← Eesti

3-1-1-106-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-106-04 Otsuse kuupäev

  1. jaanuar
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi A. P. väärteoasi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 151 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsus väärteoasjas nr 2-4/75/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Politseiprefekuuri kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. detsember
  6. a Istungil osalenud isikud Põhja Politseiprefekuuri esindaja juhtivkonstaabel Ivo Tamla Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  7. mai
  8. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. A. P.-le koostati
  10. novembril 2003,
  11. detsembril 2003,
  12. jaanuaril 2004,
  13. jaanuaril 2004,
  14. jaanuaril 2004 ja
  15. veebruaril 2004 väärteoprotokollid narkootilise aine tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta. Väärteoasjad saadeti lahendamiseks Tallinna Linnakohtule, kes arutas neid eraldi menetlustes ja karistas A. P.-it
  16. aprillil
  17. a tehtud kuue kohtuotsusega arestidega 15, 17, 23, 17, 25 ja 28 päevaks.
  18. A. P. esitas linnakohtu otsuste peale kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes aresti osade kaupa kandmise võimalust, põhjendades seda vajadusega hoolitseda lapseootel abikaasa eest.
  19. Tallinna Ringkonnakohus ühendas
  20. mai
  21. a määrusega menetluse ökonoomia huvides väärteoasjad ühte menetlusse, rahuldas
  22. mai
  23. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tallinna Linnakohtu
  24. aprilli
  25. a otsused väärteoasjades nr 4-2448/03, 4-79/04, 4-139/04, 4-184/04, 4-323/04 ja 4-484/04 karistuse mõistmise osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, karistades A. P.-it narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse (NPAS) § 151 alusel 30-päevase arestiga. Ühtlasi vabastati A. P. arestist seoses karistuse ärakandmisega. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Linnakohus oleks pidanud KrMK § 2171 lg-le 1 ja VTMS § 63 lg-le 1 tuginedes väärteoasjad ühendama. Asja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu sama kohtuniku menetluses oli A. P. suhtes üheaegselt kuus samaliigilist väärteoasja.
  26. aprillil
  27. a peeti kuus istungit ja vormistati kuus kohtuotsust. Pärast A. P. apellatsioonkaebuse saabumist tehti sellest viis ärakirja ja kuus eraldi väärteoasja saadeti edasi ringkonnakohtule. Ringkonnakohus pidas sellist olukorda lubamatuks aja ja materiaalsete vahendite raiskamiseks, leides, et selline kohtupidamine on kunstlik, kahjustab kohtu mainet ja menetlusaluse isiku kaitseõigust. Ringkonnakohus nentis ühtlasi, et kuni
  28. septembrini
  29. a kehtinud HÕS § 27 lg 1 nägi ette, et ühele isikule määratakse kahe või enama haldusõiguserikkumise eest halduskaristus iga haldusõiguserikkumise eest eraldi. Alates
  30. septembrist
  31. a kehtiv KarS § 63 lg 3 sätestab, et isikule määratakse karistus iga teo eest eraldi juhul, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule. A. P. teod on aga kõik subsumeeritavad NPAS § 151 alla, mistõttu väärtegude kogum on välistatud. Tegemist on ühe ja sama väärteo korduva toimepanemisega. Karistusseadustiku § 48 kohaselt võib kohus mõista väärteo eest kuni 30-päevase aresti. Tallinna Linnakohus on karistanud A. P.-t kuue otsusega kokku 108-päevase arestiga. A. P.-le mõistetud karistus ületab seadusega lubatud maksimummäära, mistõttu tuleb linnakohtu otsused karistuse osas tühistada ja lühendada mõistetud aresti kolmekümne päevani. Kuna A. P. on karistuse ära kandnud, tuleb ta arestist vabastada.
  32. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Põhja Politseiprefektuur, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõustada Tallinna Linnakohtu
  33. aprilli
  34. a otsused. Kassatsioonkaebuse kohaselt annavad KrMK § 2171 ja VTMS § 63 lg 1 kohtule küll õiguse, kuid ei kohusta ühendama väärteoasju ühte menetlusse. Kassaator ei nõustu sellega, et linnakohus oleks käitunud põhjendamatult ebaökonoomselt, arutades asju eraldi. Nimelt hoidis menetlusalune isik menetlusest kõrvale, esitades oma elukoha osas valeandmeid. Erinevate väärteoasjade ühel päeval arutamise tingis menetlusaluse isiku tabamine ja istungile toimetamine
  35. a aprillis. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohtu seisukoht viib järelduseni, et narkomaani saab narkootikumi tarbimise eest karistada üksnes ühel korral maksimaalse karistusmääraga aresti näol. Ülejäänud väärteoepisoodide eest on õigusrikkujad karistamatud. Sama kehtiks muus seaduses (nt liiklusseaduses) sätestatud rikkumiste puhul. Ühtlasi tähendaks ühendamise nõue seda, et kui menetlusalune isik paneb toime pidevalt uusi rikkumisi ja peetakse igakordselt kinni VTMS
  36. peatükis sätestatud korras, mis tuleb KarS § 68 lg 2 kohaselt lugeda karistuse kandmise aja hulka, võivad kinnipidamised ületada aresti maksimaalmäära.
