3-1-1-95-04

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-04

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus
2. jaanuari
3. a kohtuotsuses seisukohale, et piiritlemaks erinevaid Karistusseadustikus sätestatud seksuaalkuritegusid, tuleb Karistusseadustiku seksuaalkuritegusid sätestavat jagu tõlgendada süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt. Keskseks küsimuseks, mille alusel seda teha, on suguühenduse mõiste sisustamine. Käsitledes suguühendust üksnes mehe peenise viimisena naise tuppe, ei oleks isiku poolt muu võimaliku seksuaalse vägivalla toimepanemisel võimalik arvestada õigushüve kahjustamise raskust. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et vägistamise objektiivsesse külge kuuluvate konkreetsete tegude määratlemine on seadusandja poolt jäetud kohtupraktikale.
4. Edasi leitakse otsuses, et suguühenduse all karistusõiguse mõttes tuleb eelkõige mõista seksuaalset ühendust, s.t oluline pole mitte ühenduse reproduktiivne kvaliteet, vaid selle seksuaalne iseloom. Sõna teine pool, ühendus, tähendab aga kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse, kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. Sobivaks piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan. Seega tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul Karistusseadustiku järgi lugeda vägistamiseks vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad lisaks mehe peenise viimisele naise tuppe ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või eseme viimise tuppe.
5. Leian, et KarS § 141 lg-s 1 kasutatud mõiste - suguühendus - ei võimalda vägistamise objektiivse koosseisu nii laia tõlgendamist. Selline tõlgendus annab minu arvates põhjust arvata, et seaduses sõnastatud vägistamise objektiivne koosseis ei ole õigusselge. Suguühenduse mõiste sedavõrd lai tõlgendus viib esmalt selleni, et juriidilist haridust mitteomaval isikul ei ole üksnes seadust lugedes võimalik mõista selle kuriteo objektiivset koosseisu ehk aru saada, millist tegu loeb seadus vägistamiseks. Teiseks on kriminaalseaduse sedavõrd laia tõlgendamise korral oht, et kohus võib lugeda kuriteo objektiivsesse koosseisu ka tegusid, mida seadusandja sellesse arvanud ei ole, s.t kohus asub tahtmatult seadusandja rolli.
6. Olen seisukohal, et vägistamise objektiivne koosseis võiks iseenesest olla tõesti ka nii lai, nagu seda tõlgendas Riigikohtu kriminaalkolleegium või isegi laiem, kuid sellisel juhul peaks seadusandja tahe olema vastavalt ka seaduses sõnastatud. Käesoleval ajal kehtiva KarS § 141 lg 1 dispositsiooni kohaselt on minu arvates võimalik vägistamise objektiivsesse koosseisu hõlmata üksnes vägivaldne ja kannatanu tahte vastane suguühe. Seni, kui seadusandja ei ole andnud suguühtele teist sisu, tuleb suguühet mõista selle sõna kõige tavalisemas, s.o on igale inimesele arusaadavas tähenduses ehk mehe peenise viimisena naise tuppe. Samas ei ole välistatud, et edaspidi võib seadusandja vägistamise objektiivset koosseisu laiendada ka tegudega, mis ei piirne üksnes suguühtega. Ott Järvesaar Riigikohtunik