Obsah (7)

§ 14§ 10§ 12§ 7§ 8§ 9§ 18

MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-160-04 Otsuse kuupäev Tartu, 02. veebruar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi Kohtutäitur Enno Kermiku avaldus võlgniku Markku

) § 14 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvarasse. Kuigi abikaasad omandasid kinnistu ostmise tagajärjel kumbki 1/2 mõttelist osa, moodustavad mõlemad mõttelised osad

§ 14lg 1 kohaselt ühisomandi.

1. septembril
2. a Saare Maakohtu otsusega abielu lahutati, kuid ühisvara ei ole siiani jagatud. Eeltoodu alusel ja tulenevalt TMS § 6410 lg-st 4 ja

§-st 18¹ ei ole väidetavalt M. J. Anderssonile kuuluvat 1/2 mõttelist osa Sääse kinnistust võimalik müüa sundenampakkumisel. Sissenõudja oleks pidanud esmalt esitama hagi ühisvara jagamiseks ja alles seejärel pöörama sissenõude võlgniku varale sundenampakkumise teel. Ühtlasi leidis erikaebuse esitaja, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 333 lg 1 p 3 alusel tühistada, sest maakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, kuna otsustas erikaebuse esitaja õiguste ja kohustuste üle ilma teda protsessi kaasamata. Eeltoodust tuleneb ka erikaebuse esitaja õigus esitada erikaebus, kuigi ta ei olnud maakohtus protsessiosaline.

1. Vastuses erikaebusele leidis kohtutäitur, et erikaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole L. Andersson ja M. J. Andersson seni Sääse kinnistut ühisomandina käsitanud. Erikaebuse esitaja ei ole esitanud vastuväiteid
2. septembri
3. a Saare Maakohtu määrusele, millega seati kohtulik hüpoteek 1/2 mõttelisele osale kinnistust. Samuti ei ole võlgnik käesoleva menetluse kestel väitnud, et tegemist on ühisvaraga. Kaasomaniku kaasamist protsessi täitemenetluse seadustik ette ei näe.
4. Sissenõudja vaidles huvitatud isikuna erikaebusele vastu ja leidis, et kinnistu ostu-müügileping sisaldab muuhulgas abikaasade selget kokkulepet, et kinnistu omandatakse mitte ühis-, vaid kaasomandisse. Nimetatud kokkulepe on

§ 10lg 4 ja § 9 lg 1 p 2 kohaselt käsitatav abieluvaralepinguna.

Muuhulgas ei ole erikaebuse esitaja vaidlustanud hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmist võlgniku osale, seega on erikaebuse esitaja lähtunud sellest, et tegemist on kaasomandiga. Samuti oli huvitatud isik seisukohal, et erikaebuse esitajal puudub alus kaebuse esitamiseks, kuna vaidlustatud määrus ei riiva tema õigusi ja kohustusi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohtu määrus ei riku erikaebuse esitaja õigusi. Sissenõude pööramise viisi määramisel ei otsustatud tema õiguste ja kohustuste üle ja kohus ei pidanud teda menetlusse kaasama. Kinnistu omandati abielu ajal abikaasade kaasomandisse ja kinnisasja mõttelise osa müümine sundenampakkumise teel ei riku kaasomaniku õigusi. Seega on võlgnikule ja erikaebuse esitajale kuuluva mõttelise osa suurus kindlaks määratud ega ole vajalik ühisvara jagamine TMS § 6410 lg 4 kohaselt. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4. L. Andersson esitas ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta kohtutäituri avaldus rahuldamata. Erikaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei ole käesoleval juhul tegemist ühisvaraga, ega viidanud seadusesätetele, millele tuginedes kohus järeldusteni jõudis. Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut ega jaganud ühisvara ei abielu kestel ega pärast seda.

§ 12

lg 2 kohaselt tuleb ühisvara jagada ka siis, kui abikaasad oleksidki sõlminud abieluvaralepingu. Sellest tulenevalt ei ole võimalik kinnistule sissenõuet pöörata ilma ühisvara eelnevalt jagamata. L. Andersson märkis, et kuna abikaasade ühisvara on seni jagamata, tuleb esmalt abikaasade ühisvara jagada, arvestades abikaasadevahelisi nõudeid teineteise suhtes ja asjaolu, et tema elab majas kolme lapsega. Kuna tegemist on ühepereelamuga ei ole kinnistut võimalik realiseerida nii, et see ei kahjustaks teise poole huve.

1. Kohtutäitur pidas erikaebuse vastuses ringkonnakohtu määrust õigeks. Kinnistu on endiste abikaasade kaasomandis, kuna kinnistu ostu-müügileping sisaldab selgesõnaliselt abikaasade tahet ja abieluvaralist kokkulepet vara kuuluvuse kohta. Kuna erikaebuse esitaja ei ole varasemate jõustunud kohtulahendite kohta vastuväiteid esitanud, ei saa ta enam vaidlustada sissenõude pööramise viisi määramist. Lisaks märkis kohtutäitur, et käesoleva vaidluse raames ei saa uuesti läbi vaadata eelnevaid jõustunud kohtulahendeid ega muuta olemasolevaid kinnistusraamatu kandeid. Käesoleval juhul on tegemist eelneva kohtulahendi alusel seatud hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise viisi määramisega.
2. Sissenõudja vaidles erikaebusele vastu, leides, et kinnistu ostu-müügileping sisaldab ka abieluvaralepingu sätteid. Kuna ühisvara ei tekkinud, ei ole võimalik seda jagada. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
4. Ringkonnakohus leidis, et kinnistu omandati abikaasade kaasomandisse, mistõttu ei pea sissenõudja esitama kohtule hagi ühisvara jagamiseks ja kinnisasja mõttelise osa müümine sundenampakkumise teel ei riku teise abikaasa kui kaasomaniku õigusi. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 330 lg-t 3, kuna ei põhjendanud oma seisukohti ega viidanud seadusesätetele, mille alusel ta eespool nimetatud järeldustele jõudis.
5. Kolleegium märgib, et abikaasade varalisi õigusi ja kohustusi reguleerib perekonnaseadus.

