, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5, § 214 lg 2 pde 1 ja 4 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viru Ringkonnakohtu
järgi vangistusega 7 aastaks, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi vangistusega 6 kuuks, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega 4 aastaks ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vangistusega 2 aastaks.
alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest liitkaristus 10 aastat vangistust.
A.-le kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 11 aastat vangistust.
alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 1 aasta 4 kuud ja 4 päeva. Sama otsusega tunnistati süüdi V. B. ja D. B., kuid nende osas pole kassatsioonkaebust esitatud. 2. Kohtu alla oli S. A.
veebruaril
, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüks arvatu osas on kohtuotsuses kirjas järgmisel kujul. 3.1 Puutuvalt tapmise süüdistust on kohtuotsuses märgitud, et "A. süüdistuses
Kohus toetub tunnistajate L. H. ja I. B. ütlustele, kes andsid ütlusi selle kohta, et kohtualune tekitas noahaava, väljendades seejuures tahtlust tappa. Kohtualune rääkis kannatanu surmast. Kohtualuse käitumist peale noahaavade tekitamist võib tõlgendada kui kahetsust. Kuid vaatamata sellele ei osutanud ta kannatanule tõhusat abi, ei kutsunud välja kiirabi, jättis kannatanu trepikoja põrandale". 3.2 Lugedes tõendatuks S. A. süü
lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, märgitakse kohtuotsuses esmalt, et "oli kindlaks tehtud, et V. B. ja M. K. olid kohtualuste poolt läbi pekstud, misjärel nõudsid kohtualused neilt raha ja nõudsid võlakirjade kirjutamist. A. nõudis kannatanutelt kummaltki 2500 krooni. Just A. nõudis võlakirjade kirjutamist. Allkirjade kirjutamise fakti kinnitasid kannatanud ja ei eita ka kohtualused. Üks allkiri oli ära võetud V. B.-lt. D. B. nõudis allkirja V. B.-lt, aga V. B. nõudis allkirja M. K.-lt. Allkirjade kirjutamist kontrollis A.-i. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et äravõetud allkirjal on V. B. nimi kirjutatud vene keeles." 3.3 Käsitledes S. A. süüdistust
K. vabatahtlikult sõiduauto juhtimise üle S. A.-le ja mingit vägivalda ei tarvitatud. Kohus nõustus kohtualuse väidetega selles, et juht vahetati välja seetõttu, et ta oli purjus, tundis halvasti teed ja oleks peaaegu sillal avarii põhjustanud. Edasiselt aga märgitakse kohtuotsuses, et "sõiduauto omastamise faktis arvab kohus, et süüdistus
Nad võtsid auto pandiks, s.o ajutiseks kasutamiseks ilma omastamise eesmärgita. Kõik kolm kohtualust sõitsid võõra autoga minema. Auto oli hiljem ära võetud A.-lt". 4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused S. A. ja tema kaitsja Aleksei Smelov. S. A. vaidlustas enda süüditunnistamise
S.-i tapmise tahtlust. Samuti märkis ta, et võttis M. K-i auto pandiks ja tal puudus selle ajutise kasutamise eesmärk. Kaitsja palus S. A. kuriteo süüdistuse
järgi ümber kvalifitseerida
Mõlemad apellandid palusid kergendada karistust.
Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu järeldustega S. A. süüdistuses ka
järgi, välistades teo kvalifitseerimise
Kohus rõhutas, et tavalise elukogemusega inimene teab, et noaga on võimalik inimesele tekitada eluohtlikke vigastusi ja et arteri vigastamisega kaasneb ulatuslik verejooks, mis põhjustab inimese surma. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. S. A. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politðev esitas kassatsioonkaebuse, vaidlustades ringkonnakohtu otsuse nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu järgmiste põhjendustega. 6.1 S. A. on põhjendamatult süüdi tunnistatud
K.-i autoga R.-st A.-sse sõidu eest. Kaitsja väidab, et süüdistatava tahtlus ei olnud suunatud auto loata kasutamisele. Eesmärk oli sundida kannatanuid raha maksma. S. A.-le
järgi süüksarvatud tegevust tuleb käsitada väljapressimisena
Kuigi kuritegude ideaalkogumit ei ole tuvastatud on S. A. ühe ja sama tegevuseeest tunnistatud süüdi nii väljapressimises kui ka asja omavolilises kasutamises märgib kaitsja. Eeltoodu põhjal leiab kaitsja, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust, sest vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. 6.2 S. A. süüditunnistamises
MS § 61 lg 2 sätteid. Kaitsja rõhutab, et S. A. lõi kannatanut noaga jalga ühe korra ja vigastatud kehapiirkond ei olnud elutähtis. Sellest saab järeldada, et ta mitte ei soovinud kannatanu surma, vaid suhtus surma saabumise võimalusse kergemeelselt. Kuriteokoosseisu subjektiivse tunnuse tuvastamisel on kohtud jätnud tähelepanuta süüdistatava käitumise pärast noaga löömist. 6.3 Kassaator leiab, et kohtud on põhjendamatult lähtunud KrMS § 312 p 3 sätestatust ja lugenud noaga arteri vigastamisega inimese surma kaasnemise üldtuntud asjaoluks. Kaitsja palub kvalifitseerida S. A. poolt kannatanu noaga löömine