  37. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis
  38. novembri
  39. a määrusega väärteoasja VTMS § 167 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule seaduse kohaldamise üle tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu.
  40. Kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil toetas Põhja Politseiprefektuuri esindaja kassatsioonkaebust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  41. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad tuleb üldjuhul menetlusökonoomia kaalutlustel ühendada. Samas on väärteoasjade ühendamine VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtuvälise menetleja või kohtu õigus, mitte aga kohustus. Ka pole alust eeldada, et ühendamata jätmine iseenesest tooks endaga kaasa ebaõige või põhjendamatu kohtuotsuse, mistõttu ei ole tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
  42. Ka väärteoasjad ühendanud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nähtub, etlinnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei olnud menetlusõiguse oluline rikkumine, vaid materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (otsuse lk 2 viimane lause). Nimelt tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsused karistuse osas, kuna sama isiku suhtes tehtud kuue iseseisva kohtuotsusega mõistetud karistused ületasid mitmekordselt nii NPAS §-s 151 ettenähtud sanktsiooni kui KarS §-s 48 sätestatud karistusliigi ülemmäära, milleks on kuni kolmekümnepäevane arest. Ringkonnakohus märkis, et karistusseadustik ei näe ette võimalust mõista sama väärteo korduva toimepanemise korral iga episoodi eest eraldi karistust. KarS § 63 lg 3 kohaselt saab iga väärteo eest eraldi karistuse mõista vaid juhul, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule. Seetõttu võib sama väärteo korduva toimepanemise korral mõista ühe karistuse sanktsiooni ülemmäära piires.
  43. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. KarS § 62 kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Seega võib isikut NPAS § 151 järgi karistada faktilise korduvuse korral üksnes kuni 300 trahviühiku (18 000 krooni) suuruse rahatrahviga või kuni kolmekümnepäevase arestiga.
  44. Eelnev kehtib juhul, kui karistus korduva rikkumise eest määratakse või mõistetakse ühe ja sama väärteoasja menetluse raames. Samas ei ole alati põhjendatud ega võimalik erinevaid episoode puudutavate väärteoasjade ühendamine ühte menetlusse. Kuigi karistusseadustik ei reguleeri seda, kuidas peaks toimima karistuse mõistmisel kirjeldatud olukorras, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda. Vastav nõue tuleneb PS § 12 lg 1 esimeses lauses sisalduvast üldisest võrdsuspõhiõigusest, mille kohaselt tuleb sarnases olukorras olevaid isikuid kohelda ühtemoodi. Isikuteks, keda tuleb võrdselt kohelda, on need, kes on enne esimese karistamisotsuse tegemist pannud korduvalt toime samale väärteokoosseisule vastava teo (mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi
  45. aprilli
  46. a otsus asjas 3-4-1-2-02, RT III 2002, 11, 108). Seega ei või enne esimese karistamisotsuse tegemist toime pandud samale väärteokoosseisule vastavate tegude eest määratud või mõistetud karistused ületada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära ka juhul, kui episoode arutatakse eraldi. Kriminaalkolleegium möönab, et olukord, kus isikut võib enne esimest karistamisotsust toime pandud korduva rikkumise eest karistada ettenähtud sanktsiooni ülemmäära piires, võib tuua kaasa sagedaste õiguserikkujate põhjendamatult leebe kohtlemise. Kuna aga tegemist on seadusest tuleneva piiranguga, siis on tekkinud olukorda võimalik muuta üksnes seadusandlikul teel. Märkida tuleb seda, et lähtuvalt VTMS § 63 lg-st 3 on väärteoasjade ühendamise õigus kohtuvälisel menetlejal ja maa- või linnakohtul. Seega ei olnud Tallinna Ringkonnakohtul õiguslikku alust väärteoasjade ühendamiseks. Samas ei ole see toonud kaasa ebaõiget kohtuotsust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna ka liitmata jätmise korral ei oleks tohtinud karistuste summa ületada sanktsiooni ülemmäära.
  47. Eelnevast tulenevalt ei ole Tallinna Ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, mistõttu tuleb VTMS § 174 p 1 alusel jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  48. mai
  49. a otsuse muutmata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.