§ 7

kohaselt määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud.

§ 8

lg 1 kohaselt võivad abikaasad vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt seadusjärgsest abieluvarareþiimist kindlaks määrata abieluvaralepinguga, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud või kui leping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse

§ 8

lg 2 kohaselt abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes seadusjärgset abieluvarareþiimi. Sellest tulenevalt kehtib abikaasade varalistes suhetes seadusjärgne ühis- ja lahusvarareþiim siis, kui abikaasad ei ole muus kokku leppinud. Kaebaja väitel on tegemist ühisvaraga ja abieluvaralepingut ei ole sõlmitud.

1. Kui abikaasad on abieluvaralepinguga määranud kindlaks teistsugused varalised õigused ja kohustused, kui seda näeb ette seadusjärgne abieluvarareþiim, kehtib abieluvaralepingus kokkulepitu. Käesolevas vaidluses on abikaasad sõlminud abielu kestel kinnistu omandamiseks ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingu p 5 kohaselt müüs müüja tema omandis oleva terve kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega seda vastuvõtvatele ostjatele kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. Lepingu p-s 8 avaldasid pooled, et nad on kokku leppinud kinnistu omandi ostjatele võrdsetes mõttelistes osades üleandmises ja taotlesid ostjate L. Anderssoni ja M. J. Anderssoni kandmist kinnistusraamatusse terve kinnistu kaasomanikena. Kolleegium märgib, et lepingu pealkirjast hoolimata võivad viidatud kinnistu ostu-müügilepingu punktid olla käsitatavad ühtlasi abieluvaralepinguna. Kas kinnistu ostu-müügilepingus sisalduv kokkulepe omandada kinnistu kaasomandisse on käsitatav abieluvaralepinguna, sõltub sellest, kas kokkulepe vastab oma põhiolemuselt abieluvaralepingule ning on täidetud vajalikud vorminõuded.
2. Abieluvaralepingu erisused on reguleeritud perekonnaseaduses.

§ 8

kohaselt peab abieluvaraleping olema sõlmitud abikaasade vahel abikaasade vastastikuste varaliste õiguste ja kohustuste kohta ning

§ 9

täpsustab, milles saab abieluvaralepinguga kokku leppida.

§ 9

lg 1 p 2 kohaselt võib abieluvaralepinguga kindlaks määrata, milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara.

§ 10lg 4 kohaselt sõlmitakse abieluvaraleping notariaalses vormis.

Abikaasade sõlmitud kinnistu ostu-müügilepinguga võivad eespool loetletud tingimused olla täidetud. Seega on võimalik, et samaaegselt kinnisasja ostu-müügilepinguga sõlmisid abikaasad ka abieluvaralepingu. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tõlgendama esitatud lepingudokumenti ja otsustama, kas nimetatud lepingus kokkulepitu on käsitatav ka abieluvaralepinguna. Seejuures tuleb lepingus sisalduvaid tahteavaldusi tõlgendada vastavalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lg-le 1, mille kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kui abikaasad soovisid kinnistut kaasomandisse ostes määrata kindlaks, et omandatav mõtteline osa kinnistust on nende lahusvara, on kinnistu ostu-müügilepinguga samaaegselt sõlmitud ka abieluvaraleping. Seejuures saaks asjaõiguslepingu ja kinnistusraamatu kande tulemusena see abieluvaraleping olla ka täidetud. Kui abikaasad sõlmisid ka abieluvaralepingu ja kinnistu mõttelised osad on nende lahusvaraks, siis selle müümiseks sundenampakkumise teel ei ole vajalik eelnev vara jagamine. 15.

§ 18

¹ ja TMS § 6410 lg 4 kohaselt tuleb ühisvara jagada enne sellele sissenõude pööramist. Kolleegium leiab, et kuna vaidlus on abikaasa vara suhtes sundtäitmise viisi otsustamise üle, mis võib puudutada teise abikaasa õigusi ja kohustusi, saab abikaasa ka sundtäitmise viisi otsustamise menetluses esitada vastuväite, et vaidlusalune vara kuulub abikaasade ühisvarasse. Täiendavalt märgib kolleegium, et kuigi asjaõigusseaduse § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, on võimalik, et

§ 14

lg 1 alusel on abikaasade varalised suhted erinevad sellest, mis kajastub kinnistusraamatus. Kui erinevalt kinnistusraamatu kandest on vara, millele sissenõue pöörati, abikaasade ühisvara, tuleb ühisvara jagada hoolimata sellest, et varasema kohtulahendi alusel on kinnistule seatud kohtulik hüpoteek. Asjaõigusseaduse § 56 lg 3 järgi jäävad kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt omandatud piiratud asjaõigused kehtima. Heauskne omandamine nimetatud sätte alusel on võimalik vaid tehingulise omandamise korral. Kohtuliku hüpoteegi heauskset omandamist asjaõigusseadus ei võimalda. Seega ei takista käesolevas vaidluses ühisvara küsimuse lahendamist ka asjaolu, et Saare Maakohtu 16. septembri 2003. a määrusega on seatud võlgnikule kuuluvale 1/2 mõttelisele osale kinnistust kohtulik hüpoteek ja kantud kinnistusraamatusse käsutamise keelumärge sissenõudja kasuks. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa