jalgadega vastu pead ning keha, tekitades massiivsed verevalumid peas, peaaju põrutuse ja verevalumi kõva ajukesta all ning rida teisi vigastusi. Samal ajal S. Makov piinas kannatanut, pannes viimase paljaste jalataldade vastu voolu all olevad triikraua juhtmed ning kallates talle suhu äädikat ja kütteõli. Seejärel süstisid S. Makov ja S. Zamahhov kannatanule naha alla äädikat, kütteõli ja õhku, V. Lenardson aga kägistas V.S. triikraua juhtmega. Pärast seda lõi S. Makov V.S-le viiliga südame piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. Seejuures on kohtud lugenud tuvastatuks, et kõik kohtualused osalesid kannatanu kinnisidumises, peksmises ja muul viisil piinamises tapmise eesmärgil. Tähele tuleb panna, et kohtud ei ole kohtualustele süüks arvatud mitte pelgalt tahtlikku tapmist, vaid selle täideviimist eriti piinaval viisil. Kohtu poolt tuvastatust tuleneb seega, et kõik kolm kohtualust osalesid vahetult neile süüksarvatava käitumise objektiivse teokoosseisu realiseerimisel. Seega on ainetu kaitsja väide, et tagajärje saabumise eest täideviijana peaks vastutama vaid surma vahetu põhjustaja. Kaastäideviimise õpetuse kohaselt on kaastäideviijatena igal juhul käsitletavad kõik, kes vahetult ise realiseerisid mingi süüteokoosseisu objektiivsesse külge jääva teo. Praegusel juhul on see ka tuvastatud ja kohtualuseid on õigustatult käsitletud kui raskendaval asjaoludel toime pandud tahtliku tapmise kaastäideviijaid.
  47. Eelmises punktis märgitust lähtuvalt on kohtud sisuliselt lugenud raskendavatel asjaoludel toimepandud tapmise kaastäideviimise kohtualuste poolt tuvastatuks nn formaal-objektiivsest teooriast lähtuvalt. Selle teooria kohaselt on täideviijana käsitatav üksnes see isik, kes ise paneb toime süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluva teo. Kuid samas on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses kaastäideviimine loetud tuvastatuks viitega järgmisele tsitaadile Riigikohtu poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-88-03 (RT III, 2003,25, 253) tehtud otsusest: "(kaas)täideviimine seisneb objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumis, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb)." See tsitaat viitab aga materiaal-objektiivsest ehk teovalitsemise teooriast lähtumisele. Kuigi käsitletava kriminaalasja puhul oli faktilistest asjaoludest lähtuvalt kaastäideviimine õigesti tuvastatud formaal-objektiivsele teooriale tuginevalt, loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium kaastäideviimise ja kuriteost osavõtu piiritlemisel jätkuvalt põhjendatuks lähtumist avaramast - materiaal-objektiivsest ehk teovalitsemise teooriast. Seejuures on nn isiklikust teovalitsemisest lähtuv formaal-objektiivne teooria materiaal-objektiivse teooria üheks osaks.
  48. Ühtlustamaks Riigikohtu senist praktikat teovalitsemise teooria kohaldamiseks, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. 21.1 KarS § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kõnealusest teooriast lähtuvalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulistest tegevustest. Ilma teovalitsemiseta toimepanijad ei ole käsitatavad mitte kaastäideviijatena vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana. 21.2 Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 lause 1 mõistes kooskõlastatult. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus. 21.3 Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina. 21.4 Seega lähtutakse teovalitsemise teoorias arusamast, et KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Arvestada tuleb aga siinkohal iga isiku täideviijakvaliteeti: altkäemaksu saab võtta vaid ametiisik, kõik kaastäideviijad peavad olema süüvõimelised jne (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-149-97- RT III 1997, 17, 177). 21.5 Seega ei ole teovalitsemise teooria tähenduses nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine" (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-23-01 p 6 - RT III 2001, 8, 91). Järelikult võib süüteo kaastäideviija olla teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja: nt valvab, et keegi süüteo toimepanemisele vahele ei tuleks, juhib tähelepanu kõrvale jne. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-20-03 (RT III 2003, 9, 90) märkinud, et kriminaalkoodeksi mõttes kuriteo ettevalmistamises ja organiseerimises osalenud isikuid võib vaadelda (kaas)täideviijana, mis veelgi kinnitab, et täideviija mõiste ei ole tingimata ja alati seotud objektiivse teokoosseisu realiseerimisega. III
  49. Riigikohtu istungil vaidlustas S. Zamahhovi kaitsja vandeadvokaatA.-E. Lukas anonüümse tunnistaja ütluste kasutamise tõendina põhjendusega, et see tunnistaja ei olnud mitte kuriteosündmuse pealtnägija, vaid kommenteeris pelgalt muudest allikatest kuriteosündmuse kohta kuuldut. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalmenetluse seaduses ei sisaldu keeldu tunnistada anonüümseks tunnistajaks ka isikut, kes on tuletatud tõendi allikas. Vaidlustatud kohtuotsus ei tugine ainuüksi ega ka mitte määravas ulatuses kõnealuse anonüümse tunnistaja ütlustel.
  50. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub S. Zamahhovile mõistetud karistusega ning ei pea vajalikuks kohtute asjassepuutuvaid seisukohti täiendavalt analüüsida.
  51. Kooskõlas eeltooduga ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.