p 1 järgi, kannatanu surma põhjustamise aga
A. soovis kasutada ajutiselt võõrast autot eesmärgiga jõuda koos kaaskohtualustega Y külast A. alevikku. S. A. süü
Prokurör rõhutab, et vastupidiselt kassatsioonis märgitule, ei tõenda S. A. käitumine pärast kannatanu noaga löömist tahtluse puudumist. Reaalset meditsiinilist abi ta kannatanule ei osutanud. Tunnistajate ütluste kohaselt hoopis lõi vigastatud kannatanut rusikaga ja jalaga. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEGIUMI SEISUKOHT I 9. Väites, et S. A. tegevus M. Kimseni auto hõivamisel on käsitletav
§-s 214 sätestatud väljapressimisena ega tohiks seega olla täiendavalt kvalifitseeritav
järgi, tugineb kassaator Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-55-97 (RT III 1997, 20, 210) tehtud kohtuotsusele. Riigikohtu ülalnimetatud otsuses on tõepoolest märgitud, et kui kannatanule kuulunud auto äravõtmine oli sisuliselt väljapressimise toimepanemise viisiks ja kui selle ainsaks eesmärgiks oligi väljapressimise esemeks oleva rahasumma kättesaamine ning puudus auto omastamise tahtlus, siis ei kvalifitseerita tegu mitte eraldi väljapressimise ja röövimisena vaid üksnes väljapressimisena KrK § 142 järgi. Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. kohtuotsuse vastuolulisus on selles, et ühelt poolt, erinevalt süüdistusest, milles S. A. oli kohtu alla antud, märgitakse kohtu järeldustes, et M. K. andis auto juhtimise vabatahtlikult üle S. A.-le. Kuid samas on kohus leidnud, et auto võeti ära pandina. Kohtuotsusest ei nähtu, millal algas
Ilmselt tuleks väitest, et auto võeti ära pandina, järeldada, et auto äravõtmine oli väljapressimise toimepanemise viisiks. Sellisel juhul oleks aga tulnud põhjendada, millistele tõenditele tuginevalt ja millise õigusliku põhjendusega erinevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kohtuasjas nr 3-1-1-55-97 (RT III 1997, 20, 210) tehtud otsuses märgitust, oli käsitletaval juhul alust kvalifitseerida S. A. tegevus eraldi ka
II 10. Nõustuda tuleb kassaatori etteheidetega puutuvalt S. A. süüditunnistamist
Tunnistades S. A. süüdi selles süüdistuses, on Ida-Viru Maakohus oma järeldustes olnud väga napisõnaline, märkides üksnes järgmist. "Kohus toetub tunnistajate L. H. ja I. B. ütlustele, kes andsid ütlusi selle kohta, et kohtualune tekitas noahaava, väljendades seejuures tahtlust tappa. Kohtualune rääkis kannatanu surmast. Kohtualuse käitumist peale noahaavade tekitamist võib tõlgendada kui kahetsust. Kuid vaatamata sellele ei osutanud ta kannatanule tõhusat abi, ei kutsunud välja kiirabi, jättis kannatanu trepikoja põrandale." Kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist on nimetatud tunnistajate ütluste sisu kirja pandud järgmiselt. L. H. on rääkinud, et J. S-i ja A.-i vahel tekkis kaklus, mille käigus Artjuhhovski lõi J. S.-le noahaava jalga öeldes seejuures "Sa tahad surra". Pärast noalööki sidus A.-i kannatanu jala kinni ja viis ta vannituppa. Vannitoas aga hakkas A.-i kannatanut käte ja jalgadega peksma. Korteriomanik I. B. nõudmise peale toimetasid A.-i, L. H. ja I. B. kannatanu korterist välja. L. H. sõnade kohaselt nägi ta et kannatanu suri trepikojas ja et A.-i ehmus sellest. Tunnistaja I. B. on kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist kirjapandu kohaselt kinnitanud kohtuistungil tunnistaja L. H. ütlusi lisades, et ta tahtis kannatanule noahaava tekitamise järgselt kutsuda kiirabi. A.-i aga ei lubanud seda põhjendusega, et selle haava kätte ei surda. Kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist on puutuvalt süüdistust
Märkimata on jäetud, millised materjalid avaldati ning kohtuotsuse järeldustest ei nähtu, kas ja kuivõrd kohus tugineb järeldustes neile materjalidele.
järgi poleks piisanud ka sellest, kui kohus oleks analüüsinud ja tõendeile tuginevalt põhjendanud kohtualuse tahtlust surma põhjustamiseks üldiselt " ilma tahtluse liiki konkretiseerimata. Kuriteo tehioludest lähtuvalt, eriti aga S. A. käitumist pärast noalööki silmas pidades, oleks olnud piisavalt alust analüüsida, kas tagajärje suhtes polnud mitte tegemist kaudse tahtlusega. Kuid arvestades seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on intellektuaalne külg kokkulangev, oleks siinjuures vältimatult tulnud analüüsida, kas S. A., tekitades tahtlikult noalöögiga jalga kehavigastuse, möönis kannatanu surma saabumist noalöögi tulemina, või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut). III
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.